Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Sügisöö petlikud rajad

(jutt aastast 2001)

eesti keeles: antoloogia «Mardus: Juubeliväljaanne» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
7
2
0
Keskmine hinne
3.286
Arvustused (14)

Jutu ulmelisus on muidugi kõva kahtluse all... Ma tean, et on olemas seisukoht, mille järgi, et kui ühele tegelasele paistavad sündmused ulmelisena, siis ongi ulme. Ja lisaks kirjeldatakse siin ka mingeid tehnikavidinaid, mida võib vabalt veidi tuleviku kanda. "Mardusesse" kummati tekst sobis...

Jutt ise? No kõlbaks täiesti seriaali "Ei või iial teada" või "Alfred Hitchcock presents". Eks ta selline kirjandusliku ambitsioonita stsenaarium rohkem olegi. Puänt mõjub küll kunstlikuna ja pole kuigi veenev. Autor distantseerub liialt tegevusest, sestap stiil ongi selline külm ja vaimustuseta. Hindeks näiteks "kolm"?

Teksti loeti eesti keeles

Mis asi see nüüd oli, Veskimees, mis? Odav, ütlen ma! Vihaseks tegi, kohutavalt vihaseks.

Kujuta ette, et loed väga head raamatut. Kujutlesid? ...hirmus hästi kirjutatud ja põnev kaa... võibolla isegi ulmeline... Jõuad poole peale ja siis, nagu laest võetud, äratab autor mingisuguse suvalise tegelase unest üles... ja tuleb välja, et kõik eelnev, millest sa olid kohutavalt vaimustatud, oli ainult suvaline fiktsioon. Illusioon hävis! Ja raamat muutus korraga magedaks. Nõus?

Sama moodi on käesoleva looga. Puänt puändi otsa! Esimese juures olin natuke üllatunud ja järgmiste juure juba raevus. See on lugejale P..... panemine! (vabandust)

Kunagi pani Agatha Christie paika, et heas kirjanduses ei kasutata ebaausaid võtteid (lugupidamisest lugeja vastu). Lihtsad reeglid! Krimkades tähendas see seda, et ei tohi raamatu lõpus sisse tuua uut tegelast - nimega Mõrvar. See oleks masendav, nõme, maitsetu jne

Juhul, kui sina plaanisidki seda farsina, ei anna lugeja, siis mina, ikkagi seda andeks, et tema kulul halba nalja tehti. Tunnistame nüüd ausalt - see oli halb nali.AGA, stiili osas oli see hästi välja kirjutatud. Lugu elas ja alguses ma nautisin juttu väga. Aga siis... jah... Kuna ma ikka veel pahane olen, siis ei pane kolme, vaid hoopis ühe . Okey, kahe !

Teksti loeti eesti keeles

Ebaõnnestunud tükk tõesti. Kui jätta välja juba palju kordi ekspluateeritud kunsttontide idee, mis tänapäeval enam tõesti eriti ulmeline ei tundu, jääb järele ainult see topeltninapidivedamine ning sellest on nagu natuke vähe. Nõrk.

Muuseas, "Hitchcocki valikust" ja "Lugudest mida ema mulle kunagi ei jutustanud" on mul ainult head mälestused nii et ei tasuks vanameistrit minu meelest eriti pilastada käesoleva jutunatukesega...

Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll meeldis... võtted nagu sünge sügisöö ja topeltaltvedamised võivad ju klisheelikena tunduda, kuid isiklik maitse võtab nad alati tänulikult vastu. Ootamatud pöördedki omal kohal. Suhteliselt inimlik ja väheke naljakas vahepala raskele tõsiulmele.
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu meenutas mulle yhte Alfred H. sarja õudusssugemetega kriminaalfilmikest, kus filmi lõpul täitsid toa 3 inimest. Kõiksepealt oli yks meestest naise poolt myrgitatud, tema sõber, teine mees, osutus naise armukeseks. Siis tõusis surnu pysti ja tuli välja, et ta oli teise mehe palganud naise plaanitavat mõrva paljastama. Siis tuli välja, et naine on selle läbi näinud, ning tal oli plaanis mõlemale myrgitatud veini sisse joota, mis tal ka õnnestus. Siis tuli välja, et veini toonud kelner on hoopis tegelik detektiiv ja mees oli naise läbi näinud, et see ta läbi nägi ja surnud tõusid jälle rõõmsalt pysti. Ja siis tuli välja, et naise tegelik armuke on hoopis see tõeline detektiiv, naine oli läbi näinud, et mees nägi läbi, et naine ta läbi nägi, mees ja valearmuke myrgitati jälle ära. Midagi sarnast... ja seda kõike mõne lõpuminuti jooksul.

Veskimehe lugu tuletas mulle miskipärast just seda filmi meelde, eelkõige just ebaloomulikult suure sagedusega surevaid ja elustuvaid tegelasi. Pysti - pikali, pysti - pikali nagu võimlemistunnis.

Lugu ei ole just midagi vapustavalt head, lugeda om Veskimeest aga ikka lahe, lõbus ja lihtne.

"Naeratust" on raske yletada enivei, kindlasti mitte sellise meelelahutusliku aeroobikatunniga :)

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti, see lugu sobiks ideaalselt sarja "Alfred Hichcock esitleb", ka Mardusesse see lugu justkui sobiks. Aga lugu ise polnud just parim. See puänt-puändi otsa on ju iseenesest tore idee, aga siin tüütas see kuidagi ära. Ja ulmega ka minu arvates tegu polnud, kuigi see on täiesti kõrvaline faktor.
Teksti loeti eesti keeles

Tõenäoliselt pole sest jutust võimalik leida muud kui ajaloolist väärtust - tegu ju ikkagi Siim Veskimehe trükidebüüdiga. Paraku on lugu äravahetamiseni sarnane nende nupukestega, mida Belials väsimatult treib. Lugemisrõõm jääb sedapuhku olemata.
Teksti loeti eesti keeles

Julgen panna viie, kuna jutt oli julgelt esitatud. Kuigi ette võib heita seda, et tegelastel puudus liha luudel, ei näinud kohati väga tõetruud, siis pidagem seda iseviisi taotuslikuks -- kõik tegelased ju näitlesid! Meeliülendav oli ka eesti motiivide kasutamine justkui võõras kuues, ei jätnud kodukootud muljet, kuigi "Sügisöö petlikud rajad" seda ju on...

Lõpp tugev ja muhevile ajav!

Teksti loeti eesti keeles

6pp selge ja läbipaistev nagu Odalätsi allikas Saaremaal. Ei oska öelda, kas Veskimees pyydis lihtsalt lugajaga mingit mängu mängida v6i pakkus Mario talle lihtsalt v6imalust trykis ylltiada, millepeale midagi kibekiiresti valmis treiti.
Teksti loeti eesti keeles

Selle ulmelisus on rohkem kui kahtluse all. Nimelt see puudub. See, et asi näib poisile ulmeline, pole vabandus. Samuti mitte tehnika, kuna seal toimunut saab vägagi kergesti ka tänapäevase tehnikaga lavastada. Puänt puändi otsa võib tunduda kummaline ja segadusse ajav, kuid minu jaoks oli lõpp, kus poiss sai oma teenitud karistuse, hästi välja mõeldud. Kuid minngid armusuhted siin ja seal ...noh, kui mõelda siis ega tüdruk kah parem polnd - samal ajal, kui poisuga käis semmis veel mingi filmimehega. Vot see ajab juba vihale.
Teksti loeti eesti keeles

Ah et Veskimehe trükidebüüt? See infokild lisab sellele jutukesele teatava väikese lisaväärtuse, mis paraku ka enam-vähem ainuke positiivne asi ongi, mida selle kohta öelda. Esiteks polnud lugu ulme. Ega ei peagi tingimata olema, peaasi et lugu ise hea on, siin aga paistsid juba välja detailid, miks mulle Veskimehe asjad ei meeldi: puine hüplik jutustamisstiil, või noh, niivõrd-kuivõrd Veskimehe puhul üldse mingist jutustamisstiilist rääkida saabki; kiired ebaloomulikud ja sama puised dialoogid, jutu konstruktsioonide väljapaistmine jne. jne. Tegelikult tuleb positiivse poole peale siiski lisada mitmekordne puänt või kui mitte just puänt siis vähemalt ootamatud pöörded loos. Kuigi, nagu mitmele eelmisele arvustajale, kargas mulgi koheselt silme ette too Hitchcock Presents osa, kus "laibad" vaheldumisi püsti tõusid ja "mürgitatuna" jälle maha langesid. Tuleks ehk veel lisada, et jutuna see kolisedes-logisedes kuidagi ju töötab, kui aga proovida ette kujutada reaalse elu analoogilist situatsiooni, siis no ei ole võimalik kõik see "ärasuremine", käte hoidmine jäänõus ja küüslaugu krõmpsutamine.

Peaks vist veel mainima, et teades Veskimehe suhtumist horrorisse (mis tegelikult ei erine kuigivõrd allakirjutanu suhtumisest), oli katsetus horrori žanris mulle teatavaks üllatuseks. Hea küll, kuna midagi üleloomulikku siin ei olnud, liigitub see jutt vist tegelikult terrori alla, aga jäägu see liigitajatele lahendada.

Lugu kinnitas mu veendumust et Veskimehe toodang mulle ei sobi, aga no igal asjal on omad fännid olemas.

Panen sellise keskmise "kolme", mu tüüphinde Veskimehele.

Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?

Teksti loeti eesti keeles

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.

Teksti loeti eesti keeles

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.

Teksti loeti eesti keeles

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles