Kasutajainfo

Andrei Anikin

9.09.1927-2001

Teosed

· Frank Herbert ·

Dune

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Düün»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
42
9
8
1
0
Keskmine hinne
4.533
Arvustused (60)

Kindlasti hea raamat. Põnev, piisavalt keerukas ja eksootiline. Mulle üldiselt (tagantjärgi) meeldivad raamatud, mis algavad suhteliselt igavalt või arusaamatult ja siis pöördeid juurde kruvivad. Ainuke etteheide ongi see, et romaani lõpuosa sündmused võrreldes alguse või keskpaigaga arenevad liialt kiiresti ning sein tuleb järsku vastu. Raamatut võib lugeda küll igaüks. Ka see, kes ulmekirjandusest muidu suurt ei arva. Võrreldav näiteks Waltari Sinuhega, kui muust kirjandusest paralleele otsida.
Teksti loeti eesti keeles

Ääretult võimas kindlalt SF-i tippu kuuluv raamat, mis on alguseks kuueosalisele "Dune" sarjale. Tõeliselt tänuväärne on Frank Herberti oskus vältida tavaliselt SF kirjanike poolt sooritatud vigu - näitena võib tuua asjaolu, et kuigi raamat on kirjutatud kuuekümnendate lõpus ei tundu maailmapilt praeguse aja inimesele lapsik ning tehnoloogia kohatu. Tehnika on selles raamatus nagu midagi nii omast, et seda isegi ei kommenteerita. Tähelaev on tähelaev ja mitte üks üleliigne kommentaar. Raamatu tegevust toimub planeedil Arrakis. Arrakis (või nagu mõned seda planeeti kutsuvad, Dune) on universumi ainuke koht, kus tänu oma täiesti enneolematu floora ja fauna tõttu on sõimalik saada ainet midaga kutsuti Spice, mida mina tõlgiksin kui Essents - millegipärast eestikeelses versioonis oli see tõlgitud vürtsina, mis aga oleks liigne jõuga sõnade asendamine. Spice aitas näha tuleviku ning Kosmoselendurite gildi liikmetel voltida aega ja ruumi tehes võimalikuks tähtedevahelised lennud. Kuigi tegevus on paigutatud ettenägematult kaugesse tuleviku on samal ajal ühiskondlik korraldus võrreldav kekajag - imperaator, vasallid, jne. Mis omakorda avab väravad võimuvõitlusele. Frank Herbert on suutnud kogu universumi oma grandioossuses suutnud paigutada kuue raamatu lehekülgedele ning kuulub vaieldamatult ulme klassika tippude hulka.
Teksti loeti inglise keeles

''Düün'' on parimaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen. Mitte ainult SF hulgas, vaid üleüldse. Pole kusagil mujal kohanud sellisel tasemel erinevate probleemide ja valdkondade kokkupõimimist (ökoloogia, mitmed eri kultuuride kokkupuudetest tekkivad probleemid, puhtalt SF-likud detailid, eri kildkondade vaheline võimuvõitlus, inimese kui sellise võimalikud arengusuunad jne.), nii et tulemus ka piisavalt sujuvaks ja väljapeetuks jääks.
Teksti loeti eesti keeles

asi oli peris huvitav ja heasti kirjutet. igasugusest b kirjandusest on ta mudgi peajagu üle, kuid parimaid palu ta siiski pole.. düün kuulub ka nende raamatute hulka, mida mina vaid ückord loen, seepärast nimelt, et teistkordsel veerimisel olex ta juba igav.. paraq.. mis veel vastu hakkas? karakterite kindlad piirid a''la harkonnenid pahad, kurjad, täbarad ja mudu halvad loomad, samas atreidesed tublid, head, üllad jne. nigu mingi muinasjutt.. a no mida see scifi tegelt muud ongi.. ka see pole eriti kohane (mu meelest), et kasutataxe asjade kirjeldamiseks kaasasegseid, või isegi minevikust tuntud väljendeid nigu ginzhall jms. niet, asimovile erbert ikke vasta ei saa..
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine sellesse raamatusse on kahtine. Head olid idee ja korralikult ülesehitaud mudel, halvad liigne lobisemine ning tühjalt kõmisevad suured ideed, mis pidevalt peategelase ajurakke vaevasid..
Teksti loeti eesti keeles

Tunnete ja mõtetega usutavad olendid, kes sobivad keskkonda... Süzee ei oma liiga suurt tähtsust, ei domineeri... Väga hea. Mõnes mõttes klassika. :) Aga arvan, et ei ole muinasjutt. Lasteraamat ka ei ole...
Teksti loeti inglise keeles

Noored, omandage positiivne pimu (psühhomüüt) Düün on selleks parimaid lugemisvarasid. Ja Urmas Alase tõlkes oli vaid mõni ebaoluline ebatäpsus. Soovitan soojalt.
Teksti loeti eesti keeles

1) Uhiskonnasuhetes rakendatud levinud trikki - minevikust pärit suhete (feodaalsuhted) viimine tulevikku (ka näit. Asimovi Impeerium). Uhiskonnasuhted kujutatud suht naiivselt. 2) Ökoloogia osa hea. 3) Stamplik finaal - positiivse ja negatiivse kangelase vöitlus. Ei sobi. 4) Herbert on näinud piisavalt vaeva, et tehnoloogia osa viimaseni lihtsustada. On neli pöhilist tulevikutehnoloogiat - laser, kilp, kosmoselaevad, tuumarelv. Ulejäänu jääb kohati ka tänapäevale alla. 5) Palju paremini on arendatud inimest uurivaid teadusi. Hea.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on arvutihuviliste hulgas üpris palju neid, kes on mänginud "Düüni" ainetel tehtud arvutimänge Dune I-II (milledes raamatuga muidugi minimaalselt ühist on). Veel on valminud ka film - kuid enne "Düüni" lugemist sellest küll tuhkagi aru ei saanud, asi paistis päris ogar - kui raamatu pahad olid enam-vähem inimlikud, siis filmis näidati neid nii vaimselt kui ka füüsiliselt värdjatena. Raamatu juurde: njah, võib-olla olid esialgsed lootused liiga suured või asi milleski muus, kuid antud raamat ei jätnud erilist-suuremat muljet, no plussi tahaks veel hindele juurde panna, kui saaks. Oli paks ja suur raamat küll, aga sai kuidagi liiga kiirest läbi, ilma, et midagi ootamatut toimunud oleks - tundus nagu eellugu mingile suuremale teosele - lõpus alles asi tegelikult algas. Mingi tüüp istus keset liivalagendikke ning keeras muudkui pahasid ümber sõrme, mis sest, et vastastel terve galaktikatäis laevu, tuumarelvi ja muud head-paremat sõjakraami leidus. Siis veel sellised imelikud heategelaste pääsemised ning põgenemised, mis tundusi justkui kuskilt Tarzani raamatute ca 18 seeriast välja võetud. Muidugi selline kõrbeplaneedi idee on hea. Maitse asi. (tegelt tahaks küll natuke üle kolme panna ka selle pärast, et muidu on mul Zelazny "Needuste Alleega" samal tasemel, kuid sellest on ta küll kõvasti parem, aga las ta jääb nii).
Teksti loeti eesti keeles

Üsna detailselt kujutatud maailm ning piisavalt võõras ja harjumatu. Elada ainult küll sellises maailmas ei tahaks. Kujutan ette, et destkostüümis, mida kõrbes kanti, polnud just mõnus olla. Kuna vett nii vähe oli, võib arvata, et pesta sai ennast vähe. Korra nagu mainiti ka, et fremenid haisesid... Umbses destkostüümis oli paradiis ka kindlasti kõikvõimalikel naha seenhaigustel... Kuid see selleks, sellest ei käi jutt. Selles maailmas meeldis aga Bene Gesseriti kool. Meil arendatakse praegu tehnikat ning koolid on rohkem mälu tais toppimise koht. Bene Gesseriti koolis aga arendati inimese võimeid ning nende maksimaalset rakendamist. Midagi jooga taolist. Miskipärast oli see kool ainult naistele, nagu meestel polekski mingeid ressursse. Tegelikult ikka on ja rohkem kui naistel, nagu lõpuks selgus. Lugege ning ärge laske ennast pisut raske- pärasest algusest heidutada...
Teksti loeti eesti keeles

Noh lugesin teda inglise keeles ja eesti keeli nigu ei julgegi enam (räägitud kyll, et pidi hää tõge olema, kuid ei raatsi). Raske lugemine ta ju oli, kuid kui juba otsa pääle oli saadud, ega siis enam nii kerge lõpetada polnud enne kui raamatu tagumine kaan yksildaselt pihus... Väärt lugemine - ja yhinen Andri arvamusega - midagi sama võimast ja haaravat, kui Sinuhe - vähemalt võrreldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna olin kunagi varem mingit "Düüni" hilisemat tuletist lugenud, siis lähenesin "Düünile" teatava ettevaatusega. Too jutt jättis pisut veniva ning ülespuhutud mulje. "Düün" osutus meeldivaks üllatuseks. See, pisut ülespuhutud, stiil võib küll moodsa ilmavaatega inimesele naljaks paista, kuid kuna romaanis on feodaalühiskond parunite, printsesside, imperaatorite, krahvide ja muu taolise lõbusa rahvaga, siis annab see loole stiilse värvingu. Muide, kui filmitähtede kõige kaunimaiks tunnistatud näoosadest pandi kokku nägu, siis polnudki see ilus. Võib-olla on kirjandusteosega sama lugu: ideaalne teos polekski nii hea? Minu tähelepanu äratas autori julgus filosoofilistes valdkondades. Deklareerida keset kuldsete kuuekümnendate progressivaimustust: "sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane", on minu meelest paras vägitegu. See, et FH-i pärast seda paadunud tagurlaste pikale pingile ei lükatud, näitab tema headust kirjanikuna.
Teksti loeti eesti keeles

Lehitsesin oma 1992 märkmeid. Leidsin kommentaare “Düüni” osadele, tsitaate ja süzheekirjeldusi. Kõige lõpuks ka kommentaari “Väga hea sari!” Otsisin ja ostsin antikvariaatidest kõik kolm soomekeelset köidet kavatsusega need kindlasti uuesti läbi lugeda. Nüüd, pärast eestikeelse kättesaamist, olen need muidugi maha müünud. Jäidki lugemata! Aga mul ei tulnud kordagi pähe mõtet osta “Düüni messias” või mõni muu järgnev romaan. “Düüni” loen uuesti läbi niikuinii!
Teksti loeti soome keeles

Einoh, mis siis ikka oliu kyll hea raamat.Herbert oli kyll oma jagu vaeva näinud kogu selle syzee ylesehitamisega, sest peaaegu pool raamatust võttis raamatu tagumises otsas asuv sõnade seletus.Oli tunda meisterlikku sõnakäsitlust .Ma mingi osa lugesin inglise keeles läbi ning soovitaks seda varianti nagu rohkem, kuigi tõlge oli ka väga hea.See sari on ka põhiline asi mille pärast Herbertit, kui kirjanikku yldse tuntakse.Tõeline SF-i tase.
Teksti loeti eesti keeles

Päris mõnus fantasyromaan vahelduseks. On olemas peaaegu kõik, mis vaja, aga mingitel põhjustel (pikkus??? veel midagi???) pole ma seda veel teist korda suutnud läbi lugeda, kuigi olen paar korda üritanud, niisiis on ikkagi midagi puudu. Oma nelja saab muidugi esimese mulje põhjal ausalt kätte. Oli umbes samal tasemel, kui Baxteri "Ajalaevad", niisiis ka sama hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Raamatut liigitatakse ulme alla ainult seetõttu, et see toimub kuskil kaugel planeedil, millest tulenevalt eksisteerivad kosmoselaevad, laspüssid, kaitsekilbid jne. Raamat oleks vabalt võinud toi- muda feodaalses Maal asuvas väikeriigis. Kogutakse vürtsi asemel näiteks kulda. Aga see selleks, nagu ma juba ennist mainisin on raamat suurepärane. "Düün" on lihtsalt klassika.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat jättis üsna sügava mulje. See on üks sellistest raamatutet, kust võib välja otsida üsna suure hulga tsitaate ning mõtteteri. Mis mind selle raamatu juures võlus, oli Bene Gesserit`i liikmete emotsioonide valitsemine, enda keha tunnetamine ning osaliselt selle üle võimu omamine. Fremen`ite minimaalsus, kõrbes toimetulek ning osavus. Mentat`ite loogilisus ning teadmiste hulk. Üsna detailne tähelepanu pööramine sellele, mida üks tegelane mõtles, mida tundis ja kuidas tundis. Rohkem lugemist väärt inglise keeles, kui eestikeeles. Eestikeelset raamatut hiljem lehitsedes, oli tunne, et see poleks hoopiski nii head muljet jätnud.
Teksti loeti inglise keeles

