Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Naeratus aastate tagant

(jutt aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2000; november
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
autorikogu «Kaugete päevade naeratus» 2014

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (21)
Indrek Hargla

Veskimehe puhul on meeldiv see, et erinevalt paljudest Algernoni autoritest, on tema puhul hoomatav selge pühendumine ulmekirjanduse produtseerimisele - pühendumus ja huvi... Noh, pole ju mõtet kirjutada, mida Veskimehe jutud ei ole Ainult seda ehk, et Veskimehel on midagi öelda, ta teab kuidas seda öelda ja teeb viimase oskuse lihvimise kallal ka tööd...

"Naeratuse" kallal ongi kõvasti tööd tehtud, taustu uuritud - seegi positiivne, et ei tehta mingit olupildikest tänapäevaelust.

Loo peategelasteks on rootslased. Räägivad nad omavahel nii nagu rootslased tegelikult räägivad... Ainult kunagi nad ei pane seda kirja. Loo ilmumine Roosti trükis on välistatud. Skandinaava surutismeeleolu edasiandmine on autoril igatahes õnnestunud.

Sellises laadis tekste nimetatakse vist rekursiivseks kirjanduseks, pakun. Oluline oleks algse allika iseloomulike tunnuste kajastamine uues kvaliteedis. Siin igati õnnestunult teostatud. Lugu ümberjutustama ei hakka - pole see ju Eesti wõrgus saadaval olevate juttude puhul kombeks.

Tegu kahtlemata väga heal tasemel kirjandusega. Minu jaoks põhiliin seoses mineviku painega... Millest me ei suuda kunagi vabaneda, ka siis kui oma mineviku õnneliku juhuse läbi uuesti elustame. Jutu kangelased on tüüpilised lääneeurooplased, kes on väga õnnelikud inimesed. Või vähemalt peaksid seda olema, sest neil on kõik, mida antud kultuuri- ja olmekontekstis õnneks peetakse.

Ometi pole nad rahu saanud, mineviku mõistatused, ihad ja kiusatused painavad edasi. Tugev jutt, mida võib ainult kiita. Võiks öelda, et tubli kompromiss lugejaköitvuseks vajaliku kergekaaluse ja endale oluliste teemade kajastamise vahel.Muuseas, selle relvakollektsiooni kohta... Hiljuti demonstreeriti mulle Taanis samuti 17. sajandi tulirelvade kogu - polnd nad ühti kapis luku taga ja täiesti ekspluateeritavad.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Ka minu arvates on tegu ühe Veskimehe kõvema tekstiga. Selle jutu juures võlub just selle mängulisus ja harmoonia eesmärgi ning teostuse vahel. Väga meeldiv on lugeda sellist lugu autorilt, kelle seniilmunud loomingus ilmselt suurema osa täidab helge anarhistliku tuleviku ennustamine Päikesesüsteemi avarustes ja vigin ning kägin sellest, kuivõrd sitt on Maa ühiskond. Mitte et mul oleks selle suuna kohta midagi halba öelda, ei ole, minu meelest pole utoopiate kirjutamises midagi etteheidetavat ning ma olen Kuu Ordu seeriast "Algernonis" ka kaunis kiitvalt kirjutanud. Aga ometi on tore leida Veskimehe nime hoopis teiselaadilise üllitise juurest, eriti, kui see veel professionaalselt teostatud on.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Mõnus lugu... Kõike on: meeleolu, nostalgiat ja lapsepõlvest tuttava äratundmist
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Viimsepeal nutikas lugu! Jääb vaid yle loota, et rootslased seda lugema ei juhtu ja selle peale meile s6da ei kuuluta. Millegipärast usun, et vanaproua Lindgrenile lugu meeldiks, on ta ju isegi kirjutanud kerge fantasy-ulme maigulisi lugusid ("Vennad L6visüdamed", "Mio, mu Mio"). Veskimees on teinud suure töö ära m6eldes Pipile ja tema isale juurde selle, millest Lindgren sisuliselt s6nagi ei maininud - mineviku. Hästi kukkus välja.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Kui ma kuueaastasena Pipi-raamatu läbi sain, hakkasin mõtlema, mis neist edasi saada võiks. Eriti mõelda ei osanud. Ma adusin, et Pipi ja Tommy abielust ei tuleks midagi välja, sest korraliku lapsi kasvatava ja meest koju ootava perenaise osaga poleks Pipi nõus. Elu kui lakkamatu seiklus ja rändamine ei sobiks jällegi Tommyle. Üleüldse ei suutnud ma algul välja mõelda, milline mees Pipile sobida võiks. Pipi on harjunud domineerima, tema mees peaks olema alluva rolliga rahul, samas ei tohiks ta olla tavaline tuim tükk, sest siis ei pakuks ta Pipile midagi. (Vaat mis mõtted kuueaastasel peas käisid.) Lõpuks leidsin siiski mehe, kellega Pipi võiks olla õnnelikus abielus. See on Karlsson Katuselt.

Selle jutu kirjanduslikku taset on raske hinnata. Idee on ju lihtsalt geniaalne. Kuid teostus -- umbes nii ta olema pidigi, ei midagi erilist. See ei lubaks nagu viit panna, võib-olla kolm?
Tükk aega mõtlesin enne arvustuse kirjutamist. Siis sain aru, et enam kunagi ei suuda ma Pipi-lugusid endise pilguga lugeda. Selles suhtes on ta vist parim jutt "Algernonis" üldse. Ükski teine pole minu mõttemaailma NII muutnud.
Panso ütles, et ideed maksavad kolm kopikat ämber. Aga võib-olla ikka ei ole nii? Et geniaalne idee keskpärase teostuse juures annab ikkagi geniaalse jutu? Mõnikord.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Kuradima hea on teinekord eksida.

Mäletan, et lugesin selle jutu kohe läbi... noh, kohe, kui käsikiri toimetusse laekus. Olin vaimustuses. Siis hakkas see suur ohkimine, et Veskimehe parim jutt... siis sattusin mingit kehvemat Veskimeest lugema... ning tekkiski miskipärast tunne, et algaja autor on potensiaalselt hea materjali ära lörtsinud. Tähendab, et ma ei pidanud juttu üldse halvaks, aga mul tekkis selline tunne, et kusagil kümnekonna aasta pärast (ja märksa suuremate kirjanduslike kogemustega) oleks Siim Veskimees selle loo märksa edulisemalt kirja suutnud panna.

Vaat lugesingi äsja jutu taas üle ning märkasingi, et olen aaastajagu päevi miskit eksiarvamust evinud – pole siin midagi, et keskpäraselt teostatud hea idee. Jutt on suurepärane!

Jutul on veel ka muhe kõrvalkvaliteet – paljud lugejad, kes juttu kiitnud on ja kes muidu on paistnud silma erilise tõsiteadusliku fantastika vaenamisega... need lugejad pole ehk aru saanudki, et «Naeratus aastate tagant» on lisaks kõigele muule ka stiilipuhas hard SF. Millegipärast kiputakse arvama, et hard SF saab olla vaid kirjandus mingist raskest rauast ja kosmose mustavatest sügavustest. Jorge Luis Borges, J. G. Ballard ja Ursula K. Le Guin (kui nimetada kolm esimesena pähetulnut) on veenvalt ja korduvalt tõestanud, et hard SFi materjaliks võib olla ka kirjandus, psühholoogia, etnograafia jne. Minuarust on selle jutuga ka Siim Veskimees astunud kenasti sellesse ritta... ajamata samas umbe ka allikat, kust ta joob – Robert A. Heinleini range ja sõbralik vari on samuti selle teksti tagant kenasti näha.

Tipplugu! Kas just Siim Veskimehe parim tekst, kõige paremini läbilöönu aga kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Tegu pole mitte ainult Veskimehe parima teksti vaid ka Eesti ulme parima tekstiga. Koht Antoloogia lõpuloona on auga välja teenitud. Küps, veatu ja lihtsalt geniaalne teostus. Hämmastav stiilitaju, etc. Muidugi on loo üheks populaarsuse ja kergestiseeditavuse põhjuseks see, et meil on ca 300 lehekülge taustmaterjali lapsepõlvest loetud. Võib-olla ei erinegi lugu Veskimehe muust loomingust nii tohutult,aga kes küll kirjutaks taustmaterjali autori ülejäänud teostele, et needki söödavaks muutuks?

Ah jah, lisame siia just for the record, et lugu ei kõlgu midagi "ulmenduse ja kirjanduse" vahepeal, vaid on täisvereline recursive science fiction, millesarnase viljelejatest tulevad esimesena meelde Farmer ja Aldiss.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mina panen 5 miinusega. Kiitma ei hakka, laitma ammugi mitte. Aga kirjandusliku elamuse andis jutt ikkagi. Lindgreni fäänide kohustuslik kirjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Täiesti unustama elamus. Veskimehe parim! Autorile omased kosmoseooperid jäävad selle taseme juures pika puuga järele lohisema! :-)
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Miks ikkagi seda juttu nii väga hinnatakse? Tahtmata tema väärtust kuidagi vähendada ei saa ju öelda, et tegu oleks eriti hea ULMEjutuga. Aga see polegi oluline. Oluline on see, et autor on osanud hästi sõnastada meis kõigis, nn. lääne heaoluühiskonna tublides liikmetes, peituva tunde, et tegelikult tahaksime me hoopis midagimuud! Elu, mis seisneb kaheksa tundi päevas viis päeva nädalas kahtlase mõttekusega töö tegemises selleks et maksta tagasi pangalaenu, mis on võetud selleks etomada korterit mida on vaja selleks et... jne jne, ei saa olla ainus võimalus! Kuskil peab olema ka teistsugune, parem elu, kus olulised on teistsugused väärtused.

