Kuigi eks plekke suudab lugu endale isegi külge riputada. Esiteks ei tundu miski olevat eriti loogiliselt ära seletatud (kasvõi liigselt muliseva tüübi motiivid liigseks mulisemiseks, mis küll üritatakse nagu loogiliseks seletada, kuid samas nagu ei lihtsalt ei olee). Minaisiku kirjeldatud tunded ja tähelepanekud seoses vastasvestlejaga ning sellega kaasnenud puänt pidid vist olema teksti primaarseimateks osadeks, kuid autor ei suutnud neile (vähemalt minu jaoks) omistada mingitki sellist tunnet, et see, mis toimub, oleks vähegi oluline ning kui pole oluline, siis miks lugeda?
Samuti jäi puänt nõrgaks, need vähesedki tükikesed, mis vahepeal segaduse ajal tekkisid, ei tahtnud kuidagi paigale langeda, tagasi üle lugema aga absull ei kutsu (mis sest, et kui tavaliselt jääb segaseks, tahaks ikka selgeks saada, nüüd aga isegi see ei mõju eriti kutsuvalt; ning ometigi on tekst ka veel nõnda ülilühike …). Eks võiks ka miski radikaalse puändita hakkama saada, kuid paratamatult antud juhul ülejäänud tekst lihtsalt ei ütle midagi. Väike identiteedi probleem paistab kah olevat, sest alguse poole teeb paar nalja, mis isegi suujoone kõverasse kisuvad ning tekitavad lootuse millestki iroonilisest, kuid lõppkokkuvõttes põhjustavad vaid purunenud lootusi ning tulutut ootust.
Ehk siis üpriski mõttetu tekstike või siis ise täiesti valesti aru saanud. Mõlemal juhul ei meeldinud.