Igati korralikult välja kujunenud raamat, mis igati sümpaatselt mõjus. Minule sageli meeldivad raamatud, mis teistele üsna lihtalt põhjusel vastu hakkavad: pikkus. Pean nentima, et mul on teatud nõrkus paksude ja tüsedate raamatute järgi. Mis minu jaoks konkreetse raamatu veel paremaks tegi oli muidugi see, et teos oli hästi kirjutatud. Ma ei taha öelda, ei haibin kõike, mis rohkem kui 400 lehekülge paks, vaid seda, et kui raamat ikka tõesti hea on, siis pikkuse pärast ma teda küll maha ei tee...
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu päästab planeedi täpselt kirjeldatud ja üsna nutikas ökosüsteem (kuigi selle suhtes on mul tugevad kahtlused). Ülejäänu (sündmused, suhted, filosoofia, kirjutamisstiil jpm) ei kannata minu silmis mittemingisugust kriitikat, isegi tõlge pole raamatut päästa suutnud. Tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on vähese intelligentsi viga või mis, aga see raamat oli kyll niivõrd igav, et ta põhimõtte pärast läbilugemine oli yks ropumaid orjatöid, mida ma klassikute omandamise nimel teinud olen. Kolm punkti annan ka ainult maailma omanäolisuse ja suhtelise terviklikkuse eest, ja tõenäoliselt selle pärast ka, et veendunud fänne mitte infarktini viia, aga tee, mis tahad - õnnetu poliitikareporteritöö kumab igast lehekyljest ja see, et autor niivõrd äranähtavalt professionaalse kretinismi kyysis vaevleb, on lihtsalt traagiline.
Teksti loeti inglise keeles

Minuga juhtus nii, et enne raamatu lugemist olin jõudnud hoopis samanimelist mängu mängida, aga peab mainima, et raamat oli parem. Selline parajalt mõnus kontrast, koos eksisteerivad tipptehnoloogia ja keskaegne elukorraldus, samas teebki see just asja huvitavaks. Raamat läks lausa neelates. Kõik keerleb selles teoses kolme v ümber. Võim, vesi ja vürts.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oska mina läheneda raamatutele teaduslikust või muust sarnasest küljest.. kahjuks - võib-olla, kuid mina õnnetu selle üle küll pole :)Emotsionaalsus tundub lugemiseks parem lähtekoht olevat..Ja `düün` on tase. Minu Piibel ja ammendamatu vastuste varasalv.. :)Eriti meeldib mulle tees `sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane` - hoiatavaks näiteks võtame või `matrixi`.
Teksti loeti eesti keeles

Ehk ei olegi mul õigust seda raamatut siin hinnata, sest ma ei ole seda lõpuni lugenud. Lihtsalt ei jõudnud esimesest sajast leheküljest kaugemale. Esiteks ei meeldinud mulle miljöö, see kõrb, mis tegi mu olemise kuivaks ja kuumaks (oleks ehk pidanud talvel lugema), siis jätab see sotsiaalsete probleemide ja intriigide lahkamine kuningate ja vürstide vahel mind suhteliselt külmaks. Justkui ajalooline kostüümidraama ulmelises butafoorias. Siis häiris mind veel Harkonnenide nimi ning teksti igavus. Midagi pole teha, tekst lihtsalt oli minu jaoks igav.

Nüüd sellest suurest mõttest "sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane". Ei ole Herbert esimene, kes selle eest hoiatanud on ega viimane. Ning mis selles mõttes nii suurepärast on, lõhnab keskaegse dogmaatika järele? Kui ulmelist vastunäidet otsida, siis Simmonsi Hyperioni maailmas on inimesesarnaste androidide valmistamine ja kasutamine keelatud ning sellest ei sünni midagi head. Androidid võivad olla palju kasulikumad kui inimene ise. Probleem ei olegi üldse selles, pigem on küsimus selles, kuidas suhtuda masinasse, millel on rohkem mõistust kui inimesel ning osalt ka selles, kuidas mõistuse suurust mõõta.

Ühesõnaga, Adriftedi poolt Düünile" hindeks kolm. Ainuke ulmeraamat, mida ei ole suutnud lõpuni lugeda peale Asimovi "Asumi".

Teksti loeti eesti keeles

Näedsa siis, Düüni (sarja, mitte raamatu) kohta ei olegi ma veel jõudnud pahasti öelda. Esimene osa oli mäletamist mööda võrdlemisi hea. Mitte midagi vaimustavat, lihtsalt, hea. Edasiste osadega läks asi progresseeruvalt koshmaarsel kombel käest ära. Seda kas ma neljanda köitega lõpuni jõudsin, ausaltöelda ei mäleta enam.

Raamatu ainelist arvutimängu siin keegi mainis juba. Lisaks juurde et Dune II oli arvutimängunduses tõsiselt epohhiloov nähtus, millest nyydseks on välja kasvanud terve omaette "zanr" (RTS - realt-time strategy).

Esimesele osale hindeks neli. Ylejäänusid ei lähe parem torkimagi. Mõni siin hakkab veel pahandama ;)

Teksti loeti inglise keeles

Esiteks oli Dune, Ingliskeelne Dune. Ja see Dune so~itis Tartu ja Puhja vahet, kuni ta läbi sai. Ja ma nägin, et see hea oli, ja hankisin eestikeelse ka. Siis hakkasin mo~tlema. Kui keegi tahab raamatu näidet, mida ei saa hästi to~lkida, mida to~lkida lausa ei tohiks, siis siin see on! Ingliskeelne teos oli keeleliselt vo~rratu, ja olen Zorkiga no~us, et eestikeelses raamatus puudub see hing, asja Iva, olemus, essents, Spice. Jah, Kristian Sanderilgi on o~igus oma märkustega, ent need kaovad autori keele taha ära, tema vo~rratusse mängu, mis ehitatud yles häälduslikule sarnasusele ja keele ko~lale. Näib, nagu oleks autor seda jutuna kuulnud, ja siis alles vaimusilmas näinud... Eestikeelsest on parem mitte rääkida. Ei ole see. Sisu on ehk sama, aga... tegemist on hoopis teise raamatuga. Siin-seal kippus teos kyll millessegi määramatusse uppuma, millest ei saanudki aru, mis see nyyd täpselt on... kas siis liigso¤asus vo~i hoopis liigne väljajättelisus, aga see ei rikkunud yldist muljet. Ja ehkki see mu iskliku arvamuse kohaselt see Päris Tipp ei ole, on ta siiski tipu lähedal. Aga lugeda seda tasub. kasvo~i sellepärast, et näha, mis juhtub maailmas, kus masinate areng pärsitud. Seal on arengu eesmärgiks inimene - ja see ongi lugu ineimesest, olgu ta siis fremen, sardaukar, guild`s steersman vo~i mentat. Autor on ka yritanud kirjutada vastutusest, nii inimkonna kui iseenda ees, aga see pole tal o¤nestunud. Vo~i ehk... see on o¤nestunud paremini Dune Messiah`is. Vastutus... Kelle ees? Mis mastaabis? Ja kes selle vastutuse on andnud? need on kysimused, mille Dune lahtiseks jätab. Lugejale mo~tlemiseks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Dune" on ikka Piibel küll. Konkreetne eepos.Kahju, et teisi osasid tõlgitud ei ole. Arvutimäng "Dune I" ja film (tõsine old-scool) annavad sama fiilingu.
Teksti loeti eesti keeles

hea raamat jah, veenev ja põhjendatud kuni peaaegu lõpuni välja. veel see imperaatori laeva ründamine oli usutav, aga siis see lõpustseen kiskus äkki millegipärast jamaks. ei saagi aru - kas frankil olid tähtajad ees või mis, et oli vaja ruttu ära lõpetada. sellisele eepilisele syzheele oleks pidand kindlasti pikemaajalisem vaibumine lõpus olema. sellepärast saab 5 punkti asemel 4. veidi monotyypsed need tegelased ju olid, näitex minu arust see paul yldse mõtles liiga palju - mõtted ja teod on tal raskesti kokku viidavad. aga noh, elame yle. ja siis see feodaalne värk oli ka natuke naljakas.mispärast pole keegi samal kombel yhendanud kiviaega ja kosmoselaevu??lõpus see sõnastik oli ka tobe - enamik asju sai ka tekstist/kontekstist selgeks, või siis ei mäletanud neid teksti lugemisest yldse. tundub kyll et viimistlus jäi pooleli - ilmselt hakkas autoril/kirjastajal kiire...
Teksti loeti eesti keeles

Düüni kosmosekorraldus on üks omapärasemaid, mida ma eales lugenud olen. Mõned tegelased on sellised, et ei taha kohtuda, mõned tahaks maha tappa... Üldiselt üks eriline ja omanäoline romaan. Selliseid loeks kuhjaga, kui vaid oleks. Puänt seisneb selles, et kui Düün muuta roheliseks nagu mõned tahavad - mis saab siis kosmosereisidest. See sinine narkots sai ju kuivuse tõttu tekkida. Ja kosmoses oli palju rohkem õnnetusi, kui piloodid seda sodi ei kaaninud. Ning Düüni valitseja oli kosmosereiside valitseja.
Teksti loeti eesti keeles

Miks see raamat hea oli? Sest:

1)Planeet ja selle kliimat poleks paremini edasi saanudki anda.Tekkis endal ka lugedes tunne et kurk kuivab.VETT

2)Siin julgeti uhkelt tähtsaid tegelasi maha lüüa. Nii et kui mõeldi kedagi tappa hakkasid mõtlema, kas se õnnestub või ei?

3)See naistele mõeldud koolitus oli nii võluv ja salapärane. Tekkis kohe tunne. et tahaks liituda nendega.

4)Head mõtisklused peategelaste poolt

5) Eriti meeldisid. Selle printsessi kirjutatud raamatu katkendid/mõtisklused elu üle.

Teksti loeti eesti keeles

Kui minu käest küsitakse milline on hea raamat, vastan kõhklematult "Düün". Ma olen seda raamatut 5 korda lugenud ja ma usun, et loen veelgi. See peaks põhjendama hinde 5.
Teksti loeti eesti keeles

Minu Duen huvi tekkis aastaid tagasi (1991) igavusest kinno minnes, kui juhuslikult sattusin "Dune2 otsa (David Lynch & Kyle McLaghlan). Järgmisel nädalal läksin siis raamatukokku raamatut ennast kah otsima (lugu oli Soomes, kus tol ajal olid Herberti asjad juba tõlgitud). Meeldis väga, mis täpselt ei teagi, kuna ma olen muidu rohkem "science" poole hindaja, siin seda aga niiväga pole, pigem üsna kõva annus romantikat. Üritasin lugeda ka järgmisi osasid, ilma erilise eduta. Eestikeelse variandi ilmumisel lugesin uuesti üle.
Teksti loeti eesti keeles

Väga nauditav oli kirjaniku mõttelõnga jälgida ka veel viiendal läbilugemisel. Pikka aega oli teistest peajagu üle kõrguvaks lemmikuks ja teiste SF raamatute mõõdupuuks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pikka aega ei ole kätte sattunud üht korralikku ulmeromaani, kus autor oleks tekitanud tervikliku ja mõjusa maailma. Düüni puhul võlus just see, et selle "maailma" koostisosad moodustasid tõesti süsteemi, mille väljatöötamise kallal oli Herbert ilmselt kõvasti vaeva näinud. Just see, et nii filosoofia, psühholoogiline areng, ökoloogia jne olid ikkagi läbi mõeldud. Ja veel, et kogu aeg kartsin, et juhtub õudselt tavaline areng, kus peategelane omandab pidevalt juurde mingeid uusi võimeid ja lõpuks ei suuda autor enam neid hallata. Mõnikord on inimesel mingi oskus, siis jälle ei ole, siis suudab ta juba kõike jne. Aga nii ei juhtunud mitte. Kokkuvõttes: lugesin raamatu ühe hooga läbi ja igav ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Hinde panen, et viia infarktini paadunud fänne. Nii hull päris kah polnud.
Ma vihkasin klišeelisust.
Näiteks:
  • negatiivseks karakteriks väga tüse pervert
  • kirjaniku ksenofoobiat - viha slaavlaste ja soomeugrilaste vastu (võibolla eriti slaavistunud soomeugrilaste vastu?) - Vladimir & Harkonnen
  • orjapidamine - Rooma impeeriumi liiga ühene ülekandmine selgroona
  • kõrbeplaneedi asukate semiidi/araabia/moslemi jooned - kas siis susistamata nimedega kõrbes ei saa läbi?
  • liiga veeküsimuse ülepuhumine
  • ebareaalsus - fregatid ometi peaks olema võimelised olema iseseisvalt orbiidile lendama - seega kaardistama planeeti

    Hea oli hakitus, peatükid väga erinevatest kohtadest ja pikkade ajavahemike järel. Ja lõpuks on härra Herbert ühe vägagi korraliku tellisega maha saanud küll, ainult, et liialt vihkav-kontrastne.
  • Teksti loeti eesti keeles

    Arvustus number 500

    Kaua m6tlesin, milline teos oleks kyllalt väärikas, et selle arvustamisega oma saavutusi tähistada. Ja siis avastasin, et "Dune" on häbiväärselt arvustamata.

    Raske on leida teost, millega seda k6rvutada. Tegemist on suurepärase loometykiga, mis on nii stiililt kui sisult viimase peale välja peetud. On v6etud yks kultuuriruum ja see siis inimkonna peale laiali kantud. Milline v6ite ise arvata (vihjena v6in öelda, et valede vastuste yle Allah just ei r66mustaks;) ). On suudetud täiesti sujuvalt ja lugejat mitte häirivalt mööda minna k6igest tehnilisest - tehnika pole mitte eesmärk, vaid vahend. Ka inimesed ei ole niiv6rd isikud kuiv6rd vahendid, mille kaudu viiakse ellu eesmärke, mis sellest raamatust vee kuidagi ei selgu. Ehk siis on tegemist raamatuga, mis jagab ohtralt kysimusi ent vastustega koonerdatakse tublisti. Kummatigi on "Dune" loetav ka eraldi ja ei juhtu ka midagi, kui ylejäänu lugemata jääb. Mitte, et tegu oleks kehvade järgedega, seda mitte (ehkki nii m6nelgi pool tekib lugejal nende puhul arvatavasti kerge matsule mitte pihta saaamise tunne).

    Nii mitmedki eelpool kirjutajad on t6lke teemal kes kurjemalt kes leebemalt s6na v6tnud. Tegelt IMHO ei ole t6lkel väga häda midagi. Loomulikult, originaalis ON asi etem, kuid arvestades asjaolu, et originaal N6UAB yle keskmise inglise keelt (ja konteksti taju) on t6lge siiski suht rahuldav. Muuseas, parem kui vene keelne, mida ma yldse esimesena lugema sattusin.

    Arva, et hinde v6in ytlemata jätta...

    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    sai hiljaaegu ka tõlkes üle loetud. ja ei olnud oluliselt lahjemaks jäänud. pisut tuhmim ehk tundus kui originaal, mis võis muidugi tulla sellest, et vahepealsete aastatega palju muid huvitavaid raamatuid loetud. mõnedele terminitele on leitud väga head vasted - ja mõnedele mitte nii eriti.

    düüni sarja puhul on herbert eelkõige filosoof. endale oluliste mõttekäikude illustreerimiseks on ta konstrueerinud üsna loetava seiklusjutu - kuigi mind ei pane imestama ka need, kes seda igavaks pidasid. teatavasti koosneb tekst peatükialguste motodest ja siis tegevuse kirjeldusest. nende osatähtsused on mahuga pöördvõrdelised. ehk siis - sekeldused ilma motodesse süvenemata on suht tühised ja ainult motodest oleks ka pisut väheks jäänud. kena, et lugejale on iseseisvaks mõtlemiseks piisavalt ruumi jäetud. ja et lugu pole hakatud "algusest" jutustama - palju tegevust ja olusid määravaid asju on toimunud kunagi varem ja neile vaid vihjatakse.

    arvustusi sirvides üllatas, et keegi pole pidanud vajalikuks rõhutada üht kogu düüni sarja mõistmiseks imho kõige olulisemat märksõna. butleri dzhihaad. miks butleri? eks ikka samuel butleri pärast. kes teatavasti polemiseeris ägedasti darwiniga evolutsiooniteooria teemadel. ja areng, ettemääratus, tuleviku ettenägemine on ju justkui düünis väga olulised märksõnad. nii et kähku butlerit lugema - kogu see masinate mäss ja keeld mõtlevaid masinaid valmistada pärineb ju butlerilt.

    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    Maailma ulme ajalukku kuuluv teos, kus pahalasteks on soomlased, Härköste suguvõsa (inglise keeles jäävad täpid ära). Vladimir küll eriti soome nimi ei ole, aga Rauta seda enam.

    Teose 50. arvustus peaks ehk kiitma ja voorusi üles lugema, aga seda on juba tehtud. Kõige hea kõrval on raamatus aga puudusi, mis ei lase kõrgeimat hinnet panna. Ja neist ei ole piisavalt räägitud.

    Paljudes valdkondades on toimunud märgatav areng (kõige silmatorkavamad on kosmoselennud), aga teised pole jäänud isegi 1965. aasta tasemele, vaid taandarenenud keskaja tasemele. Ma ei pea silmas seisuslikku ühiskonda ja poliitilist korda. Jäägu see autori südamele. Esiteks pole mingisugust politseid, mis kuritegusid registreerikski, uurimisest rääkimata. Teiseks kohtusüsteem: lk. 102 selgub, et kogu planeedi enam kui 5 miljoni inimese kohta on üksainus vaidluskohtunik ja temagi poole kohaga. Kolmandaks pole jälgegi ajakirjandusest, olgu siis vabast või mitte.

    Teine puuduste rühm on aritmeetika. «Ta sündis padiðahh-imperaator Ðaddam IV 57. valitsemisaastal» (lk. 7), «Mu isa oli 71» (lk. 112), «Mu isa, padiðahh-imperaator, oli 72» (lk. 306). Lk. 527 andmeil valitses Ðaddam IV 40 aastat ja suri 68-aastaselt, nii et Paul sündis hoopis Ðaddam IV 17. võimuaastal.

    Kui hertsog kahtlustas, et tema lähikonnas on reetur, olnuks loogiline kõiki lähikondseid veriitega testida. Täpsemalt öeldes pidanuks hulka isikuid (Halleck, Idaho, Jessica, Yueh) regulaarselt veriitega kontrollima. Sellest olnuks kohe kasu. Selle asemel tunnistas hertsog, et tal üldse veriitet ei ole!

    Aru ma ei saa ka Bene Gesseriti ordust. Jessical kästi sünnitada hertsogile tütreid (lk. 27). Palju tütreid, et ordu saaks valida. Neitsi Maarja analoogi sünnitamine on tähtis ülesanne. Olnuks loogiline, et hertsogi õukonnas on spioon (näiteks Jessica ise), kes teavitab pidevalt ordut olukorrast riigis. Selle asemel sünnitas Jessica ühe poja -- ja kõik. Ning ordu tuleb alles 15 aasta pärast uurima, mis läks valesti!

    Teksti loeti eesti keeles

    nojah ei teagi kohe kuidas alustada...lugesin seda raamatut aastaid tagasi, vahepealse aja viibisin vaimustunud seisundis promodes raamatut kõigile tuttavatele...uuesti üle ei lugenud - lükkasin raamatu uuesti kättevõtmist nii kaugele kui suutsin...ja kui nüüd hiljuti uuesti üle lugesin, siis tabas mind ootamatu shokk...mind tabas hunnik ebausutavusi, lehekülgede kaupa patriootilist ja propagandistlikku möla...peab muidugi ausalt tunnistama et sinna sisse oli põimitud ka hulganisti häid ideid, mis paraku leidsid oma surma sellesama möla tekitatud tülgastuses...ühesõnaga olen pettunud ja kurb...ja õnnelik, et võtsin teose raamatukogust, mitte ei ostnud rahapuudusel poest...
    Teksti loeti eesti keeles

    Ma pole vist eriti originaalne, kui ütlen, et sattusin "Düüni" juurde tänu arvutimängu(de)le. Küll aga pean nentima, et erinevalt eespool arvustanutest pean peale raamatu teistkordset läbilugemist arvutimänge paremateks...

    Kuigi minu arvamuse sellest romaanist võiks kokku võtta ka Katariina Tähe sõnadega ülalpool, panen siiski paar asja kirja.

    Ei meeldinud:
    1. Kogu see kirjeldatud feodaalühiskond ja intriigitsemine. Esiteks ma lihtsalt ei usu, et inimkond sellise ühiskonnakorralduse juurde tagasi pöörduks. Ja teiseks pole sellised salasepitsemiste kirjeldused minu jaoks lihtsalt huvitavad.
    2. Tegelased. Negatiivsed tegelased olid klišeelikud ja positiivsed puudusid, sest Atreidesed ei olnud tegelikult Harkonnenitest karvavõrdki paremad, kuna pidasid end samamoodi ülemklassiks ja kohtlesid planeedi õigusjärgseid elanikke fremeneid vaid tööriistadena. Alia oli ainuke meeldiv erand.
    3. Tehniline teostus. Mõistete toppimine raamatu lõppu muudab teose raskesti jälgitavaks ja on üldse kaheldava väärtusega. Joonealused märkused oleks parem lahendus.

    Meeldis:
    1. Originaalne maailm.
    2. Mõned mõtteterad. Näiteks see, et asja kontrollib tõeliselt vaid see, kes suudab seda ka hävitada.

    Teksti loeti eesti keeles

    5-Alguses ei saanud vedama, aga siis edasi oli väga asine lugemine. Mõningad asjad häirisid ka, aga enamasti on see maitse küsimus. Näiteks printsess Irulani teose katkendid peatükkide ees. Kui keegi oleks tõesti selliselt kirjutatud raamatu kirjutanud, siis ma oleks selle raamatu lugemisel juba poole lehekülje järel unne suikunud. Häiris ka kogu ühiskonna eriti barbaarne tase, ei naudi sellist ulmet. Mõistus ütleb, et sellise ühiskonnatasemega võib küll mõõkadega vehelda, aga mitte kosmoses rännata. Veel häiris, et autor kirjeldas planeeti kui eriti kuiva ja vaenulikku. Samas ei seletanud kuidagi ära, kuidas sellise kliimaga kohalikud taimed ja loomad elada said. Kohalikud loomad ju destikostüüme ei kandnud. Aga need olid sellised väikesed asjad, teos tervikuna oli nauditav.
    Teksti loeti eesti keeles
    TVP

    Sain raamatu kätte õhtul kell kaheksa (mitu aastat tagasi, ülikooli ajal). Mõtlesin, et loen veidi. Lõpetasin lugemise järgmisel päeval, kui raamat läbi oli. Minu elu esimene ja viimane raamt, mis pole lasknud ennast käest ära panna. Teised on küll ka head olnud, aga mitte nii köitvad kui see raaamat tol ajal oli.Kahtlustan, et nüüd uuesti loetuna kogemus enam nii ere poleks, aga mälestus on ilus.
    Teksti loeti eesti keeles

    Kui ma oleks universumi direktor siis paneks selle nimekirja “100 raamatut mida iga inimene peab elu jooksul lugema”.
     

    Olles raamatust umbes sada lehekülge ära lugenud  siis jäin mõtlema, et kui oluline on ikka raamatute lugemise järjekord. Mitte, et oleks õiget või valet järjekorda. Aga istun ja loen ma ulmeklassikat, endal on selja taga mitu head aastakümmet raamatute lugemist ning hakkavad igasugused veidrad seosed tekkima.  Näiteks uputab Herbert “Düüni” raamatu alguses igasuguste tegelaste nimedega, kohe meenub värskelt loetud Veskimees. Kui mingil hetkel on intriige, kostüümidraamat, noa selga löömist - George R. R. Martini “Jää ja tule laul” on ka üsna hiljuti üle loetud. Koosolekud ja võimuvõitlus - Raimond Kaugveri “Suurte arvude seadus” ujub pinnale. Ning lugemise hetkel jääb Herbert enda jaoks natuke totrasse seisu kuna ajaliselt on ta ju kirjutatud enne mainitud teoseid aga kuna mina olen neid lugenud teises järjekorras siis enda jaoks tekivad seosed hoopis teistpidi.
     

    Ning kui ma kusagil trve cvlt fännide juuresolekul julgen iitsatada, et enda jaoks on hoopis mõned teised raamatud nõks võimsama lugemiselamuse pakkunud siis on jälle paha lugu. Kuna ilmselgelt ma ei saanud üldse aru mida lugesin, ei oska klassikut hinnata ja nii edasi. Aga no mis sa õnnetu hing teed kui oled alla lugenud varasemalt muid  raamatuid ning satud “valel” ajal sci-fi nurgakivi lugema.
     

    Kusjuures “Düün” pole üldsegi paha, oh ei! Vastupidi - äärmiselt mõnus oli lugeda, üsna lihtne jälgida ning kogu see kuiv kõrbemaailm on väga hästi üles maalitud. Mul muidugi on omakorda aastakümnete tagant taust olemas kuna olen omal ajal Dune II arvutimängu mänginud. See on siis mänguna realaja strateegiamängude esiisa, baseerus David Lynchi “Dune” filmil, mis siis omakorda baseerub raamatul. Väga kaudne ja mitmeastmeline seos aga siiski oli juba raamatu esimestel lehtedel tunda, et liivaussid, Atreides, Harkonnen,  Arrakis, vürtsid ja muud märksõnad on meeles ning tuttavad, tausta tundmine aitas lugemisele kõvasti kaasa.
     

    Raamatu tegevus toimub määramata kauguses tulevikus, feodaalühiskonnaga planeedil Arrakis. Arrakis on liivane ja tohutult kuiv, üks olulisemaid maavarasid ongi vesi. Samuti on planeedil oluliseks aineks vürts (“melanž”, originaalis “melange”), mis annab tarbijale mõnevõrra üleloomulikke võimeid, mille abil saab ka planeetide vahel lennata. Just vürtside pärast käib planeedil võimuvõitlus ning seda Herbert meile näitabki. Üheks oluliseks liiniks on perekond Atreides -  isa Leto (vürst), poeg Paul ja konkubiin Jessica. Atreidesed on saadetud Arrakisele padišahh-imperaator Shaddam IV poolt selleks, et tegeledagi melanži kogumise, kaevandamise ja muu sellisega. Leto kahtleb küll, et saatmisel võib olla ka varjatud põhjuseid aga elu on elu, töö on töö. Siit hakkabki peale erinevate kuningakodade vaheline võitlus.
     

    Aga see on vaid üks pisike detail raamatust. Jah, suures osas on see Atreideste lugu aga Herbert on tegelikult seganud kokku väga mõnusa kokteili kus on täiskasvanuks saamist, messianism, õukonnakahinat, poliitmänge, noad lüüakse selga ning võideldakse võimu pärast. See on siiski ulmeromaan seega on ka erinevat ulmepudi igasugustest kilpidest, lendavatest mürginooltest kuni keha katva ülikonnani, mis kogu tekkinud jäägid uuesti veeks töötleb. Sest vesi on sellel planeedil läbipaistev kuld.
     

    Herbertist on ka räägitud kui filosoofist. See raamat ongi suures osas justkui kogumik tsitaate, mida tegelikult kohtab siin ja seal ka igapäevaelus, me tegelikult ei pruugigi teada, et pärit on nad “Düünist”. Kasvõi: “Asju kontrollib tõeliselt vaid see kes suudab neid ka hävitada”.
     

    “Düüni” maailm on mõjutanud äärmiselt palju (pop)kultuuri, arvutimänge juba mainisin (neid on vähemalt tükki seitse, lisaks veel kaardi- ja lauamänge) aga näiteks muusikas on Fear Factoryl EP “Fear Is The Mindkiller”, mis baseerub litaanial mida raamatus kõrgelt haritud inimesed korrutavad rasketel hetkedel. Eesti keeles kõlab see umbes nii:

    “Hirm on arutapja.

    Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.

    Ma pööran näo oma hirmu poole.

    Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.

    Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.

    Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.

    Ainult mina jään alles.”
     

    Raamatu tõlge endale meeldis. Frank Herbert on loonud detailse maailma kus on mitmeid omakeelseid sõnu, unikaalsed terminid, ajaloolised väljendid ning hunnikus ulmebutafooriat. Selle kõige kohta on lõpus kümneid lehekülgi lisasid, nii erialane terminoloogia, ajalugu kui kaardid.  Urmas Alas on tõlkinud ära palju termineid (aga mitte kõiki), nimed on jäänud nii nagu originaalis. Seega on ilmselt tugevalt maitse asi aga ma ütleks, et selline lähenemine on tõlke mõttes kõige mõistlikum. Kui oleks kõik terminid jätnud nii nagu on originaalis siis olnuks tulemuseks mingi segakeelne pudru, see ka nagu ei kõla hästi. Kindlasti polnud see kerge tõlkimine, müts maha meistri ees.
     

    Tegu on kuueosalise sarja avateosega, lisaks on Frank Herberti vanem poeg Brian Herbert kirjutanud Kevin J. Andersoniga kahasse veel tükki kuusteist romaani “Düüni” eellugusid. Kui “Düüni” ennast valdavalt kiidetakse siis seksteti järgede kvaliteedi kohta on arvamused natuke kõikuvamad. Brian Herberti ning Kevin J. Andersoni loomingu kohapealt on aga valdavalt hinnangud negatiivsed. Kuna pole ise lugenud siis sõna ei võta kuid netis arvamusi sirvides siis jääb ninna peamiselt rahalõhn. Sest isegi kui Briani-Kevini kätetöö on kirjanduslikult kesine siis düüni fänne on kõvasti ning nende jaoks on igasugune maailmalaiendamine ning juba tuttavate tegelaste uute seikluste kogemine mokkamööda.
     

    Muide - kui tahaks siis saaks selle raamatu vigade kallal ka päris palju keelt teritada. On aritmeetikavigu, (osad) tegelased üsna kaheplaanilised ning loodud maailmas on mitmeid ebausutavusi. Eks kõik oleneb vaatenurgast ja lugeja peakujust, mina nägin selles raamatus väga palju meeldivat, need mõned noritavused ei seganud.

    Teksti loeti eesti keeles

    Dune on eepiline ulmelugu. Inimkond on selles laiali puistatud tohutule hulgale planeetidele, kuid aastasadade eest on pühas sõjas hävitatud kõik tehismõistused ja arvutid, mis selle võimalikuks tegid. Õnneks avastatakse kõrbeplaneedilt Düün "vürtsiks" nimetatavat maavara, mille tarbimine võimaldab vastavalt treenitud inimestel üliinimlikke arvutusi teha.
     
    Arvutite asemel inimeste arendamine on tagasi toonud midagi feodalistliku korra sarnast - kõigi planeetide üle valitseb padišahh, samas kui planeete haldavad erinevad aadlikud, kelle esinduskoja võim on imperaatoriga hapras tasakaalus. Neutraalne Gild hoiab enda käes kosmoselendude monopoli ning lisaks eksisteerib veel salapärane ja hädaohtlik Bene Gesseriti naisordu.
     
    Loo peategelasteks on leedi Jessica ja tema poeg Paul Atreides, kes on vastavalt planeet Caladani valitseja hertsog Atreidese konkubiin ja pärija. Padišahh Shaddam IV on just Atreideste suguvõsale andnud planeedi Düün, mis on "vürtsi" tõttu kõige väärtuslikum kinnisvara universumis - kuid kuna see kuulus enne Atreideste surmavaenlastele, Harkonneni suguvõsale, tähendab see tõenäoliselt lõksu.
     
    Samal ajal on Bene Gesseriti ordu töötanud aastasadu salapärase geneetilise projekti kallal - ja leedi Jessica on hertsog Atreidesele poja sünnitades nende plaanid segi paisanud. Kõrbeplaneedil aga muudab Atreideste saatust veel täiendav element, kohalik rändrahvas fremenid, kelle vastupidavus planeedi karmides tingimustes on legendaarne ja kellel on oma legend messiast...
     
    Ma pean eraldi märkima, et võtsin selle raamatu maakeelse versiooni esmakordselt ette üheksakümnendatel, kui see ilmus - ning see pani oma võimsusega minu teismelise pea täielikult plahvatama. Olen sedasama köidet üle lugenud vist kümneid ja kümneid kordi ning nüüd originaalis lugedes oli mul tõlge nii hästi meeles, nagu oleks see kõrval lahti olnud.
     
    On põnev vaadata, kuidas selle grandioossuse taga on hulk ajas muutumatult olulisi teemasid. Kriitiline maavara, millel kogu tsivilisatsioon püsib on muidugi üks asi - kuid lisaks illustreerib Düüni olukord ressursineeduse lõksu. Kliimamuutuse ajaskaalad fremenite unistustes on üks asi - kuid lisaks on sümboolne, kuipalju lihtsam see oleks, kui valitsejad sellest hooliks.
     
    Autor kasutab maailmaloomes osavalt aspekte Ottomani, Araabia, Pärsia ja India kultuuridest ning tundub, et mingil hetkel selles universumis on toimunud Õhtumaade täielik hukk ja langus. Samas on märkimisväärne, et peategelaste ema-ja-poeg kujud on selle kõige juures selgelt kristliku värviga (tasub meenutada et Maarja-kultus on kristluse üks suurimaid allhoovusi).
     
    Kõigele lisaks on raamat uskumatult hästi üles ehitatud ja toimetatud. 700+ lehekülje jooksul ei ole ühtegi raisatud peatükki, kus hammasrattad tühja veereksid, igal viimasel kui osal on selgelt oma põhjus ja mõte. Eepilise ulme puhul näeb sellist hoolt ja täpsust sama harva kui kuuvarjutust.
     
    See raamat on suurteos, arvasin ma 25 aastat tagasi ja arvan siiani. Kuldmedal minu poolt kirjastus Varrakule väljaandmise eest ja Urmas Alasele väga hea tõlke eest.
     
    Hinnang: 10/10
    Teksti loeti inglise keeles
    x
    Tundmatu Arvustaja
    1966
    Kasutaja rollid
    Viimased 25 arvustused:

    "Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

    värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

    Teksti loeti vene keeles

    "Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

    Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

    Teksti loeti vene keeles

    See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

    See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

    Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

    Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

    Soovitan!

    Teksti loeti vene keeles

    Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

    Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

    Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

    Teksti loeti vene keeles

    Kibe pettumus!

    Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

    Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

    Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

    Teksti loeti vene keeles

    Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
    Teksti loeti vene keeles

    :-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
    Teksti loeti vene keeles

    Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
    Teksti loeti vene keeles

    "Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

    Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

    Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

    Teksti loeti vene keeles

    "Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

    Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

    Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

    Teksti loeti vene keeles

    "Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

    Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

    Teksti loeti vene keeles

    Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

    Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

    Teksti loeti vene keeles

    Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

    Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

    Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

    Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

    Teksti loeti vene keeles

    See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

    Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

    Teksti loeti vene keeles

    Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

    Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

    Teksti loeti vene keeles

    Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
    Teksti loeti vene keeles

    Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
    Teksti loeti vene keeles

    Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

    Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

    Teksti loeti vene keeles

    Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

    Miks?

    Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

    Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

    Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

    Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

    Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

    Teksti loeti vene keeles

    Suurepärane stiliseering!

    Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

    Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

    "Mõ vas pohoronim!

    Teksti loeti vene keeles

    "Psja krew!"

    St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

    Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

    "Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

    Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

    Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

    Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

    Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

    Minu soovitus on kindlasti lugeda.

    Teksti loeti vene keeles

    "...V ... rae podlivaja chajok:

    "Vse horosho! Vse normaljek!"

    A ja vse polzu, polzu, polzu...

    Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

    Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

    (batko Shevtshuk & DDT)

    Vot see oli lugu!

    Karm!

    Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

    Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

    See, et Maal on kõik hästi.

    Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

    HÄSTI!

    ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

    Absoluutselt.

    Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

    Jama!

    Kõik on hästi, kui võta ja...

    Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

    Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

    Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

    Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

    Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

    "Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

    ...da tolko vot... ;-))

    Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

    Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

    Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

    "Nätaki!"

    "Nätaki!"

    "Nätaki!"

    VSJO HOROSHO!

    Teksti loeti vene keeles

    Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

    Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

    Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

    Ahjaa... midagi ka loost endast...

    DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

    Teksti loeti vene keeles

    Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

    Meeldis.

    Täiesti tõsiselt.

    Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

    "Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

    "Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

    Teksti loeti vene keeles