Draakonimunade üksteiselt ülelöömine alternatiivmaailmas. Loetav.
9.
1
4.0
10.
1
5.0
11.
1
3.0
1.
1
5.0
2.
1
5.0
6.
1
3.0
7.
1
5.0
8.
1
5.0
9.
2
3.5
11.
3
3.0
12.
2
2.5
14.
2
4.5
16.
2
4.0
18.
2
2.5
32.
1
3.0
34.
1
3.0
70.
2
3.0
74.
2
4.0
79.
1
5.0
80.
2
3.0
81.
2
5.0
92.
1
2.0
102.
1
3.0
103.
3
2.667
104.
1
3.0
115.
5
3.8
116.
1
3.0
133.
1
3.0
136.
1
5.0
139.
1
2.0
142.
2
3.0
144.
1
5.0
147.
2
3.5
148.
1
2.0
149.
1
4.0
162.
1
4.0
170.
1
4.0
(jutt aastast 2004)
Olles nüüdseks lugenud paari Robert Reedi juttu, pean ütlema et ei meeldi mulle see autor. Puine tekst ja kuigi ajuti esineb ka vägevaid ideid, jätab stiil siiski "Algernoni" mulje. Ja see ei olnud mingi kompliment.
Jutu tegevus toimub maailmas, mis meenutab meie maailma XIX sajandit... põhiliselt siis sealse maailma metsiku lääne analoogis, aga mainitakse ka sealse maailma Jaapanit ja Hiinat...
Jutu peategelane on Barrow, keegi pikk, kõhn ja sitke kuju, kes sündis Põhjasaartel, põgenes sealt sõja eest ning sattus oma uuel kodumaal taas sõtta. Kodusõjas nägi Barrow kõiksugu vaeva ja viletsust, samas oli tal õnne ning tasuks ülesnäidatud vapruse eest sai Barrow Keskarmeest demobiliseerudes kodakondsuse ja pisut kuldmünte.
Selles maailmas on kunagi elanud draakonid ning Barrow teenib enesele elatist sellega, et otsib draakonite säilmeid.
Jutt algab järjekordse draakoni leidmisega, aga seekord on Barrow ühe eriti vinge ja eriti hästi säilinud draakoni leidnud. Barrow kaevab üksi, siis leiab ostja ja palkab abilised. Kahjuks pole antud ostja ainus huviline osapool...
«The Dragons of Summer Gulch» on üsna mitmetahuline tekst... et justkui fantasy, aga tegelikult SF... et justkui alternatiivajalugu, aga tegelikult hoopis paralleelmaailma lugu... eks selline mitmetimõistetavus võimaldas ka teksti taastrükkida nii David G. Hartwelli antoloogias «Year`s Best Fantasy 5» (2005) kui ka Gardner Dozois antoloogias «The Year`s Best Science Fiction: Twenty-Second Annual Collection» (2005).
«The Dragons of Summer Gulch» on hea ajaviitelugu, mille tegevus toimub sümpaatses ja värvikas maailmas. Minult hindeks kindel viis. Ei pea kogu ulme olema vaid abitu sotsiaalne irisemine või tüütu ja pretensioonikas kunstipärane sõnnik. Ulme võib olla ka meelelahutus ning antud juhul Robert Reedi pakutav on mulle vägagi mokkamööda.