Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Sügisöö petlikud rajad

(jutt aastast 2001)

eesti keeles: antoloogia «Mardus: Juubeliväljaanne» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
7
2
0
Keskmine hinne
3.286
Arvustused (14)

Jutu ulmelisus on muidugi kõva kahtluse all... Ma tean, et on olemas seisukoht, mille järgi, et kui ühele tegelasele paistavad sündmused ulmelisena, siis ongi ulme. Ja lisaks kirjeldatakse siin ka mingeid tehnikavidinaid, mida võib vabalt veidi tuleviku kanda. "Mardusesse" kummati tekst sobis...

Jutt ise? No kõlbaks täiesti seriaali "Ei või iial teada" või "Alfred Hitchcock presents". Eks ta selline kirjandusliku ambitsioonita stsenaarium rohkem olegi. Puänt mõjub küll kunstlikuna ja pole kuigi veenev. Autor distantseerub liialt tegevusest, sestap stiil ongi selline külm ja vaimustuseta. Hindeks näiteks "kolm"?

Teksti loeti eesti keeles

Mis asi see nüüd oli, Veskimees, mis? Odav, ütlen ma! Vihaseks tegi, kohutavalt vihaseks.

Kujuta ette, et loed väga head raamatut. Kujutlesid? ...hirmus hästi kirjutatud ja põnev kaa... võibolla isegi ulmeline... Jõuad poole peale ja siis, nagu laest võetud, äratab autor mingisuguse suvalise tegelase unest üles... ja tuleb välja, et kõik eelnev, millest sa olid kohutavalt vaimustatud, oli ainult suvaline fiktsioon. Illusioon hävis! Ja raamat muutus korraga magedaks. Nõus?

Sama moodi on käesoleva looga. Puänt puändi otsa! Esimese juures olin natuke üllatunud ja järgmiste juure juba raevus. See on lugejale P..... panemine! (vabandust)

Kunagi pani Agatha Christie paika, et heas kirjanduses ei kasutata ebaausaid võtteid (lugupidamisest lugeja vastu). Lihtsad reeglid! Krimkades tähendas see seda, et ei tohi raamatu lõpus sisse tuua uut tegelast - nimega Mõrvar. See oleks masendav, nõme, maitsetu jne

Juhul, kui sina plaanisidki seda farsina, ei anna lugeja, siis mina, ikkagi seda andeks, et tema kulul halba nalja tehti. Tunnistame nüüd ausalt - see oli halb nali.AGA, stiili osas oli see hästi välja kirjutatud. Lugu elas ja alguses ma nautisin juttu väga. Aga siis... jah... Kuna ma ikka veel pahane olen, siis ei pane kolme, vaid hoopis ühe . Okey, kahe !

Teksti loeti eesti keeles

Ebaõnnestunud tükk tõesti. Kui jätta välja juba palju kordi ekspluateeritud kunsttontide idee, mis tänapäeval enam tõesti eriti ulmeline ei tundu, jääb järele ainult see topeltninapidivedamine ning sellest on nagu natuke vähe. Nõrk.

Muuseas, "Hitchcocki valikust" ja "Lugudest mida ema mulle kunagi ei jutustanud" on mul ainult head mälestused nii et ei tasuks vanameistrit minu meelest eriti pilastada käesoleva jutunatukesega...

Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll meeldis... võtted nagu sünge sügisöö ja topeltaltvedamised võivad ju klisheelikena tunduda, kuid isiklik maitse võtab nad alati tänulikult vastu. Ootamatud pöördedki omal kohal. Suhteliselt inimlik ja väheke naljakas vahepala raskele tõsiulmele.
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu meenutas mulle yhte Alfred H. sarja õudusssugemetega kriminaalfilmikest, kus filmi lõpul täitsid toa 3 inimest. Kõiksepealt oli yks meestest naise poolt myrgitatud, tema sõber, teine mees, osutus naise armukeseks. Siis tõusis surnu pysti ja tuli välja, et ta oli teise mehe palganud naise plaanitavat mõrva paljastama. Siis tuli välja, et naine on selle läbi näinud, ning tal oli plaanis mõlemale myrgitatud veini sisse joota, mis tal ka õnnestus. Siis tuli välja, et veini toonud kelner on hoopis tegelik detektiiv ja mees oli naise läbi näinud, et see ta läbi nägi ja surnud tõusid jälle rõõmsalt pysti. Ja siis tuli välja, et naise tegelik armuke on hoopis see tõeline detektiiv, naine oli läbi näinud, et mees nägi läbi, et naine ta läbi nägi, mees ja valearmuke myrgitati jälle ära. Midagi sarnast... ja seda kõike mõne lõpuminuti jooksul.

Veskimehe lugu tuletas mulle miskipärast just seda filmi meelde, eelkõige just ebaloomulikult suure sagedusega surevaid ja elustuvaid tegelasi. Pysti - pikali, pysti - pikali nagu võimlemistunnis.

Lugu ei ole just midagi vapustavalt head, lugeda om Veskimeest aga ikka lahe, lõbus ja lihtne.

"Naeratust" on raske yletada enivei, kindlasti mitte sellise meelelahutusliku aeroobikatunniga :)

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti, see lugu sobiks ideaalselt sarja "Alfred Hichcock esitleb", ka Mardusesse see lugu justkui sobiks. Aga lugu ise polnud just parim. See puänt-puändi otsa on ju iseenesest tore idee, aga siin tüütas see kuidagi ära. Ja ulmega ka minu arvates tegu polnud, kuigi see on täiesti kõrvaline faktor.
Teksti loeti eesti keeles

Tõenäoliselt pole sest jutust võimalik leida muud kui ajaloolist väärtust - tegu ju ikkagi Siim Veskimehe trükidebüüdiga. Paraku on lugu äravahetamiseni sarnane nende nupukestega, mida Belials väsimatult treib. Lugemisrõõm jääb sedapuhku olemata.
Teksti loeti eesti keeles

Julgen panna viie, kuna jutt oli julgelt esitatud. Kuigi ette võib heita seda, et tegelastel puudus liha luudel, ei näinud kohati väga tõetruud, siis pidagem seda iseviisi taotuslikuks -- kõik tegelased ju näitlesid! Meeliülendav oli ka eesti motiivide kasutamine justkui võõras kuues, ei jätnud kodukootud muljet, kuigi "Sügisöö petlikud rajad" seda ju on...

Lõpp tugev ja muhevile ajav!

Teksti loeti eesti keeles

6pp selge ja läbipaistev nagu Odalätsi allikas Saaremaal. Ei oska öelda, kas Veskimees pyydis lihtsalt lugajaga mingit mängu mängida v6i pakkus Mario talle lihtsalt v6imalust trykis ylltiada, millepeale midagi kibekiiresti valmis treiti.
Teksti loeti eesti keeles

Selle ulmelisus on rohkem kui kahtluse all. Nimelt see puudub. See, et asi näib poisile ulmeline, pole vabandus. Samuti mitte tehnika, kuna seal toimunut saab vägagi kergesti ka tänapäevase tehnikaga lavastada. Puänt puändi otsa võib tunduda kummaline ja segadusse ajav, kuid minu jaoks oli lõpp, kus poiss sai oma teenitud karistuse, hästi välja mõeldud. Kuid minngid armusuhted siin ja seal ...noh, kui mõelda siis ega tüdruk kah parem polnd - samal ajal, kui poisuga käis semmis veel mingi filmimehega. Vot see ajab juba vihale.
Teksti loeti eesti keeles

Ah et Veskimehe trükidebüüt? See infokild lisab sellele jutukesele teatava väikese lisaväärtuse, mis paraku ka enam-vähem ainuke positiivne asi ongi, mida selle kohta öelda. Esiteks polnud lugu ulme. Ega ei peagi tingimata olema, peaasi et lugu ise hea on, siin aga paistsid juba välja detailid, miks mulle Veskimehe asjad ei meeldi: puine hüplik jutustamisstiil, või noh, niivõrd-kuivõrd Veskimehe puhul üldse mingist jutustamisstiilist rääkida saabki; kiired ebaloomulikud ja sama puised dialoogid, jutu konstruktsioonide väljapaistmine jne. jne. Tegelikult tuleb positiivse poole peale siiski lisada mitmekordne puänt või kui mitte just puänt siis vähemalt ootamatud pöörded loos. Kuigi, nagu mitmele eelmisele arvustajale, kargas mulgi koheselt silme ette too Hitchcock Presents osa, kus "laibad" vaheldumisi püsti tõusid ja "mürgitatuna" jälle maha langesid. Tuleks ehk veel lisada, et jutuna see kolisedes-logisedes kuidagi ju töötab, kui aga proovida ette kujutada reaalse elu analoogilist situatsiooni, siis no ei ole võimalik kõik see "ärasuremine", käte hoidmine jäänõus ja küüslaugu krõmpsutamine.

Peaks vist veel mainima, et teades Veskimehe suhtumist horrorisse (mis tegelikult ei erine kuigivõrd allakirjutanu suhtumisest), oli katsetus horrori žanris mulle teatavaks üllatuseks. Hea küll, kuna midagi üleloomulikku siin ei olnud, liigitub see jutt vist tegelikult terrori alla, aga jäägu see liigitajatele lahendada.

Lugu kinnitas mu veendumust et Veskimehe toodang mulle ei sobi, aga no igal asjal on omad fännid olemas.

Panen sellise keskmise "kolme", mu tüüphinde Veskimehele.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tartu aastal 1920. Vabadussõda on läbi ja sõjavangist vabanenud minategelane naaseb koju, avastamaks, et ta vanemad on hispaania grippi surnud. Peiedel kuuleb noormees oma punase meelestatusega sugulastelt fjodorovismi ideede ja bolševike plaani kohta kõik kunagi elanud inimesed Nikolai Fjodorovi ideedele vastavalt ellu äratada. Edasised sündmused kulgevad teisiti kui meie ajaloos...
"Kõik äratatakse ellu" on segu alternatiivajaloost, sotsiaalsest teaduslikust fantastikast ja kristlikust müstikast, mis kasutab viimasel ajal ulmekirjanduses populaarseks muutunud 19. sajandi Vene filosoofi Nikolai Fjodorovi transhumanistlikku tulevikukontseptsiooni, sedapuhku pigem düstoopilise nurga alt. Heas kirjanduslikus stiilis kirjapandud ja põneva ideega lugu, natuke häiris ainult segane (ja justkui poolikuks jääv) lõpplahendus. Silma torkas ka see, et autor vältis elluäratamisprotsessi täpset kirjeldamist ja tekitas küsimuse, et kuidas see küll ammuste surnute, kellest ainult luud järel, puhul täpselt välja nägi.
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postküberpunklugu lähituleviku Eestist, mille märksõnadena võiks mainida virtuaalreaalsust, unenäolisust, transhumanismi ja tuumasõda. Lühikeses loos on loodud tehnoloogiliselt üsna läbimõeldud tulevikumaailm, tekst on üsna tihedas stiilis kirja pandud ja sisaldab ootamatuid süžeekäänakuid. Maksimumhindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus, kui inimkond jõudsalt Päikesesüsteemi hõivab, tuleb eestlastel originaalne ja morbiidne idee: ehitada mehitamata kosmoselaev-mausoleum nimega Toonela, paigutada selle pardale 300 hiljuti surnud inimest ning läkitada see igavesele teekonnale Päikesesüsteemist välja.
Veelgi kaugemas tulevikus on suur osa Toonelat puudutavatest andmetest hiiglasliku andmekustumiskatastroofi tõttu hävinud ja peamiseks spetsialistiks Toonelasse puutuva alal on Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Roomas Kingu, kelle teadmised põhinevad valdavalt rahvapärimusel. Seega on just Kingu isikuks, kes kutsutakse appi lahendama müstilist ja võimatut olukorda: objekt, mis ei saa olla midagi muud kui Toonela, on taas Maale lähenemas...
Põnevalt kirjapandud lugu, mis sündmustiku arenedes lugejale järjest uusi üllatusi pakub. Näha on ka teatud stiilimuutust Hargla loomingus, varasemate teoste lopsakad kirjeldused on asendunud kammerlikuma stiiliga. Autor pole enda loodud tulevikumaailma eriti detailselt lahti kirjutanud, ent lugeja saab toimuvast aimdust rohkete vihjete kaudu. Ka on autoril õnnestunud kirjutamine vastuolulisel teemal "Eestlased kosmoses" ilma, et see kuidagi kummaline tunduks. Hargla loomingule omaselt on "Toonela tagasitulekus" ka vihjeid nii tema varasemale loomingule kui ka kodumaisele ulmefändomile. 
Saatuse irooniana võib veel mainida asjaolu, et autor Eestile liigse internetiseerituse tõttu tulevikus aset leidvas andmekustumises eriti karmi saatust prognoosib ja Eesti riiki selle eest ka Roomas Kingu suu läbi kritiseerib. Irooniliseks muudab selle asjaolu loo ilmumine keset koroonakriisi, kus kõrge IT-tehnoloogia areng on meil aidanud just kriisiga paremini toime tulla. Vastava tsitaadi võib leida ka antoloogia "Ülestõusjad ja kodukäijad" esikaane siseküljelt - esimese raamatu, mille olen elu jooksul ostnud pakiautomaadi kaudu, kuna koroonakriis muul viisil ostmise võimatuks tegi. 
Teksti loeti eesti keeles

See natuke sentimentaalsevõitu lugu peaks vist žanriliselt postküberpungiks liigituma - lähituleviku ja virtuaalmaailma teemad, ent puudub düstoopiline element ning peategelasteks on nö. korralikud inimesed. 
Loperi loos kordub sama motiiv, mida on kasutanud ka näiteks Joel Jans - lähituleviku Tartu ja linnaserval paiknevassse hiiglaslikku ERM-i hoonesse rajatud Eesti kultuuriloo/mütoloogia teemaline virtuaalmaailm. Tekstis leiduvatest kliimamuutuse-teemalistest vihjetest võib järeldada, et selle tegevus toimub varemalt 2050. aasta paiku. Peategelaseks eakas ERM-i naistöötaja, kellel on Kungla-nimelise virtuaalmaailma sulgemise vastu võitlemiseks isiklik ja vägagi tugev põhjus...
Täitsa korralik jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Kui aastal 1989 täitus pool sajandit Asimovi esimese lühijutu ilmumisest, kirjutasid 17 ta ulmekirjanikust sõpra igaüks ühe loo, mille tegevus toimub Asimovi loodud ulmelistes maailmades. Nii sündis käesoleva antoloogia esialgne versioon. Kaheksa aastat hiljem, aastal 1997, mil Asimov oli juba surnud, täiendati seda antoloogiat kolme ta enda lemmiklooga ta loomingust ja rohkete järelehüüete ning mälestustega. Käesoleval aastal möödus Asimovi sünnist sada aastat ja sellega seoses ilmus antoloogia "Asumi sõbrad" 1997. aastast pärinev täiendatud variant ka eestikeelses tõlkes. 
Antoloogia lugusid eraldi olen juba arvustanud/hinnanud, nii et ega nende kohta palju rohkem öelda polegi. Ehk tasuks mainida, et nagu ka hiljutises Eesti autorite Asimovi-pastišše koondavas antoloogias "Isaac Asimov 100" oli "Asumi sõprades" minu maitse jaoks liiga vähe Asumit ja liiga palju roboteid. Psühhoajaloo teema on minu jaoks lihtsalt huvitavam kui robootikaseaduste paradokside teemalised mõttemängud. 
Päris huvitav oli ka antoloogia non-fictioni osa, mis sisaldab rohkelt teavet Asimovi isiku ja elukäigu ning eelmise sajandi USA ulmefändomite kohta laiemalt. Erilist äratundmisrõõmu pakkusid mulle Asimovi fotograafilise mälu kirjeldused ja liighea mäletamisega seotud rõõmud ning mured.
Antoloogia eestikeelse väljaaande puhul torkab silma kaks veidrat detaili. Esiteks on esikaanel raamatu autoriteks märgitud Isaac Asimov ja Martin H. Greenberg. Antoloogiatel pole autoreid, vaid koostajad, ja "Asumi sõprade" koostajaks ongi mainitud Greenberg, Asimovi enda autorlus selles antoloogias piirdub mainitud kolme jutu ja järelsõnaga. Teiseks puudub tiitellehel raamatu eesti keeles ilmumise aasta. 
Teksti loeti eesti keeles

Andri arvustusega üldiselt nõus. Teema (inimkonna juurte otsimine ülikauges tulevikus, kui mälestus Maast kui algplaneedist on kadunud) on ju äärmiselt huvitav, ent autor on suutnud selle esitada igavapoolse heietusena, mis koosneb peamiselt peategelase sisekaemustest ja tüütuvõitu dialoogidest. 
Sain taaskord selgemaks, et Cardi looming mu maitsega eriti ei sobi - peale "Enderi mängu" pole mul sellelt autorilt veel ühtki meeldivat teksti ette sattunud. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt Andreasele pole ma loo aluseks olevat Asimovi juttu lugenud ning Clarke'i ja Baxteri "Kaugete päevade valgus" meenus ka mulle. Lisaks torkas silma kerge prohvetlikkus: 1989. aastal ilmunud loos oli mainitud Nõukogude Liidu lagunemist (muude riikide seas).
Aga segane ja hüplik jah... Võib-olla Asimovi looga tuttav olles jätaks parema mulje, ent praeguse seisuga tuleb hindeks "mitterahuldav".
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see lugu esimene kokkupuude Maureen Birnbaumi (ja üldse Effingeri loominguga), samuti pole ma kunagi lugenud Asimovi "Nightfalli". Wikipediast selgus loo tausta uurides, et tegu on koomiliseks fantasyks liigituva jutuseeriaga, mille peakangelaseks erinevates ulmeteostes esinevates maailmades ringiseiklev mõõgavõitlejast neiu Maureen Birnbaumi, kes aeg-ajalt oma õnnetus abielus oleval sõbrannal Betsyl kutsumata külaliseks käib ja toda oma seiklustest laterdamisega tüütab. Birnbaumi lugudega mittetuttavate lugejate jaoks võib käesoleva loo lugemine antoloogiast "Asumi sõbrad" ilmselt parajalt segadust tekitada.
Aga üldiselt päris muhe tekst. Eriti torkab silma naisminategelas(t)e kasutamine meeskirjaniku poolt - riskantne võte, mis on minu meelest Effingeril päris hästi välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle päris meeldis. Turledove'i stiil erineb Asimovi "Asumi"-raamatute dialoogikesksest kammerlikkusest päris kõvasti ja ehkki loo tegevus toimub kauges tulevikus, on selles paras kogus Rooma impeeriumi languse aegset õhustikku. Nii et mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.
Teksti loeti eesti keeles

Suurimaks erinevuseks Asimovi stiilist on Sargenti loo puhul vast naispeategelase kasutamine ja kergelt feministlik alatoon. Ma ei kuulu lugejana vast päriselt käesoleva teksti sihtgruppi (tundub pigem noorteulme alla liigituvat), ent üldiselt päris sümpaatne tekst oma helgelt-optimistlikult mässulise alatooniga. Pluss tänaseks mõnevõrra aegunud ja seetõttu retrolikult mõjuv Malthuse katastroofi ohu teema...
Teksti loeti eesti keeles

