Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Volnõ gasjat veter

(romaan aastast 1988)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1985; nr 6 - nr 12, 1986; nr 1, nr 3
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Suur Ilmutus»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
7
3
0
0
Keskmine hinne
4.409
Arvustused (22)

Ilmus nõukogude ulmejuttude kogumikus "NF:Sbornik naucnoi fantastiki võp. 32" Käsikiri dateeritud 1984. Nukeravõitu jutustus. Teatud mõttes hüvastijätt "pealiiniga". "Lained" on järjeks "Saarele" ja "Põrnikale". Igati hea ja nauditav lugemisvara. Veel üks vaatenurk kontaktile supertsivilisatsiooniga ja progressile. Panen viie.
Teksti loeti vene keeles

Maksimi triloogia kolmas osa. Ka seekord piirdun ainult progressorluse teemaga. Pärast "Põrnika" traagilisi sündmusi on pendel läinud teisele poole, ühiskonnas on tekkinud süü kompleks. Kuid KOMKON-2 eksisteerib ikka ja jätkab oma tegevust.

Rea sündmuste analüüs viib järelduseni, et Maal ikkagi käib võõraste progressorite tegevus. Tekib tõrge, tahamine vastu hakata. Aga kui need "võõrad" progressorid on pärit Maalt? Kui nad on peaaegu needsamad meie inimesed, vaid veidi erinevad enamusest?

Strugatskid lasevad lati allapoole. Võõrastele progressoritele hakkame vastu, neid me ei taha. OK, aga kui need progressorid on meie endi seast? Hakkame ju ikkagi vastu. Sest me tõesti tahame elada oma elu, vägisi aidata ei saa kedagi, vaid ainult seda, kes seda ise tahab.

Teksti loeti vene keeles

See küllatki ähmase pealkirjaga (millest ka tegelased päris hästi aru ei saa) romaan lõpetab Strugackite tulevikusarja, mis algas “Purpurpunaste pilvedega”. Maailm selle ajaga võrratult keerulisemaks muutunud, ehk liigagi. Sarja finaal on kõike muud kui pompöössne; pigem kammerlik ehk kammererlik. Maksin Kammerer - jälle peategelasena üsna kõrvaline isik - kirjutab Maia Glumova palvel vanaduses memuaare; üritab meenutada ja seletada, mis juhtus omal ajal Maia poja Toivo Glumoviga, kes tema alluvuses KOMKONi Erakordsete Juhtumite osakonnas töötas.

Otsitakse loomulikult Rändureid, arvatakse, et nad on Maal ja viivad läbi oma progresorlust. Suurem osa romaanist on edasi antud aruannete ja kirjade kaudu ja mulle selline dokumntaalne stiil meeldib. Kuna peaks eesti keeles ilmuma, siis sisust ei tahaks pikemalt rääkida. Kohtume siin pooleteistsaja aastase Gorbovskiga, Genka Komoviga, Athos-Sidoroviga. Põgusalt meenutatakse kogu kuulsusrikast ajalugu. Ei ole vist tegelikult Strugackite puhul kõige kanoonilisem või programmilisem tekst; kuigi kõik see, mis nende teosed suureks teeb on täitsa olemas.

Ka selles tulevikuilmas toimiv poliitiline süsteem jäätakse suuresti lugejale arvata...näiteks ainsa riigi nimetusena on tekstis Läti, kus Gorbovski vanuripäevi veedab. Üldiselt on aga detektiivlugu - palju intellektuaalset põnevust, tegevust ja mõtisklusi sedavõrra vähem. Üsna pöörane ideede kaskaad. Ja peaksin kaüheks Strugactkite kõige horrorlikumaks looks...vähemalt minul hakkas kohati üsna kõhe.

Salapära ja saladuslikkust jätkub, lõpus jääb mõistatusi rohkem üles, kui neid lahendati. Igatahes üsna kummalisse lõppu jõuab see “Poldeni” maailm. Minule meeldis tõsiselt. Kuidas siis ikka mõista, et lained summutavad/madaldavad tuule? Äkki nii, et ka lained on ju tuule sünnitis?

Autorite enda suhtumine (Rändurite) ülitsivilisatsiooni lastakse vist kuuldavale tuua sureva Gorbovski suu läbi. Ja see annab ühtlasi hinnagu ka KOMKONi tegevusele. Mingiteks läbivateks teemadeks on ksenofoobia ja võõrandumine... kadunud on sarja alguse optimism; kontakte võõrmaailmatega jääb vähemaks, inimkond hakkab poolduma, ees seisavad muudatused.

Teksti loeti vene keeles

Ausalt öeldes ootasin triloogia kolmandast osast mingit lahendust "leidlaste" probleemile. "Leidlapsed" IMHO olid liiga oluline sündmus XXII saj. ajaloos, et see edaspidi lihtsalt maha vaikida, nagu seda poleks olnudki. Ka ei mõju see hästi romaani ühele põhimotiivile, mis öeldakse välja Gorbovski suu läbi -- pole mõtet seletada väliste jõududega seda, mis on saanud alguse meist enestest -- sest "leidlapsed" ju siiski olid välise jõu ilming, vähemalt ei antud triloogia viimases osas mingisuguseid vihjeid, mis laseksid vastupidist arvata.

Mis puutub ülejäänud teksti, siis annab tunda, et Vendade loomingu kõrgpunkt on möödunud... Kadunud on närvesöövalt ehtsad tegevuspaikade kirjeldused, tegelased on muutunud skemaatilisemaks, sündmustiku kujutamine lamedamaks. Hindamisel ei näe põhjust anda alla 4, kuid see 4 pole ka mingisugune tugev 4.

29.08.2004: Pealekauba on jama see kontseptsioon, et üliinimeste jaoks olid tavalised maalased tüütud, nagu lapsed väga hõivatud täiskasvanule... Kui mõni täiskasvanu on nii hõivatud, et pole aega lapse küsimusele vastata, siis tõenäoliselt pole ta mitte hõivatud, vaid lihtsalt jobu. See, kuidas Toivo jättis Maksimi mitu korda kokkulepitud kohta ootama, oli hästi ja veenvalt kirjutatud, kuid see siiski ei seleta, miks ljudenid kasvõi lihtsalt viisakusest mõningaid asju ei seletanud. Sest lihtsalt viisakas on normaalne inimene ka endast palju madalamal asuvate eluvormide suhtes.

"Neli" jääb "neljaks", kuid tegelikult jäigi see ljudenite arusaamatu ignorants mulle romaanist kõige enam meelde. Mis ei ole hea näitaja.

19.08.2012. Ei näe põhjust midagi eelöeldust ümber hinnata. Mainiksin vaid, et sama teemaga tegeletakse ka romaanides "Inetud luiged" ja "Selle maailma väetid". Borissi kinnisidee...?

Teksti loeti eesti keeles

Parafraseeriksin eelmist arvustust - A&B maailm on vananenud koos nendega, ei ole enam pöörasust, kirge, pea-ees-optimismi, on vanad mehed, kes kirjutavad memuaare. Kusjuures minu arust teevad seda hästi. Nii kuradi hästi, et vaatamata vigadele ulatuvad pea ja õlgade jagu keskmisest üle (mida iganes see müstiline "keskmine" siis ka ei tähendaks ;-) ...) Teos annab minu jaoks loetutest pea kõige sümpaatsema "järgmise inimese" kirjelduse - väga palju jääb muidugi ütlemata, mõistmata, väga palju jääb ka lahtisi otsi, aga sümpaatne on just see, et ega me - st. homo sapiens - sellist supereluvormi tegelikult täielikult mõista ei suudakski. Igaljuhul on saavutatud väga mõjus tervik, mille igast sõnast õhkub pisut resigneerunud, elutarkusest nõretavat ja ometi maailmavalu põdevat vahedat taipu. Murdsin end kord läbi venekeelsest, kuid tunnistan, et osa läks kaduma ja eesti keeles oli seda tõeline nauding lugeda (ütlematagi - alustasin, ja siis lõpetasin lugemise, vahepeal katkestusi peale ei võtnud).

