Esimene mõte oli, et autor katsub oma "Vabastamise" turjal liugu lasta ja umbes samast veel ühe jutu kirjutada. "Vabastamise" puudus oli see, et peategelasena võis autor olla kujutanud iseendale sarnast tüüpi (sellesse on lihtsam sisse elada, karakterisse sisseelamise probleemid pole mitte ainult näitlejatel). Sinna see ei sobinud. Sellesse loosse sobiks ta aga nagu rusikas silmaauku. Siia ei sobi jälle Marika hästi... Marika ei sobiks ka "Vabastamise" peategelaseks.
Niisiis teine jutt, kus peategelane on muudetud poolkaugjuhitavaks. Peaaegu kõikvõimas ülimõistus sosistab talle kõrva, mida on vaja teha. See on vist autorile südamelähedane teema. Natuke madina moodi tegevust ja õnnelik lõpp.
Niisiis teine jutt, kus peategelane on muudetud poolkaugjuhitavaks. Peaaegu kõikvõimas ülimõistus sosistab talle kõrva, mida on vaja teha. See on vist autorile südamelähedane teema. Natuke madina moodi tegevust ja õnnelik lõpp.
Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi. Miks mulle selline tunne jääb? See pole õudus, see pole SF, see pole märul, see on igast natuke ja kokkuvõttes liiga vähe. Ei ole filosoofiat ega muud, mille üle pärast omaette järele mõelda.