Kasutajainfo

Leo Kunnas

14.11.1967-

  • Eesti

Teosed

· Leo Kunnas ·

Gort Ashryn: III osa. Rahu

(romaan aastast 2010)

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
9
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.643
Arvustused (14)

Plussid:
Sündmuste käigu arvasin veidi valesti ette. Lõpptulemus oli küll umbkaudu sama, mida arvasin, kuid lahendusviis oli teistsugune, kui ise oleks arvanud. Autori kiituseks võib öelda, et ajaparadoksidega tuli ta väga hästi toime.

Miinused:
Tegelased muutusid veelgi rohkem robotlikemaks, kui varasemates osas. Lähisugulaste taaskohtumine oli umbes sama emotsionaalne, nagu minu läpakas tunneb ennast tarkvarauuenduse järel.

Lisaks:
Lugu ise lõpeb olukorras, et ühtteist salapärast jääb sellesse maailma veel alles, mida võib päris mitme raamatu jagu edasi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne kõigub kusagil 4+ ja 5- vahel... Lõpuks otsustasin ikkagi maksimumhinde panna. Tegelikult peakski "Gort Ashryni" triloogat lugema ühe pika romaanina, nii näivad iga köite miinused väiksemad. Teine osa oli parem kui kolmas, samas on kolmandas oluliselt vähem seda, mis teises kõige rohkem närvidele käis-truualamlikku käsutäitmist olukorras, kus ülejooksmine või mässamine oleks palju mõistlikum lahendus.

Autor on loonud väga põhjaliku ja usutava maailma, ka õhustik on päris hästi välja kukkunud, ent karakterid on nõrgavõitu, nagu ka eelarvustaja maininud. Selles mõttes on olemas sarnasused Veskimehe "Kuu Ordu" tsükliga. See, et autori eeskujuks on suuresti olnud Dan Simmonsi "Cantos", paistab ka muidugi välja. Mitte, et selles midagi halba oleks.

Miinustest hoolimata võib öelda, et midagi nii võimast, kui see triloogia, pole kodumaises ulmes varem kirjutatud ja jääb loota, et Kunnas jätkab ulmekirjanikuna.

Teksti loeti eesti keeles

Noh, muidugi ma ajastasin seda natuke -- Leo andis mulle raamatu ju juba esitlusel 8.12 (Aitäh, Leo!) ja eks ma lugesin selle nii paari järgmise päevaga läbi. Aga mulle tundus kuidagi sobiv, et mu 1000-s arvustus tuleb 31.12 ja see on raamatule, mis mulle mööndusteta meeldis, autorile, kellest ma väga lugu pean, ja küllalt tõenäoliselt järgmise aasta Stalkeri võitjale ;-)

Mida siis raamatust endas ja miks selline hinne? Hinne on muidugi absoluutsel skaalal, ehk siis siin pole tehtud vähimatki hinnaalandus autori rahvuslikule kuuluvusele. Vabanduseks võib alati öelda, et heatuju/halvatuju arvustuste vahe on suurem kui eesti/muu arvustuste vahe, seega eestlasi tuleb lihtsalt alati hea tujuga hinnata... Selle raamatu puhul olen ma püüdnud seda mõttes paika panna ulme üldisel taustal ja... kurat, tuleb selline hinne -- väga hea raamat, aga "5" saab siis, kui ma ka teist korda loen.
Miks see minus siis absoluutset vaimustust ei tekitanud? Ütleme, teatud pinguldatus... Kohati läheb asi suhtlemiseks suhtlemise enda pärast ja kuigi maailm selle taga on (tõesti!) haruldastelt läbi mõeldud ja detailirikas, näib see olevat vaid ajaveetmine enne järgmist otsustavat sammu. Et minust õigesti aru saadaks -- ma isegi ei mäleta, mis totakas (pseudo)jaapani jutt see oli, mille eestikeelset tõlget ma paar aastat tagasi lugesin -- seal oli maailm nii vaene, et isegi mina oskaks ilma ettevalmistuseta, st taustainfo kogumiseta (pseudo)jaapanit paremini kirjeldada... Nutma ajab. Siin seda probleemi ei teki -- kurat, kui hästi on maailm läbi mõeldud. Aga kui mees täiesti kogemata süsteemist maksimumi võtab, seda isegi soovimata, siis meenuvad sellised teosed nagu "Universumi lõpu restoran" ja kasvõi "Totu kuul" -- et pehmelt öeldes: nii lihtsalt ei juhtu... Virisemine? Vist jah... Teine asi -- näiteks lahingute kirjeldused on perfektsed, ma usun neist iga sõna, autor teab, millest räägib, etc etc, ent... kuidas seda öelda... minu jaoks on sõda (lahingud) kurb paratamatus, midagi sellist, mis sünnib siis, kui enam midagi muud üle ei jää ja mida raamatutest lugeda on kindlasti hulga parem kui neid läbi elada. Eks neid selleks raamatutes palju olegi. Ent kuigi orisõduri, tolle masina inimlikustumine on ju romaani läbiv teema, ei pääse ma mõtte eest, et tegelikult kusagil sisimas autor ikkagi naudib lahinguid, sõda ja kõike muud, mis sellega kaasa käib. Olen ma ebaõiglane? Ei tea.

---

Ma jätan selle arvustuse tegelikult praegu pooleli. Ma ei arvustanud üldse teist osa, sest tahtsin siin selle kõik kokku võtta, samas aga... no kurat, aeg saab otsa -- see aasta, ma mõtlen. Ja seltskond käib nagu kari Mefistosid toauksel, vaadates imestunult mind ja ikka veel täis veiniklaasi... Järgmisel aastal kirjutan edasi... :-)

---

[01.01.2011] Lisada oleks nii mõndagi, ent üritagem leida mingit kompromissi arvustamise ja sisu liigse avamise vahel, sest on ju peaaegu võimatu loo kohta midagi arvata, puudutamata selle kandvaid punkte. Näiteks miks ma ikkagi jätsin teise osa üldse arvustamata? Kõige pehmemalt ja umbmäärasemalt öeldes sellepärast, et sel peaaegu ei olegi loo seisukohalt tähtsust. Minu poolt poleks muide üldse aus spekuleerida selle üle, kas lahendus oli ära arvatav või mitte, sest Leod pisut tundes see mind ei üllatanud. See ei ole etteheide, kaugeltki mitte. Lahendus on igati korralik ja võimas. Ent...
Olgu, paar tellist kah... Esiteks – ajarännud. See on üks ohtlik ja libe koht kõigile ulmekirjanikele ja kuigi siin on see suhteliselt talutavalt teostatud, jääb kogu konstruktsiooni juures ikkagi väga vastamata küsimusi. Ma kartsin kogu aeg, et kogu Gort Ashryni olemasolu seotakse aja kallal sorkimisega, aga õnneks jätkus autoril pieteeti see probleem lihtsalt ühe küsimärgina õhku jätta. Mulle väga meeldis see, kuidas oli välja mängitud see kuuejalgsete sardellide (ma ei hakka nende tulnukate nime siia kopeerima, eks ole) vaikne ja tundub, et väga intelligentne sekkumine. Samas neid kusagilt kaugelt ähvardav superoht oli kuidagi rohmakas... kuid võib-olla on vaja nö keskmisele lugejale midagi puust ja punaselt ette teha, muidu ei jõua kohale? Tegelikult ei oska vaielda...

Või peaksin ma pigem ütlema, et oli kaks asja, mille pärast ma Leole kõik muu (nii selle ajaga vusserdamise kui teatud puisuse ja plakatlikkuse... võimalik, et lausa kiirustamise loo lõpetamisel) andeks annan – esimene oli Gort Ashryni ühiskonna ja eluolu väljamõtlemine ja sellega seosest tõstatatud/tõstatuvad väga keerulised ja huvitavad küsimused, ja teine kuidagi lõikavalt kargusega esitatud üksikisiku/ühiskonna vastutuse teema (näiteks seosuses hallinäoliste tulnukatega, aga ka mujal).

Kokkuvõtteks. Kui ma tohiks Leo Kunnasele tagantjärele nõu anda, oleksin ma soovitanud esimese ja teise osa kuidagi segi miksida – et esimene ei ole ainult seletamine ja teine andmine (no ei ole ju päris nii, aga olgu) ning läbi ajada ajarändudeta (miks inimesed ei või lihtsalt ettenägelikud olla?).
Ma saan aru, et see oli ühekordne projekt ja rohkem pole kavas midagi sellist kirjutada. Kahju. Samas on nüüdsetele ja tulevastele tegijatele märk maha pandud – see teos on ikka väga kõva sõna ja ma siiralt loodan, et see saab inglise keelde tõlgitud ning hoian sellele pöialt.

Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Pean nõustuma eelpool arvustanute kriitikaga, hindeks jääb aga ilma mingi kahtluseta siiski "viis", sest ma olen juba praegu ette kindel, et loen selle triloogia üle, seekord ilma sunnitud aastaste vahepausideta. Nii ehk naa on tegu eesti mastaapides grandioosse asjaga: sellist kosmoseooperit pole eesti ulme veel näinud ja mine tea, millal ükskord vääriline järglane ilmub. Ats Milleri arvustuses olnud viited autori ühekordsele projektile ja edasiste ulmeambitsioonide igasugusele puudumisele on selles mõttes ikka väga kurvad uudised. Aga nagu teada pole midagi ebakindlamat kui täiesti kindlad asjad, seega loodame, et sealtsamast allikast tuleb veel palju head ulmet.

Mulle hakkasid ka silma nii Ellen Ripley ja John Connor kui ka Weyland-Yutani korporatsioon. Selles raamatus jäid need nimed tõepoolest võõrkehadeks ja ma tegelikult imestasin, miks ei ole tsiteeritud Dan Simmonsi Hyperioni või Endymioni - otsest eeskuju, millega võib päris palju paralleele tõmmata. Minu arust need "Alienid" ja "Terminaatorid" jäid nagu vähe kaugeks. Aga autoril on muidugi õigus talitada oma arvamise järgi.

Kindel "viis", ei mingit kahtlust. Väikesed iluvead siin-seal ei muuda mu arvamust sellest triloogiast kui kaugele paistvast maamärgist nii eesti ulmes kui eesti kirjanduses üleüldiselt. Ma nüüd ootaks, et ka igasugused elukutselised kirjanduskriitikud ja kirjandusega ameti poolest tegelevad asjapulgad tardumusest ärkaks ja asuks vääriliselt selle teosega tegelema. Eesti ulmeskenet pole vaja äratada, arvan minagi et ka kolmas "Stalker" pole enam mägede taga...

Hea töö. Soovitan kõigile, kes veel lugenud pole.

Teksti loeti eesti keeles

Hakatuseks hinne: viis nii paika miinusega, et ulatub peaaegu nelja vastu. Vähem anda ei saa, isegi ei tohi, sest ma olen viisi andnud palju viletsamatele teostele.

"Rahu" on üsna väärikas punkt triloogiale, mille esimene raamat ilmus 2008 aastal. Laias laastus on tegemist kaks-ühes komplektiga, ehk samade kaante vahel on kaks raamatut: esimene räägib kuidas lõppes sõda ja teine sellest mis sai pärast. Teine pool aitab mõista, et kogu sõda pole toimunud vaakumis ning igal võidul -- nagu ka kaotusel -- on hind.

Natuke veider on kogu loo lõpp, mis jätab ülesse teoreetilisel võimaluse jätkulugudeks -- nimelt viimane diskussioon nende tõukude esindaja ja peategelase vahel viitab sellele, et lahti on rääkimata kaks väga olulist asja: kahe rassi arenguanomaaliate põhjus ja uue välise ohu teke. Nende kahe küsimuse põhjalik toonitamine enne viimast punkti ei saa lihtsalt olla juhuslik.

Aga tagasi loo juurde. Sisu on puhas viis -- isegi minu arvates täiesti põhjendamatult ette võetud ajaränne suudeti adekvaatselt välja mängida. Retked sõduri,keda on lapsest saati simulatsioonide abil treenitud, mõttemaailma oli samuti mõtlemapanevad: kui suur osa tema elust on üldse reaalne? Kas ta üldse saabki aru mis on reaalne? Kas ta on selleks suutelinegi?

Jutu miinustena tooksin ma välja karakterid, mis on üsna kahemõõtmelised ja dialoogid, mis on esitatud koolipoisiliku püüdlikude ja lihtlausetega. Pikemate diskussioonide käigus oli kohati isegi raske aru saada, kes mida räägib kuna diskussionid kippusid muutuma omamoodi topeltmonoloogideks, kus omavahel vestlevat tegelast vahetasid sõnu vaid selleks, et lugeja saaks kindlasti aru, mis toimub. Õnneks ei ole tegemist siiski karakteripõhise looga ja seetõttu saab selle miinuse panna maksimumhinde lõppu ilma palligi maha lõikamata.

Teksti loeti eesti keeles

Et lugesin II ja III jutti läbi, siis on nad minu jaoks nii segunenud, et vahet nagu polegi.Antud teos on fenomen, nagu kirjutav ohvitser isegi. Pakun, et lugejal, kelle jaoks on autor autoriteet, tekib teosega hoopis teine suhe. Samuti ei kujuta ette, kuidas võib raamat tunduda militaariaga üldse mitte kokkupuutunud isik. Aga sellegipoolest ei pea seda sugugi väikese niši raamatuks.Kui natuke moraalijutlust pidada, siis nagu ei ole olemas üdini halba presidenti (muidugi juhul kui ta pole kellegi kasuks programmeeritud robot ;-)), ei saa ka olemas olla üdini head välimarssalit. Ju pidi ka Don Juanil - :-))) vabandage kirjapildi pärast - omad lood rääkida olema, aga võibolla idealiseerin ise praegu. Eks aeg-ajalt tundub mullegi, et äris ei toimi inimesed, vaid kindla programmiga robotid ja äril on soovkalduvus poliitikaks eskaleeruda.Igatahes olen jätkuvalt vaimustuses. Omapoolse pisikese nükkena küsin, millal IV osa tuleb? Oleks ju põhjust, kui kõigest 200 aasta pärast oleks oodata kokkupuudet supertsivilisatsiooniga ja vastamata jäi väga oluline küsimus - kuidas inimkond ja veel mitu teist tsivilisatsiooni kahes erinevas kohas arenema said hakata? ;-)
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevate kriitikate kohta oskan öelda ainult, et olen suht nõus. Kohati nagu lohises jutt, aga alla 5 ei saa panna kuna oskan hinnata seda pingutust mis selle triloogia loomiseks on läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi nagu oleks triloogia hoog otsa saanud...

Kuidagi nagu lihtsalt läks see ajamasina hävitamine seal Caladil...

Kuidagi nagu efektsemat, dramaatilisemat kirjeldust ja lahendust oleks oodanud Föderatsioonisisese keerdsõlme harutamisele...

Miskipärast tundus haprana see raamatu kahe poole sobitamine - misjoon minevikus ja seejärel ülesanne Maal.

Üldiselt tundub tõesti nii, et peaks nt. mõne aasta ootama, siis võtma kolm osa korraga ette ja endale ühe Gort Ashryni üledoosi tekitama. Põhimõtteliselt mulle väga meeldib see triloogia. Aga mingi säde jäi lõpust puudu. "I" peal pole täppi. Võibolla kasvas lugu autori jaoks ka liiga suureks? Võibolla...
Teksti loeti eesti keeles

Kahel esimesel taasiseseisvuse kümnendil on kirjutatud kaks ulmeromaani autorite poolt, kes kumbki pole varem ulmet avaldanud ega austajaskonna hulgast võrsunud, kuid kellest kummagi teos on ilmselt parim, millega tema kümnendil maha saadud on. Jutt on muidugi Markus Vetemaast ja Leo Kunnasest (või Kundast?).

Enne mind on nii palju kordi välja toodud autori erilist positsiooni militaarvaldkonnas, et mul pole vähimatki mõtet sel teemal arutleda. GA on ka oluliselt keerulisem projekt kui autori kaks esimest ilukirjanduslikku teost "Kustumatu valguse maailm" ning "Sõdurjumala teener". Nonde sündmustik oli küllaltki lineaarne ning mitme tegelase prototüübiks oli vähemalt osaliselt olnud autor ise. Iga intelligentne inimene suudab kirjutada ühe korraliku autobiograafiliste sugemetega romaani, kuid kirjanikuks võiks siiski pidada seda, kelle järgmine, mitteautobiograafiline, teos ka loetav saab. Selle katse on Kunnas kindlasti auga läbi teinud.

Ma ei ole arvustanud kaht esimest osa ega kavatse seda kunagi teha, kuna tegemist on ühe tervikliku romaaniga. Loomulikult saan ma aru, miks see kolmes tükis avaldati ja vaevalt et teisiti oleks teha saanudki, kuid see ei muuda asja. 1388-leheküljeline romaan on eesti ulmes igatahaes unikaalne saavutus ja hinne käesolevas arvustuses on suurteosele tervikuna.

Seda mahtu silmas pidades on kerge andeks anda mõned lugemishetkel vääratustena tundunud asjad nagu näiteks poole esimese köite ulatuses jutustav sissejuhatus. Seda oleks võinud teisiti lahendada ning praegune vorm on kahtlemata vanamoeline, aga üldises plaanis jääb see paarsada lehekülge siiski proportsionaalseks.

Nagu eelnevalt öeldud, jätab loo lõpp otsad tõesti lahti. Ihukaitseväest oleks ülim rumalus presidendi ründaja maha lasta ning jutt on ju esimese pöörde minevikuvormis. See annab lootust, et Anton jääb elama hoolimata sellest, mis ta viimasel leheküljel asjast arvab (optimismiga ei paistnud ta nagunii silma). Samas tekitaks võimalik järg siiski hulga küsimusi. Kas autor suudaks millegagi üllatada? Kui igale relvaliigile veel laskekaugust, soomusepaksust, mootorivõimsust jne. juurde keerata, kas see annaks järjele midagi juurde? Kui kirjutada järg, peaksid seal tekkima põhimõtteliselt uued probleemid ja olukorrad (sealhulgas peaks supertsivilisatsioon, millega Maa Föderatsioon kokku puutub, olema põhimõtteliselt uuelaadne). Jätkuks autoril selleks jõudu, haaret, fantaasiat...? Kui see on kahtlane, siis las lõppeb lugu hetkega, mil Antoni pimestab miljoni päikese sähvatus.

Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut käest pannes oli mu peamine tunne rahuolematus.

Tundub, et Kunnasel sai otsa kas aeg või ind, igatahes kannab viimane köide "Gort Ashrynit" viimistlematuse pitserit. Kohati on ohtralt möla kohtades, kus piisaks ühest lausest. Kohati on üldse tarbetut juttu (alguses need lapsepõlvemälestuste hololahingud - oli küll üsna kenasti kirja pandud tekst, aga mu arust täiesti tarbetu lisand jooksvatele sündmustele, sest need vahelõigud võtsid loole mingit sisulist boonust andmata ainult kõvasti tempot maha. Ma ju juba eelmistest raamatutest teadsin, kuidas neid poisse kasvatati ja kui pagana kole see ikkagi oli!)
Kohati on dialoog jäikuseni puine ja tegelaste toimingud ja tunded üleni ebausutavad. Eriti koledad on kohad, kus (jälle) esimesest pilgust armutakse, aga kirge ning tunnet lehekülgedelt üles lugejani üldse ei ulatu.
Ka armastajate tüliepisood on idiootne mõlemalt poolt - ja siiski esitatakse neid tegelasi (eriti naist muidugi) kui mingeid ohtra elukogemusega isikuid.
Mitmed tegelased kirjeldavad oma kavatsusi hästi pikalt-laialt ja dialoogipartnerite asi on küsida lolle küsimusi, et seletajatel oleks põhjust pikalt loenguga edasi lasta, kusjuures räägitav jutt on peaaegu mittejälgitavalt igav juba.
Ühesõnaga, kirjutamistöö kisub "enneolematust headusest" tüüpilise eesti ulme taseme kanti alla ja see on kurb.

Samas ei tahaks ka kuidagi alla 5 hinnet panna, sest eelmiste osadega võrreldes on, jah, kirjutamistöö nõrgem, aga töö maailma kallal on olnud plahvatuslikult suurem-laiem-mastaapsem.
Ühe väga kitsal lõigul palju elukogemusi korjanud mehe üsna kitsa maailmapildi asemel sirutatakse meile ette korraga mitmeid keerukamaid skeeme, findi finte, teisi maailmu, teisi vaatenurki, kultuuride konflikti, poliitikat ning romanssi, ning seotakse need täiesti loetavalt ühtsesse loosüsteemi kokku. Isaste vahel antakse sedakorda kõvasti ruumi naistegelastele (nad on küll üsna lapikud ja mitte väga isiksustena tunnetatavad, aga vähemalt suhtub autor neisse respektiga, mis on juba omaette tore) ja põhjendatakse vähemalt ositi ära isegi okseleajava presidendi käitumine.
Ja selle mastaabi elluviimise eest täielik kummardus autorile.
Mis tuska teeb ja jääbki tegema, on aga see, et veel pool aastat kuni aastake tööd, klapitamist, kärpimisi ja sisseelamisi - ja kolmas raamat ei oleks mitte triloogia sobilik lõpetus, tasemelt umbes nagu eelmisedki, vaid pauguga lõpp, lahvatav ja ere ja "ossaa, eelmised kaks olid head, aga see oli ikkagi ootamatult hea!"

Praegu ei ole. On lihtsalt lahe. Aga noh, hea et niigi läits, onju.
Võimalike järgede kohta: raamatus vastamata jäävad küsimused on iseenest toredad asjad ja see, et miski haagib mõtet ka pärast raamatu läbilugemist, on ainult positiivne. Kõike ei peagi seletama. Ning kardetavasti on see raamat sedasi natuke poolikuna välja antud seepärast, et autor ei tahtnud temaga enam tegeleda e. ilmselt sai tal lihtsalt väga siiber e. ma oletan, et ei tule järgesid.
Kuigi selle III osa tegelt VÕIKS ju ikkagi ümber kirjutada. Valus on vaadata, kuidas hea materjal kirjutamiskvaliteedi taga toppab. ERITI kuna ma olen eelmistes osades näinud, et Kunnas oskab kirjutada küll ju tegelt!

Muide, üks teoses esinev viide ulmeklassikale, mida pole siin seni mainitud: blondide juustega pikad mustanahalised kaunitarid-valitsejad on Le Guinilt laenatud element.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmiste osade lugemisest oli möödas sajand – emotsionaalselt.
Mäletasin, et mulle meeldis.
Mäletasin, et tegemist oli hariva (ulme)sõjandusega – kokku kirjutatud hulgaliselt üldkättesaadavaid unistusi superrelvadest ja lehekülgede (peatükkide) kaupa eri väeliikide strateegia ja taktika kirjeldusi.
Muud ei mäletanud.
Võtsin kolmanda osa kätte kahtlusega, et kuidasmoodi saab eelmiste osade sisu minusuguste mitte-mäletajate jaoks lahti seletada.
Töötas küll. Mälestused tekkisid. Piisavad. Aru saamiseks, emotsiooni taastundmiseks. Vanades raamatutes olnu taasloomisks olidki olulised Termopüülid ja Stalingrad ja muu taoline. Nad oleksid olnud (võib-olla) üleliigsed kõigi kolme raamatu koos (järjest) lugemisel, aga siin ja praegu (ja minu jaoks) olid omal kohal ja olulised.
Ajamasina värk sobis ka mulle.
Aga juba poole ajamasina peal hakkas (kujutletav) maailm kiiva kiskuma.
Loomulikult häiris jutu dialoogide puisus – tegelased etendasid dialooge – nad olid ju näitelaval, kus räägitava jutu eesmärk oli mitte millegi kaasvestlejale selgeks tegemine, vaid vaatajale/lugejale selle selgitamine, mis kõigile lavalolijatele ammu ennastmõistetav pidi olema.
BAAS’i arvustuste lugemine on minus tekitanud mulje, et eksisteerib kaks võimalikku arusaama „kõige“ selgitamisest: üks ja vanem on see, kus tegelased peavad pidama üksteisele pseudoteaduslikke ja –ajaloolisi loenguid ja teine nn „Eriksonlik“ on see, kus usaldatakse lugejat ja kõike ei pea lahti harutama (mina ei ole vist Eriksonilt mitte midagi lugenud – vähemalt ma ei mäleta, et oleks). Paradoks on selles, et kui esimeses variandis peab justkui autor lugejat rumalaks ja fantaasiavaeseks, siis tikub lugejal just esimest sorti kirjanikest jääma rumal ja fantaasiavaene mulje.
Kunnas on selgelt esimest sorti autor.
Tema sõjaloengud ja üle aegade ulatuvate kangelaste loetelu on huvitav, isegi selge disproportsioon venelaste ja Suure Isamaasõja (ma vältisin meelega siin II Maailmasõja nimetuse kasutamist) kasuks ei olnud häiriv, autori tulevikumaailm on autori tulevikumaailm. Tegelikult pole ju oluline, kas mõni tegelane on „Vassili Tjorkin 7“ või „Subutai 8“...
Niipea kui jõutakse tsiviilühiskonnani, hakkavad need loengud veidrad ja häirivad tunduma.