Soome päritolu USA-s elava ja inglise keeles kirjutava ulmekirjaniku Hannu Rajaniemi romaani võiks žanriliselt liigitada alternatiivajalooliseks science-fantasyks. 
Teatavasti oli 20. sajandi alguses üsna populaarseks ajaviiteks spiritism - surnute hingedega suhtlemine meediumite kaudu. Rajaniemi kirjeldatud alternatiivmaailmas on spiritism saanud aga teadusliku aluse ja loodud side teispoolsuses paikneva Suvemaaga, mis on koduks surnute hingedele. Spiritism on segunenud tehnoloogia arenguga ja muutnud oluliselt 20. sajandi ajaloo kulgu. "Suvemaa" tegevus toimub valdavalt Londonis aastal 1938 ja on edasi antud spiooniloona, kusjuures Briti impeeriumi (mida valitseb Suvemaalt surnud kuninganna Victoria) põhivaenlaseks on kujunenud kunstlikult loodud jumalolendi valitsetav Nõukogude Liit. Hitlerist ega Kolmandast Reichist pole Rajaniemi romaanis sõnagu juttu, küll aga möllab (sarnaselt pärisajaloolegi) kolmekümnendate lõpu Hispaanias kodusõda, kus ristuvad Suurbritannia ja Nõukogude Liidu huvid. Luuretegevusse ja võimuvõitlusse on kaasatud nii elavate maailm kui ka Suvemaa. Romaani peategelaseks võib pidada Briti luureteenistuse SIS naistöötajat Rachel Moore'i, kes peab lisaks Nõukogude agentidele ja masinjumala eest Hispaaniasse pakku läinud stalinistidele tegelema ka oma kiuslike ülemuste ning kõikvõimalike isiklike probleemidega... 
"Suvemaa" üheks iseloomulikuks jooneks on tegevusmaailma kirjeldamise äärmine detailsus ja ideerohkus. Ehkki alternatiivajaloo ja üleloomuliku elemendi põiminine võib mõnedele ulmelugejatele kahtlase ideena tunduda, pole "Suvemaa" kindlasti üks neist romaanidest, kus näiteks Napoleoni sõdade ajastusse draakonid paigutatakse ja kogu muu tegevusmaailm samasuguseks jääb. Rajaniemi on detailselt ja põnevalt kirjeldanud nii neljamõõtmelist teispoolsust ning sealset eksootilist, ent samas kohati hämmastavalt maiste probleemidega kimpusolevat ühiskonda, maailmadevahelist suhtlust kui ka teadusliku spiritismi mõju maisele tehnoloogiale ja inimkäitumisele. Üks väike näide: Rajaniemi maailmas harrastavad Cambridge'i tudengid ülikoolihoonete tornidel ja katustel turnimist, kukuvad surnuks ning lõpetavad õpingud teispoolsuses viibides... kuna surmal pole pärast Suvemaa avastamist enam niikuinii mingisugust tähtsust. Hoogsa süžeega, ent samas äärmiselt tiheda tekstiga romaan on paksult täis erinevaid ajaloolisi ja kultuurilisi vihjeid (Suurbritannia peaministriks on näiteks Herbert West). 
"Suvemaa" on esimene eesti keelde tõlgitud Rajaniemi tekst ja ühtlasi mu esimene tutvus autori loominguga. Positiivne ja omapärane mulje jäi mulle sellest romaanist küll. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see praeguseks peaaegu kuuekümne aasta vanune romaan meenutab tõesti Andry Weiri loomingut, seda küll 1961. aasta ja tollaste teadmiste kontekstis. Romaani ilmumisaastaks oli Kuu pinnal maandunud vaid mehitamata Luna-2, Apollo 11 lennuni jäi kaheksa aastat ja inimkonna teadmised Maa kaaslasest olid palju väiksemad kui näiteks teadmised Marsist Weiri "Marslase" ilmudes 2011. aastal. Seega mõjuvad Clarke'i Kuu-kirjeldused tänapäeval kohati üsna ebarealistlikult - kasvõi kuutolmu füüsikaliste omaduste kirjeldamise osas.
"Kuutolmu varing" tundub kohati kuivavõitu ja, nagu ülalpool öeldud, tänapäeval lugedes ka kergelt aegunud, ehkki lõpupoole kisub sündmustik  põnevamaks. "Linna ja tähtedega" ma seda romaani võrdlema kindlasti ei tõttaks, ent heatahtliku hinde "4-" teenib "Kuutolmu varing" mult siiski välja.
Romaani eestikeelses tõlkes võib leida paar veidrat "tõlkepärlit" - Jupiteri kuu Ganymede ja piiblikangelane Samson (eesti keeles on siiski tegu Ganymedese ja Simsoniga).
Teksti loeti eesti keeles