Ulmekirjanduse BAAS - Siim Veskimees - Naeratus aastate tagant

Arvustused (21)

1.12.2000, kell 20:08

Veskimehe puhul on meeldiv see, et erinevalt paljudest Algernoni autoritest, on tema puhul hoomatav selge pühendumine ulmekirjanduse produtseerimisele - pühendumus ja huvi... Noh, pole ju mõtet kirjutada, mida Veskimehe jutud ei ole Ainult seda ehk, et Veskimehel on midagi öelda, ta teab kuidas seda öelda ja teeb viimase oskuse lihvimise kallal ka tööd...

"Naeratuse" kallal ongi kõvasti tööd tehtud, taustu uuritud - seegi positiivne, et ei tehta mingit olupildikest tänapäevaelust.

Loo peategelasteks on rootslased. Räägivad nad omavahel nii nagu rootslased tegelikult räägivad... Ainult kunagi nad ei pane seda kirja. Loo ilmumine Roosti trükis on välistatud. Skandinaava surutismeeleolu edasiandmine on autoril igatahes õnnestunud.

Sellises laadis tekste nimetatakse vist rekursiivseks kirjanduseks, pakun. Oluline oleks algse allika iseloomulike tunnuste kajastamine uues kvaliteedis. Siin igati õnnestunult teostatud. Lugu ümberjutustama ei hakka - pole see ju Eesti wõrgus saadaval olevate juttude puhul kombeks.

Tegu kahtlemata väga heal tasemel kirjandusega. Minu jaoks põhiliin seoses mineviku painega... Millest me ei suuda kunagi vabaneda, ka siis kui oma mineviku õnneliku juhuse läbi uuesti elustame. Jutu kangelased on tüüpilised lääneeurooplased, kes on väga õnnelikud inimesed. Või vähemalt peaksid seda olema, sest neil on kõik, mida antud kultuuri- ja olmekontekstis õnneks peetakse.

Ometi pole nad rahu saanud, mineviku mõistatused, ihad ja kiusatused painavad edasi. Tugev jutt, mida võib ainult kiita. Võiks öelda, et tubli kompromiss lugejaköitvuseks vajaliku kergekaaluse ja endale oluliste teemade kajastamise vahel.Muuseas, selle relvakollektsiooni kohta... Hiljuti demonstreeriti mulle Taanis samuti 17. sajandi tulirelvade kogu - polnd nad ühti kapis luku taga ja täiesti ekspluateeritavad.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

1.12.2000, kell 23:14

Ka minu arvates on tegu ühe Veskimehe kõvema tekstiga. Selle jutu juures võlub just selle mängulisus ja harmoonia eesmärgi ning teostuse vahel. Väga meeldiv on lugeda sellist lugu autorilt, kelle seniilmunud loomingus ilmselt suurema osa täidab helge anarhistliku tuleviku ennustamine Päikesesüsteemi avarustes ja vigin ning kägin sellest, kuivõrd sitt on Maa ühiskond. Mitte et mul oleks selle suuna kohta midagi halba öelda, ei ole, minu meelest pole utoopiate kirjutamises midagi etteheidetavat ning ma olen Kuu Ordu seeriast "Algernonis" ka kaunis kiitvalt kirjutanud. Aga ometi on tore leida Veskimehe nime hoopis teiselaadilise üllitise juurest, eriti, kui see veel professionaalselt teostatud on.

Teksti loeti eesti keeles

Märt Laur

2.12.2000, kell 20:54

Chris

6.12.2000, kell 23:03

Mõnus lugu... Kõike on: meeleolu, nostalgiat ja lapsepõlvest tuttava äratundmist

Teksti loeti eesti keeles

Avo Nappo

15.06.2001, kell 23:59

Go, Pipi, Go! Ei, muhe asi, midagi ei ole öelda..

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

16.06.2001, kell 13:42

Viimsepeal nutikas lugu! Jääb vaid yle loota, et rootslased seda lugema ei juhtu ja selle peale meile s6da ei kuuluta. Millegipärast usun, et vanaproua Lindgrenile lugu meeldiks, on ta ju isegi kirjutanud kerge fantasy-ulme maigulisi lugusid ("Vennad L6visüdamed", "Mio, mu Mio"). Veskimees on teinud suure töö ära m6eldes Pipile ja tema isale juurde selle, millest Lindgren sisuliselt s6nagi ei maininud - mineviku. Hästi kukkus välja.

Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist

9.09.2001, kell 18:17

Kui ma kuueaastasena Pipi-raamatu läbi sain, hakkasin mõtlema, mis neist edasi saada võiks. Eriti mõelda ei osanud. Ma adusin, et Pipi ja Tommy abielust ei tuleks midagi välja, sest korraliku lapsi kasvatava ja meest koju ootava perenaise osaga poleks Pipi nõus. Elu kui lakkamatu seiklus ja rändamine ei sobiks jällegi Tommyle. Üleüldse ei suutnud ma algul välja mõelda, milline mees Pipile sobida võiks. Pipi on harjunud domineerima, tema mees peaks olema alluva rolliga rahul, samas ei tohiks ta olla tavaline tuim tükk, sest siis ei pakuks ta Pipile midagi. (Vaat mis mõtted kuueaastasel peas käisid.) Lõpuks leidsin siiski mehe, kellega Pipi võiks olla õnnelikus abielus. See on Karlsson Katuselt.

Selle jutu kirjanduslikku taset on raske hinnata. Idee on ju lihtsalt geniaalne. Kuid teostus -- umbes nii ta olema pidigi, ei midagi erilist. See ei lubaks nagu viit panna, võib-olla kolm?
Tükk aega mõtlesin enne arvustuse kirjutamist. Siis sain aru, et enam kunagi ei suuda ma Pipi-lugusid endise pilguga lugeda. Selles suhtes on ta vist parim jutt "Algernonis" üldse. Ükski teine pole minu mõttemaailma NII muutnud.
Panso ütles, et ideed maksavad kolm kopikat ämber. Aga võib-olla ikka ei ole nii? Et geniaalne idee keskpärase teostuse juures annab ikkagi geniaalse jutu? Mõnikord.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

6.12.2001, kell 06:51

Kuradima hea on teinekord eksida.

Mäletan, et lugesin selle jutu kohe läbi... noh, kohe, kui käsikiri toimetusse laekus. Olin vaimustuses. Siis hakkas see suur ohkimine, et Veskimehe parim jutt... siis sattusin mingit kehvemat Veskimeest lugema... ning tekkiski miskipärast tunne, et algaja autor on potensiaalselt hea materjali ära lörtsinud. Tähendab, et ma ei pidanud juttu üldse halvaks, aga mul tekkis selline tunne, et kusagil kümnekonna aasta pärast (ja märksa suuremate kirjanduslike kogemustega) oleks Siim Veskimees selle loo märksa edulisemalt kirja suutnud panna.

Vaat lugesingi äsja jutu taas üle ning märkasingi, et olen aaastajagu päevi miskit eksiarvamust evinud – pole siin midagi, et keskpäraselt teostatud hea idee. Jutt on suurepärane!

Jutul on veel ka muhe kõrvalkvaliteet – paljud lugejad, kes juttu kiitnud on ja kes muidu on paistnud silma erilise tõsiteadusliku fantastika vaenamisega... need lugejad pole ehk aru saanudki, et «Naeratus aastate tagant» on lisaks kõigele muule ka stiilipuhas hard SF. Millegipärast kiputakse arvama, et hard SF saab olla vaid kirjandus mingist raskest rauast ja kosmose mustavatest sügavustest. Jorge Luis Borges, J. G. Ballard ja Ursula K. Le Guin (kui nimetada kolm esimesena pähetulnut) on veenvalt ja korduvalt tõestanud, et hard SFi materjaliks võib olla ka kirjandus, psühholoogia, etnograafia jne. Minuarust on selle jutuga ka Siim Veskimees astunud kenasti sellesse ritta... ajamata samas umbe ka allikat, kust ta joob – Robert A. Heinleini range ja sõbralik vari on samuti selle teksti tagant kenasti näha.

Tipplugu! Kas just Siim Veskimehe parim tekst, kõige paremini läbilöönu aga kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

2.04.2002, kell 23:34

Tegu pole mitte ainult Veskimehe parima teksti vaid ka Eesti ulme parima tekstiga. Koht Antoloogia lõpuloona on auga välja teenitud. Küps, veatu ja lihtsalt geniaalne teostus. Hämmastav stiilitaju, etc. Muidugi on loo üheks populaarsuse ja kergestiseeditavuse põhjuseks see, et meil on ca 300 lehekülge taustmaterjali lapsepõlvest loetud. Võib-olla ei erinegi lugu Veskimehe muust loomingust nii tohutult,aga kes küll kirjutaks taustmaterjali autori ülejäänud teostele, et needki söödavaks muutuks?

Ah jah, lisame siia just for the record, et lugu ei kõlgu midagi "ulmenduse ja kirjanduse" vahepeal, vaid on täisvereline recursive science fiction, millesarnase viljelejatest tulevad esimesena meelde Farmer ja Aldiss.

Teksti loeti eesti keeles

Märt Saar

3.04.2002, kell 02:41

Mina panen 5 miinusega. Kiitma ei hakka, laitma ammugi mitte. Aga kirjandusliku elamuse andis jutt ikkagi. Lindgreni fäänide kohustuslik kirjandus.

Teksti loeti eesti keeles

Katariina Roosipuu

3.04.2002, kell 21:18

Patt oleks hinnet panemata jätta! Sigahea lugu on.

Teksti loeti eesti keeles

Orcus K.

4.04.2002, kell 13:34

Täiesti unustama elamus. Veskimehe parim! Autorile omased kosmoseooperid jäävad selle taseme juures pika puuga järele lohisema! :-)

Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal

4.04.2002, kell 14:47

Krafinna de Kraax

4.04.2002, kell 21:23

Meisterlik lugu, aga... ei istunud.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

27.09.2002, kell 15:50

Kristjan Ruumet

28.04.2003, kell 18:01

Toomas Aas

24.06.2003, kell 22:04

Miks ikkagi seda juttu nii väga hinnatakse? Tahtmata tema väärtust kuidagi vähendada ei saa ju öelda, et tegu oleks eriti hea ULMEjutuga. Aga see polegi oluline. Oluline on see, et autor on osanud hästi sõnastada meis kõigis, nn. lääne heaoluühiskonna tublides liikmetes, peituva tunde, et tegelikult tahaksime me hoopis midagimuud! Elu, mis seisneb kaheksa tundi päevas viis päeva nädalas kahtlase mõttekusega töö tegemises selleks et maksta tagasi pangalaenu, mis on võetud selleks etomada korterit mida on vaja selleks et... jne jne, ei saa olla ainus võimalus! Kuskil peab olema ka teistsugune, parem elu, kus olulised on teistsugused väärtused.

Kõige ängistavam selle juures on see, et me ju TEAME täiesti kindlalt, et niisugune elu on olemas. Ta on olemas igaühe meist isiklikus minevikus, kellel lähemal, kellelkaugemal. Aga teed sinna on pagana raske leida ja ega päriselt ei õnnestugi sinna enam kunagi pääseda. Õnneks võime sinna vahel siiski viivuks sattuda, nagunäiteks siis, kui loeme Siim Veskimehe juttu "Naeratus aastate tagant".

Teksti loeti eesti keeles

Lauri Heinsalu

22.12.2003, kell 16:23

Mulle see lugu eriti ei meeldinud. Polnud mingit mõtet-mingi õde ja vend kohtuvad igavesti elavaid tegelasi ja päev lõppeb voodis. Nelja saab ainult sellle tõttu, et on loetav. Ei ole nii, et haigutad kui loed. Oleks lool mingi perspektiivikus ka oleks viis.

Teksti loeti eesti keeles

Raul Veede

3.07.2004, kell 05:30

Neetult hea.

Kusjuures, ilmselt assotsiatsiooni tõttu kallikanzariididega, meenutas Zelazny "This immortal"-it.

Teksti loeti eesti keeles

Mart K.

3.01.2008, kell 17:53

Vahva tekst, mis kannatab kiirustamise, toimetamatuse ja korrektori puudumise all — või vähemalt teeb seda 2008. aasta alguses veebis saadaolev variant. (Kui teost on trükiantoloogia tarbeks siiski kohendatud, pole kogu käesolev lõik muidugi üldse asjakohane. Veebiversioon loost aga on kahtlemata kättesaadavam, nii et mis küll takistab võimalikke parandusi sellesse sisse viimast? Vähemalt kirjavead — bandso, somnabuulne, närvetav, kohalikk jne — võiks välja rookida ju...) Igatahes on kahju, et võimsa, vaimuka idee rikuvad ära pisikesed ebatasasused, nagu stseen, kus tegelane karjub ja on “tulivihane”, järgmises lauses on see viha aga juba “hetkeline, poolteeseldud”. Või näiteks märkus sellise füsioloogilise ilmvõimatuse nagu “pasa kusemine” kohta — laenates tegelaste kõnepruuki, ütlen muigamisi võõrkeeles: “Make up your fucking mind! Kas üks või teine!” Mõnevõrra õõnestab tegelaste veenvust ka see, kui nad soost ja taustast hoolimata autori — ma vähemalt oletan, et autori; muud põhjust sellele ei oska pakkuda — häälel rääkima, tema veendumusi ja maailmavaadet propageerima hakkavad... aga see võib olla ka isiklik kiiks, kuna mul pole seni veel põhjust vihata naisõiguslasi, immigrante, sotsiaalseid tagatisi, relvade kollektsioneerimist reguleerivat seadusandlust, Rootsi riiki, naabreid, oma perekonda ja kuut fucking perseauku, keda mu fucking maksud nagu üleval peaksid pidama.

Olustik on väga šeff; autor on neid jaanikaunapuid ja gekosid haciendade lubjatud müüridel küllap oma silmaga näinud — või blufib veenvalt, mis minu jaoks teeb sama välja. Keset talve on mõnus saada osa varasuviselt värskest lõõsast, olgugi ainult teksti vahendusel.

Segasumma suvilapeo tomatikastme- ja viinerimaiast Kuningas Eefraimi, andke andeks, mina küll tapariistu, antiikmööblit ja eksklusiivset napsu kogumas, kohalike pillimeestega ülbitsemas või rullnokana maastureid lõhkumas ei suuda kujutleda, olgu ta nii Aaria übermensch kui tahes. Annikat temaga hullamas kujutlen, aga eriti ei taha... Tomi ning Pipi — täiskasvanud mehe ning kehalt lapse, vanuselt vanamemme vahekord, kes ei kuulu pealegi samasse liiki — on aga tõenäoliselt kihilisim kontseptsioon, mida seni omamaises ulmes kohanud olen. Seda oleks saanud esitada tülgastavalt või piinlikult, aga õnneks nii ei läinud. Geniaalne!

Hea meelega loobuksin hinde panemisest. Praegusel kujul ei ole see jutt valmis ning ainuüksi idee väärib kõikvõimalikke loorbereid, aga karta, et korralikult valmis tegema ei hakka teda enam keegi.

Teksti loeti eesti keeles

Martin Kivirand

2.09.2010, kell 13:33

Siim Veskimees

5.04.1962-

Teosed

· Siim Veskimees ·

Lisavahendid:

Siim Veskimees

5.04.1962-

Teosed

· Siim Veskimees ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: