(jutt aastast 2000)
http://algernon.ee/kuu_ordu
eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
autorikogu «Kuu Ordu» 2003
Sarja avaloona ilmselt asi omal kohal, sarjast eemale ei peletanud... pigem vastupidi ootan huviga, et mis sellest kõigest kokku lõpuks kujuneb.
Minu hinne kõigub kusagil kolme ja nelja vahel... ei siiski panen kolme, sest tekst oli ajuti sedavõrd puine, et esimesel lugemisel kusagil poole peal (täpsemalt 7. leheküljel) mul jaks rauges ning lõpuni sai loetud alles teisel katsel.
"Kunagi eelmise sajandi alguspoolel, kui see [Kuu Ordu] dialekt loodi, ei arvanud loojad, et seda rääkima hakatakse/ .../ Paraku oli ta sisemine grammatiline loogika nii tugev, süntaks nii selge ja arusaadav et/... /isegi Madagaskaril sündinud, rääkimata Kuu ja Marsi rahvast, pidasid seda oma emakeeleks."
Umbes sama lugu nagu tolle dialektiga, on lugu ka autori poolt lugeja ette manatud ühiskonnaga, mis rajaneb naiivsel usul et terve mõistus (vähemalt kusagil) võidule pääseb. Utopismi ja "sisemisse loogikasse" uskumisse eest pool punkti maha.
Ka mind häirisid tugevasti kursiivkirjas lõigud. Veskimehe kohmakus kompositsioonis on üldteada, siin torkab see lihtsalt iseäranis teravalt silma kuna n.-ö. programmilist materjali ei ole püütudki orgaaniliselt teksti sisse sulandada. Ega see lihtne ei ole, kuid edaspidi soovitaks taolist "hauataguse hääle" praktikat siiski vältida. Kaudse paralleeli ja tehnika õppimise mõttes võiks autoril olla huvitav lugeda kasvõi Poul Anderson Maurai tsüklit.
Tähelepanuväärse julguse eest võtta suurem tükk kui suu mahutab ja teatava õnnestumise eest ei luba süda lihtsalt madalamat hinnet kui neli siinkohal panna.
Tegu ei ole ka pelgalt ulmeatribuutikat kasutava "bojevikuga". Eelkõige on autor tahtnud meile näidata, millised võiksid olla lähisajandite kosmosevallutusepoliitilised tagajärjed. Autor arvab, et nii nagu maapealsed kolooniad end mingil ajal pärast "vallutamist" on emamaast lahti rebinud ja iseseisvad riigid moodustanudsaab see toimuma ka Päikesesüsteemi mastaabis. Sarnaseid seisukohti leiame näiteks Arthur C. Clarke`i loomingust (pärast "Kuu Ordu" läbilugemist mõistsin, miksRaul Sulbi neid kaht autorit hingesugulasteks peab).
Muidugi peab igal korralikul riigil olema oma (vastu)luureteenistus ja selles jutus näemegi sündmusi mis annavad Kuul selle loomiseks viimase tõuke. Segaseks jäi minu jaoks ainult see, et kes siis ikkagi oli selle jutus kirjeldatud sabotaaziakti taga ja mida konkreetselt ta lootis sellega saavutada. Selles mõttes jutt nagu sumbus ilma kuhugi konkreetselt välja jõudmata, aga võib muidugi väita et see ei olnudki peamine.