Kiire, mõnus ja põnev. Sanderson on meisterkäsitööline, ja see on kompliment. Mees OSKAB kirjutada.
Alati on rõõm lugeda kompetentse peategelasega lugusid ja selles raamatus on sihandane. Korraga väga osav ja samas on antud hea seletus, kuidas saab olla ühtaegu väga noor, nii umbes 13, ja oivaline. (Mis on ühtlasti peategelase sõna maagiavaldaja kohta, kuid tähendab ka "oivalist" tähenduses "imeline, suurepärane, äge".)
On mõned väga head tähelepanekud ja laused (-"... blablabla, ära saa surma, mul võtaks kuid ja kuid sellest üle saamine!" - "See oleks lühem aeg, kui minul sellest üle saamiseks kuluks!") ja mõned nutikad lahendused teemal "kuidas vältida kõige lahenemist Suure Võitluse Läbi nagu fantaasiaromaanides nii masendavalt tavaline".
Maailm on nii oma ja ometi nii võõras, loed ja saad aru, et selle raamatu puud liigutavad end kiiresti väliste mõjurite peale, pööravad lehed kõrvale näiteks, vili kasvab nädalatega, tormid on kõigile teada tugevad ja tulevad alati ühest suunast jne. Kummalised loomad, veel kummalisemad muud olendid, rahana kasutatavad üksused on ühtlasi kasutatavad valgustitena ja väge, mis nad helendama panevad, saab tormide ajal neisse laadida. Osadest asjadest ei saanud ma täpselt aru (just see tormivalguse ja helenduskerade teema, kas ja kuidas võlujad tormivalgust tarbivad ja miks osad samas ei saa seda kätte ja kelle kirju lehm), aga ka need detailid tunduvad läbimõelduna. Lihtsalt mul oli esiteks lugedes liiga põnev, et korralikult süveneda, ja teiseks mu inglise keel nüüd täiuslikult hea ka pole. Võisin mõnest väga olulisest poolausest üle vaadata kui "raskesti mõistetav, olgu, edasi!"
Aa, sisu lühikokkuvõte?
Võlutarist orb, tänavalaps, moraalne ja oportunistlik, naiivne, tark, ignorantne ja oivaline, proovib natuke aega elu uues linnas. Miks just seal, mis juhtub ja kes ta inimesena on, saab teose jooksul selgemaks. Kõik on huvitav. Lugeja on just parasjagu peategelasest rohkem teadlik mõnedest asjadest. vähem teadlik teistest asjadest ja kokku saavutatakse hea tasakaal.
Alati on rõõm lugeda kompetentse peategelasega lugusid ja selles raamatus on sihandane. Korraga väga osav ja samas on antud hea seletus, kuidas saab olla ühtaegu väga noor, nii umbes 13, ja oivaline. (Mis on ühtlasti peategelase sõna maagiavaldaja kohta, kuid tähendab ka "oivalist" tähenduses "imeline, suurepärane, äge".)
On mõned väga head tähelepanekud ja laused (-"... blablabla, ära saa surma, mul võtaks kuid ja kuid sellest üle saamine!" - "See oleks lühem aeg, kui minul sellest üle saamiseks kuluks!") ja mõned nutikad lahendused teemal "kuidas vältida kõige lahenemist Suure Võitluse Läbi nagu fantaasiaromaanides nii masendavalt tavaline".
Maailm on nii oma ja ometi nii võõras, loed ja saad aru, et selle raamatu puud liigutavad end kiiresti väliste mõjurite peale, pööravad lehed kõrvale näiteks, vili kasvab nädalatega, tormid on kõigile teada tugevad ja tulevad alati ühest suunast jne. Kummalised loomad, veel kummalisemad muud olendid, rahana kasutatavad üksused on ühtlasi kasutatavad valgustitena ja väge, mis nad helendama panevad, saab tormide ajal neisse laadida. Osadest asjadest ei saanud ma täpselt aru (just see tormivalguse ja helenduskerade teema, kas ja kuidas võlujad tormivalgust tarbivad ja miks osad samas ei saa seda kätte ja kelle kirju lehm), aga ka need detailid tunduvad läbimõelduna. Lihtsalt mul oli esiteks lugedes liiga põnev, et korralikult süveneda, ja teiseks mu inglise keel nüüd täiuslikult hea ka pole. Võisin mõnest väga olulisest poolausest üle vaadata kui "raskesti mõistetav, olgu, edasi!"
Aa, sisu lühikokkuvõte?
Võlutarist orb, tänavalaps, moraalne ja oportunistlik, naiivne, tark, ignorantne ja oivaline, proovib natuke aega elu uues linnas. Miks just seal, mis juhtub ja kes ta inimesena on, saab teose jooksul selgemaks. Kõik on huvitav. Lugeja on just parasjagu peategelasest rohkem teadlik mõnedest asjadest. vähem teadlik teistest asjadest ja kokku saavutatakse hea tasakaal.