Kui norida tahta - siis teose suurimaks puuduseks loen niiöelda pealiini unarussejätmist - kogu Poldeni sarja läbivat Rändurite teemat ei arendata edasi, rääkimatagi lahendusest. Mitte et see halb oleks, aga tundub tõenäoline, et Rändurid ju ikkagi tegutsesid Maal (?), seega oleksid ljudenid pidanud nendega kokku puutuma. Või ei öeldud seda lihtsalt inimestele? Selle kohta pole kahjuks ühtegi vihjet. Edasimõtlemisvõimalusi on, ja loomulikult suudaksin mõned teooriad välja pakkuda, ent sellise "maailma" kohta, mis tegelikult ju sündinud autori sulest, pole teisi "allikaid" võtta ja kui A&B ei ütle, on iga oletus samaväärne. Tahtsid nad seda edasi kirjutada? Ei tea, sest teoses kasutati ühelt poolt ausat, teiselt aga natuke kunstlikuna mõjuvat võtet vastustest hoidumiseks seal, kus nad väga spekulatiivseks oleksid läinud (mõtlen siin puuduvaid lõike lindil, mida Maksim Toivol kuulata lasi). Ei tea...

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Ei oskagi eriti oma arvamust põhjendada, aga pärast läbilugemist jäi hinge kerge pettumus... Et kas siis sellega see lugu lõpebki? Pärast "Põrnikat" oleks nagu oodanud midagi vägevamat, kuigi ei tea isegi mida... Kuna oma arvamust eriti põhjendada ei suuda, ei saa ka hinnet väga madalale lasta. Põhimõtteliselt on tegu siiski Hea Asjaga.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minule meeldis selline dokumentalistlik stiil. Vana inimene kirjutab lihtsalt oma memuaare. Kuid samas oli raamatus palju pinevust, palju otsi jäi väga lahtiseks. Paistab, et ka Maksim ise ei saa paljustki aru. Kokkuvõtlikult hea, lihtsalt hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Ülaltoodut lugedes jõudsin järeldusele, et olen ainuke kelle arust ljudenid olidki Rändurid. Aga jah, hästi kirjutatud ja hästi mõeldud igav raamat. Olen vist liiga noor, et seda täiesti nautida. Samal päeval lugesin aga läbi ka "Blade runneri" ja minu arust on need kaks mõnevõrra sarnased - lood teistsugustest inimestest. Viimane meldis mulle enam. Selles oli tunda elu. "Ilmutuses.." olid suured sõnad aga vähe selle väljendust.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et "Suur ilmutus" on t6siselt napakas t6lge selle raamatu pealkirjaks. Teos, milles on niiv6rd palju l6petamatut ja niipalju rohkem uusi kysimusi kui vastuseid vääriks ka vastavat nime. Mille pärast ei v6inudki t6lkida otse "Lained vaigistavad tuule?
See on ka ainus norimine raamatu osas ja seegi ei lähe kirjutajate kapsaaeda. Teoses on olemas k6ik, mis on Strugatskitele omane ja mis teeb kirjandusest Kirjanduse. Maailmavalu, inimese enese leidmine, maailma (mitte)m6istmine ja elu suur mysteerium. Sinna juurde kamaluga p6nevust ja näpuotsaga elutervet paranoiat. Ning suur mystiline "miski", millele keegi ei oska 6ieti nime anda ja mida isegi kardetakse 6ige nimega nimetada, et mitte kurja välja kutsuda.
Kysimused, kysimused ja veelkord vastamata kysimused... Kust tulid ljudenid? Ärme unustame fakti, et neist said ljudenid alles peale vastava menetluse läbimist. "P6rnika.." leidlapsed - mitte s6nagi neist. Kes oli tegelikult Toivo Glumov, ei usu, et ta juhuslikult oli Glumova, Lev Abalkini kunagise s6bratari, poeg. Mis seos oli Toivol ja Lev`il (ja kas yldse?)? Kysimused, millele meil enam paraku vastust saada t6enäoliselt ei 6nnestu. Vääriline l6pp suurepärasele sarjale, mis paraku ei l6peta mitte midagi.
Teksti loeti vene keeles

Kolmas osa tundus olevat parem kui teine osa(minu arust), kuid eks seda arvamust soodusta ka tõsiasi, et teist osa arvustades olin ikka veel "shokis", et nii ropult erines esimesest osast! Kui teine ja kolmas osa keskenduvad Ränduritele ja progressoritele siis esimene tundus olevat üks pikk sissejuhatus. Kolmandas osas sai tõesti paarile küsimusele vastuse. Kuid korralik lõpp se siiski ei olnud(kui sellisel lool üldse saab lõppu olla...). Usun, et kolmas osa on tõepoolst viite väärt, kasvõi ainult oma kaasakiskuvuse poolest! Osad kirjanikud topivad oma juttudesse dokumente, kus peavad mõtetult pikki, formaalseid ja pahatihti ka mõttetühju loenguid mingil teemal, kuid Strugatskit suudavad teha seda huvitavalt! ;) Yep, viis. :)
Teksti loeti eesti keeles

Neli pluss. Nõrgim teos Kammereri kolmest romaanist. Ideid on häid ja filosofeerivad ju vennad hästi, aga romaani kuub (vorm) oli nõrgavõitu. Esiteks oli tegevus staatiline, mõned erksad momendid (peatükid) ei muutnud üldmuljet, mis oli, ütleme et "mitte eriti erk". Põnevust tappis ka autori poolt sissetoodud dokumendid. Ma saan aru, et intellektuaalselt huvitav kirjandusvõte, aga minu jaoks kuiv ja igav. Näiteks dokument, kust võib lugeda et "Adaptogeneesi hüpotalamiliste piirkondade stimuleerimist mikrolainetega tuleb teostada une sügavuse teise astme täieliku saabumise järel, mis vastab entsefalogrammi alfarütmi 1.8-2.1 mV-le". Ma ei tea, kuidas teistel ulmesõpradel, aga minus tekitab selline tekst isu tukastada või raamat plaksti kokku lüüa ja tegeleda millegi erksamaga. Palju küsimusi jäi tõesti üles. Ega mul selle vastu suurt olegi. Pigem tekitavad minus võõristust need teosed, mis püüavad kõike puust ja punaseks teha. Ma leian, et ulme koosnebki suures osas asjadest, millele seletust pole või on seletus vaidlustatav. Ma sain aru, et ljudenid siiski ei olnud rändurid. Ljudenid olid siiski alles väga hiline inimkonna hälve (või arenguhüpe), seevastu rändurid olid tegutsenud juba palju aastatuhandeid. Fakt on ka see, et rändureid inimkond huvitas, aga ljudeneid eriti mitte (kui mitte arvestada uute ljudenite avastamist ja endi ridadesse hankimist). Kokkuvõtteline iseloomustus teosest: ilus heietus.
Teksti loeti eesti keeles

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Hea Lovecrafti "Shadow Over Innsmouth" adaptsioon kohalikku konteksti. Originaaliga võrreldes on kogu asi oluliselt loogilisem ning meeldisid ka olustikukirjeldused; samuti ka minategelane, kelle nimi annab Hargla loominguga tuttavale inimesele kohe selge vihje, et temaga ei saa asjad väga hästi minna. 
 
Silma hakkas aga üks ilmselge faktiviga, mis võis äkki olla ka tahtlik, kui tegemist oli irooniaga hiljutise haldusreformi aadressil. Nimelt need paigad, kus tegevus toimub, ei asunud Pärnumaal kuni 2017. aastani, vaid ilmselgelt Läänemaal! Aga minategelane korrutas pidevalt Pärnumaa ja Pärnumaa (ja paar korda vist ka Läänemaa).
 
Aga üldiselt nauditav ja kvaliteetne jutt, nagu Harglale kombeks; aga kuna tema latt on väga kõrgel, siis tema parimate juttude tasemeni see siiski päriselt ei küündi.
 
Teksti loeti eesti keeles

Igati muhe lugemine pimedateks õhtuteks. Enamik olulist kogumiku kohta on juba eelnevalt ära öeldud. Ka mulle torkas ühe esimese asjana silma, et lood jagunesid üpris selgelt kaheks: 1) maagia = arenenud tehnoloogia; 2) üleloomulik, mis jääb teaduslik-tehniliselt seletamatuks ehk siis üleloomulikuks. Kõik lood olid loetavad ja enamik head, kõige problemaatilisem oli vist Veskimehe üllitisest läbinärimine; eelkõige seetõttu, et see oli tõesti ilmselgelt liiga pikk. 
Kogumiku ülesehituse osas oleks tõesti vast parem olnud kui mõni teine lugu kui "Tarkmees taskus" oleks esimene olnud, aga väga ei häirinud ka praegune järjekord.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti ei ole tegemist alternatiivajaloo, vaid hoopis alternatiivtulevikuga. Omamoodi huvitavalt üles ehitatud maailm, aga jäi natuke õhukeseks ja kipakaks, liialt napisõnaliseks justkui.
Teksti loeti eesti keeles

Mingis mõttes maailm, mis oleks nagu EKRE helevalge unistus, aga ilmselt ka autori oma. Sõnakasutas on ilmselgelt meelega provotseeriv, aga õnneks ei jää see ainult üheplaaniliselt kitsa idee või ideoloogia peal sõitma, ikka sündmuseid ja isegi teatud määral karaktereid on ka. Kuigi jah, taas on nõnda, et enamik tegelasi on üksteisest suhteliselt eristamatud. 
Samuti tekitab minus sügavaid kahtlusi see, kas 1185 toimunud merikajaka intsidendil ja Saare-Taani pulmal oleks tegelikkuses kuidagigi saanud olla niivõrd ulatuslikud tagajärjed. Ja see, et Taani-Saare abielu tagajärjel Sigtuna oleks rüüstamata jäänud - aga miks; see asub teadupärast ju Rootsis ja mitte Taanis!
Nii ja teisiti, nõustuda tuleb ka sellega, et lugemine oli tõesti pigem põnev. Mistap siis "4".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva ja lõbustav lugemine, ilmselgelt on palju šnitti võetud Eesti punkarite (fiktiivsetest, kirjanduslikest) toimetamistest. Piisavalt hea ja lõbustav, et võiks panna kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjatehniliselt suhteliselt hästi teostatud jutt, aga jah, ajaloolise võ ka alternatiivajaloolise loogikaga on lood küllaltki nigelad. Võimalik, et peamine viga on kõneformaadis, mis asjad vägagi lünklikuks jättis. Igatahes paremat kui nõrk "4" siin anna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi sünge, omamoodi jabur ja omamoodi lõbustav jutt sellest, mis saanuks Eestis siis, kui natsid oleks võitnud Teise maailmasõja. Teksti olulisimaks veaks on aga tõesti see, et tegelased kipuvad segamini minema ning seda tõesti mitte ainult lugejal, vaid ka autoril endal.
Teksti loeti eesti keeles

See jutt, mis teha, meeldis mulle antud kogumikust ilmselt kõige vähem. Jutustamis- ja sõnaseadeoskusel polnud ju väga vigagi, aga kogu tegevustik oli kuidagi väga laialivalguv ja hägune. Samuti ei saanud pihta, miks olid ühel panteonil koos Jupiter ja Poseidon, mitte vastavalt kas Jupiter ja Neptun või siis Zeus ja Poseidon?
Sestap pean piirduma rahuldava hindega.
Teksti loeti eesti keeles

Reformatsioonist Eestis on liukirjandust tehtud tõesti suhteliselt vähe, nagu ka hilisemast tuntud anabaptistide juhist, Tartus tegutsedes küll veel Lutheri õpetust järginud Melchior Hoffmannist. 
Sestap on Friedenthali teemavalik kahtlemata tänuväärne, mis sest, et reaalsest ajaloost tõesti väga tugevalt kõrvale kalduv - isegi niivõrd, et ma ei ole üldse kindel, kas tema jutus kõneks olev religioon üldse ongi kristlik.
Üldiselt võttes on tegemist taas hea huumoriga tehtud hea ajalootunnetusega jutuga, mis tänu sellele võtab ka selle kaanoneid väga irooniliselt-tabavalt tögada ja rikkuda. Mistap mina peaksin seda isegi viievääriliseks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Midagi MacBethi laadset soomeugrliku mütoloogia kastmes, ehkki (vahe?)lõpplahendus on Shakespeare'ist oluliselt erinev. Ei jätnud jah kuigi tõsist muljet ning lõpetamatud jäi ka kripeldama. Siiski, suhteliselt hästi kirjutatud, nii et alla 4 ikkagi panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Päris huvitav, ehkki ajalooliselt suhteliselt kaheldamatult võimatu käsitlus sellest, kuidas inimesed paikseks jäid tsivilisatsiooni rajasid. Natuke nagu barbar Conan kohalikus kastmes, aga teisalt peategelane on mõistagi hoopis teisest puust.
Üldiselt meeldis, aga teatav klišeelikkus ja etteaimatavus siiski takistavad kõige kõrgemat hinnet panemast.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasakiskuv alternatiivajalooline lugemine. Teose sisu on eelpool kirjutajad juba piisavalt avanud. Lisan ainult ühe ääremärkuse teose vaieldamatu alternatiivajaloolisuse kinnituseks. Nimelt kutsub vend Folkmar kreeka õigeusklikku hereetikuks, ent ida ja lääne kirikulõhe toimus teadupärast alles 1054. aastal ning ka seejärel läks veel mitu head sajandit, enne kui see lõhe idas ja läänes ületamatu tundus ning üksteist väärusulisuses süüdistama hakati. Hargla maailmas on kirikulõhe ilmselt aga juba siis mitu sajandit varem aset leidnud.
Huvitav ja paiguti ka lõbustav oli ka kristluse ja muinasusundi kõrvutamine; need üksikud naljakohad tuletasid kohe Frenchi ja Koulut meelde, kes küll hoopis teistsuguses alternatiivajaloolises maailmas ringi seiklesid. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Oli tore lugemine, tõesti nagu Vene Pratchett: sekeldused NL-aja Nähtamatus Ülikoolis. Kogu aeg just naerma ei ajanud, eks ole see nõuka-aeg minust ka ju suuremalt jaolt õnneks mööda läinud, aga kohati oli siiski päris humoorikas. Mingil põhjusel tundus kõige naljakam see koht, kus minategelane püüdis endale korduvalt ja ebaõnnestunult tagasihoidlikku einet valmistada.
Teksti loeti eesti keeles

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugemine, ilmselt tõesti parim Kammereri triloogiast. Hoogne seiklus. Ent nagu Strugatskite puhul ikka, siis suhteliselt mitmekihilisena loetav. Pealispindselt võib tõesti mulje jääda, et plistatakse kommunistlikku korda ja kutsutakse üles vastikuid kapitaliste kukutama, aga sellisele järeldusele jõudmine on minu arust enda mõtlemisvõime väärkasutamine. Kritiseeritakse ikkagi eelkõige nõukogude korda: "Asustatud saare" ühiskond tegutseb ju paarkümmend aastat pärast sõda, keiser on kukutatud ning ühiskond tuksis.
Asja sõnum näib esmalt olevat ikkagi üldinimlikkus ja sõjavastasus ning teiseks ka hoiatus liiga lihtsate lahenduste ees ning ka küsimus, kuivõrd on näiline ja tegelik headus või kasu omavahel korrelatsioonis. 
Teksti loeti eesti keeles