Kõige ängistavam selle juures on see, et me ju TEAME täiesti kindlalt, et niisugune elu on olemas. Ta on olemas igaühe meist isiklikus minevikus, kellel lähemal, kellelkaugemal. Aga teed sinna on pagana raske leida ja ega päriselt ei õnnestugi sinna enam kunagi pääseda. Õnneks võime sinna vahel siiski viivuks sattuda, nagunäiteks siis, kui loeme Siim Veskimehe juttu "Naeratus aastate tagant".
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Mulle see lugu eriti ei meeldinud. Polnud mingit mõtet-mingi õde ja vend kohtuvad igavesti elavaid tegelasi ja päev lõppeb voodis. Nelja saab ainult sellle tõttu, et on loetav. Ei ole nii, et haigutad kui loed. Oleks lool mingi perspektiivikus ka oleks viis.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Neetult hea.

Kusjuures, ilmselt assotsiatsiooni tõttu kallikanzariididega, meenutas Zelazny "This immortal"-it.
Teksti loeti eesti keeles
Mart K.

Vahva tekst, mis kannatab kiirustamise, toimetamatuse ja korrektori puudumise all — või vähemalt teeb seda 2008. aasta alguses veebis saadaolev variant. (Kui teost on trükiantoloogia tarbeks siiski kohendatud, pole kogu käesolev lõik muidugi üldse asjakohane. Veebiversioon loost aga on kahtlemata kättesaadavam, nii et mis küll takistab võimalikke parandusi sellesse sisse viimast? Vähemalt kirjavead — bandso, somnabuulne, närvetav, kohalikk jne — võiks välja rookida ju...) Igatahes on kahju, et võimsa, vaimuka idee rikuvad ära pisikesed ebatasasused, nagu stseen, kus tegelane karjub ja on “tulivihane”, järgmises lauses on see viha aga juba “hetkeline, poolteeseldud”. Või näiteks märkus sellise füsioloogilise ilmvõimatuse nagu “pasa kusemine” kohta — laenates tegelaste kõnepruuki, ütlen muigamisi võõrkeeles: “Make up your fucking mind! Kas üks või teine!” Mõnevõrra õõnestab tegelaste veenvust ka see, kui nad soost ja taustast hoolimata autori — ma vähemalt oletan, et autori; muud põhjust sellele ei oska pakkuda — häälel rääkima, tema veendumusi ja maailmavaadet propageerima hakkavad... aga see võib olla ka isiklik kiiks, kuna mul pole seni veel põhjust vihata naisõiguslasi, immigrante, sotsiaalseid tagatisi, relvade kollektsioneerimist reguleerivat seadusandlust, Rootsi riiki, naabreid, oma perekonda ja kuut fucking perseauku, keda mu fucking maksud nagu üleval peaksid pidama.

Olustik on väga šeff; autor on neid jaanikaunapuid ja gekosid haciendade lubjatud müüridel küllap oma silmaga näinud — või blufib veenvalt, mis minu jaoks teeb sama välja. Keset talve on mõnus saada osa varasuviselt värskest lõõsast, olgugi ainult teksti vahendusel.

Segasumma suvilapeo tomatikastme- ja viinerimaiast Kuningas Eefraimi, andke andeks, mina küll tapariistu, antiikmööblit ja eksklusiivset napsu kogumas, kohalike pillimeestega ülbitsemas või rullnokana maastureid lõhkumas ei suuda kujutleda, olgu ta nii Aaria übermensch kui tahes. Annikat temaga hullamas kujutlen, aga eriti ei taha... Tomi ning Pipi — täiskasvanud mehe ning kehalt lapse, vanuselt vanamemme vahekord, kes ei kuulu pealegi samasse liiki — on aga tõenäoliselt kihilisim kontseptsioon, mida seni omamaises ulmes kohanud olen. Seda oleks saanud esitada tülgastavalt või piinlikult, aga õnneks nii ei läinud. Geniaalne!

Hea meelega loobuksin hinde panemisest. Praegusel kujul ei ole see jutt valmis ning ainuüksi idee väärib kõikvõimalikke loorbereid, aga karta, et korralikult valmis tegema ei hakka teda enam keegi.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018

Autorite sildid: