Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Sügisöö petlikud rajad

(jutt aastast 2001)

eesti keeles: antoloogia «Mardus: Juubeliväljaanne» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
7
2
0
Keskmine hinne
3.286
Arvustused (14)

Jutu ulmelisus on muidugi kõva kahtluse all... Ma tean, et on olemas seisukoht, mille järgi, et kui ühele tegelasele paistavad sündmused ulmelisena, siis ongi ulme. Ja lisaks kirjeldatakse siin ka mingeid tehnikavidinaid, mida võib vabalt veidi tuleviku kanda. "Mardusesse" kummati tekst sobis...

Jutt ise? No kõlbaks täiesti seriaali "Ei või iial teada" või "Alfred Hitchcock presents". Eks ta selline kirjandusliku ambitsioonita stsenaarium rohkem olegi. Puänt mõjub küll kunstlikuna ja pole kuigi veenev. Autor distantseerub liialt tegevusest, sestap stiil ongi selline külm ja vaimustuseta. Hindeks näiteks "kolm"?

Teksti loeti eesti keeles

Mis asi see nüüd oli, Veskimees, mis? Odav, ütlen ma! Vihaseks tegi, kohutavalt vihaseks.

Kujuta ette, et loed väga head raamatut. Kujutlesid? ...hirmus hästi kirjutatud ja põnev kaa... võibolla isegi ulmeline... Jõuad poole peale ja siis, nagu laest võetud, äratab autor mingisuguse suvalise tegelase unest üles... ja tuleb välja, et kõik eelnev, millest sa olid kohutavalt vaimustatud, oli ainult suvaline fiktsioon. Illusioon hävis! Ja raamat muutus korraga magedaks. Nõus?

Sama moodi on käesoleva looga. Puänt puändi otsa! Esimese juures olin natuke üllatunud ja järgmiste juure juba raevus. See on lugejale P..... panemine! (vabandust)

Kunagi pani Agatha Christie paika, et heas kirjanduses ei kasutata ebaausaid võtteid (lugupidamisest lugeja vastu). Lihtsad reeglid! Krimkades tähendas see seda, et ei tohi raamatu lõpus sisse tuua uut tegelast - nimega Mõrvar. See oleks masendav, nõme, maitsetu jne

Juhul, kui sina plaanisidki seda farsina, ei anna lugeja, siis mina, ikkagi seda andeks, et tema kulul halba nalja tehti. Tunnistame nüüd ausalt - see oli halb nali.AGA, stiili osas oli see hästi välja kirjutatud. Lugu elas ja alguses ma nautisin juttu väga. Aga siis... jah... Kuna ma ikka veel pahane olen, siis ei pane kolme, vaid hoopis ühe . Okey, kahe !

Teksti loeti eesti keeles

Ebaõnnestunud tükk tõesti. Kui jätta välja juba palju kordi ekspluateeritud kunsttontide idee, mis tänapäeval enam tõesti eriti ulmeline ei tundu, jääb järele ainult see topeltninapidivedamine ning sellest on nagu natuke vähe. Nõrk.

Muuseas, "Hitchcocki valikust" ja "Lugudest mida ema mulle kunagi ei jutustanud" on mul ainult head mälestused nii et ei tasuks vanameistrit minu meelest eriti pilastada käesoleva jutunatukesega...

Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll meeldis... võtted nagu sünge sügisöö ja topeltaltvedamised võivad ju klisheelikena tunduda, kuid isiklik maitse võtab nad alati tänulikult vastu. Ootamatud pöördedki omal kohal. Suhteliselt inimlik ja väheke naljakas vahepala raskele tõsiulmele.
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu meenutas mulle yhte Alfred H. sarja õudusssugemetega kriminaalfilmikest, kus filmi lõpul täitsid toa 3 inimest. Kõiksepealt oli yks meestest naise poolt myrgitatud, tema sõber, teine mees, osutus naise armukeseks. Siis tõusis surnu pysti ja tuli välja, et ta oli teise mehe palganud naise plaanitavat mõrva paljastama. Siis tuli välja, et naine on selle läbi näinud, ning tal oli plaanis mõlemale myrgitatud veini sisse joota, mis tal ka õnnestus. Siis tuli välja, et veini toonud kelner on hoopis tegelik detektiiv ja mees oli naise läbi näinud, et see ta läbi nägi ja surnud tõusid jälle rõõmsalt pysti. Ja siis tuli välja, et naise tegelik armuke on hoopis see tõeline detektiiv, naine oli läbi näinud, et mees nägi läbi, et naine ta läbi nägi, mees ja valearmuke myrgitati jälle ära. Midagi sarnast... ja seda kõike mõne lõpuminuti jooksul.

Veskimehe lugu tuletas mulle miskipärast just seda filmi meelde, eelkõige just ebaloomulikult suure sagedusega surevaid ja elustuvaid tegelasi. Pysti - pikali, pysti - pikali nagu võimlemistunnis.

Lugu ei ole just midagi vapustavalt head, lugeda om Veskimeest aga ikka lahe, lõbus ja lihtne.

"Naeratust" on raske yletada enivei, kindlasti mitte sellise meelelahutusliku aeroobikatunniga :)

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti, see lugu sobiks ideaalselt sarja "Alfred Hichcock esitleb", ka Mardusesse see lugu justkui sobiks. Aga lugu ise polnud just parim. See puänt-puändi otsa on ju iseenesest tore idee, aga siin tüütas see kuidagi ära. Ja ulmega ka minu arvates tegu polnud, kuigi see on täiesti kõrvaline faktor.
Teksti loeti eesti keeles

Tõenäoliselt pole sest jutust võimalik leida muud kui ajaloolist väärtust - tegu ju ikkagi Siim Veskimehe trükidebüüdiga. Paraku on lugu äravahetamiseni sarnane nende nupukestega, mida Belials väsimatult treib. Lugemisrõõm jääb sedapuhku olemata.
Teksti loeti eesti keeles

Julgen panna viie, kuna jutt oli julgelt esitatud. Kuigi ette võib heita seda, et tegelastel puudus liha luudel, ei näinud kohati väga tõetruud, siis pidagem seda iseviisi taotuslikuks -- kõik tegelased ju näitlesid! Meeliülendav oli ka eesti motiivide kasutamine justkui võõras kuues, ei jätnud kodukootud muljet, kuigi "Sügisöö petlikud rajad" seda ju on...

Lõpp tugev ja muhevile ajav!

Teksti loeti eesti keeles

6pp selge ja läbipaistev nagu Odalätsi allikas Saaremaal. Ei oska öelda, kas Veskimees pyydis lihtsalt lugajaga mingit mängu mängida v6i pakkus Mario talle lihtsalt v6imalust trykis ylltiada, millepeale midagi kibekiiresti valmis treiti.
Teksti loeti eesti keeles

Selle ulmelisus on rohkem kui kahtluse all. Nimelt see puudub. See, et asi näib poisile ulmeline, pole vabandus. Samuti mitte tehnika, kuna seal toimunut saab vägagi kergesti ka tänapäevase tehnikaga lavastada. Puänt puändi otsa võib tunduda kummaline ja segadusse ajav, kuid minu jaoks oli lõpp, kus poiss sai oma teenitud karistuse, hästi välja mõeldud. Kuid minngid armusuhted siin ja seal ...noh, kui mõelda siis ega tüdruk kah parem polnd - samal ajal, kui poisuga käis semmis veel mingi filmimehega. Vot see ajab juba vihale.
Teksti loeti eesti keeles

Ah et Veskimehe trükidebüüt? See infokild lisab sellele jutukesele teatava väikese lisaväärtuse, mis paraku ka enam-vähem ainuke positiivne asi ongi, mida selle kohta öelda. Esiteks polnud lugu ulme. Ega ei peagi tingimata olema, peaasi et lugu ise hea on, siin aga paistsid juba välja detailid, miks mulle Veskimehe asjad ei meeldi: puine hüplik jutustamisstiil, või noh, niivõrd-kuivõrd Veskimehe puhul üldse mingist jutustamisstiilist rääkida saabki; kiired ebaloomulikud ja sama puised dialoogid, jutu konstruktsioonide väljapaistmine jne. jne. Tegelikult tuleb positiivse poole peale siiski lisada mitmekordne puänt või kui mitte just puänt siis vähemalt ootamatud pöörded loos. Kuigi, nagu mitmele eelmisele arvustajale, kargas mulgi koheselt silme ette too Hitchcock Presents osa, kus "laibad" vaheldumisi püsti tõusid ja "mürgitatuna" jälle maha langesid. Tuleks ehk veel lisada, et jutuna see kolisedes-logisedes kuidagi ju töötab, kui aga proovida ette kujutada reaalse elu analoogilist situatsiooni, siis no ei ole võimalik kõik see "ärasuremine", käte hoidmine jäänõus ja küüslaugu krõmpsutamine.

Peaks vist veel mainima, et teades Veskimehe suhtumist horrorisse (mis tegelikult ei erine kuigivõrd allakirjutanu suhtumisest), oli katsetus horrori žanris mulle teatavaks üllatuseks. Hea küll, kuna midagi üleloomulikku siin ei olnud, liigitub see jutt vist tegelikult terrori alla, aga jäägu see liigitajatele lahendada.

Lugu kinnitas mu veendumust et Veskimehe toodang mulle ei sobi, aga no igal asjal on omad fännid olemas.

Panen sellise keskmise "kolme", mu tüüphinde Veskimehele.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles