Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Sügisöö petlikud rajad

(jutt aastast 2001)

eesti keeles: antoloogia «Mardus: Juubeliväljaanne» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
7
2
0
Keskmine hinne
3.286
Arvustused (14)

Jutu ulmelisus on muidugi kõva kahtluse all... Ma tean, et on olemas seisukoht, mille järgi, et kui ühele tegelasele paistavad sündmused ulmelisena, siis ongi ulme. Ja lisaks kirjeldatakse siin ka mingeid tehnikavidinaid, mida võib vabalt veidi tuleviku kanda. "Mardusesse" kummati tekst sobis...

Jutt ise? No kõlbaks täiesti seriaali "Ei või iial teada" või "Alfred Hitchcock presents". Eks ta selline kirjandusliku ambitsioonita stsenaarium rohkem olegi. Puänt mõjub küll kunstlikuna ja pole kuigi veenev. Autor distantseerub liialt tegevusest, sestap stiil ongi selline külm ja vaimustuseta. Hindeks näiteks "kolm"?

Teksti loeti eesti keeles

Mis asi see nüüd oli, Veskimees, mis? Odav, ütlen ma! Vihaseks tegi, kohutavalt vihaseks.

Kujuta ette, et loed väga head raamatut. Kujutlesid? ...hirmus hästi kirjutatud ja põnev kaa... võibolla isegi ulmeline... Jõuad poole peale ja siis, nagu laest võetud, äratab autor mingisuguse suvalise tegelase unest üles... ja tuleb välja, et kõik eelnev, millest sa olid kohutavalt vaimustatud, oli ainult suvaline fiktsioon. Illusioon hävis! Ja raamat muutus korraga magedaks. Nõus?

Sama moodi on käesoleva looga. Puänt puändi otsa! Esimese juures olin natuke üllatunud ja järgmiste juure juba raevus. See on lugejale P..... panemine! (vabandust)

Kunagi pani Agatha Christie paika, et heas kirjanduses ei kasutata ebaausaid võtteid (lugupidamisest lugeja vastu). Lihtsad reeglid! Krimkades tähendas see seda, et ei tohi raamatu lõpus sisse tuua uut tegelast - nimega Mõrvar. See oleks masendav, nõme, maitsetu jne

Juhul, kui sina plaanisidki seda farsina, ei anna lugeja, siis mina, ikkagi seda andeks, et tema kulul halba nalja tehti. Tunnistame nüüd ausalt - see oli halb nali.AGA, stiili osas oli see hästi välja kirjutatud. Lugu elas ja alguses ma nautisin juttu väga. Aga siis... jah... Kuna ma ikka veel pahane olen, siis ei pane kolme, vaid hoopis ühe . Okey, kahe !

Teksti loeti eesti keeles

Ebaõnnestunud tükk tõesti. Kui jätta välja juba palju kordi ekspluateeritud kunsttontide idee, mis tänapäeval enam tõesti eriti ulmeline ei tundu, jääb järele ainult see topeltninapidivedamine ning sellest on nagu natuke vähe. Nõrk.

Muuseas, "Hitchcocki valikust" ja "Lugudest mida ema mulle kunagi ei jutustanud" on mul ainult head mälestused nii et ei tasuks vanameistrit minu meelest eriti pilastada käesoleva jutunatukesega...

Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll meeldis... võtted nagu sünge sügisöö ja topeltaltvedamised võivad ju klisheelikena tunduda, kuid isiklik maitse võtab nad alati tänulikult vastu. Ootamatud pöördedki omal kohal. Suhteliselt inimlik ja väheke naljakas vahepala raskele tõsiulmele.
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu meenutas mulle yhte Alfred H. sarja õudusssugemetega kriminaalfilmikest, kus filmi lõpul täitsid toa 3 inimest. Kõiksepealt oli yks meestest naise poolt myrgitatud, tema sõber, teine mees, osutus naise armukeseks. Siis tõusis surnu pysti ja tuli välja, et ta oli teise mehe palganud naise plaanitavat mõrva paljastama. Siis tuli välja, et naine on selle läbi näinud, ning tal oli plaanis mõlemale myrgitatud veini sisse joota, mis tal ka õnnestus. Siis tuli välja, et veini toonud kelner on hoopis tegelik detektiiv ja mees oli naise läbi näinud, et see ta läbi nägi ja surnud tõusid jälle rõõmsalt pysti. Ja siis tuli välja, et naise tegelik armuke on hoopis see tõeline detektiiv, naine oli läbi näinud, et mees nägi läbi, et naine ta läbi nägi, mees ja valearmuke myrgitati jälle ära. Midagi sarnast... ja seda kõike mõne lõpuminuti jooksul.

Veskimehe lugu tuletas mulle miskipärast just seda filmi meelde, eelkõige just ebaloomulikult suure sagedusega surevaid ja elustuvaid tegelasi. Pysti - pikali, pysti - pikali nagu võimlemistunnis.

Lugu ei ole just midagi vapustavalt head, lugeda om Veskimeest aga ikka lahe, lõbus ja lihtne.

"Naeratust" on raske yletada enivei, kindlasti mitte sellise meelelahutusliku aeroobikatunniga :)

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti, see lugu sobiks ideaalselt sarja "Alfred Hichcock esitleb", ka Mardusesse see lugu justkui sobiks. Aga lugu ise polnud just parim. See puänt-puändi otsa on ju iseenesest tore idee, aga siin tüütas see kuidagi ära. Ja ulmega ka minu arvates tegu polnud, kuigi see on täiesti kõrvaline faktor.
Teksti loeti eesti keeles

Tõenäoliselt pole sest jutust võimalik leida muud kui ajaloolist väärtust - tegu ju ikkagi Siim Veskimehe trükidebüüdiga. Paraku on lugu äravahetamiseni sarnane nende nupukestega, mida Belials väsimatult treib. Lugemisrõõm jääb sedapuhku olemata.
Teksti loeti eesti keeles

Julgen panna viie, kuna jutt oli julgelt esitatud. Kuigi ette võib heita seda, et tegelastel puudus liha luudel, ei näinud kohati väga tõetruud, siis pidagem seda iseviisi taotuslikuks -- kõik tegelased ju näitlesid! Meeliülendav oli ka eesti motiivide kasutamine justkui võõras kuues, ei jätnud kodukootud muljet, kuigi "Sügisöö petlikud rajad" seda ju on...

Lõpp tugev ja muhevile ajav!

Teksti loeti eesti keeles

6pp selge ja läbipaistev nagu Odalätsi allikas Saaremaal. Ei oska öelda, kas Veskimees pyydis lihtsalt lugajaga mingit mängu mängida v6i pakkus Mario talle lihtsalt v6imalust trykis ylltiada, millepeale midagi kibekiiresti valmis treiti.
Teksti loeti eesti keeles

Selle ulmelisus on rohkem kui kahtluse all. Nimelt see puudub. See, et asi näib poisile ulmeline, pole vabandus. Samuti mitte tehnika, kuna seal toimunut saab vägagi kergesti ka tänapäevase tehnikaga lavastada. Puänt puändi otsa võib tunduda kummaline ja segadusse ajav, kuid minu jaoks oli lõpp, kus poiss sai oma teenitud karistuse, hästi välja mõeldud. Kuid minngid armusuhted siin ja seal ...noh, kui mõelda siis ega tüdruk kah parem polnd - samal ajal, kui poisuga käis semmis veel mingi filmimehega. Vot see ajab juba vihale.
Teksti loeti eesti keeles

Ah et Veskimehe trükidebüüt? See infokild lisab sellele jutukesele teatava väikese lisaväärtuse, mis paraku ka enam-vähem ainuke positiivne asi ongi, mida selle kohta öelda. Esiteks polnud lugu ulme. Ega ei peagi tingimata olema, peaasi et lugu ise hea on, siin aga paistsid juba välja detailid, miks mulle Veskimehe asjad ei meeldi: puine hüplik jutustamisstiil, või noh, niivõrd-kuivõrd Veskimehe puhul üldse mingist jutustamisstiilist rääkida saabki; kiired ebaloomulikud ja sama puised dialoogid, jutu konstruktsioonide väljapaistmine jne. jne. Tegelikult tuleb positiivse poole peale siiski lisada mitmekordne puänt või kui mitte just puänt siis vähemalt ootamatud pöörded loos. Kuigi, nagu mitmele eelmisele arvustajale, kargas mulgi koheselt silme ette too Hitchcock Presents osa, kus "laibad" vaheldumisi püsti tõusid ja "mürgitatuna" jälle maha langesid. Tuleks ehk veel lisada, et jutuna see kolisedes-logisedes kuidagi ju töötab, kui aga proovida ette kujutada reaalse elu analoogilist situatsiooni, siis no ei ole võimalik kõik see "ärasuremine", käte hoidmine jäänõus ja küüslaugu krõmpsutamine.

Peaks vist veel mainima, et teades Veskimehe suhtumist horrorisse (mis tegelikult ei erine kuigivõrd allakirjutanu suhtumisest), oli katsetus horrori žanris mulle teatavaks üllatuseks. Hea küll, kuna midagi üleloomulikku siin ei olnud, liigitub see jutt vist tegelikult terrori alla, aga jäägu see liigitajatele lahendada.

Lugu kinnitas mu veendumust et Veskimehe toodang mulle ei sobi, aga no igal asjal on omad fännid olemas.

Panen sellise keskmise "kolme", mu tüüphinde Veskimehele.

Teksti loeti eesti keeles
x
Maria Perner
17.02.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Lugedes kerkis mällu kunagi teleekraanilt nähtud "The Stand". Ümberringi möllav kurjus, mis ähvardab iga hetk ka vaprat ellujäänute gruppi neelata. Meeleheite Linnas on siis tegemist vanast kaevandusest väljaurgitsetud kurjusega, mis on nii suur, et lõhub üksteise järel vallutatud inimeste kehad. Taltub alles siis, kui ei ole enam kellegi naha vahele pugeda. Heale taas sisenemisloa andmiseni jagub ent küllalt verd, õelust, minevikuneedust, raisakotkaid ja lõgismadusid. Lugemise kõrvale muud suupärast parem mitte tarbida... mõnel hetkel võib manustatu tagurpidi väljuda. See ei ole isiklik kogemus. Eeldan lihtsalt treenimata närvisüsteemide olemasolu.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu tagakaanel olev kiidujutt osutus liigselt vahutavaks... värinaid ei tekkinud mingeid, lõpus hoopis küsimus: ja see ongi kõik? Vist oli asi originaali keerulistes sõnapiltides... Niipalju huvi äratas küll, et otsiks tolle LR kuskilt üles. Ehk läheb emakeelsena rohkem hinge.
Teksti loeti inglise keeles

Taas kord kettakad oma parimas jaburuses. Sellist surma juba ei kardaks. "Cool", nagu Beavis (või Butt-Head) kunagi kraaksatas. Siin heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku kõige nõrgem ja sisutum tükk. Lugemine tükki küljest ei võtnud, aga millest jutt ning mis autor mõtles, see ei ole pärale jõudnud. Loeks üle, kuid ei viitsi. Parematki lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Isegi mina, kes ma autodest ega meeste masinahullusest miskit ei pea, nautisin sõidukikeskest teost. Autodest hoolimata (või just nende tõttu...) õudne ning haarav. Kuningas Stepani kirjutatud ikkagi, ning tema juba oskab. Tsitaadid lauludest lisavad vürtsi juurde, moodustades teatud mõttes romaani luulevormis kokkuvõtte.
Teksti loeti inglise keeles

Lovecraft oma parimas traditsioonis ning vastikuses. Heas mõttes. Õudus ei karga niivõrd näkku, kui hiilib kuskil seina taga ringi... mõjuvamgi veel.
Teksti loeti eesti keeles

Atmosfäär ja kaasakiskuvus on igati kõrgeimat hinnet väärt. Sisu niisamuti. Psühhopatoloogia lihtsalt läheb korda. Ehk olen ise kah kuskilt väärastunud. Tegudeni laskuda ei viitsi. Olge rahulikud.
Teksti loeti eesti keeles

Haige tekst küll, kuid minu jaoks üks kogumiku tipphetki. Vanapaar heaks täienduseks Psycho-emmele mõni lugu eespool.
Teksti loeti eesti keeles

Parim jutukogumik, mis möödunud aastal Eestis välja antud. Sai lõpuks minugi kaua kohunud õudusenälg rahuldatud. Ammu oli aeg. Tänud koostajale!
Teksti loeti eesti keeles

Tekst laseb küll ennast libedalt lugeda, aga jääb väheütlevaks ega anna Cthulhu müütidele olulist täiendust. Lovecrafti enda loomingus on kõik need iidsed olendid usutavamad ja hirmuäratavamad kui jäljendajate teostes.
Teksti loeti eesti keeles

Ainuüksi ideegi väärib parimat hinnet. Lugu ise üks kopsakamaid (kaalu, mitte mõõdu poolest) seni Belialsi sulest ilmunutest. Ehk järgneb veel midagi samas vaimus...
Teksti loeti eesti keeles

Ainus "Marduse" juubelinumbri arvustamata lugu? Seda lünka annab täita.:)Mõneleheküljeline etüüd visandab totalitaatse tulevikuilma, kus lapsi kasvatatakse standardiseeritud laagrites kuulekateks kloonideks - alluma süsteemile. Jutuvestja, kes söandab lastele rääkida muinasjutte ja ärgitada nende kujutlusvõimet, tembeldatakse raskesti haigeks ning saadetakse "raviks" mäluvahetusele... mis aga ei lähe päris robotite ootuste kohaselt. Alles jutu teistkordsel lugemisel tuli esile autori poolt Punamütsikese ja libavanaema anatoomiaainelisele dialoogile antud uus dimensioon, sellest ka hea hinne. Taolisi inimvaenuliku tulevikuilma kirjeldusi on küllalt visandatud, kuid mitte igaühest ei loe sõnumit/hoiatust välja.Robot ikka oma vanaema ei asenda.
Teksti loeti eesti keeles

Mitme aasta tagusest lugemisest on meelde jäänud just see painajalik atmosfäär ja Rosemary üksindustunne. "Tore" ju avastada, kes end lahke naabri maski taga peidab... Kole oli, kuid kartust võimaliku jällelugemise ees siiski ei tekitanud. Mis mõtet siis õudukatemeistritel üldse sulge teritada, kui kirjutatu lugejatel hiljem ühtainustki kuklakarva püsti ei tõsta? Puhta ajatapmise otsijatel on alati võimalus pöörduda keskvoolukraami poole, mis peale tagakaane sulgemist end enam kunagi meelde ei tuleta. Rosemary lapsuke seda juba ei salli.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmistest Kettamaailma üllitistest eristab seda tugevalt läbiv idee (võrdõiguslikkus), mis lõpus ka väljateenitud võidu saavutab. St et seelikukandjad ikka võivad võlurisaua taotleda ega pea ainult nõiakübaraga piirduma. Meeldivate tegelastena kerkisid esile praktiline Vanaema (praktikumile tulevad võlukunstitudengid kitselauta küürima:)) ning juba "Fantastilisest valgusest" tuttav banaanimaias raamatukoguhoidja. Esk ise jäi kuidagi verevaeseks - plika müttas küll vapralt ringi, aga n-ö juuste alla ei õnnestunud talle siiski piiluda. Või on seda ühe nelja jala pikkuse võlurihakatise puhul liiga palju nõuda... Kokkuvõtteks võib öelda, et lahmivad naljad kolmandat raamatut järjest väsitavad vist lugeja ära. Siis võib-olla mitte, kui lugeda tempoga üks raamat kvartalis (et kraam väheke settida jõuaks). Kärsitu mina nii kaua ei oodanud. Mnjah, kes nüüd aasta pärast mäletakski, millises Kettamaailma osas see või teine kild maha hõigati...
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sellest, kuidas ülima täiuslikkuse jälitamine tundliku hinge lõpuks hauda viib (ka kaudses mõttes). Mõned ideaalid peaksidki jääma klaasi või jää alla imetlemiseks. Võib uneldes piinelda ja siiski pika elu ära elada või terve mõistuse loovutada üheainsa lihaliku õnnehetke eest. Igaüks ise teab, millise kannatamismeetodi valib...
Teksti loeti eesti keeles

Onu kasvatas tigusid ning tänamatud elukad võtsid ta heaks - ja point? Et pühenduge parem perekonnale kui limukatele? Seda saab ühe lausegagi ning mõnes sobivamas vormis öelda. Kuigi, nahkapanemine ei ole vist ühegi variandi puhul välistatud...
Teksti loeti eesti keeles

Viktoriaanlik stiil, melodramaatika ja kohatine venivus võivad kärsitumale lugejale tüütult mõjuda, ent lugemist värib sellegipoolest. Väga hea hinne juba ainuüksi surematu Ida-Euroopa krahvi eest, kes lõpulehekülgedel küll teise ilma kupatatakse, ent (nagu kirjandus- ja filmiajalugu hiljem näitasid) kuidagi seal püsida ei taha. Kuigi... tõeline Vlad Tepes oleks enda kui romantiseeritud vereimeja portree üle heal juhul vaid põlastavalt naerda hirnunud. Halvemal juhul Stokeri jaoks ühe teiba otsinud ja...
Teksti loeti eesti keeles

(Endise) omaniku elujõu ülekandumine talle kuulunud asjadele on küll suhteliselt kulunud kirjandusvõte, aga selles jutus loob siiski ülimalt kõheda atmosfääri. Kurja ei summutata pühitsetud vee vms atribuutika abil, vaid ta jääb edaspidigi oma valdusi kaitsma. Ehk sai pagenud ränduri mahajäänud reisivarustusestki mingit meelelahutust järgnevatele igavatele rippumispäevadele.:)
Teksti loeti eesti keeles

Veel üks näide sellest, et konkreetse süzhee ja sündmusteta loos võib sisalduda rohkemgi kui sajaleheküljelises madinas. Hinge jäid suurlinna julmus, ükskõiksus ja hundiseadused. Müts maha nende ees, kes niisuguses kohas on sunnitud elama.
Teksti loeti eesti keeles

Taas kord üks näljaseks ajav lugu. Autori teiste lugudega võrreldes küll rohkem pahaendelise kannapöördega lõppev situatsioonikirjeldus kui ulme, aga profil tasemel teostatud ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun sellega, et üks parimaid IH tekste ning väärib kohta "Algernoni" tipplugude seas. Ülipõhjalikku eeltööd, mis Poola jõulukommetest usutava pildi (ja nuriseva kõhu:)) tuleb taas esile tõsta. Vaid mongolite sõjakäigu kirjelduses tuleb ajalooõpiku tunne, aga elab üle. Pan G. on täiesti ära teeninud koha Eesti ulmes loodud värvikamate tegelaskujude hulgas(peale Veiko Belialsi Malcolm McCoy ei olegi talle tegelikult väärilist seltskonda lisada). Jääb üle vaid tubli eksortsisti uusi seiklusi oodata.
Teksti loeti eesti keeles

Vettpidav taust, hea idee, leidlik lõpplahendus. Veel üks lugu "Öistest külalistest", mis sisemist positiivsust kiirgab.
Teksti loeti eesti keeles

Niipalju siis vagadusest ja usuhullusest, võiks öelda peale loo lõpulause lugemist. Kummitused jätku elavad rahule ning sehkendagu omavahel. Hea võimalus neist vabaneda, tegelikult...:)
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on "Ahvikäpa" väärtused - kerge kasu otsija komistab omaenda võrku - juba välja toonud, nii et ühinen nendega. Jutt, mida tasub iga kord meenutada, kui inimese tahe pilvekõrgusena ja ainuvalitsevana tundub. Ego maa peale tagasi toomine ei tule sugugi iga kord kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles