"Naeratuse" kallal ongi kõvasti tööd tehtud, taustu uuritud - seegi positiivne, et ei tehta mingit olupildikest tänapäevaelust.
Loo peategelasteks on rootslased. Räägivad nad omavahel nii nagu rootslased tegelikult räägivad... Ainult kunagi nad ei pane seda kirja. Loo ilmumine Roosti trükis on välistatud. Skandinaava surutismeeleolu edasiandmine on autoril igatahes õnnestunud.
Sellises laadis tekste nimetatakse vist rekursiivseks kirjanduseks, pakun. Oluline oleks algse allika iseloomulike tunnuste kajastamine uues kvaliteedis. Siin igati õnnestunult teostatud. Lugu ümberjutustama ei hakka - pole see ju Eesti wõrgus saadaval olevate juttude puhul kombeks.
Tegu kahtlemata väga heal tasemel kirjandusega. Minu jaoks põhiliin seoses mineviku painega... Millest me ei suuda kunagi vabaneda, ka siis kui oma mineviku õnneliku juhuse läbi uuesti elustame. Jutu kangelased on tüüpilised lääneeurooplased, kes on väga õnnelikud inimesed. Või vähemalt peaksid seda olema, sest neil on kõik, mida antud kultuuri- ja olmekontekstis õnneks peetakse.
Ometi pole nad rahu saanud, mineviku mõistatused, ihad ja kiusatused painavad edasi. Tugev jutt, mida võib ainult kiita. Võiks öelda, et tubli kompromiss lugejaköitvuseks vajaliku kergekaaluse ja endale oluliste teemade kajastamise vahel.Muuseas, selle relvakollektsiooni kohta... Hiljuti demonstreeriti mulle Taanis samuti 17. sajandi tulirelvade kogu - polnd nad ühti kapis luku taga ja täiesti ekspluateeritavad.