Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Sügisöö petlikud rajad

(jutt aastast 2001)

eesti keeles: antoloogia «Mardus: Juubeliväljaanne» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
7
2
0
Keskmine hinne
3.286
Arvustused (14)

Jutu ulmelisus on muidugi kõva kahtluse all... Ma tean, et on olemas seisukoht, mille järgi, et kui ühele tegelasele paistavad sündmused ulmelisena, siis ongi ulme. Ja lisaks kirjeldatakse siin ka mingeid tehnikavidinaid, mida võib vabalt veidi tuleviku kanda. "Mardusesse" kummati tekst sobis...

Jutt ise? No kõlbaks täiesti seriaali "Ei või iial teada" või "Alfred Hitchcock presents". Eks ta selline kirjandusliku ambitsioonita stsenaarium rohkem olegi. Puänt mõjub küll kunstlikuna ja pole kuigi veenev. Autor distantseerub liialt tegevusest, sestap stiil ongi selline külm ja vaimustuseta. Hindeks näiteks "kolm"?

Teksti loeti eesti keeles

Mis asi see nüüd oli, Veskimees, mis? Odav, ütlen ma! Vihaseks tegi, kohutavalt vihaseks.

Kujuta ette, et loed väga head raamatut. Kujutlesid? ...hirmus hästi kirjutatud ja põnev kaa... võibolla isegi ulmeline... Jõuad poole peale ja siis, nagu laest võetud, äratab autor mingisuguse suvalise tegelase unest üles... ja tuleb välja, et kõik eelnev, millest sa olid kohutavalt vaimustatud, oli ainult suvaline fiktsioon. Illusioon hävis! Ja raamat muutus korraga magedaks. Nõus?

Sama moodi on käesoleva looga. Puänt puändi otsa! Esimese juures olin natuke üllatunud ja järgmiste juure juba raevus. See on lugejale P..... panemine! (vabandust)

Kunagi pani Agatha Christie paika, et heas kirjanduses ei kasutata ebaausaid võtteid (lugupidamisest lugeja vastu). Lihtsad reeglid! Krimkades tähendas see seda, et ei tohi raamatu lõpus sisse tuua uut tegelast - nimega Mõrvar. See oleks masendav, nõme, maitsetu jne

Juhul, kui sina plaanisidki seda farsina, ei anna lugeja, siis mina, ikkagi seda andeks, et tema kulul halba nalja tehti. Tunnistame nüüd ausalt - see oli halb nali.AGA, stiili osas oli see hästi välja kirjutatud. Lugu elas ja alguses ma nautisin juttu väga. Aga siis... jah... Kuna ma ikka veel pahane olen, siis ei pane kolme, vaid hoopis ühe . Okey, kahe !

Teksti loeti eesti keeles

Ebaõnnestunud tükk tõesti. Kui jätta välja juba palju kordi ekspluateeritud kunsttontide idee, mis tänapäeval enam tõesti eriti ulmeline ei tundu, jääb järele ainult see topeltninapidivedamine ning sellest on nagu natuke vähe. Nõrk.

Muuseas, "Hitchcocki valikust" ja "Lugudest mida ema mulle kunagi ei jutustanud" on mul ainult head mälestused nii et ei tasuks vanameistrit minu meelest eriti pilastada käesoleva jutunatukesega...

Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll meeldis... võtted nagu sünge sügisöö ja topeltaltvedamised võivad ju klisheelikena tunduda, kuid isiklik maitse võtab nad alati tänulikult vastu. Ootamatud pöördedki omal kohal. Suhteliselt inimlik ja väheke naljakas vahepala raskele tõsiulmele.
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu meenutas mulle yhte Alfred H. sarja õudusssugemetega kriminaalfilmikest, kus filmi lõpul täitsid toa 3 inimest. Kõiksepealt oli yks meestest naise poolt myrgitatud, tema sõber, teine mees, osutus naise armukeseks. Siis tõusis surnu pysti ja tuli välja, et ta oli teise mehe palganud naise plaanitavat mõrva paljastama. Siis tuli välja, et naine on selle läbi näinud, ning tal oli plaanis mõlemale myrgitatud veini sisse joota, mis tal ka õnnestus. Siis tuli välja, et veini toonud kelner on hoopis tegelik detektiiv ja mees oli naise läbi näinud, et see ta läbi nägi ja surnud tõusid jälle rõõmsalt pysti. Ja siis tuli välja, et naise tegelik armuke on hoopis see tõeline detektiiv, naine oli läbi näinud, et mees nägi läbi, et naine ta läbi nägi, mees ja valearmuke myrgitati jälle ära. Midagi sarnast... ja seda kõike mõne lõpuminuti jooksul.

Veskimehe lugu tuletas mulle miskipärast just seda filmi meelde, eelkõige just ebaloomulikult suure sagedusega surevaid ja elustuvaid tegelasi. Pysti - pikali, pysti - pikali nagu võimlemistunnis.

Lugu ei ole just midagi vapustavalt head, lugeda om Veskimeest aga ikka lahe, lõbus ja lihtne.

"Naeratust" on raske yletada enivei, kindlasti mitte sellise meelelahutusliku aeroobikatunniga :)

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti, see lugu sobiks ideaalselt sarja "Alfred Hichcock esitleb", ka Mardusesse see lugu justkui sobiks. Aga lugu ise polnud just parim. See puänt-puändi otsa on ju iseenesest tore idee, aga siin tüütas see kuidagi ära. Ja ulmega ka minu arvates tegu polnud, kuigi see on täiesti kõrvaline faktor.
Teksti loeti eesti keeles

Tõenäoliselt pole sest jutust võimalik leida muud kui ajaloolist väärtust - tegu ju ikkagi Siim Veskimehe trükidebüüdiga. Paraku on lugu äravahetamiseni sarnane nende nupukestega, mida Belials väsimatult treib. Lugemisrõõm jääb sedapuhku olemata.
Teksti loeti eesti keeles

Julgen panna viie, kuna jutt oli julgelt esitatud. Kuigi ette võib heita seda, et tegelastel puudus liha luudel, ei näinud kohati väga tõetruud, siis pidagem seda iseviisi taotuslikuks -- kõik tegelased ju näitlesid! Meeliülendav oli ka eesti motiivide kasutamine justkui võõras kuues, ei jätnud kodukootud muljet, kuigi "Sügisöö petlikud rajad" seda ju on...

Lõpp tugev ja muhevile ajav!

Teksti loeti eesti keeles

6pp selge ja läbipaistev nagu Odalätsi allikas Saaremaal. Ei oska öelda, kas Veskimees pyydis lihtsalt lugajaga mingit mängu mängida v6i pakkus Mario talle lihtsalt v6imalust trykis ylltiada, millepeale midagi kibekiiresti valmis treiti.
Teksti loeti eesti keeles

Selle ulmelisus on rohkem kui kahtluse all. Nimelt see puudub. See, et asi näib poisile ulmeline, pole vabandus. Samuti mitte tehnika, kuna seal toimunut saab vägagi kergesti ka tänapäevase tehnikaga lavastada. Puänt puändi otsa võib tunduda kummaline ja segadusse ajav, kuid minu jaoks oli lõpp, kus poiss sai oma teenitud karistuse, hästi välja mõeldud. Kuid minngid armusuhted siin ja seal ...noh, kui mõelda siis ega tüdruk kah parem polnd - samal ajal, kui poisuga käis semmis veel mingi filmimehega. Vot see ajab juba vihale.
Teksti loeti eesti keeles

Ah et Veskimehe trükidebüüt? See infokild lisab sellele jutukesele teatava väikese lisaväärtuse, mis paraku ka enam-vähem ainuke positiivne asi ongi, mida selle kohta öelda. Esiteks polnud lugu ulme. Ega ei peagi tingimata olema, peaasi et lugu ise hea on, siin aga paistsid juba välja detailid, miks mulle Veskimehe asjad ei meeldi: puine hüplik jutustamisstiil, või noh, niivõrd-kuivõrd Veskimehe puhul üldse mingist jutustamisstiilist rääkida saabki; kiired ebaloomulikud ja sama puised dialoogid, jutu konstruktsioonide väljapaistmine jne. jne. Tegelikult tuleb positiivse poole peale siiski lisada mitmekordne puänt või kui mitte just puänt siis vähemalt ootamatud pöörded loos. Kuigi, nagu mitmele eelmisele arvustajale, kargas mulgi koheselt silme ette too Hitchcock Presents osa, kus "laibad" vaheldumisi püsti tõusid ja "mürgitatuna" jälle maha langesid. Tuleks ehk veel lisada, et jutuna see kolisedes-logisedes kuidagi ju töötab, kui aga proovida ette kujutada reaalse elu analoogilist situatsiooni, siis no ei ole võimalik kõik see "ärasuremine", käte hoidmine jäänõus ja küüslaugu krõmpsutamine.

Peaks vist veel mainima, et teades Veskimehe suhtumist horrorisse (mis tegelikult ei erine kuigivõrd allakirjutanu suhtumisest), oli katsetus horrori žanris mulle teatavaks üllatuseks. Hea küll, kuna midagi üleloomulikku siin ei olnud, liigitub see jutt vist tegelikult terrori alla, aga jäägu see liigitajatele lahendada.

Lugu kinnitas mu veendumust et Veskimehe toodang mulle ei sobi, aga no igal asjal on omad fännid olemas.

Panen sellise keskmise "kolme", mu tüüphinde Veskimehele.

Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles