Kasutajainfo

Ivan Narodny

11.11.1874-23.09.1953

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ivan Narodny ·

The Artificial Man

(jutt aastast 1912)

ajakirjapublikatsioon: The San Francisco Call, 5. mai 1912
Hinne
Hindajaid
0
0
1
1
0
Keskmine hinne
2.5
Arvustused (2)

Tuimas stiilis SF-jutt, millesse on põimitud eetilis-filosoofilist sõnumit ja mille lõpplahendus peaks arvatavasti lihtsamat lugejat naerutama. Minajutustaja loeb lehest oma tuttavast, professor Pakterovist (Jurjevi ülikoolist), kes olla loonud tehislikke algloomi või muid elusolendeid. Tutvust ära kasutades läheb jutustaja professorile laborisse külla. Too näitabki talle ühte teist (sh ühte sõrmepikkust ahvi ja sisaliku ristandit), ent saladuskatte all veel ühte juhtetega ühendatud tukslevat kotikest, kus teadlase jutu järgi pidi valmima tehislik laps, kes on valmistatud ilma ühegi loomse algamaterjalita. Laps pidavat valmima 21 kuu jooksul. Professor tahab aga maailma üllatada oma imega alles siis, kui laps on saanud täiskasvanuks. Kuna teadlane kolib mingil hetkel Ameerikasse, ei saa minajutustaja (ega lugeja) tema jumaliku kätetöö tulemustest teada. Aga ca 20 aasta pärast saab ta professorilt kirja, mille toob talle kätte professori poeg omapärase nimega Sylphomanus -, kes peaks siis idee järgi olema see tehislik inimene. Noormehe kirjutatud - väidetavalt reaalsel elul põhinev - nägemus rännakust astraalmaailmas (Taevas ja Põrgus) moodustab Narodny lühikesest jutust peaaegu poole.
Mulle jääb selle igava jutu ümbertrükk teatavale tasemele pretendeerivas kirjandusajakirjas üsna arusaamatuks. Juunikuu Vikerkaar on vene diasporaa ja "lähivälismaa" erinumber ja etnilise eestlase Narodny seostamine vene diasporaaga on samuti küsitav.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsi, jutul on miinuseid: selle oleks saanud kirjutada ladusamalt ja peenemalt. Mõned kohad jätavad ebaloomuliku mulje. Sylphomanuse jutustust oli päris piinarikas lugeda, ent seda toredam oli avastada puänt, mille tõttu kaotas – vähemalt minu jaoks – eelnev senise moraliseeriva ja esoteerilise (vaimud ja puha) tooni. Lõpplahenduse absurd mulle päris meeldis.
Tahaks veel tolle huvitava kirjaniku jutte lugeda. Ühtlasi oleks põnev teada saada, kuidas too kirjatükk üldse tõlkimiseks välja kaevati. Ja loomulikult eriti meeliköitev on see rariteetne näidend, mille lugemisest ka kord ära ei ütleks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tormi Ariva
2000
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tõsi, jutul on miinuseid: selle oleks saanud kirjutada ladusamalt ja peenemalt. Mõned kohad jätavad ebaloomuliku mulje. Sylphomanuse jutustust oli päris piinarikas lugeda, ent seda toredam oli avastada puänt, mille tõttu kaotas – vähemalt minu jaoks – eelnev senise moraliseeriva ja esoteerilise (vaimud ja puha) tooni. Lõpplahenduse absurd mulle päris meeldis.
Tahaks veel tolle huvitava kirjaniku jutte lugeda. Ühtlasi oleks põnev teada saada, kuidas too kirjatükk üldse tõlkimiseks välja kaevati. Ja loomulikult eriti meeliköitev on see rariteetne näidend, mille lugemisest ka kord ära ei ütleks.
Teksti loeti eesti keeles

Kütkestav lugu ühest küljest unetute inimeste ilmumisest ühiskonda ning teiset küljest peategelase elust ja kujunemisest. Lugesin teda ühest 1991. aasta asimovinimelisest ajakirjanumbrist ja seal olid loo juures üpris kenad illustratsioonid. Eriti võluv ja kohane oli pilt kahest väikesest õest, kellest üks magas ja teine vaatas läbi akna tähti. Nagu eelarvustajadki, soovitan lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Mees nimega Jason Wright hakkab ühel päeval märkama, et maailm tema ümber muutub. Tasapisi, detail detaili haaval, saab talle tuttavast keskkonnast aina veidram ja võõram paik. Üleöö muutuvad näiteks rahatähtedel kujutatavad isikud ja inimeste keelekasutus.
 
Suhteliselt tundmatu autori jutt üllatas mind oma vaimukuse ja ladususega ning tuletas meelde Robert Sheckley stiili.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu räägib arstidest ja praktikantidest ühes viletsate tingimustega vaimuhaiglaosakonnas ning on seejuures üsna masendav ja minu jaoks liialt tehniline. Ent jutu päästab minu silmis selle põhiidee, mille kohaselt on olemas üks paik, millest kõik arstid teavad, ent ükski neist ei räägi: salapärane Juuliosakond.
 
S. N. Dyeri nime taga peaks peituma kirjanik Sharon N. Farber Californiast, kelle sulest on ilmunud 1976. aastast alates mitmeid novelle. Loetud jutu valguses näib mulle tõenäoline, et tal on muuhulgas ka meditsiiniline haridus.
Teksti loeti inglise keeles

"Bully!" räägib Theodore Roosevelti viibimisest Kongo aladel ning tema püüetest tuua sealsele rahvale oma riik ja demokraatia. Lühiromaan on niisiis alternatiivajalooline sissevaade XX sajandi alguse oludesse Aafrikas ja kui ma ei oleks seda lugenud asimovinimelisest ajakirjast (kus seda alternatiivajaloona serveeriti), siis poleks ma aru saanud, et tegemist on ulmega.
See on minu esimene tutvus Resnicku suletööga ja mulje on väga positiivne: lugu on põnev, tegelased huvitavad ja tõetruud ning dialoog väga hea.
Teksti loeti inglise keeles

Asimovi kohta ebatavaliselt sünge ajarännuteemaline jutuke, milles ei näi olevat (vähemasti minu kui võhiku vaatepunktist) eriti palju uut ega erilist. See on üks neist tema paljudest robotijuttudest, ehkki kolm põhiseadust siin väga rolli ei mängi ning rõhk on pigem inimlikkusel ja selle edasikandumisel.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimase romaani ingliskeelne tõlge on eelmisel aastal kenasti ilmunud ning tundub seejuures ka üpris hea olevat.
 
Nagu ka eelmiste raamatute puhul pälvib mu imetluse "Järveemandas" ennemini vormiga mängimine, teksti kokkuseadmine ja vaatenurkade valimine kui sisu. Ehkki ka sisu on huvitav.
 
Palju on juttu saatusest ja selle erinevatest tõlgendamisvõimalustest ja sellest, mis on aeg, kuid kõlama jääb midagi optimistlikku ja selgub, et nii sünget asja nagu saatus ei pea vaatama kui masendavat deterministlikku ettekirjutust vaid selles võib näha midagi lootustandvat.
Teksti loeti inglise keeles

Võibolla on triloogia kolmas osa pisut nõrgem, kui esimesed kaks, aga see ei muuda tõika, et nad kõik on minu jaoks meistritööd. Raamat on täis ootamatuid pöördeid ja mõttekäike. Tegemist on väärilise järjega eelmistele raamatutele.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Võluv düstoopiline lugu mäletamise tähtsusest, mis tõesti tegeleb "451° Fahrenheidi" teemadega, ainult et teise nurga alt.
Teksti loeti inglise keeles

Selline tugevalt ühikonnakriitiline esimesel hetkel väga naljakas ja järgmisel hetkel enam mitte nii naljakas jutt. Selles mõttes, et ulmeline on loos vaid too intensiivne magnettorm, kõik muu on küllaltki reaalne.
Teksti loeti inglise keeles

Just selline mõnusa roalddahlilikult mustalt humoorika lõpuga lugu nagu mulle meeldib. Meenutas sellest tahust meisterlikku "Rohtlat".
Teksti loeti inglise keeles

Ehkki Bradbury mulle üldiselt väga meeldib, ei jätnud see looke erilist muljet. Hästi kirjutatud, aga suurema mõtteta jutustus.
Teksti loeti inglise keeles

Kogumik sisaldab palju häid ja ka väga häid lugusid, ent samuti mitmeid nõrgemaid palu. Ulmejutte on raamatus julgelt alla poole, aga selle eest on mõni neist teistest eriliselt hea, nagu näiteks kogumiku nimilugu või jutt nimega "Some Live Like Lazarus". Läbivateks teemadeks on - Bradbury sulest ju sugugi mitte üllatavalt - nostalgia, meenutused ja lapselikkus. Silma hakkas ka kultuurirohkus: juttu tuli nii iirlastest, itaallastest kui ka mehhiklastest. "The Illustrated Man" jättis jutukogune küll parema mulje, kuid ka käesolev teos on lugemist väärt ja kokkuvõttes võluv.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja neljas romaan on kui rohkete tükkidega keerukas pusle, mille autor lugeja silme ees erinevate vaatepunktide näitamise kaudu elegantselt kokku paneb.
Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast oli sarja kolmas romaan minu jaoks veidi igavam ja kergelt nõrgem, kui eelnevad. Põhjus võib peituda pikas quest'i kirjeldamises või ka liigses madinas, kuid tegemist ei ole sellest hoolimata halva fantaasiaraamatuga. Lõpp - ja tegelikult kogu viimase peatüki vorm - mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat kritiseerib minu arvates inimkonda, kes arvab, et on selles üüratus (kuid kindlasti kunagi meie poolt lõpuni avastatud) universumis väga tähtis, väga eriline, väga võimas ja suudab, peab kõike mõistma või vähemalt (v)allutama. Kui vennad Strugatskid küsivad "Marslaste teises sissetungis", kas uhkust ja eneseväärikust saab laiendada tervele inimkonnale, siis Lem näib ütlevat, et saab küll. Kui teadlaste aina meeleheitlikumad katsed ookeani mõista luhtudes lootust kahandavad, siis loobitakse erinevatest ühiskonnakihtidest arvamusi, et ookean ei olegi elus ega mõtlev, et ta on hoopis vana ja hävigu äärel või, et ta vaevleb juba pikemat aega surmaagoonias. Agnostitsism ei ole inimestele vist tõesti loomuomane ning Kelvini lõpuridades leitud lootus näitab lihtsalt tema inimlikkust, mis saab Gibariani käe all õpitu toel kujunenud loogilistest arusaamadest võitu. Nõnda mõistsin "Solarist" mina, kuid väga võimalik, et sain asjadest täiesti valesti aru. Tegemist on raske ja tükati muserdava teosega. Mul jäi küll lugemise järel sisse selline tunne, et ei saanud kõigest aru ja see härib mind, kuna ka mina olen siiski inimene. Kaua vaagisin, kas hinnata 4 või 5 tähega, kuid lõpuks otsustasin 5 kasuks.   P. S. BAASi infot "Solarise" koha pealt võiks pisut parandada. Nimelt lugesin teost Eesti Päevalehe raamatusarjas 2005 aastal ilmununa.
Teksti loeti eesti keeles

Sapkowski on väga andekas kirjanik. Andekas just eelkõige sellepoolest, et jutustab lugu väga mõnusal viisil: ta põimib erinevaid loosiseseid niite omavahel väga sujuvalt ja elegantselt, andes jutustamise käigus edasi ka päris palju ümbritseva maailma kohta. Iga peatükk moodustab terviku.
Teine kiiduväärt asi on Sapkowski huumor, mida pole küll eriti palju, aga see-eest on see väga nauditav. Näiteks väikestes tekstilõikudes, mida võib leida enne igat peatükki.
 
P. S. Soovitan Geralti saagat lugedes kõrvale võtta mõni internetist leitav tolle maailma kaart. See aitab hästi luua seoseid ja mõista, kustpoolt need nilfgaardlased siis õieti tulevad.
Teksti loeti inglise keeles