Kasutajainfo

Brandon Sanderson

19.12.1975-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Brandon Sanderson ·

The Hero of Ages

(romaan aastast 2008)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (2)

Brandon Sandersoni Mistborni triloogia kolmas raamat, "The Hero of Ages", jätkab väikese ajalisele pausile vaatamata enam-vähem sellest kohast kuhu kolmas pooleli jäi. Sanderson, tundub, on ka ise aru saanud et poliitika ja majandus ei ole päris tema tassike teed ning on suundunud tagasi valdkonda, kus ta ennast koduselt tunneb -- karakterid, maailm, maagia. Ning loomulikul oma koduväljakul talle naljalt võrdset ei leia, kindel viis.

Nagu selles triloogias kombeks, on lugu viimase raamatu alguses juba mitu korda pea peale pööratud ning kolmas osa jätkab samas vaimus. Lisaks astuvad kulisside tagant välja tegelikud nööritõmbajad, paljastuvad aastatuhandete tagused saladused ning maailm saab kannatada globaalsel tasemel.

Kolmandast raamatust selgub ka see, et triloogia iga raamat lahkab sügavuti metallidega seotud maagia erinevaid tahke. Esimene räägib metallimaagidest, kes omavad võimet põletada metalle ja saavutada läbi selle soovitud tulemusi. Teise raamatu vedavaks teemaks on Hoidjad, kes suudavad oma füüsilisi ja vaimseid võimeid salvestada metallidesse ja siis hiljem neid vajaduse korral kasutada. Kolmanda raamatu läbivaks teema on veremetallurgia -- selgub, et spetsiaalseid metallvardaid kasutades on võimalik ühe inimese võimeid teistele üle kanda, hävitades küll originaali kuid lisades osa võetud võimest saajale. Kuid selgub ka see, et lisaks uuetele võimetele saab saaja omale kauba peale midagi üsna ebameeldivat.

Triloogia lõpuks võib öelda veel niipalju, et tegemist on triloogiate triloogia esimese triloogia viimase raamatuga. Vaheloona ilmub juba viktoriaanlikus ajastus toimuv "The Alloy of Law", mis on eraldiseisev raamat ning eellugu järgmisele triloogiale.

Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles