Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Sügisöö petlikud rajad

(jutt aastast 2001)

eesti keeles: antoloogia «Mardus: Juubeliväljaanne» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
7
2
0
Keskmine hinne
3.286
Arvustused (14)

Jutu ulmelisus on muidugi kõva kahtluse all... Ma tean, et on olemas seisukoht, mille järgi, et kui ühele tegelasele paistavad sündmused ulmelisena, siis ongi ulme. Ja lisaks kirjeldatakse siin ka mingeid tehnikavidinaid, mida võib vabalt veidi tuleviku kanda. "Mardusesse" kummati tekst sobis...

Jutt ise? No kõlbaks täiesti seriaali "Ei või iial teada" või "Alfred Hitchcock presents". Eks ta selline kirjandusliku ambitsioonita stsenaarium rohkem olegi. Puänt mõjub küll kunstlikuna ja pole kuigi veenev. Autor distantseerub liialt tegevusest, sestap stiil ongi selline külm ja vaimustuseta. Hindeks näiteks "kolm"?

Teksti loeti eesti keeles

Mis asi see nüüd oli, Veskimees, mis? Odav, ütlen ma! Vihaseks tegi, kohutavalt vihaseks.

Kujuta ette, et loed väga head raamatut. Kujutlesid? ...hirmus hästi kirjutatud ja põnev kaa... võibolla isegi ulmeline... Jõuad poole peale ja siis, nagu laest võetud, äratab autor mingisuguse suvalise tegelase unest üles... ja tuleb välja, et kõik eelnev, millest sa olid kohutavalt vaimustatud, oli ainult suvaline fiktsioon. Illusioon hävis! Ja raamat muutus korraga magedaks. Nõus?

Sama moodi on käesoleva looga. Puänt puändi otsa! Esimese juures olin natuke üllatunud ja järgmiste juure juba raevus. See on lugejale P..... panemine! (vabandust)

Kunagi pani Agatha Christie paika, et heas kirjanduses ei kasutata ebaausaid võtteid (lugupidamisest lugeja vastu). Lihtsad reeglid! Krimkades tähendas see seda, et ei tohi raamatu lõpus sisse tuua uut tegelast - nimega Mõrvar. See oleks masendav, nõme, maitsetu jne

Juhul, kui sina plaanisidki seda farsina, ei anna lugeja, siis mina, ikkagi seda andeks, et tema kulul halba nalja tehti. Tunnistame nüüd ausalt - see oli halb nali.AGA, stiili osas oli see hästi välja kirjutatud. Lugu elas ja alguses ma nautisin juttu väga. Aga siis... jah... Kuna ma ikka veel pahane olen, siis ei pane kolme, vaid hoopis ühe . Okey, kahe !

Teksti loeti eesti keeles

Ebaõnnestunud tükk tõesti. Kui jätta välja juba palju kordi ekspluateeritud kunsttontide idee, mis tänapäeval enam tõesti eriti ulmeline ei tundu, jääb järele ainult see topeltninapidivedamine ning sellest on nagu natuke vähe. Nõrk.

Muuseas, "Hitchcocki valikust" ja "Lugudest mida ema mulle kunagi ei jutustanud" on mul ainult head mälestused nii et ei tasuks vanameistrit minu meelest eriti pilastada käesoleva jutunatukesega...

Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll meeldis... võtted nagu sünge sügisöö ja topeltaltvedamised võivad ju klisheelikena tunduda, kuid isiklik maitse võtab nad alati tänulikult vastu. Ootamatud pöördedki omal kohal. Suhteliselt inimlik ja väheke naljakas vahepala raskele tõsiulmele.
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu meenutas mulle yhte Alfred H. sarja õudusssugemetega kriminaalfilmikest, kus filmi lõpul täitsid toa 3 inimest. Kõiksepealt oli yks meestest naise poolt myrgitatud, tema sõber, teine mees, osutus naise armukeseks. Siis tõusis surnu pysti ja tuli välja, et ta oli teise mehe palganud naise plaanitavat mõrva paljastama. Siis tuli välja, et naine on selle läbi näinud, ning tal oli plaanis mõlemale myrgitatud veini sisse joota, mis tal ka õnnestus. Siis tuli välja, et veini toonud kelner on hoopis tegelik detektiiv ja mees oli naise läbi näinud, et see ta läbi nägi ja surnud tõusid jälle rõõmsalt pysti. Ja siis tuli välja, et naise tegelik armuke on hoopis see tõeline detektiiv, naine oli läbi näinud, et mees nägi läbi, et naine ta läbi nägi, mees ja valearmuke myrgitati jälle ära. Midagi sarnast... ja seda kõike mõne lõpuminuti jooksul.

Veskimehe lugu tuletas mulle miskipärast just seda filmi meelde, eelkõige just ebaloomulikult suure sagedusega surevaid ja elustuvaid tegelasi. Pysti - pikali, pysti - pikali nagu võimlemistunnis.

Lugu ei ole just midagi vapustavalt head, lugeda om Veskimeest aga ikka lahe, lõbus ja lihtne.

"Naeratust" on raske yletada enivei, kindlasti mitte sellise meelelahutusliku aeroobikatunniga :)

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti, see lugu sobiks ideaalselt sarja "Alfred Hichcock esitleb", ka Mardusesse see lugu justkui sobiks. Aga lugu ise polnud just parim. See puänt-puändi otsa on ju iseenesest tore idee, aga siin tüütas see kuidagi ära. Ja ulmega ka minu arvates tegu polnud, kuigi see on täiesti kõrvaline faktor.
Teksti loeti eesti keeles

Tõenäoliselt pole sest jutust võimalik leida muud kui ajaloolist väärtust - tegu ju ikkagi Siim Veskimehe trükidebüüdiga. Paraku on lugu äravahetamiseni sarnane nende nupukestega, mida Belials väsimatult treib. Lugemisrõõm jääb sedapuhku olemata.
Teksti loeti eesti keeles

Julgen panna viie, kuna jutt oli julgelt esitatud. Kuigi ette võib heita seda, et tegelastel puudus liha luudel, ei näinud kohati väga tõetruud, siis pidagem seda iseviisi taotuslikuks -- kõik tegelased ju näitlesid! Meeliülendav oli ka eesti motiivide kasutamine justkui võõras kuues, ei jätnud kodukootud muljet, kuigi "Sügisöö petlikud rajad" seda ju on...

Lõpp tugev ja muhevile ajav!

Teksti loeti eesti keeles

6pp selge ja läbipaistev nagu Odalätsi allikas Saaremaal. Ei oska öelda, kas Veskimees pyydis lihtsalt lugajaga mingit mängu mängida v6i pakkus Mario talle lihtsalt v6imalust trykis ylltiada, millepeale midagi kibekiiresti valmis treiti.
Teksti loeti eesti keeles

Selle ulmelisus on rohkem kui kahtluse all. Nimelt see puudub. See, et asi näib poisile ulmeline, pole vabandus. Samuti mitte tehnika, kuna seal toimunut saab vägagi kergesti ka tänapäevase tehnikaga lavastada. Puänt puändi otsa võib tunduda kummaline ja segadusse ajav, kuid minu jaoks oli lõpp, kus poiss sai oma teenitud karistuse, hästi välja mõeldud. Kuid minngid armusuhted siin ja seal ...noh, kui mõelda siis ega tüdruk kah parem polnd - samal ajal, kui poisuga käis semmis veel mingi filmimehega. Vot see ajab juba vihale.
Teksti loeti eesti keeles

Ah et Veskimehe trükidebüüt? See infokild lisab sellele jutukesele teatava väikese lisaväärtuse, mis paraku ka enam-vähem ainuke positiivne asi ongi, mida selle kohta öelda. Esiteks polnud lugu ulme. Ega ei peagi tingimata olema, peaasi et lugu ise hea on, siin aga paistsid juba välja detailid, miks mulle Veskimehe asjad ei meeldi: puine hüplik jutustamisstiil, või noh, niivõrd-kuivõrd Veskimehe puhul üldse mingist jutustamisstiilist rääkida saabki; kiired ebaloomulikud ja sama puised dialoogid, jutu konstruktsioonide väljapaistmine jne. jne. Tegelikult tuleb positiivse poole peale siiski lisada mitmekordne puänt või kui mitte just puänt siis vähemalt ootamatud pöörded loos. Kuigi, nagu mitmele eelmisele arvustajale, kargas mulgi koheselt silme ette too Hitchcock Presents osa, kus "laibad" vaheldumisi püsti tõusid ja "mürgitatuna" jälle maha langesid. Tuleks ehk veel lisada, et jutuna see kolisedes-logisedes kuidagi ju töötab, kui aga proovida ette kujutada reaalse elu analoogilist situatsiooni, siis no ei ole võimalik kõik see "ärasuremine", käte hoidmine jäänõus ja küüslaugu krõmpsutamine.

Peaks vist veel mainima, et teades Veskimehe suhtumist horrorisse (mis tegelikult ei erine kuigivõrd allakirjutanu suhtumisest), oli katsetus horrori žanris mulle teatavaks üllatuseks. Hea küll, kuna midagi üleloomulikku siin ei olnud, liigitub see jutt vist tegelikult terrori alla, aga jäägu see liigitajatele lahendada.

Lugu kinnitas mu veendumust et Veskimehe toodang mulle ei sobi, aga no igal asjal on omad fännid olemas.

Panen sellise keskmise "kolme", mu tüüphinde Veskimehele.

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles