Kasutajainfo

Brandon Sanderson

19.12.1975-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Brandon Sanderson ·

Mistborn: The Final Empire

(romaan aastast 2006)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
2
0
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (5)

Brandon Sanderson debüteeris 2005. aastal küllaltki head vastuvõttu leidnud romaaniga "Elantris". Lisaks sellele on ta just seesama mees, kes valiti välja lõpetama Robert Jordani lahkumise tõttu pooleli jäänud "The Wheel of Time`i" fantasyseepi. Väidetavalt luges Jordani lesk just sedasama Mistborni - triloogia avaköidet ja sattus sellest nii suurde vaimustusse, et Jordani töö lõpetaja oligi kohe selge.

Tegu pole paha raamatuga. Setting on võrdlemisi huvitav: maailm, mida valitseb surematu Lord Ruler ja kus tuhamäed purskavad kogu aeg tuhka, mis siis vaikselt maha langeb. Öösiti on udude aeg, maailm on täis udu, kus siis liiguvad eriskummalised olevused. Lisaks Lord Rulerile on aadlikest aristokraatia, kes valitsevad erakordse julmusega tööloomadeks alandatud skaa-orje, kusjuures skaa`d koheldakse ikka tõesti varakeskaegse julmusega.

Lord Ruler on kõikvõimas, praktiliselt jumal. Aristokraatial on mõningaid maagilisi omadusi. Maagia selles maailmas seisneb erinevate metallide "põletamises" ja nendest ilmnevas jõus. On 8 põhimetalli (tegelikult on mõned neist sulamid, näiteks pronks, teras ja siis pewter, millele eestikeelset vastet polegi)ja peale "allomantiliselt" töödeldud ampulli neelamist saavutab allomaag vastavat metalli "põletades" imetabase jõu, mis kestab seni, kuni organismis metalli jagub. Näiteks saab rauda "tõmmates" ja terast "lükates" üsna edukalt õhus hõljuda. Maagia on kusjuures hästi läbi mõeldud, "tõmmates" ja "lükates" tuleb arvestada keha massiga. Näiteks rauast väravat ankruna kasutades juhtub "tõmbamisel" see, et tõmbaja tõmbub ise võimsa hooga vastu väravat, "lükkamisel" aga eemaldub ise vastassuunas võrdelise kiirusega, sest värava mass on suurem, kui allomaagi oma.

Aristokraatia seas leidub Mistingeid, kes suudavad kõik eraldi ühte metalli või sulamit hästi kasutada. Leidub aga tõeliselt harvu, kes suudavad neid kõiki kasutada. Selliseid tegelasi kutsutaksegi Mistbornideks.

Peategelasteks on segaverelised Kelsier ja Vin, kes loomulikult on ise Mistbornid. Oma skaa-päritolu tõttu on nad aga kannatanud valitseva klassi poolt suurt vägivalda, ja Kelsier plaanib režiimi kukutamist. Vin on tema õpilane, tänavahulkurist vargaplika.

Sanderson kirjeldab üsna huvitavalt Impeeriumi õõnestamise plaane ja vandenõusid, nähtuna vandenõulaste silme läbi. Triloogiale iseloomulikult ilmneb õige mitu saladust ja selgituseta jäänud detaili, mis lahenevad ilmselt edaspidi. Raamat on üpriski põnev ja paksusele vaatamata ühe hingetõmbega loetav, ja olgugi tegu triloogia avaromaaniga, lõpeb üsna loogilises kohas ära.

Mõnus ajaviide, julgen soovitada.

Teksti loeti inglise keeles
9.2010

Raamatut lugema asusin juhtumisi, väite peale, et tegemist on juhuga, kus tagakaane tekst loob petliku mulje. Ooo, ei! Tagakaane tekst loob raamatust just täpselt õige mulje! Kui see on teil käepärast, siis täpselt nii seda raamatut võtkegi.

Ütleks veel seda, et Jordani Ajaratas jäi mul üsna alguses pooleli, kuna see oli lihtsalt nii.. imal. See raamat jäi mul ka pooleli - äkki kunagi lõpetan ära, kui maagiat täis naistekast puudust tunnen. Aga ma täitsa saan aru, miks see tüüp võib hästi sobida Jordani imalat venivat lugulaulu kokku võtma. Kellele Jordan meeldis, võiks see vägagi meeldida.

Sealjuures ei ole see raamat üldse nii halb kui võiks arvata. Lihtsalt kohutavalt kurb on see, et autor, kes oskab üles ehitada ainulaadse ja usutava maagiaga maailma, ei oska absoluutselt tegelasi kujutada. Kolme saab ta kombinatsiooni eest 5 maailma eest ja 2 tegelaste eest. Välistan enda jaoks variandi, et ta meelega valis just sellised tegelased, et müüa seda naisauditooriumile.

Kui sulle meeldib Tuhkatriinu, siis meeldib see raamat sulle kindlasti. Pekstud, rõhutud, orjarassist Tuhkatriinu, kes pole kunagi saanud kedagi usaldada, selgub omavat kõige imepärasemat annet maagiaks. Ja mitte ainult! Tuhkatriinu, vabandust, Vin, on mitte ainult sünnipärase andega, vaid ka kiire õppija. Ja kohaneja, sest mitte ainult maagia, vaid ka seltskonnakombed jäävad talle külge nagu magnetiga, kuigi ta ei viitsi neid üldse õppida. Kui Vin parema elu peal veidi kosub, siis otse loomulikult toimub transformatsioon inetust pardipojast luigeks. Ja juba esimesel ballil, kuhu ta läheb, satub kogemata ta nipsakasse sõnavahetusse - kes oleks võinud seda arvata! - ühe suurema ja rikkama suguvõsa pärijaga. Muidugi tekib neil tõmme. Oh üllatust, järgmiseks selgub, et see pärija polegi tavaline ülbe nolk, vaid elab salajas kaasa orjarassile ja mõlgutab mõttekaaslastega, kuidas nemad kord võimule saades võiksid nende elu paremaks muuta. Kuigi Vinil keelatakse planeeritava revolutsiooni edu ohtu panna sellest kellelegi iitsatamisega, siis otse loomulikult ei suuda ta vastu panna südame sunnile ning avaldab saladuse printsile.

Selle koha peal jäi mul raamat pooleli, sest, vabandage väga, kui ma tahan lugeda Tuhkatriinust ja tema Printsist Valgel Hobusel, siis selleks võtan ma naisteka. Isegi hea maailmakujutus ei vabanda seda, kui tegelased peadpidi naistekas elavad.

Teksti loeti inglise keeles
1.2012

Brandon Sanderson ütles selle loo kohta, et liiga suur hulk mõõga ja maagia lugusi baseerub samal mudelil -- koos suure kurja tulekuga hakkavad ringi liikuma ennistused kellestki, kes kõik jälle heaks teeb. Seetõttu otsustas ta kirjutada loo, mis lahkab vastupidist motiivi: mis siis kui kangelane läbi kukub?

Lugu ise leiab aset impeeriumis, mida valitseb surematu despoot nimega Lord Ruler (Isand Valitseja?). Impeeriumi rahvastik on jaotatud kaheks -- väikearvuline aadelkond ja suurearvuline loomadestki madalam alamrass, mille liikmeid kutsutakse skaadeks. Selleks, et aadlikud saaks skaasi kontrolli all hoida, andis Valitseja nende eelkäijatele võime, mida nimetatakse metallimaagiaks. Metallimaagid saavad "põletada" tarbitud metalli soovitud tulemuse saavutamiseks: raud näiteks aitab suvalist metalli maagi poole tõmmata, tina teritab oluliselt meeli, jne.

Et vältida vereliini pidi edasi antava metallide kasutamise oskuse levimist skaa hulka, on igasugune järglaste saamine erineva klassi liikmete vahel kõvasti ära keelatud, kuid kuna tegemist on siiski inimestega, siis seda siiski juhtub. Segaverelisi jahivad Inkvisiitorit, kes ühest küljest hoiavad nõnda skaa kontrolli alt väljumas ja teisest küljest kasutavad leitud maage omadel eesmärkidel.

Loo näiliseks peategelaseks on noor skaa preili nimega Vin ja kes on oma päritolu tõttu metallimaag. Tänu keskkonnale (ta on vargajõugu liige) ja oma vähestele oskustele pole ta seniajani vahele lennanud, kuni ta ühel eriti ambitsioonika skeemi tõttu jäi vahele samaaegselt nii inkvisiitoritele kui mässajatele, kelle üks võtmefiguure Kelsier ta naha päästab ja kellest saab Vini mentor.

Kuna lugu antakse edasi valdavalt Vini vaatenurgast, kes raamatu alguses on naiivne ning harimata tütarlaps, toimub tegelaskujude avanemine kihthaaval -- mida rohkem Vin asjadest aimu saab, seda rohkem mõistab asjaosaliste tausta ja motiive ka lugeja. Jutu läbivaks teemaks on ühe tegelaskuju moto "alati on veel üks saladus", tänu millele alguses lihtsad ja selged asjad uue ja ootamatu tähenduse saavad, et siis hiljem veelgi uuemateks ja ootamatutemateks muutuda.

Eraldi tuleks välja tuua ka Sandersoni kirjameheoskus. Loo narratiiv on väga ühtlane ning sündmusterohkusele vaatamata ei hakka see kordagi venima, ega kiirustama. Samuti jälgib raamat punktuaalselt Sandersoni esimest printsiipi -- maagia töötab vaid siis, kui tegelased ja autor lõpuni paika pandud reeglitest kinni peavad.

Kokkuvõtten võib "Mistborn: The Final Empire" kohta öelda nii, et ma ei ole juba aastaid lugenud midagi sellist, mis nõuab vastvaidlematult veel ühe peatüki lugemist enne magamaminekut. Ja siis veel ühe. Ja veel ühe. See raamat sai sellega hakkama ja seega hindeks puhas viis!

Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelnevatest arvustustest näha, kutsub Mistborni sarja avaromaan lugejates esile üsnagi vastukäivaid reaktsioone. Minul on lugemise järel valdavalt selline tunne et tegu ei ole just päriselt täiskasvanutele suunatud teosega. Sanderson küll justkui püüaks punuda igasuguseid mõistatuslikke intriige ja tekitada pealispindse tegevuse alla mingeid sügavamaid salapäraseid kihte. Ei saa just öelda et see tal kogu aeg sada protsenti ebaõnnestub, aga üldiselt on kogu lugu siiski lihtsakoeline ja sirgjooneline, selline kus pahad on väga pahad ja head on väga head ja peapahalane saab lõpuks oma teenitud palga täiesti trafaretsel viisil mida oleme lugenud sajast raamatust ja näinud tuhandest filmist. Ühesõnaga, kaldub pigem nn. "noorteka" poole. Ma ei pidanud end otseselt edasi lugema sundima, aga vähimatki tahtmist hankida endale sarja järgmine osa mul ei ole. Tugeva kolme ja nõrga nelja vahel kaaludes langes otsus esimese variandi kasuks suhteliselt kergesti.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa ei anna ilmselgelt tervest triloogiast täit pilti ja seetõttu loen arvatavasti vähemalt ka teise osa ära. Lugu ise oli hästi kirjutatud.
Minu silmis ainuke kehv asjaolu oli see, et kogu raamat oli moderne koopia vanast heast "Armastuse Käsitöö"-nduslikust stiilist, millele on mul välja kujunenud sügav vastumeelsus.
Teksti loeti eesti keeles