Millegipärast avavad Martin ja Dozois juba teise antoloogia Allen Steele’i jutuga. Ma pole «Martian Bloodi» lugenud, aga «Frogheads» nüüd selle kogumiku säravamate tippudeni küll ei küündi, pigem jääb sinna tugevaks keskmikuks. Mina poleks koostajana sellist lugu esimeseks küll pannud, aga jumal sellega. Steele’i loos on kõik nagu olemas, aga sädet ja puudutust, mis teeks ühest korralikust loost erilise teksti siit küll otsida ei maksa.
Eradetektiiv Ronson maandub Kosmofloti laevaga Tsiolkovski Veenusel. Üks väheseid tõeliselt lahedaid asju selle loo juures ongi see Vene, täpsemalt Nõukogude touch, ehk siis on Veenusel endine Nõukogude asundus Veneragrad. Aga seda Nõukogude Liidu tausta on kogumiku «Vana Veenus» hilisemates lugudes jälle paremini tehtud. Kuigi kommunistlik kord on Veenuselgi kokku varisenud, seisab Veneragradi keskväljakul endiselt käega helgesse tulevikku osutav Vladimir Iljitš Lenini monument, maksevahendiks on rublad jne.
Detektiiv Ronson on planeedil otsimas seal kaduma läinud ameerika miljonäri 20ndates võsukest David Henry’t. Kohalik Arkadi Bulgakov soovitab talle teejuhiks «Hullu Mihhaili» ehk endise Nõukogude kosmosevägede ohvitseri Mihhail Kronovi, kellest teatakse, et ta saab hästi läbi kohalike veenuslastega. Veerahvaga, keda ka konnapeadeks kutsutakse.
Edasi kohtame selles loos orjapidajaid, narkokaupmehi, üles leitakse ka David Henry ning loo lõpus on hoopis ootamatu lahendus («puänt» ei paindu sõrmed klaverdama), aga see kõik on kuidagi tuimalt, pingevabalt ja justkui elevuseta edasi antud. Ses mõttes, et tekstist jääb mulje, justkui ei oleks Allen Steele’il seda kuigi huvitav kirjutada olnud. Et ära on ta selle teinud, kõik tingimused täitnud, aga seda, et ta ise loo kirjutamist ja sellise Veenuse kujutamist kuidagi kaifinud oleks, seda tunnet mina siit tekstist ei leidnud.