Kasutajainfo

Leo Kunnas

14.11.1967-

  • Eesti

Teosed

· Leo Kunnas ·

Gort Ashryn: III osa. Rahu

(romaan aastast 2010)

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
9
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.643
Arvustused (14)

Plussid:
Sündmuste käigu arvasin veidi valesti ette. Lõpptulemus oli küll umbkaudu sama, mida arvasin, kuid lahendusviis oli teistsugune, kui ise oleks arvanud. Autori kiituseks võib öelda, et ajaparadoksidega tuli ta väga hästi toime.

Miinused:
Tegelased muutusid veelgi rohkem robotlikemaks, kui varasemates osas. Lähisugulaste taaskohtumine oli umbes sama emotsionaalne, nagu minu läpakas tunneb ennast tarkvarauuenduse järel.

Lisaks:
Lugu ise lõpeb olukorras, et ühtteist salapärast jääb sellesse maailma veel alles, mida võib päris mitme raamatu jagu edasi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne kõigub kusagil 4+ ja 5- vahel... Lõpuks otsustasin ikkagi maksimumhinde panna. Tegelikult peakski "Gort Ashryni" triloogat lugema ühe pika romaanina, nii näivad iga köite miinused väiksemad. Teine osa oli parem kui kolmas, samas on kolmandas oluliselt vähem seda, mis teises kõige rohkem närvidele käis-truualamlikku käsutäitmist olukorras, kus ülejooksmine või mässamine oleks palju mõistlikum lahendus.

Autor on loonud väga põhjaliku ja usutava maailma, ka õhustik on päris hästi välja kukkunud, ent karakterid on nõrgavõitu, nagu ka eelarvustaja maininud. Selles mõttes on olemas sarnasused Veskimehe "Kuu Ordu" tsükliga. See, et autori eeskujuks on suuresti olnud Dan Simmonsi "Cantos", paistab ka muidugi välja. Mitte, et selles midagi halba oleks.

Miinustest hoolimata võib öelda, et midagi nii võimast, kui see triloogia, pole kodumaises ulmes varem kirjutatud ja jääb loota, et Kunnas jätkab ulmekirjanikuna.

Teksti loeti eesti keeles

Noh, muidugi ma ajastasin seda natuke -- Leo andis mulle raamatu ju juba esitlusel 8.12 (Aitäh, Leo!) ja eks ma lugesin selle nii paari järgmise päevaga läbi. Aga mulle tundus kuidagi sobiv, et mu 1000-s arvustus tuleb 31.12 ja see on raamatule, mis mulle mööndusteta meeldis, autorile, kellest ma väga lugu pean, ja küllalt tõenäoliselt järgmise aasta Stalkeri võitjale ;-)

Mida siis raamatust endas ja miks selline hinne? Hinne on muidugi absoluutsel skaalal, ehk siis siin pole tehtud vähimatki hinnaalandus autori rahvuslikule kuuluvusele. Vabanduseks võib alati öelda, et heatuju/halvatuju arvustuste vahe on suurem kui eesti/muu arvustuste vahe, seega eestlasi tuleb lihtsalt alati hea tujuga hinnata... Selle raamatu puhul olen ma püüdnud seda mõttes paika panna ulme üldisel taustal ja... kurat, tuleb selline hinne -- väga hea raamat, aga "5" saab siis, kui ma ka teist korda loen.
Miks see minus siis absoluutset vaimustust ei tekitanud? Ütleme, teatud pinguldatus... Kohati läheb asi suhtlemiseks suhtlemise enda pärast ja kuigi maailm selle taga on (tõesti!) haruldastelt läbi mõeldud ja detailirikas, näib see olevat vaid ajaveetmine enne järgmist otsustavat sammu. Et minust õigesti aru saadaks -- ma isegi ei mäleta, mis totakas (pseudo)jaapani jutt see oli, mille eestikeelset tõlget ma paar aastat tagasi lugesin -- seal oli maailm nii vaene, et isegi mina oskaks ilma ettevalmistuseta, st taustainfo kogumiseta (pseudo)jaapanit paremini kirjeldada... Nutma ajab. Siin seda probleemi ei teki -- kurat, kui hästi on maailm läbi mõeldud. Aga kui mees täiesti kogemata süsteemist maksimumi võtab, seda isegi soovimata, siis meenuvad sellised teosed nagu "Universumi lõpu restoran" ja kasvõi "Totu kuul" -- et pehmelt öeldes: nii lihtsalt ei juhtu... Virisemine? Vist jah... Teine asi -- näiteks lahingute kirjeldused on perfektsed, ma usun neist iga sõna, autor teab, millest räägib, etc etc, ent... kuidas seda öelda... minu jaoks on sõda (lahingud) kurb paratamatus, midagi sellist, mis sünnib siis, kui enam midagi muud üle ei jää ja mida raamatutest lugeda on kindlasti hulga parem kui neid läbi elada. Eks neid selleks raamatutes palju olegi. Ent kuigi orisõduri, tolle masina inimlikustumine on ju romaani läbiv teema, ei pääse ma mõtte eest, et tegelikult kusagil sisimas autor ikkagi naudib lahinguid, sõda ja kõike muud, mis sellega kaasa käib. Olen ma ebaõiglane? Ei tea.

---

Ma jätan selle arvustuse tegelikult praegu pooleli. Ma ei arvustanud üldse teist osa, sest tahtsin siin selle kõik kokku võtta, samas aga... no kurat, aeg saab otsa -- see aasta, ma mõtlen. Ja seltskond käib nagu kari Mefistosid toauksel, vaadates imestunult mind ja ikka veel täis veiniklaasi... Järgmisel aastal kirjutan edasi... :-)

---

[01.01.2011] Lisada oleks nii mõndagi, ent üritagem leida mingit kompromissi arvustamise ja sisu liigse avamise vahel, sest on ju peaaegu võimatu loo kohta midagi arvata, puudutamata selle kandvaid punkte. Näiteks miks ma ikkagi jätsin teise osa üldse arvustamata? Kõige pehmemalt ja umbmäärasemalt öeldes sellepärast, et sel peaaegu ei olegi loo seisukohalt tähtsust. Minu poolt poleks muide üldse aus spekuleerida selle üle, kas lahendus oli ära arvatav või mitte, sest Leod pisut tundes see mind ei üllatanud. See ei ole etteheide, kaugeltki mitte. Lahendus on igati korralik ja võimas. Ent...
Olgu, paar tellist kah... Esiteks – ajarännud. See on üks ohtlik ja libe koht kõigile ulmekirjanikele ja kuigi siin on see suhteliselt talutavalt teostatud, jääb kogu konstruktsiooni juures ikkagi väga vastamata küsimusi. Ma kartsin kogu aeg, et kogu Gort Ashryni olemasolu seotakse aja kallal sorkimisega, aga õnneks jätkus autoril pieteeti see probleem lihtsalt ühe küsimärgina õhku jätta. Mulle väga meeldis see, kuidas oli välja mängitud see kuuejalgsete sardellide (ma ei hakka nende tulnukate nime siia kopeerima, eks ole) vaikne ja tundub, et väga intelligentne sekkumine. Samas neid kusagilt kaugelt ähvardav superoht oli kuidagi rohmakas... kuid võib-olla on vaja nö keskmisele lugejale midagi puust ja punaselt ette teha, muidu ei jõua kohale? Tegelikult ei oska vaielda...

Või peaksin ma pigem ütlema, et oli kaks asja, mille pärast ma Leole kõik muu (nii selle ajaga vusserdamise kui teatud puisuse ja plakatlikkuse... võimalik, et lausa kiirustamise loo lõpetamisel) andeks annan – esimene oli Gort Ashryni ühiskonna ja eluolu väljamõtlemine ja sellega seosest tõstatatud/tõstatuvad väga keerulised ja huvitavad küsimused, ja teine kuidagi lõikavalt kargusega esitatud üksikisiku/ühiskonna vastutuse teema (näiteks seosuses hallinäoliste tulnukatega, aga ka mujal).

Kokkuvõtteks. Kui ma tohiks Leo Kunnasele tagantjärele nõu anda, oleksin ma soovitanud esimese ja teise osa kuidagi segi miksida – et esimene ei ole ainult seletamine ja teine andmine (no ei ole ju päris nii, aga olgu) ning läbi ajada ajarändudeta (miks inimesed ei või lihtsalt ettenägelikud olla?).
Ma saan aru, et see oli ühekordne projekt ja rohkem pole kavas midagi sellist kirjutada. Kahju. Samas on nüüdsetele ja tulevastele tegijatele märk maha pandud – see teos on ikka väga kõva sõna ja ma siiralt loodan, et see saab inglise keelde tõlgitud ning hoian sellele pöialt.

Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Pean nõustuma eelpool arvustanute kriitikaga, hindeks jääb aga ilma mingi kahtluseta siiski "viis", sest ma olen juba praegu ette kindel, et loen selle triloogia üle, seekord ilma sunnitud aastaste vahepausideta. Nii ehk naa on tegu eesti mastaapides grandioosse asjaga: sellist kosmoseooperit pole eesti ulme veel näinud ja mine tea, millal ükskord vääriline järglane ilmub. Ats Milleri arvustuses olnud viited autori ühekordsele projektile ja edasiste ulmeambitsioonide igasugusele puudumisele on selles mõttes ikka väga kurvad uudised. Aga nagu teada pole midagi ebakindlamat kui täiesti kindlad asjad, seega loodame, et sealtsamast allikast tuleb veel palju head ulmet.

Mulle hakkasid ka silma nii Ellen Ripley ja John Connor kui ka Weyland-Yutani korporatsioon. Selles raamatus jäid need nimed tõepoolest võõrkehadeks ja ma tegelikult imestasin, miks ei ole tsiteeritud Dan Simmonsi Hyperioni või Endymioni - otsest eeskuju, millega võib päris palju paralleele tõmmata. Minu arust need "Alienid" ja "Terminaatorid" jäid nagu vähe kaugeks. Aga autoril on muidugi õigus talitada oma arvamise järgi.

Kindel "viis", ei mingit kahtlust. Väikesed iluvead siin-seal ei muuda mu arvamust sellest triloogiast kui kaugele paistvast maamärgist nii eesti ulmes kui eesti kirjanduses üleüldiselt. Ma nüüd ootaks, et ka igasugused elukutselised kirjanduskriitikud ja kirjandusega ameti poolest tegelevad asjapulgad tardumusest ärkaks ja asuks vääriliselt selle teosega tegelema. Eesti ulmeskenet pole vaja äratada, arvan minagi et ka kolmas "Stalker" pole enam mägede taga...

Hea töö. Soovitan kõigile, kes veel lugenud pole.

Teksti loeti eesti keeles

Hakatuseks hinne: viis nii paika miinusega, et ulatub peaaegu nelja vastu. Vähem anda ei saa, isegi ei tohi, sest ma olen viisi andnud palju viletsamatele teostele.

"Rahu" on üsna väärikas punkt triloogiale, mille esimene raamat ilmus 2008 aastal. Laias laastus on tegemist kaks-ühes komplektiga, ehk samade kaante vahel on kaks raamatut: esimene räägib kuidas lõppes sõda ja teine sellest mis sai pärast. Teine pool aitab mõista, et kogu sõda pole toimunud vaakumis ning igal võidul -- nagu ka kaotusel -- on hind.

Natuke veider on kogu loo lõpp, mis jätab ülesse teoreetilisel võimaluse jätkulugudeks -- nimelt viimane diskussioon nende tõukude esindaja ja peategelase vahel viitab sellele, et lahti on rääkimata kaks väga olulist asja: kahe rassi arenguanomaaliate põhjus ja uue välise ohu teke. Nende kahe küsimuse põhjalik toonitamine enne viimast punkti ei saa lihtsalt olla juhuslik.

Aga tagasi loo juurde. Sisu on puhas viis -- isegi minu arvates täiesti põhjendamatult ette võetud ajaränne suudeti adekvaatselt välja mängida. Retked sõduri,keda on lapsest saati simulatsioonide abil treenitud, mõttemaailma oli samuti mõtlemapanevad: kui suur osa tema elust on üldse reaalne? Kas ta üldse saabki aru mis on reaalne? Kas ta on selleks suutelinegi?

Jutu miinustena tooksin ma välja karakterid, mis on üsna kahemõõtmelised ja dialoogid, mis on esitatud koolipoisiliku püüdlikude ja lihtlausetega. Pikemate diskussioonide käigus oli kohati isegi raske aru saada, kes mida räägib kuna diskussionid kippusid muutuma omamoodi topeltmonoloogideks, kus omavahel vestlevat tegelast vahetasid sõnu vaid selleks, et lugeja saaks kindlasti aru, mis toimub. Õnneks ei ole tegemist siiski karakteripõhise looga ja seetõttu saab selle miinuse panna maksimumhinde lõppu ilma palligi maha lõikamata.