Autori sotsidelembus!? Inimese üldpilt!?

Pilt, mis mul jäi:
• Inimese jaoks ei ole oluline mugavuse astme absoluutväärtuses, oluline on „suhteline vaesus“.
• Inimeste rahuolematuse vähendamiseks on mõistlik ja loomulik üldise heaolutaseme vähendamine – oluline on ju erinevuste vähendamine! Lõpetage robotite tootmine, see võtab meilt ju töö käest (!) – kõlab Kunnase ludiitlik üleskutse. Loome kunstlikult rakusi, mida siis kangelaslikult ületada!
• Kui inimesel on palju vaba aega, siis ta hakkab tegelema lollustega - kuritegevusega (olgu selleks siis röövimine/varastamine või mässamine).
• Religioossus on selles universumis üldlevinud, aga see ei vähenda igavusest lolliksminemisemist, mida igapäevaselt endi ümber näha võime. Tulevikuinimeste religioossus on samavõrra pealispindne ja pelgalt deklaratiivne nagu meie igapäevases (poliitika)eluski viimasel paarikümnel aastal.
• Sääl oli üks O-tähega geniaalne kunstnik, kes oli õnnetu raha vähesuse tõttu. Suure kunsti tegemine ei tee inimest õnnelikuks – õnnest on ikka puudu raha, tähtis on võrdlus rohkem-kulutada-võivatega...
• Kahe-korruseline hurtsik...
• ...
• „sotsiaalsed töökohad“ + hea valitseja diktatuur + ... + kuri ja võimas välisvaenlane = konkurentsivõimeline ühiskond. – Boože moi!

• Meenub ulmelähedane aja ja ruumi ühendamine – kapat ot sjuda do obeda – minevikus nii lähedane, üleüldise õnne alus.

Kogu seda värki võiks ju lugeda autori irooniaks/sarkasmiks tänapäeva ja tänapäevase tegelikkuses nähtava inimese (sealhulgas nõuka-nostalgia) suhtes.

Aga, vaadates romaanitsükli üldist silmipunnitavat romantilist pateetikat ... Ei usu. Pigem usun, et ta nii arvabki. Kasutab vaid teistsuguseid sõnu.

Taas üks ... platoni riigi usku mees...?

Hei!
Miks see Vene Impeerium kakskümmend viis aastat tagasi kokku kukkus?
Kas mudel oli konkurentsivõimetu või rikkusid hea asja ära „üksikud liialdused“?
Kunnas, vastama!

Tsiviilühiskonna ja inimese olemise koha pealt ma teda kohe üldse ei usu – pole veenev!

Täitsa hästi loetav jutt oli. Tegelt.

Kolmeraamatulise terviku juures häiris natuke psii-võimete täielik unustussejätmine kogu kolmanda raamatu jooksul, enne lõplikku pauku. Taoline lähenemine oleks sobinud mõnda ulmejutuvõistusel viiendast kohast tahapoole jäävasse juttu, aga mammutromaanis peaks asjad käima teiste reeglite järgi.

Alguses kahtlesin nelja ja viie vahel – hinde peab ikka panema, see ju esimene asi, mis arvustuse lugeja näeb/vaatab. Lugesin oma kirjapandu üle ja otsustasin viie kasuks, minu virinat on siin rohkem kui lugedes tundus.

Viieväärt Batmani-lugu

PS! Kergitame loomingulise köögi eesriiet, maestrole lähedased isikud teavad rääkida, et NELJAS OSA TULEB. Ja selles neljandas osas on tähtsal kohal Eva Peron kahesaja neljakümne kahesas.

Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Andsin välja, sest väga meeldis. Jah, nõus, et teatud mõttes oleks justkui hakatud uuesti Amberit kirjutama, aga mis seal ikka, Amber tuli ju hästi välja. Lugesin seda kunagi, kui see välja tuli ja avastasin üllatusega, et polegi arvustanud; seda viga siis parandan.
 
Kuna kiidetud niikuinii, siis irisen natuke. Võimalik, et see pole aus, kuid kuigi inglise keeles lugemise ja nüüd tõlke ülelugemise (noh, kui ma selle lehekülgedele panen, loen ikka võimalikult tähelepanelikult üle, aeg-ajalt tõlkijaga [vähemalt mõttes] vaieldes) vahel on ca 15 aastat, ma ju ikka enam-vähem mäletasin, kuidas lugu läks. Ütleme, raamatus on paar kohta, kus ma mõtlesin, et damn, kuidagi liiga lihtsalt käib see asi... aga noh, jah, enamik ulmet ajab palju labasemalt läbi, ei maksa olla perfektsionist...
Ja lõpp oli see koht, kus ma teatud määral nõustun eelarvustajaga -- et lugu oleks parem karmimas võtmes, aga naised kipuvad tegema ka kõige rajumast seiklusest midagi... pehmet. Imalat. Barbielikku. Noh, see ei läinud talumatuks, aga olge valmis :-P
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma pean alustama sellest, et kaua aega mõtlesin selle raamatu SH sarjas välja anda. Aga -- ausaks jäädes -- olin lugenud ainult 1991 a ilmunud samanilmelist lühiromaani. Sellele annaksin hindeks mingi 4,5; st võibolla 5, aga kuna ma olen selline õel arvustaja...
 
Romaanile on juurde kirjutatud üsna palju tulevikku ja iga leheküljega läheb see viletsamaks. Kui lühiromaani puhul võib veel andeks anda pisut igasugust "elulist" ballasti ja tobedat tundlemist (naisautor, mis teha...), siis edasi hakkab see tõsiselt häirima (vähemalt mind); st konflikt on püsti pandud ja ma tahan teada, mis sellest saab, mitte, kuidas selle üle targutatakse.
 
Palju hullem aga on, et edasi muutub raamat usutamatuks. Ja Jänkistani-keskseks, mis on seesama. Autori maailmapilt on täpselt selline, nagu neil naljapiltidel, kus gloobusel on kõik peale USA sinine -- et nii näevad tulnukad Maad Hollywoodi filmides. Üks positiivsena mõeldud peategelane muide isegi ütleb ka otse välja, et ta pole kunagi kusagil välismaal käinud ja teda ei huvitagi. Ehk muu maailm ka arenes; neil olid omad geenmodifitseeritud inimesed (ka unetud) ja suhtumised olid teised. Kogu seda dimensiooni romaanis sirgelt ignoreeritakse (paar kildu siin-seal ei muuda asja).
 
Ka kogu probleemiasetus on pehmelt öeldes idiootlik -- kogu unetutega seotud konflikt taandub USA iseseisvusdeklaratsiooni ja kunagiste presidentide kõnede valikuliseks tsiteerimiseks; ja tavalistest inimestest kaugele n-ö eest ära arenenud superinimesed esitavad mitteameeriklase jaoks afekteerivalt ajusurnud küsimusi mingite asjade seaduslikkusest USA seaduste valguses...
 
No ja ma ei hakka lõpplahendust ära rääkima, aga minu jaoks tõmbas see raamatule vee peale. See oli nii usutamatu. Nii... vildakas ja võimatu. Nagu loeks sotsrealismi, kus kolhoosikord kindlasti võidab...
Teksti loeti inglise keeles

Kõik need neli raamatut, mida ma siia (okt-23) üles riputasin, kuuluvad Ascension War sarja.
 
Autor tundub olema üsna noor (no ei leia sünniaastat, nii et käigu kuradile...), hakkas ta kirjutama 2012 ja on avaldanud (silma järgi) paarkümmend raamatut. Lugesin teda sellepärast, et "New York Today Bestseller" ja "over million copies".
Rohkem ma teda ilmselt kunagi ei loe, sest minu arvates on tegu mõttetu grafomaaniga. Ilmselt on ta kuidagi käppa saanud, kuidas toota kiiresti meeletutes kogustes kirjandusesarnast prahti, mis esimesel hetkel sarnaneb ulmega ja on justkui ka põnev... kuni saad aru, et sind petetakse. Et see on ainult meelelahutuseks mõeldud kergekaaluline rämps, jooksmiste, tagaajamiste ja viimasel hetkel pääsemiste tulevärk, mille usutavus on vist isegi allpool Marveli filme (ja see on hetkel küllap tsivilisatsiooni madalaim põhi...)
Järgnev kehtib kõigi sarja 4 raamatu kohta, sest ma tõesti ei viitsi neid igaüht eraldi arvustada, ja sisaldab spoilereid (st suurem osa sellest on leitav igasugustest sisututvustustest, aga ma räägin lõpu ka ära).
Tähendab, lähevad maalased koloniseerima Trappist-1-e (st planeete muidugi), mis teatavasti 40 va ja punane kääbus. Lähevad poolega valguse kiirusest ja magavad ja nii edasi. Ütleme, algus pettis ära -- et tõesti on teada, et seal 7 planeeti ja osa neist peaksid olema Kuldkihara tsoonis ja nii edasi.
Ohumärkideks peaks olema olnud juba ka suht esimestel lehekülgedel toimuv, kus kapten end planeedile laskuvasse süstikusse surub ja üldse vaidlevad nad seal asjade üle, mis mitte kuidagi ei saa vaidlusteema olla, st selliste ekspeditsioonide ettevalmistus peaks olema natuke parem kui päästearmee laulukooril ja protokolli eiramine põhjendustega "mingu nad seal Maal persse, ma lihtsalt tahan esimesena jala maha panna", peaks olema absoluutselt välistatud.
No asi läheb kiiresti käima, leitakse ühed intelligentsepoolsed kohalikud, siis kohe teised, vaenulikud, kes ilmselt kosmosest tulnud, ja siis läheb kohe madinaks... Ehk ma juba mõttes vandusin, aga andsin autorile veel võimaluse. Lugu selles, et tõenäosus kohata esimesel tähereisil intelligentseid metslasi on umbes sama suur, kui perse topitud ilutulestikuraketiga ohutult lennata; ehk olematu. Jah, hapnikuadmosfääriga, st eluga planeedi olemasolu võib tulevikus arvatavasti Maalt kindlaks teha ja muidugi on mõtet minna ainult selliste juurde. Võimaluse andsin ma sellepärast, et olgu, kuidagi peab loo käima saama -- et võiks ju kas või paari lausega usutavust anda või ma oleksin isegi nõus, et olgu, kogu selle piirkonna planeete on torgitud, oleme meiegi kellegi looming (mis astronoomilises skaalas, muide, oleks siis pidanud toimuma suhteliselt hiljuti). Ma andsin isegi vaenulikud tulnukad andeks, sest olgu, miks mitte. Et sarnaneb see asi küll 1930-ndate ulmele, kui suhteliselt inimesesarnaseid olendeid olid kõik tähesüsteemid ja isegi komeedid täis, aga vaatame, mis edasi saab...  
Jah, edasi läks aina hullemaks. Et laevas olid ilmselt nähtamatud tulnukad ja üks naine jäi rasedaks ja laps arenes ülikiiresti ja oli ilmselt kimäär (st pooleldi tulnukas) ja vanematel (või pooleldi "vanematel", aga kõiki detaile ei viitsi ära rääkida) tekkis ahviarmastus ja nad varjasid meeskonnakaaslaste eest pooleaastase ja 2-aastase eluka neile tekitatud lõikehaavu ja kogu seltskond oli endiselt ülima taipamatuse seisundis isegi siis, kui inimesed surema hakkasid ja... noh, see ei olnud päris nii lihtne, aga raamat mandus Alieniks, eks ole. Jah, laevas oli nähtamatuid tulnukaid ja nii edasi...
Ühesõnaga, palju rabelemist, laskmist, viimasel hetkel pääsemisi ja nii edasi. Lõpp oli selline, et no peab tulema järg -- tulnukad olid FTL-iga palju enne kohal ja Maa vallutatud.
Järgmised osad siis trambib seltskond Maal ringi ja see on selline tuhat korda loetud-nähtud laserrelvadega surtsutamine ja -- oh-sa-nõme-jumal! -- zombid olid ka platsis. Ehk siis osa inimesi ei muutunud kimäärideks, vaid sellisteks kohutavalt agressiivseteks poolloomadeks, mida oli Maa täis väljaspool (tuilnukate rajatud) linnamüüre. Loomulikult ei vasta autor küsimusele, millest dregid (nii oli nende nimi) elasid, miks nad üldse agressiivsed olid ja kuidas see põlvkondi sai püsida etc etc. No ja ma hakkasin mõttes lugema, et kui tõenäoline siis see ja see pääsemine vmt oli, et kas üks kolmele, kümnele, sajale, ja kui ma niimoodi ligikaudu kokku lüües jõudsin teises raamatus nii 10ˇ-24-ni... Ühesõnaga, nagu öeldu, odav praht. Ja (nüüd päris spoiler) neljanda raamatu lõpus veel ajaränd ka sisse toodi, nii et seltskond 200 000 aasta eest Maal ilmselt inimkonnale n-ö aluse pani, jäi vaid nukralt naerdes anda endalegi hinne -- jah, põnevuse näilisus pani siiski lugema. See oli nagu popkorn --  et ahmid ja ahmid, aga tegelikult on see tervisele kahjulik ja pärast on süda paha.
Teksti loeti inglise keeles

Suunurgad ei tõuse. Noh, põnev, aga selline tunne jäi, et elu on liiga lühike, et seda lihtsalt ära kulutada. (Ja see on vist halvim asi, mida ühe raamatu kohta öelda võib...)
 
Tähendab, nüüd, päev pärast lugemist, lähen ma raamatu peale aina kurjemaks (ja selles, BTW, ei ole midagi halba, et mõnele just meeldivad detailid, mis minu kurjaks ajavad -- inimesed on erinevad).
 
Esimene selline detail on -- ja see ei ole vist spoiler, sest kaanepilt ütleb selle ju tegelikult ära -- intelligentsed kassid.Kassid on toredad loomad, keda ma olen vastikutest tuba räpaseks tegevatest nähtustest valmis kõige rohkem taluma -- just nende iseseisvuse pärast, st nad ei sõltu sinust. Ma saan nendega üldiselt hästi läbi, aga tuleb ka ära öelda, et mina ei jäta asendit muutmata, veel vähem istuma kuhugi sellepärast, et kass süles magab.
 
Aga see selleks. Ehk intelligentsed kassid on päris levinud teema ja sellel (st intelligentsete kasside) skaalal minu arust JS natuke labastab neid. Miski polnud selle juures sümpaatne. Aga ma ei oska näppu peale panna. Igatahes jätsid need elukad mu kuidagi külmaks.
 
 
Palju hullem on, et terve see raamat jättis mu külmaks. Mul tekkis kuidagi tunne, et autor ei võta oma tegelasi ja maailma ka just ülearu tõsiselt. See ei ole alati miinus, aga see raamat pole ka nii lõbus, et õigustaks sellist, ütleme, pratchetlikku lähenemist. Ehk see ei anna hea pula mõõtu välja. Pigem tekkis lugedes selline Marveli filmi tunne -- kõik on absurdini muinasjutuliseks väänatud, butafooria on maksimumi peal, maailm on ohus ja seda agaralt päästetakse... aga kõik on vahtplastist, veri ja kannatused pole tõelised ja sa tead, kuidas asi lõppeb... Ma ei tundnud ühelegi tegelasele kaasa, need kõik olid mitte tegelased, vaid karikatuurid. Täpsustaksin -- karikatuurid tegelastest, keda on täis kõik Jänkistani raamatud-filmid.
 
Mulle ei meeldinud selle raamatu põhikonflikt või kogu situatsiooni ülesehitus. Spoileritesse laskumata -- seda on väga-väga palju paremini tehtud. Minuarust lõi siin taas välja raamatu peamine viga -- see justkui ei suuda otsustada, millise tooli peale istuda. Selles puudub paljude heade (ulme)põnevike apokalüptiline süngus, teatud taju, et autor ehitab situatsiooni üles tõsiselt -- et selliste ja selliste algtingimuste juures võibki asi loogiliselt nii edasi minna. Teisalt ei lähe see päris sinna Austin Powersi klassi.
 
Ja noh, raamatus ei ole ühtki tunnet.
 
Aga on (spoiler alert!) streikivad delfiinid... Ehh, loodame, et asi pole nii hull, aga vaadates, mis viimasel ajal maailmakultuuris toimub, tekib hirm, et kõik head raamatud on ära kirjutatud, head filmid tehtud, ja edasi tuleb selle maailmakorra lõpuni ainult poliitkorrektne derivate crap... 
Teksti loeti inglise keeles

Alustaksin Musta Kassi tsitaadiga: "Haige tüdruk püüab kinni koguni kaks soovetäitvat kuldkala, reisib ümber maailma, kohtab veel haigemat tüdrukut, saab terveks ja täidab kõigi sõprade ja sugulaste soovid." MK ütleb, et ei ole nii hull. Jätkem eufemismid, täpselt nii hull ongi, kui mitte veel hullem.
Teiseks (kah juba eespool mainitud): teos on vananenud.
Ehk võib-olla ma oleksin teost kõrgemalt hinnanud, lugedes seda 2003, ilmumisajal, kuid nüüd... Jah, on toredad kirjeldused, jah, on mõtteid... aga see kõik on selline... tühjavõitu tulevärk, umbes nagu vaataks (eks ole, nüüd, septembris) eelmistest jõuludest järelejäänud kuuske, kuhtunud ja tolmuseid konfette ja vettinud, juba järgmiste sügislehtedega segunenud ilutulestikuraketikesti...
Ja asi pole üldse selles, et raamat napilt slipstream. Mul tuli millegipärast ette, et tagantjärele on teada, et Neuromancerit kirjutades polnud WG-l arvutitest üldse suuremat aimu. Aga siis oli tal midagi öelda. Butafooria kannatas ära, sest -- miks mitte? Jah, sellist (arvuti)maailma ei ole kunagi olnud ega tulegi (ja see oli juba siis väga ilmne), ent raamat on ju hea.
Ehk -- lugeda tasub. Kui suuta kuidagi haakida end lahti tänapäevast ja püüda sisse elada, mis tundus "kuum" 20 a tagasi ja mismoodi siis mõned asjad võisid edasi minna... oeh, ei saa jätta nätakat panemata -- inimese meelest, kes endiselt tehnikast ja eriti arvutustehnikast suuremat ei jaga. Et minust valesti aru ei saadaks -- ala põhjalik tundmine ei ole alati hea kirjanduse conditio sine qua non. Aga antud juhul ma lugesin lehekülgede kaupa sellise kerge... tüdinud ohkega, et ja-jah, jutuks hea küll...
Ja noh, lummav ja omapärane ja detailirohke... Hm, võtame seda teistpidi, et teos pole ulme -- see ei ole ka see elu, mida elavad (või elasid 20 a eest) inimesed planeedil Maa. Ehk autor võtab tegelased ja subkultuuri ja keerab selle kõik selliseks, et teos tegelikult muutub ulmeks (ja mitte heas mõttes) -- sel pole suuremat kokkupuudet reaalsusega.
Tähendab, teosel on oma sõnum. Kohati sümpaatne.
Üldiselt -- halb raamat see ei ole.
Aga minu jättis see külmaks ja tõlkimise suhtest vähemalt seda ohtugi ei ole, et see SH sarjas ilmuks (sest loen romaane ju ikka mh ka selle mõttega, et leida midagi, mida välja anda).
Teksti loeti inglise keeles

Minuga see raamat ei kõnelenud.
 
Kas see on hästi kirjutatud? Vale küsimus -- me ei räägi ju käsitööst. Algus läks päris hästi ja natuke tuli elu-olu tuttav ette samal teemal loetud raamatutest. Siis tuli sisse see müstiline raudtee ja tundus, et loost hakkab asja saama...
Ent siis suri see kõik kuidagi ära.
 
Kõigepealt, see on hämarulme selles mõttes, et raudtee on absoluutselt ebarealistlik detail, mil pole mingit seletust ja mis eksisteerib väljaspool igasugust loogikat ainult selleks, et autor tahab sellega midagi öelda.
Mida õieti?
Kas ma peaksin suhtuma pahadesse nagu pahadesse? Orjapidajad ja orjapüüdjad on kujutatud absoluutse kurjuse kehastustena, nii groteskselt ebainimlikena, et see on otse öeldes naljakas.
Selle raamatu headega on keerulisem lugu, need on jälle... sellised lihtsakesed. Ja ma mõtlen seda halvasti. Mitte otseselt kliinilise vaimse arengupeetuse võtmes, eks ole, kuid... neis puudub miski, mis kõnetaks inimest minus; neis pole seda mingit sümboli- või üldistujõulist, midagi, mis... oleks rohkemat, kui et pole ilus nendega halvasti ümber käia.
Et pahad on ülemõistuse pahad, aga kas siis oleks hästi, kui nad ei oleks nii pahad? Et orjad selle raamatus on (vähemalt realistlikult) suuremas osas reeturid, keelekandjad, omasuguseid pahadega sama halvasti kohtlev loomastunud, sügavalt alatute mölakate kari. Minu jaoks ei ulatu otsad kokku selle koha pealt, et vabadus peaks olema ka filosoofiliselt mõtestatud püüdlus, mis lisaks kohustab käituma vaba inimesena. Aga võib-olla sean ma lati liiga kõrgele...
Ma ei taba selles loos tõe ja elu hõngu. Võib-olla on see võrdlus ebaõiglane, kuid ma mäletan Onu Tomi onnikest ja Tom Sawyeri - Huckleberry Finni lugusid (kui kõige tuntumaid mainida) ja ma saan neist mingi pildi, mis haakub reaalsusega. Ma saan sealt midagi. Midagi, mida ma saan haakida oma maailmapildiga. Milles on kokkupuutepunkte ajaloolisel, inimlikul, filosoofilisel ja tuhandel muul viisil inimeseks olemisega. See raamat aga on selle koha pealt tühi. Mingid detailid justkui oleksid reaalsusest välja kistud, aga needki on grotesksuseni ülevõimendatud, karikatuuriks väänatud ja üritatud neist sepistada malakat autori käes...
 
Ja kokkuvõttes on mul tunne, et ma olen seda lugenud. Pärast IIMS oli kümmekond aastat turgu lugudele, kus näiteks koonduslaagrites sõitsid lõõmavatesse ahjudesse vagonetid, lisaks laipadele täis topitud veel röökivaid ja tõmblevaid elavaid... Venemaal kestis see aeg kauem, aga juba 50-ndatel ei andnud tsiviliseeritud maailmas enam müüa sellist -- ütleme otse -- haiget sonimist. Kummatigi oleme olukorras, kus sellesamale neegri sulest ja orjanduse teemal tuleb takka kiita...
Teksti loeti eesti keeles

Käsi ei tõuse kuidagi "3" panemast raamatule, mida ma loen juba ca pool aastat ja mis hakkab iga kandi pealt vastu.
Miks ma ennast niimoodi piinan? No et teada saada, misasi see siis on, mis on saanud hulga kõrgeid auhindu... Jääb korrata seda, mida ma juba niikuinii tean: ulmeauhinnad on ennast täis teinud. Neid on sunnitud põlvili poliitkorrektse ja parasjagu moes oleva iba ette. See käkerdis pole mõnes mõttes isegi ulme, see on fakin' climate-fiction!!!
 
Ehk siis on ühe küljega tähe poole pööratud planeet, mille kitsal elataval rõngal on paar inimasundust, autoritaarne ja üsna drakooniliiste meetoditega joonel hoitav Xiosphant ja vabameelne Argelo. Ja siis on planeedil põliselanikud, intelligentsed telepaatilised krokodillid.
Tähendab, oleks autor seda naljana mõelnud, oleks kõik korras. Aga ta, blue-meenie, mõtleb seda tõsiselt!
Vaadake, ma olen kohati kasutanud üsna teravat sõnavara naiste kirjutatud ulme kohta. Ma ei peaks seda tegema, sest sugu pole siin otseselt määrav (ka naised kirjutavad väga head ja mehed väga halba ulmet), kuid antud juhul me räägime nähtusest -- olemuselt sama ilgest nähtusest, kui oli bolševike all imalat parteikiitust kirjutavate kirjanik-tallalakkujate upitamine. Ulmeauhindu saavad viimasel ajal ainult teosed, mille on kirjutanud mõni "ebatraditsioonile" või vähemasti seda agarasti soosiv, ja loos peavad olema puudutatud teatud "pehmed" ja populaarsed teemad ja head tegelased peavad olema võimalikult suures osas hälvikud ja pahad, vastupidi, need, kes tegelikult on tsivilisatsiooni loonud. Loos ei tule neil küll miski hästi välja, kõik neid esindav on negatiivsesse konnotatsiooni keeratud ja need teised võidavad, ent muidugi unustab autor sujuvalt, et see kirju kari heidikuid ja äpardeid, keda ta rambivalguses laseb särada, on oma olemuselt - ja on olnud läbi kogu ajaloo - ülalpeetavad.
Ja kokkuvõttes oleks väga vale nimetada seda raamatut näiteks naiselikuks. Naiselikkus on väga austusväärne ja positiivne asi, omamoodi kaunis ja püha. See raamat ei ole naiselik, see on debiilne. See raamat - ja mitte ainult see, terve see viimase aja "populaarne" (antud juhul sõnast "poputama") ulmemõnitus -- on ulme kõverpeegel, sel on ulmega ligikaudu sama seos kui, ütleme, "220 päeva tähelaevas" vs "Space odyssey 2001".
 
Vaadake, ma ei räägi sellest, et see planeet on võimatu. Noh, las olla, teoreetiliselt siiski on hiiglaslikus universumis võimalik just selline tasakaal, et mittepöörleva planeedi varjuriba on elatav (selliseid planeete on teistelgi autoritel ja baas ei ole see koht, kus lahata, mis sellise planeediga juhtub, isegi kui see Goldilocki tsoonis on).
Aga see õilsate metslaste motiiv (noh, need targad krokodillid) on kuidagi nii infantiilne ja otsitud, et pani lausa oigama. Metslased on... lihtsalt metslased. Metslase elu võis ülistada misjonäär, kes suutis ignoreerida, kui lühike ja kannatusi täis selline elu on. Jah, neil ei ole tavaliselt hästi läinud, kui "tsivilisatsioon" nendeni jõudis, ent kaua võib endale selle eest mingi mentaalse kõverpeegliga vastu pead taguda?
Siis kogu see Xiosphant... See on lapsik, nõme ja alamõõduline. No oh sa nõme jumal, autor, sa lootusetu ignorant, loe läbi Gulagi arhipelaag, loe läbi mõni teos Hitleri-Saksamaast, Punahiinast või punaste khmeeride valitsemisest! See on selline... lausa _õdus_ diktatuur, selline natuke operetlik ja mitte üldse tõsiseltvõetav.
Ja -- ausalt -- mulle meeldib ulmes lugeda ka lahedatest perverssustest; seks on lihtsalt üks inimelu valdkond ja sellega saab ja lausa peab ulmes tegema nagu kõige muuga, ehk elagu pöörased mõtteeksperimendid. Aga selle raamatu kõik naistegelased on igavalt lesbilised. Mul ei ole ei naiste ega lesbide vastu midagi; kenade plikade omavahelist seksi vaatan Pornhubist tegelikult hulga meelsamini kui tavalist. Ainult et siin raamatus on see... igav. Pigem tekitab ainult mõtte, et sellisel inimkonnal tõesti pole tulevikku ja parem, kui neid ei oleks.
 
Ei hakka end siin rohkem välja elama, kogu see lugu on selline... jah, debiilne. Usutamatu. Alamõõduline. St mitte elu ja inimesed, vaid nende koomiksilikud karikatuurid, kes... no kusagilt otsast ei tõuse tasemele, et neile näiteks kaasa elada.
Ehk -- peetud vastu ca 1/3 raamatut, siis mindud lehitsemisele. Kirjanduselaadne lumehelbepask.
 
Teksti loeti inglise keeles

Aiii! Eiii! Argghh!
See ei ole ulme. See on servast natuke see "Kõge vanem ja väärikam", ehk ulme seniilne vanaonu horror, aga kõige rohkem on see... Ta-da: latinoseep. Teate küll neid Lihtsalt Mariasid ja muid selliseid grotesksuseni üledramatiseeritud ja jaburates süžeepöörangutest tulvil inimsusesolvanguid, mida vist siiani sopakanalites näidatakse. Viiendal leheküljel tuleb ära (isa tütrele): "Ma ei tea. Sa ei tohi kellelegi edasi rääkida, mida ma sulle praegu ütlen. Ei emale, ei vennale, ei ühelegi sõbrale, saad aru?"
Jah, tol hetkel ma, muide, veel mõtlesin, et nii ehe pask, naudime siis täiega, polegi sellist kunagi lugenud... Aga kui see muudkui läheb ja läheb samas vaimus... Ei. Kui ma saan kunagi nii vanaks, et IQ langeb alla 40, on see mulle ilmselt jõukohasem lugemine.
Siis jätkan.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik nimetavad selliseid käkke "erakordseteks" ja "lummavateks"?
Tavaline naistekas, ulmet niipalju, et see, kellega peategelane liini ajab, on merest püütud näkk, kes tegelikult on mingi sajandite eest äraneetud indianlanna ja siis ta muutub tasapisi naiseks ja... no olgu, võib-olla ka kellelgi ulmesõpradest (peale minu) jätkub masohhismi seda lugeda, kõike ära ei räägi, aga lugu ei lõppe hästi, sest maailmas on ju nii palju halbu inimesi.
Et naistekana vast on "mõrumagus" või mis iganes, ma pole spetsialist, ulmesõpradele - 0.
Teksti loeti eesti keeles

Igav.
Ja õieti mitte ulme, pigem piiripealne. (Et diagnoosiga poega püütakse aidata kadunud ema ajumustri abil ja palju juttu maavälise elu võimalikkusest.)
Ehk ma ei tea, võib-olla kellelegi lummav... Et ennegi kasutatud võte teha peategelane eriliseks; et ta ei oleks normaalne, sest normaalsus on ju igav, eks ole, teeme temast olendi, kes vajab erikohtlemist, keda tuleb kogu aeg hoida nagu sitta pilpa peal ja nii edasi... Aga see on teatud liiki niššikirjandus, mille kohta on oma sõna: sotsiaalporno.
Ja eksoplaneetide ja Fermi paradoksi ja kõige sellega seonduvaga olen ma nii palju kokku puutunud, et mitte midagi uut või põnevat leida ei õnnestunud.
Seega minu jaoks raamat, mille lugemine (olgem ausad, suures osas lehitsemine) oli negatiivne kogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Raske lugemine!
Neli või viis? Viite justkui poleks ära teeninud, sest kohati on raamat pisut veniv ja isegi tüütu -- aga võibolla sellepärast, et selgitatakse seda, mis tänaseks on juba üldteada...
Ent las see olla viis siis minupoolse poliitilise deklaratsioonina.
 
Vajalik raamat!
Arvestades kirjutamisaastat -- süngelt prohvetlik. Ja karta on, et täna keegi enam sellist raamatut avaldada ei julgeks. Või siis tahetaks seda tugevalt tsenseerida.
 
Sisust: kusagilt kolmandast maailmast hakkab liikuma Euroopa suunas laevastik, peal miljon... olgu, nimetagem neid siiski inimesteks. Laevastik randub Prantsusmaal ja... Edasi lugege ise.
Põhimõtteliselt, tsivilisatsioon langeb. Targutades. Keeldudes nägemast tõsiasju. Lastes end röövida, vägistada, kodudest välja ajada ja mõrvata kahejalgsetel, kel... ei saa öelda, et väärtused puuduvad -- nende "väärtused" avalduvad praktikas aga eeltoodud viisil; ja nad skandeerivad loosungeid hoolivusest, ligimesearmastusest, humanismist ja nii edasi.
Täpselt nii, nagu see ka tegelikkuses käib kogu selle aja pärast raamatu avaldamist...
 
Nii et jah -- see on raske lugemine! See raamat on teatud mõttes peegel õhtumaade ees. See tekst esitab olulisi küsimusi. See on sünge ja lootusetu tekst, sest... see on nii f**** realistlik.
 
See raamat ei ole kirjutatud meelelahutuseks ja veel vähem selleks, et see kellelegi meeldiks. Aga see on sügavalt filosoofiline ja oma traagilisel viisil väga vajalik raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kõhklesin kaua 2 ja 3 vahel, kuid kokkuvõttes siiski 3, sest -- erinevalt paljudest teistest viimasel ajal läbitöötatutest -- ma ikkagi lugesin raamatu läbi. Sest see on hästi kirjutatud.
 
