Esmatutvus Reediga, mis aga pärast antud palakest ei jää kindlasti viimaseks. Kaasatõmbava stiili ja huvitava dialoogiga ehitatud suhteliselt paranoiline tekst, mis paistab pilavat kaasajal valitsevat terrorihirmu (enesele teadmata aga ka vägagi hästi praegust seagripi „paanikat“), ent ei liigu siiski päris antiutoopiate sekka, pilades vähem süsteemi pimedaid orje ja rohkem seda must-valget süsteemi (kuigi ega ka inimesed päris puutumata jää; on ju nemad lõppude lõpuks selles süsteemis süüdi), mille vigasust siis üritab näidata selles tekstis leiduvas liigsest hirmust haigestunud maailmas, kus hammasrataste vahele on üpriski kerge sattuda. Ei saaks ka öelda, et antud maailm erilist võõrastust tekitas ...
Et siis natuke sügavust, natuke irooniat, natuke põnevust ning muidugi puänt, mis igatahes mind mõnuga muhelema pani. Julgeks ka soovitada.