Noh, minu jaoks on ULG lihtsalt üks feministist inimvihkaja (mis on natuke üleväetatud määratlus üldarusaadavuse huvides -- kõik inimvihkajad ei ole loomulikult kaugeltki feministid, samas kui feminism on läbini inimvihkajalik). Minu jaoks on ta positiivsed tegelased ebameeldivad; kui ma peaksin sellistega koos luurele minema, siis ma esimeseks laseks nad maha -- et julgem; enesekindlad, enda eksimatuses veendunud targutajad, kellel on alati väga head põhjendused mitte teha seda, mis oleks inimlik ja loogiline. Ja nii edasi. Lisaks müüb raamat midagi, millesse indoeurooplased kalduvad uskuma, mis aga rõhuvale osale maailma rahvastest, sealhulgas soomeugrilastele on lihtsalt loll jutt -- nagu mingi kogus sõnu iseenesest omaks mingit maailma muutvat jõudu.
 
Aga veelkord, kirjutada see vastik mutt oskas ja igal juhul on ta kirjutatu kahtlusega pärisulme, nii et...
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin Stalkeri jaoks 2022. a ilmunud ulme läbitöötamise käigus ette.
 
Jäi minust lugemata.
Tüütu stiil ja mind igatahes üldse kaasa ei haaranud. Võimalik, et esimene osa oli parem, ja võimalik, et kolmandast alustamine oli iseendale varba peale laskmine, ent mul pole küll tunnet, et ma vaevuksin esimesest alustama.
 
Sisust las kirjutab keegi teine; väga lühidalt: mingi seltskond, kes eelmises osas on mingi hiidroboti sees tulnukate juurde sattunud, tuleb tagasi; Maal on vahepeal asjad üsna perse läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Kellele tundub originaalpealkirja äratoomine musta huumorina, siis see peaks harjumuspärasemas vormis kõlama umbes nagu: "Hon o mamorō to suru neko no hanashi".
 
Et nojah, lugu pole muidugi kassist, vaid ühest raamatupoes kasvanud poisist, kes jääb pärast vanaisa surma üksi (muud peret tal pole kui tädi, keda ta kunagi näinud ei ole) ja siis ilmub välja kõnelev kass, kes ta nn labürinti viib ülesandeid lahendama -- et ikka raamatuid päästa.
 
Raamat on nii jaapanipärane kui olla saab. Ma isegi ütleksin: oksendamiseni jaapanipärane. Et ühest küljest tobedavõitu ja mangadest nähtud butafooriaga mõistulugu, ent teiselt poolt... noh, kuidagi armas. Et oli oma point ja nii edasi ja lugemine polnud piin, nii et olgem seekord leebed...
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt mõttetu raamat.
 
Ehk siis geenitesti põhjal tehakse kindlaks see üks ja ainus, kellega sa oled määratud õnnelik võimisiganes olema, ja kogu see segadus, mis sellest tõuseb. Raamatus on põnevuse kruttimiseks ka üks sarimõrvar ja suurem osa eluliine, mida vaadeldakse, on usutamatute juhustega, ütleme, ebatavalisteks väänatud.
 
Tähendab, idee ise vast polegi halb. Ulme kuldajal kirjutati palju lugusid, mille käivitavaks momendiks oli mingi väga eriline leiutis. Enamasti muidugi piirduti tollal jutustuse, maksimaalselt lühiromaaniga, kallamata lugu üle meeletu koguse seebi ja kuivkeppimisega. (Ehk siis nn inimsuhete ja hästi siivsalt kirjeldatud seksiga).
Ainult et raamatuski ju tegelikult öeldakse, et kogu värk oli suuremalt jaolt petuskeem ja... noh, ega väga võimatu ju pole, et rumalad inimesed selle peale pöördesse lähevad ja kurbnaljakaid jaburusi tegema hakkavad.
 
Aga ikkagi on see raamat kokkuvõttes halvemat sorti, odav ja punnitatud olmedraama.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeks maskeerunud jõuetu kiunumine selle üle, kui pahad on inimesed.
Raamatu ainus pluss tundub olema, et midagi autor lindudest teab. Ent see ei ole vabandus.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest osa pole lugenud, aga teine oli ka ilma loetav.
 
Et päris lahe pula. Kuidagi lastekas tundus -- natuke verd ja surma oli, aga kõik kuidagi... koomiksilik. Ka lõpukonflikt oli selline pisut... leebe.
Aga üldiselt selline mõnus lugemine kõige selle muu saasta taustal, mida viimasel ajal läbi töötan. (Ehk loen adekvaatse arvamuse huvides 2022 e.k ilmunud ulmet.)
 
Sisust: vampiire ei tohiks olemas olla, selles on kõik ühel meelel, ka kõik müstilised olendid, keda raamatus paras kari. Aga ometi on Manchesteris vampiirid, kõigi oma klassikaliste tunnustega. Pole suurem spoiler (seda oletatakse juba raamatu üsna alguses), et keegi üsna võimas on need konstrueerinud oma mingite -- ja on vähe lootust, et heade -- eesmärkide tarbeks.
Raamatu plusspoolel on värvikad tegelased ja lobe jutustamislaad. Miinuspoolt sai mainitud -- teatud... hambutus.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis taassüütab lootuse, et eesti keeles (ja eriti kulka diletantide, ametnike ja patoloogiliste kultuurivihkajate mahitusel) ei anta välja ainult "moesolevat" lumehelbepaska.
Samas teeb kuidagi nukraks, et raamat on kirjutatud üle poole sajandi tagasi...
 
Iseenesest on tegemist ladina-ameerikaliku väga hämara ja jabura ulmega. Et kui suht raamatu alguses on lause: "Meie tegemistest rääkimine aitab lihtsalt täita vältimatuid tühikuid, sest vahel me oleme vaesed või vangis või haiged, vahel keegi sureb või (mul on valus seda mainidagi), keegi reedab, loobub või läheb tööle maksuametisse." on see raamat mulle maha müüdud. Ja kui pisut edasi tuleb: "Me jõime nii ohtralt Nebbioltit, et mu noorem õde hakkas lõpuks rehaga lauda koristama." siis see lause on juba pigem kõigest meeldiv leid, mis iseloomustab hästi teose vaimu ja tonaalsust.
 
Ehk peotäis fantastilisi kilde, mille lugemine lepitab maailmaga.
Teksti loeti eesti keeles

Tähendab, tavakirjandusteosena parem kui nii mõnigi tekstikogum, mida ma viimastel päevadel-nädalatel lugenud olen, ent olles lugenud juba kes teab mitmendad emast ininat selle kohta, kui pahad on inimesed ja kuidas kõik perse läheb, on mul tolerantsusega pehmelt öeldes halvasti.
 
Samas, raamat ei ole halvasti kirjutatud, nii et:
Ulme: 0
Kirjandus: 3,5
Kokku: 2
 
No olgu, paar sõna raamatust ka. Et tagakaanetekst ei valeta: viletsatest oludest pärit Sabrina, kelle on kunstikalduvusi, elab ökoloogilise allakäigu maailmas.
Minu kommentaar sellele oleks, et las ta siis olla Sabrina - raamat laseb aimata, et kuigi vast visuaalselt mitte just väärtusetu, pole tal justkui jõudugi päriselt naisena toimetada. Peale täiesti korraliku kirjutamistehnika ja teatud asjatundlikkuse kunstis annab romaanile kirjandusliku väärtuse just tajutav usutavus sedalaadi emaste inimeste kujutamisel - kui on vaja lähedust või raha, võib ju lasta ennast keppida ja tore, kui ei pea orgasmi teesklema.
Samamoodi mõjub väga siiralt, et too tegelane ka väga halbades oludes käib ringi laadimata püssiga ja sõbrustab ükoterroristiga. St muidugi on tsivilisatsioon - inimesed - kõiges süüdi! Ja peategelasel ei tule kordagi mõtet, et võib-olla on kusagil inimesi, kes... tahaksid lihtsalt elada, sest elu ei ole neile ainult hunnik sedasamust, mis tuleb kuidagi ära kannatada?... kes võib-olla on isegi õnnelikud, kuigi see kindlasti mõjub peategelase moodi ebaõnnestunumatele kahejalgsetele solvanguna?
Üldistades: tekib tunne, et teatud inimeste jaoks on (öko)katastroof teatud masohhistlik nauding - et just sellepärast nad sellest kirjutavad ja seda ootavad ja ootamisigavuse peletamiseks proovivad sedalaadi tekstidega välja manada.
Et jah, puhtkirjanduslikult tegelikult päris hea, aga milleks küll on maailmal vaja järjekordset mäda hinge märga unenägu?
Teksti loeti eesti keeles