Teksti loeti eesti keeles

Et lugesin II ja III jutti läbi, siis on nad minu jaoks nii segunenud, et vahet nagu polegi.Antud teos on fenomen, nagu kirjutav ohvitser isegi. Pakun, et lugejal, kelle jaoks on autor autoriteet, tekib teosega hoopis teine suhe. Samuti ei kujuta ette, kuidas võib raamat tunduda militaariaga üldse mitte kokkupuutunud isik. Aga sellegipoolest ei pea seda sugugi väikese niši raamatuks.Kui natuke moraalijutlust pidada, siis nagu ei ole olemas üdini halba presidenti (muidugi juhul kui ta pole kellegi kasuks programmeeritud robot ;-)), ei saa ka olemas olla üdini head välimarssalit. Ju pidi ka Don Juanil - :-))) vabandage kirjapildi pärast - omad lood rääkida olema, aga võibolla idealiseerin ise praegu. Eks aeg-ajalt tundub mullegi, et äris ei toimi inimesed, vaid kindla programmiga robotid ja äril on soovkalduvus poliitikaks eskaleeruda.Igatahes olen jätkuvalt vaimustuses. Omapoolse pisikese nükkena küsin, millal IV osa tuleb? Oleks ju põhjust, kui kõigest 200 aasta pärast oleks oodata kokkupuudet supertsivilisatsiooniga ja vastamata jäi väga oluline küsimus - kuidas inimkond ja veel mitu teist tsivilisatsiooni kahes erinevas kohas arenema said hakata? ;-)
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevate kriitikate kohta oskan öelda ainult, et olen suht nõus. Kohati nagu lohises jutt, aga alla 5 ei saa panna kuna oskan hinnata seda pingutust mis selle triloogia loomiseks on läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi nagu oleks triloogia hoog otsa saanud...

Kuidagi nagu lihtsalt läks see ajamasina hävitamine seal Caladil...

Kuidagi nagu efektsemat, dramaatilisemat kirjeldust ja lahendust oleks oodanud Föderatsioonisisese keerdsõlme harutamisele...

Miskipärast tundus haprana see raamatu kahe poole sobitamine - misjoon minevikus ja seejärel ülesanne Maal.

Üldiselt tundub tõesti nii, et peaks nt. mõne aasta ootama, siis võtma kolm osa korraga ette ja endale ühe Gort Ashryni üledoosi tekitama. Põhimõtteliselt mulle väga meeldib see triloogia. Aga mingi säde jäi lõpust puudu. "I" peal pole täppi. Võibolla kasvas lugu autori jaoks ka liiga suureks? Võibolla...
Teksti loeti eesti keeles

Kahel esimesel taasiseseisvuse kümnendil on kirjutatud kaks ulmeromaani autorite poolt, kes kumbki pole varem ulmet avaldanud ega austajaskonna hulgast võrsunud, kuid kellest kummagi teos on ilmselt parim, millega tema kümnendil maha saadud on. Jutt on muidugi Markus Vetemaast ja Leo Kunnasest (või Kundast?).

Enne mind on nii palju kordi välja toodud autori erilist positsiooni militaarvaldkonnas, et mul pole vähimatki mõtet sel teemal arutleda. GA on ka oluliselt keerulisem projekt kui autori kaks esimest ilukirjanduslikku teost "Kustumatu valguse maailm" ning "Sõdurjumala teener". Nonde sündmustik oli küllaltki lineaarne ning mitme tegelase prototüübiks oli vähemalt osaliselt olnud autor ise. Iga intelligentne inimene suudab kirjutada ühe korraliku autobiograafiliste sugemetega romaani, kuid kirjanikuks võiks siiski pidada seda, kelle järgmine, mitteautobiograafiline, teos ka loetav saab. Selle katse on Kunnas kindlasti auga läbi teinud.

Ma ei ole arvustanud kaht esimest osa ega kavatse seda kunagi teha, kuna tegemist on ühe tervikliku romaaniga. Loomulikult saan ma aru, miks see kolmes tükis avaldati ja vaevalt et teisiti oleks teha saanudki, kuid see ei muuda asja. 1388-leheküljeline romaan on eesti ulmes igatahaes unikaalne saavutus ja hinne käesolevas arvustuses on suurteosele tervikuna.

Seda mahtu silmas pidades on kerge andeks anda mõned lugemishetkel vääratustena tundunud asjad nagu näiteks poole esimese köite ulatuses jutustav sissejuhatus. Seda oleks võinud teisiti lahendada ning praegune vorm on kahtlemata vanamoeline, aga üldises plaanis jääb see paarsada lehekülge siiski proportsionaalseks.

Nagu eelnevalt öeldud, jätab loo lõpp otsad tõesti lahti. Ihukaitseväest oleks ülim rumalus presidendi ründaja maha lasta ning jutt on ju esimese pöörde minevikuvormis. See annab lootust, et Anton jääb elama hoolimata sellest, mis ta viimasel leheküljel asjast arvab (optimismiga ei paistnud ta nagunii silma). Samas tekitaks võimalik järg siiski hulga küsimusi. Kas autor suudaks millegagi üllatada? Kui igale relvaliigile veel laskekaugust, soomusepaksust, mootorivõimsust jne. juurde keerata, kas see annaks järjele midagi juurde? Kui kirjutada järg, peaksid seal tekkima põhimõtteliselt uued probleemid ja olukorrad (sealhulgas peaks supertsivilisatsioon, millega Maa Föderatsioon kokku puutub, olema põhimõtteliselt uuelaadne). Jätkuks autoril selleks jõudu, haaret, fantaasiat...? Kui see on kahtlane, siis las lõppeb lugu hetkega, mil Antoni pimestab miljoni päikese sähvatus.

Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut käest pannes oli mu peamine tunne rahuolematus.

Tundub, et Kunnasel sai otsa kas aeg või ind, igatahes kannab viimane köide "Gort Ashrynit" viimistlematuse pitserit. Kohati on ohtralt möla kohtades, kus piisaks ühest lausest. Kohati on üldse tarbetut juttu (alguses need lapsepõlvemälestuste hololahingud - oli küll üsna kenasti kirja pandud tekst, aga mu arust täiesti tarbetu lisand jooksvatele sündmustele, sest need vahelõigud võtsid loole mingit sisulist boonust andmata ainult kõvasti tempot maha. Ma ju juba eelmistest raamatutest teadsin, kuidas neid poisse kasvatati ja kui pagana kole see ikkagi oli!)
Kohati on dialoog jäikuseni puine ja tegelaste toimingud ja tunded üleni ebausutavad. Eriti koledad on kohad, kus (jälle) esimesest pilgust armutakse, aga kirge ning tunnet lehekülgedelt üles lugejani üldse ei ulatu.
Ka armastajate tüliepisood on idiootne mõlemalt poolt - ja siiski esitatakse neid tegelasi (eriti naist muidugi) kui mingeid ohtra elukogemusega isikuid.
Mitmed tegelased kirjeldavad oma kavatsusi hästi pikalt-laialt ja dialoogipartnerite asi on küsida lolle küsimusi, et seletajatel oleks põhjust pikalt loenguga edasi lasta, kusjuures räägitav jutt on peaaegu mittejälgitavalt igav juba.
Ühesõnaga, kirjutamistöö kisub "enneolematust headusest" tüüpilise eesti ulme taseme kanti alla ja see on kurb.

Samas ei tahaks ka kuidagi alla 5 hinnet panna, sest eelmiste osadega võrreldes on, jah, kirjutamistöö nõrgem, aga töö maailma kallal on olnud plahvatuslikult suurem-laiem-mastaapsem.
Ühe väga kitsal lõigul palju elukogemusi korjanud mehe üsna kitsa maailmapildi asemel sirutatakse meile ette korraga mitmeid keerukamaid skeeme, findi finte, teisi maailmu, teisi vaatenurki, kultuuride konflikti, poliitikat ning romanssi, ning seotakse need täiesti loetavalt ühtsesse loosüsteemi kokku. Isaste vahel antakse sedakorda kõvasti ruumi naistegelastele (nad on küll üsna lapikud ja mitte väga isiksustena tunnetatavad, aga vähemalt suhtub autor neisse respektiga, mis on juba omaette tore) ja põhjendatakse vähemalt ositi ära isegi okseleajava presidendi käitumine.
Ja selle mastaabi elluviimise eest täielik kummardus autorile.
Mis tuska teeb ja jääbki tegema, on aga see, et veel pool aastat kuni aastake tööd, klapitamist, kärpimisi ja sisseelamisi - ja kolmas raamat ei oleks mitte triloogia sobilik lõpetus, tasemelt umbes nagu eelmisedki, vaid pauguga lõpp, lahvatav ja ere ja "ossaa, eelmised kaks olid head, aga see oli ikkagi ootamatult hea!"

Praegu ei ole. On lihtsalt lahe. Aga noh, hea et niigi läits, onju.
Võimalike järgede kohta: raamatus vastamata jäävad küsimused on iseenest toredad asjad ja see, et miski haagib mõtet ka pärast raamatu läbilugemist, on ainult positiivne. Kõike ei peagi seletama. Ning kardetavasti on see raamat sedasi natuke poolikuna välja antud seepärast, et autor ei tahtnud temaga enam tegeleda e. ilmselt sai tal lihtsalt väga siiber e. ma oletan, et ei tule järgesid.
Kuigi selle III osa tegelt VÕIKS ju ikkagi ümber kirjutada. Valus on vaadata, kuidas hea materjal kirjutamiskvaliteedi taga toppab. ERITI kuna ma olen eelmistes osades näinud, et Kunnas oskab kirjutada küll ju tegelt!

Muide, üks teoses esinev viide ulmeklassikale, mida pole siin seni mainitud: blondide juustega pikad mustanahalised kaunitarid-valitsejad on Le Guinilt laenatud element.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmiste osade lugemisest oli möödas sajand – emotsionaalselt.
Mäletasin, et mulle meeldis.
Mäletasin, et tegemist oli hariva (ulme)sõjandusega – kokku kirjutatud hulgaliselt üldkättesaadavaid unistusi superrelvadest ja lehekülgede (peatükkide) kaupa eri väeliikide strateegia ja taktika kirjeldusi.
Muud ei mäletanud.
Võtsin kolmanda osa kätte kahtlusega, et kuidasmoodi saab eelmiste osade sisu minusuguste mitte-mäletajate jaoks lahti seletada.
Töötas küll. Mälestused tekkisid. Piisavad. Aru saamiseks, emotsiooni taastundmiseks. Vanades raamatutes olnu taasloomisks olidki olulised Termopüülid ja Stalingrad ja muu taoline. Nad oleksid olnud (võib-olla) üleliigsed kõigi kolme raamatu koos (järjest) lugemisel, aga siin ja praegu (ja minu jaoks) olid omal kohal ja olulised.
Ajamasina värk sobis ka mulle.
Aga juba poole ajamasina peal hakkas (kujutletav) maailm kiiva kiskuma.
Loomulikult häiris jutu dialoogide puisus – tegelased etendasid dialooge – nad olid ju näitelaval, kus räägitava jutu eesmärk oli mitte millegi kaasvestlejale selgeks tegemine, vaid vaatajale/lugejale selle selgitamine, mis kõigile lavalolijatele ammu ennastmõistetav pidi olema.
BAAS’i arvustuste lugemine on minus tekitanud mulje, et eksisteerib kaks võimalikku arusaama „kõige“ selgitamisest: üks ja vanem on see, kus tegelased peavad pidama üksteisele pseudoteaduslikke ja –ajaloolisi loenguid ja teine nn „Eriksonlik“ on see, kus usaldatakse lugejat ja kõike ei pea lahti harutama (mina ei ole vist Eriksonilt mitte midagi lugenud – vähemalt ma ei mäleta, et oleks). Paradoks on selles, et kui esimeses variandis peab justkui autor lugejat rumalaks ja fantaasiavaeseks, siis tikub lugejal just esimest sorti kirjanikest jääma rumal ja fantaasiavaene mulje.
Kunnas on selgelt esimest sorti autor.
Tema sõjaloengud ja üle aegade ulatuvate kangelaste loetelu on huvitav, isegi selge disproportsioon venelaste ja Suure Isamaasõja (ma vältisin meelega siin II Maailmasõja nimetuse kasutamist) kasuks ei olnud häiriv, autori tulevikumaailm on autori tulevikumaailm. Tegelikult pole ju oluline, kas mõni tegelane on „Vassili Tjorkin 7“ või „Subutai 8“...
Niipea kui jõutakse tsiviilühiskonnani, hakkavad need loengud veidrad ja häirivad tunduma.

Autori sotsidelembus!? Inimese üldpilt!?

Pilt, mis mul jäi:
• Inimese jaoks ei ole oluline mugavuse astme absoluutväärtuses, oluline on „suhteline vaesus“.
• Inimeste rahuolematuse vähendamiseks on mõistlik ja loomulik üldise heaolutaseme vähendamine – oluline on ju erinevuste vähendamine! Lõpetage robotite tootmine, see võtab meilt ju töö käest (!) – kõlab Kunnase ludiitlik üleskutse. Loome kunstlikult rakusi, mida siis kangelaslikult ületada!
• Kui inimesel on palju vaba aega, siis ta hakkab tegelema lollustega - kuritegevusega (olgu selleks siis röövimine/varastamine või mässamine).
• Religioossus on selles universumis üldlevinud, aga see ei vähenda igavusest lolliksminemisemist, mida igapäevaselt endi ümber näha võime. Tulevikuinimeste religioossus on samavõrra pealispindne ja pelgalt deklaratiivne nagu meie igapäevases (poliitika)eluski viimasel paarikümnel aastal.
• Sääl oli üks O-tähega geniaalne kunstnik, kes oli õnnetu raha vähesuse tõttu. Suure kunsti tegemine ei tee inimest õnnelikuks – õnnest on ikka puudu raha, tähtis on võrdlus rohkem-kulutada-võivatega...
• Kahe-korruseline hurtsik...
• ...
• „sotsiaalsed töökohad“ + hea valitseja diktatuur + ... + kuri ja võimas välisvaenlane = konkurentsivõimeline ühiskond. – Boože moi!

• Meenub ulmelähedane aja ja ruumi ühendamine – kapat ot sjuda do obeda – minevikus nii lähedane, üleüldise õnne alus.

Kogu seda värki võiks ju lugeda autori irooniaks/sarkasmiks tänapäeva ja tänapäevase tegelikkuses nähtava inimese (sealhulgas nõuka-nostalgia) suhtes.

Aga, vaadates romaanitsükli üldist silmipunnitavat romantilist pateetikat ... Ei usu. Pigem usun, et ta nii arvabki. Kasutab vaid teistsuguseid sõnu.

Taas üks ... platoni riigi usku mees...?

Hei!
Miks see Vene Impeerium kakskümmend viis aastat tagasi kokku kukkus?
Kas mudel oli konkurentsivõimetu või rikkusid hea asja ära „üksikud liialdused“?
Kunnas, vastama!

Tsiviilühiskonna ja inimese olemise koha pealt ma teda kohe üldse ei usu – pole veenev!

Täitsa hästi loetav jutt oli. Tegelt.

Kolmeraamatulise terviku juures häiris natuke psii-võimete täielik unustussejätmine kogu kolmanda raamatu jooksul, enne lõplikku pauku. Taoline lähenemine oleks sobinud mõnda ulmejutuvõistusel viiendast kohast tahapoole jäävasse juttu, aga mammutromaanis peaks asjad käima teiste reeglite järgi.

Alguses kahtlesin nelja ja viie vahel – hinde peab ikka panema, see ju esimene asi, mis arvustuse lugeja näeb/vaatab. Lugesin oma kirjapandu üle ja otsustasin viie kasuks, minu virinat on siin rohkem kui lugedes tundus.

Viieväärt Batmani-lugu

PS! Kergitame loomingulise köögi eesriiet, maestrole lähedased isikud teavad rääkida, et NELJAS OSA TULEB. Ja selles neljandas osas on tähtsal kohal Eva Peron kahesaja neljakümne kahesas.

Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Sepp
1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Järgmine arvustus tõstis Goodreads`i nimelises kohas kohaliku tähtsusega mikrotormi. Mõnes ulmele keskendunud kanalis toimus seepeale solvunud uste paugutamine, nutt ja hala, eidelik vingumine ja lokaalsete drama queen`ide tavaline draama. Seepärast pean vajalikuks rõhutada, et see on minu hinnang raamatule. Aga mulle ei meeldi Strugatskid, pole kunagi meeldinudki, paari erandiga, näiteks ""Hukkunud Alpinisti" hotell" ja "Miljard aastat enne maailma lõppu" on mu silmis väga heas kirjas. Väljaandja Fantaasia ja tõlkija Veiko Belials pälvivad ainult tänusõnu, minu tänu neile väljendub selle raamatu ostmises. Aga siin nüüd siis see arvustus:

Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.

Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.

Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.

Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud!

Väga kaua pidi seda kolmandat osa ootama. Sarja algus oli ülihiilgav - julgen The Lies of Locke Lamora`t soovitada kõigile moodsast fantasyst lugupidavatele. Teine osa oli ka selline "päris hea" klassi langev, kolmanda valmimine aga võttis juba peaaegu samakaua aega kui Jorge Martini saaga järjekordsel osal ja kvaliteedi langus oli märgatav. Kuulu järgi oli kirjutamisprotsess nii pingeline, et Lynch käis vahepeal lausa hullaris jalga puhkamas...Ei tea, see pole siinkohal ka üldse oluline, oluline on see, et kolmas osa oli nõrk!

Kusjuures, mitte kirjutamisoskuse languse poolest, oh ei...Lihtsalt teema kiskus kõvasti lappama, ja seda juba päris algusest. Tähendab, mulle meenutas lääneliku "demokraatia" võikamaid osiseid - valimisprotsess ja häälterabamiskampaaniad sealjuures meie või siis ükspuha millise lääneriigi valimiskampaaniaid. Sellise elemendi kohtamine fantasyraamatus on aga võrdne sellega kui Martini saagas tossutaks kuskilt nurga tagant korraga välja miski automobiil - täiesti konteksti mittekuuluv, võõrkeha ja sobimatu muljerikkuja.

Pisiasjad nagu geniaalse ja vahedamast vahedama mõistusega Locke ootamatu debiilsuseilming ettesöödetud narkomaani oma paremaks käeks võtmine ja siis terve raamatu vältel mitte arusaamine, kes küll vastasele infot ette söödab samas kui lugejale oli see asjaolu juba alguset peale selge...Või kogu totaalselt ebausutav "võitlus" Sabetha ja vastaste parteiga...Või kõige ebausutavam asjaolu üldse - Bondmagi`de kummaline mittesekkumispoliitika... jne jne.

Ühesõnaga - ma polnud rahul ei ebausutava teemaga, kusjuures ma ei neelanud ka alla vanade armukeste omavahelist võitlust mis kohati taas sai erootilise laengu ja kohati muutus vaat et letaalseks. Ei usu! Mis puutub lõpus toimuvasse (SPOILER!)Falconeri ülesärkamisse, siis selle jumal masinast triki ülesandeks oli nii selgelt neljandale köitele juba ette eelvurtsu andmine, et ei ajanud haigutamagi...

Aga no ootame, vaatame selle The Thorn of Emberlaine ka ära ja siis ka selgub, kas sari kannab (planeeritud) seitsme köite lõpuni ilusti välja või sumbub millekski pahalõhnaliseks juba köiteid enne lõppu. Eelpoolnimetatud "Thorn" on hetkel niikuinii ainult läige kirjaniku silmis, ilmumiskuupäevast (ega isegi mitte -aastast) pole seni veel juttu olnud.

Keskmine "kolm".

Teksti loeti inglise keeles

Tänud Arvile, nagu juba rõõmsaks tavaks on saanud!

Kogumik on hea, annab järjekorranumbrit 1 kandvale vanemale vennale silmad kõvasti ette. Boris Hurtta avapauk kolme lühikese jutu näol jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, ma kuidagi ei suutnud ühegi loo headust ära tabada. Õnneks olen ma Hurttalt lugenud paari romaani ja mõnda lugu veel, muidu oleks Soome ulme vanameistri maine mu silmis mitte just teab mis kõrgeks kujunenud. Nüüd lihtsalt piirdusin tõdemusega, et on kah lood.

Johanna Sinisalo lühiromaan oli mulle samuti juba enne tuttav ja olgugi et ma jälestan automaatselt iga lugu mis ekspluateerib kopitanud ja paha haisu levitavat Lovecrafti suhteliselt naeruväärset mütoloogiat, tegi sellesama tobeda ja infantiilse mütoloogia Soome - ilmselt Helsinki - kontorioludesse viiduna hoopis parema tulemuse, mõjus usutavama ja tõetruumana. Mulle meeldis juba aastaid tagasi originaalis lugedes, meeldis ka nüüd.

Jääskeläinen hämmastas mind oma autorikogumikus ja selle kogumiku üks meeldejäävamaid jutte "Minu elu raamatukoguhoidjaga" meenutas mingis mõttes seda "Kirja Lethele" siin. Samasugune suht hullumeelne setting ja väga nauditav teostus. Arvustustest tundub, et Jääskeläise nautimiseks läheb vaja pisut enam süvenemist ja ilmselt miski soomeliku melanhoolia nautimiseks vajalikku geeni kah.

Aurupungi-triloogia oli vaatamata asjaolule et seesama aurupunk hakkab juba ammu ära tüütama, maha käima ja põhjani küntud olema ikkagi väga nauditav lugemine. Ma tõstaksin eriti esile seda hullu teadlase ja elumehest vanema venna ja nende ühise mõrsja juhtumit. Vaimustav inglise viktoriaanlik atmosfäär, mida ei olegi nii kerge tabada. Eluiga pikendav ratas peas ja Oliver(Twist)i raamat ei jätnud päris nii head muljet. Nukker on, et meil Eestis pole neile midagi sarnast vastu panna, enamus auru kulub mingite seksikate zombide või ma ei tea kellede kujutamisele.

Pseudo-Hiina fantaasia "Terrakota" meeldis mulle väga, vaat et kogumiku parim jutt. Eks neid Hiina teemalisi fantaasiaid jutte ole ka igasuguseid loetud, Hughartist alates, see siin aga oli hea ja veenev.

Mõni suvi on Skarabeuse kogumik jätnud sellise tühja koha, pole täitnud ootusi - meenutame siinkohal seda kummalist saksa-itaalia kogumikku... "Soome ulme II" võtab aga koha sisse Skarabeuse klassikute nagu "Muumia", "Aphra" või "Munk maailma äärel" kõrval.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav jah et sellistest, juba ammu klišeedeks kujunenud komponentidest nagu maamõis, labürindid selle maamõisa all, vaenlase spioonid, hullud teadlased, imelised seadmed mis need hullud teadlased leiutanud on ja vaprad "heade" agendid annab kokku kirjutada asja, mis vaimustab ja mis ei sunni kogu aeg vahtima kui palju lehekülgi veel lõpuni on jäänud. Otse vastupidi, tegelikult oli isegi kahju kui lõpuni jäänud lehekülgede arv muudkui vähenes.

Tegelikult siinkohal polegi suuremat tähtsust, et lühiromaani esimene kolmandik kus räägiti mõnede tegelaste taustadest oli oluliselt huvitavam kui päramine kolmandik, kus noodsamad tegelased juba selles maamõisas seiklesid. Ja noh, eks ole maailmaajaloos litse ennegi salakuulajatena kasutatud ja seda sugugi mitte aurupunklikul 19. sajandi lõpu Inglismaal vaid kuni meie päevini välja. Iseasi kas neil litsidel peale sugulise rahulduse saamist vallanduva jutuvoo salvestamise ja õiges kohas edastamise ka muud rakendust oli, siin romaanis olid nad kehaliselt osavad peale voodi veel ka igasugu kaklustes ja luuramistes. Aga lühiromaan oli tõsiselt hea tõepoolest, ühinen esimese arvustajaga.

Teksti loeti inglise keeles

Päris vinge lugu, kogumiku "Soome ulme 2" parim. Twegevus toimub miskis pseudo vana-Hiinas, aga Hugharti pullitegemisest on asi ikka väga kaugel. Lugu on võrdlemisi sünge ja tumedate allhoovustega, lõppugi eriti õnnelikuks nimetada ei saa. Samas on aga ka tegu väga hea looga, lühiromaan libiseb suht märkamatult sest võluvõimega savimeistri Daesuni rasketele valikutele on väga raske mitte kaasa elada.

Mu jaoks tõlkejuttude Stalkeri kandidaat 2015ks aastaks hetkel olemas igatahes.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle seevastu täitsa meeldis. Polnud üldse igav, vähemalt mul oli küll suht põnev lugeda kuidas too elumees oma muutunud eluga kohanes. Tegemist polnud vaimuhaigusega vaid ajuhäirega. Mitte et ma usuks taolise häire all kannatajate elu võimalikkusesse väljaspool vastavaid haiglaid, aga mulle meeldis stiil milles too lugu oli kirja pandud. Samas meeldis mulle juba Jääskeläineni "Minu elu raamatukoguhoidjaga" ka oma väga absurdse settinguga.

Päris "viite" ei paneks, aga tugeva "nelja" on ära teeninud küll.

Teksti loeti eesti keeles

Klassiku jutukogu, millest paraku on asjalikud ainult nimilugu ja kaks enamtuntumat lugu - ilmselt parim ajarännulugu üldse, "All You Zombies", milles peategelane on iseenda ema ja isa. Ja siis "...And He Built a Crooked House", milles asjalik arhitekt ehitab maja mis on hüperkuubi, tesseracti, kolmemõõtmelisse ruumi üle kantud pinnalaotuse kujuga. Siis aga juhtub väike maavärin ja tesseract voldib ennast kokku, muutudes neljamõõtmeliseks ja parajasti majja läinud arhitekt koos ostjatega ei saa sealt enam välja.

Ülejäänud lood oli minumeelest paras ballast, sealjuures vananenud ballast. Tegelikult kui järgi mõtlema hakata, siis "The Man Who Traveled in Elephants" oli ka selline enam-vähem, lüüriline ja kergelt selline magusvalus. Pealkiri ei tähenda mitte meest kes reisib elevantide sees, vaid meest kes reisib elevantide tõttu. Peategelased oli mingi abielupaar, kes leidis oma reisiharrastuse kattevarjuks elevantidega tegelemise ja nad käisid mööda laate, turge ja messe üle kogu USA justkui mingite tsirkuse- ja muude elevantide asjus.Aga jah, nimilugu on päris vinge. Kui keegi teab siis selline film nagu sünge, paranoiline ja gooti ja film noiri segu "The Dark City" meenus kohe...

Teksti loeti inglise keeles

Arvatavasti parim ajarännu-lugudest mida lugenud olen, ja siinkohal konkureerib see lugu, pange tähele, sama autori võrratu "Enese ees ja järel" (lege antoloogia "Lilled Algernonile", kui keegi veel ei teadnud). No tegelikult on muidugi "Eejj" pikem, huvitavam, intrigeerivam. Aga kerge mõtteharjutus teemal, kuidas on olla peale iseenda veel enda ema, isa ja vist veel keegi tuleb siinkohal ulmehuvilisele ainult kasuks.
Teksti loeti inglise keeles

Oma elu lõpupoole innustus proua Baker aurupungist ja see kajastub ka selles ühes esimeses katsetuses. The Company-sarjas paigutub see Gentlemen`s Speculative Society-nimelise salaseltsi tegemistest rääkivasse alamsarja, mäletatavasti oli ka alguses kangelane kuid The Company-romaanide viimastes osades juba eheda värdjana esinev Edward Bell Fairfax tolles salaorganisatsioonis tegev.

Et siis aurupunk koos oma kohustusliku tiheda tagaajamise, vandenõude, hullude maniakaalsete teadlaste, imetabaste, ajastule mitteomaste vidinate ja muu butafooriaga. Tegelikult pole sugugi pahasti välja kukkunud, asi on pigem selles et ma olen kõike seda juba suht tüdimuseni lugenud, paremini ja põhjalikumalt kirjutatuna. Hinne "4" väljendab pigem mu austust lahkunud kirjaniku vastu, kuigi lugu nagu öeldud polnud sugugi paha.

Teksti loeti inglise keeles

Ma saan aru küll, et see lugu on meelega selliseks lüüriliseks nostalgiliseks pisarakiskujaks mõeldud, aga meeldis sellest hoolimata. Nostalgiline siis tähendab sellistele umbes 60stele San Fransisco elanikele, nagu proua Baker oma eluajal oli. Sutro Park on miski omaaegse 19 sajandi lõpu ekstsentrilise miljonäri loodud romantiline raidkujudega aed, või tähendab oli, nüüdseks on see enamjaolt hävinenud ja muudetud lihtsalt maastikukaitsealaks. Lugu räägib ühest küborgist - sellega ka kuuluvus The Company-sarja - kes aga valmis veidi rikkelisena, mida ei õnnestugi parandada. Küborg suudab küll jälgida, vaadeldada ja seda kõike jäädvustada, aga tema suhtlemine välisilmaga on üsna raskendatud, andes talle seega mingi kõrgemat liiki autisti omadused. Lugu räägib sellest kuidas too nimepidi nimetamata jääv küborg läbi aastakümnete jäädvustab elu Sutro Parkis, paneb seal tähele üht surelikku naist, kes tundub ka mitte just tavalise pereemana, jälgib tolle naise elu läbi aastate, muuhulgas kaotamisele määratud võitlust vähiga ja kuidas ta lõpuks teeb ühe magusvalusa sammu.

Nagu öeldud, selline suht kõva pisarakiskuja, aga Kage Bakeri tuntud kvaliteedis, mistap ei näe põhjust alla kõrgeima hinde anda.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult ikka päris hea oli. Algus lõi maailmatutvustamisega kohe uimaseks. Tõsi küll - see maailm polnud teab mis suur, ainult Moskva metroosüsteem. Kuid siiski. Oli jah kergelt "Doom", üsna tuntav oli ka vene kirjanduses krestomaatiline "Väljasõit rohelusse"-mõjud, seda eriti romaani teises pooles, kus juba maapinnale tungiti. Minu jaoks tundus too mutanteerunud ja radioaktiivsusest moonutatud ent siiski eriti elujõuline ja eriti karnivoorne fauna oma väljakujunenud biosüsteemiga, ja seda kõike siis napi 20 aasta pärast tulevikus ikka väga ebausutav. Nagu ka mõtisklused teemal kuidas ikka 20 aastat metroos elada miskite sigade ja seente dieedi peal, kust läbipõlenud pirni asemel uusi saadi, kust üldse uusi asju saadi jne, jne, jne. Ma jätan siiski selliste asjade üle eideliku vingumise eetrissepaiskamise teistele härradele ja lepin tõdemusega et mind ei huvita kas too kirjeldatud maailm on elujõuline ja tõetruu või mitte, mind huvitab kas lugu oli hea - ja seda ta oli.

Viited "Enderi mängu" sarnasele lõpule magasin ma südamerahuga maha, kuna lugesin "Enderi mängu" ühe korra paarkümmend aastat tagasi ja olen selle keskpärase või keskpärasest natuke halvema poisteka nüüdseks juba ammu unustanud. Seega tuli süžeele 180 kraadise käänaku andev lõpplahendus mulle mõnevõrra üllatusena.

Loodetavasti müüb see raamat nii palju, et kirjastus peab vajalikuks ka järjed ilmutada. Eesti(keelses) ulmekirjanduses teadupärast on sarja lõpuni ilmutamine väga harukordne nähtus...

Teksti loeti eesti keeles

Olemata üldse mingi eriline Heinleinjuugendisse kuuluv fanaatik, kes Meistri teoseid peast tsiteerib, olen ma siiski teda nüüdseks veidi rohkem lugenud kui maakeeles ilmutatud on, ja tuleb möönda et see siin oli üsnagi erinev kõigist teistest Heinleini juttudest-romaanidest mis ma lugenud olen. Kohati võis lausa täheldada horrori elemente, lõpp kiskus üsna metafüüsiliseks ja oli näha kust tumeda gootihorrori ja sf`i suurepärast kokteili kujutav sünge film "Dark City päris palju matti on võtnud...

Lugu algab sellega, et silmapaistmatu, kergelt ebameeldiva olemusega mehike Jonathan Hoeg pöördub arsti poole, et lasta uurida tundmatut substantsi mille ta on leidnud oma sõrmeküünte alt ja mille kohta ei mäleta ta mitte midagi. Arst viskab ta seletuseta välja, kuid Hoeg avastab et ta üleüldse enda kohta suurt midagi ei mäleta ega tea - näiteks kus ta tööl käib ja millega üldiselt päevi mööda veeretab. Selles asjas selguse saamiseks pöördub ta detektiividest abielupaari Randall ja Cynthia Craigi poole. Detektiivid asuvad Hoegi tema enese nõusolekul jälitama. Siitpeale läheb juhtum segaseks ja keeruliseks. Kohati tundub Hoegi olevat mitu, ta tundub tööl käivat miskis majas 13. korrusel, mida aga pärast ei suudeta üldse leida ja Randall näeb öösel unes vägagi kurjakuulutavaid inimesesarnaseid olevusi kes kutsuvad ennast Linnu Poegadeks (Sons of the Bird) ja kes tunduvad eksisteerivat miskis teises ruumis või dimensioonis kui meie oma, meie omasse sisenevad nad peeglite kaudu.

Lõpp toob miskitlaadi seletuse, kuid nagu eelnevalt öeldud, asi on palju, palju suurem kui lihtlabane amneesiavaevustes mehikese töökoha otsimine. Mõningaid paralleele võib näha - ja mõningad detailid langevad kokku - hilisema meistritööga "By His Bootstraps", eesti keeles nagu kõik teavad, "Enese ees ja järel" kogumikust "Lilled Algernonile".

Sünge, väga hea lugu. Julgen soovitada. Tegelikult oleks hea see kunagi isegi eesti keeli kuhugi saada kuigi Heinleini autoriõigustega on nagu on (kuulu järgi ilgelt kallis).

Teksti loeti inglise keeles

Pikk saaga, mis algas loos "Softly Spoke the Gabbleduck", jätkus Ian Cormaci-sarja teises raamatus "The Line of Polity", novellis "The Gabble" ja lühiromaanis "Alien Archaeology" saab nüüd lõpuks lõpu. Ehk siis selgub gabbleduckide kurb minevik ja olevik - hirmus tuhandeid aastaid kestnud kodusõda Jaini tehnoloogia viiruse saanud ja ennast sellest säästnute vahel sundis lõpuks Atheterite rassi tegema liigilist enesetappu, hirmsa tehnoloogia abil muutsid nad end loomadeks, nondekssamadeks gabbleduckideks. Ennast loomastama olid sunnitud isegi need kes seda väga teha ei tahtnud, kõik jäljed nende tsivilisatsioonist hävitati ja kadusid miljonite aastate taha. Kui üldse midagi oli siis molluskilaadsed tricone`d jahvatasid kõik mis oli läbimõõdult suurem kui 3mm peeneks mudaks ja titaanist tehtud 100-meetriseid hiigelsajajalgseid meenutavad hoodersid hävitasid kõik muud jäljed.

Gabbleduckide uuestisündi hakkavad organiseerima skorpionikujuline sõjadroon Amistad (tuttav agent Cormaci eelloost "Shadow of the Scorpion"), hull "must" AI Penny Royal ("Alien Archaelogyst") ja paar kolm inimest, nende hulgas ainukese elusolendina hoodersi rünnaku üle elanud endine Proctor Jeremiah Tombs, kes langes hiigelalbiino hoodersi Tehniku kätte, kes tegi temaga midagi kirjeldamatult jälki.

Tüüpiline Asher üldiselt. Veits raskepärane stiil vaheldub tapva huumori ja kiire actioniga, lehekülgede kaupa tehniliste ulmevidinate kirjeldusi sama imetabaste kaugete planeetide elukate omaga. Eks fännid loe niikuinii, teised ei pruugi ehk suurt midagi aru saada.

Teksti loeti inglise keeles

1939. aasta jutt, ja seda on ka näha. Põhiline on see, et ilmselt polnud veel mõttelend arenenud et oleks saanud julgelt fantaseerida, selle asemel võeti mingi tegevus lähiminevikust - näiteks ütleme pisikurjategijate Austraaliasse transportimine kuskil 19. sajandil - ja asendati detailid sujuvalt "ulmelistega". Et siis mitte fregatt vaid hoopis kosmoselaev (kuigi kõik ohvitserid ajavad ikka sarnast merelist slängi suust välja, kuskil passis isegi "lookout" ehk siis vahimadrus, kuigi kosmoselaevas sellise olemasolu on umbes sama vajalik nagu pimedale värvitoonide tabel), mitte Austraalia ja sunnitöölaager vaid miski kauge asteroid, mitte rikkiläinud ütleme sekstant vaid mingi juhtrakettide süsteem, mis pidi asteroidi õigesse kohta manööverdama, ja nii edasi. Ühesõnaga, tavaline poistekas ainult ulmelises kompotis. Paraku kui fantaasiavaene kirjanik kannab oma oleviku kaugesse tulevikku üks ühele üle siis kukuvad ikka välja näiteks mingid auru jõul töötavad metallist hobused, kellele usin väike ja must hiinlane perssest labidaga sütt sisse loobib, mitte aga ütleme mugavalt, sujuvalt, kiirelt ja tipptehnoloogiliselt liitri kütusega tuhandeid kilomeetreid läbiv sõiduk (no lendav auto on juba teistmoodi äärmus). Piltlikult, kui te nüüd aru saite mis ma öelda tahtsin.

Tahtmata kuidagi halvustada vanameistrit ja kummardades tema panuse ees ulmekirjanduse arengusse jään ma siiski seisukohale et tegu on võrdlemisi halva kirjanikuga kes on juba ammu aegumistähtaja ületanud.

Teksti loeti inglise keeles

Lohisev, puine ja ilmselgelt ajale jalgu jäänud pikem jutt. Või siis lühiromaan. Kirjutamisaasta 1940 tundub veits uskumatuna, olgugi üliprimitiivse sisuga on siin siiski igasugu kompuutreid ja muid tehnilisi vidinaid - peamiselt igasugu sidepidamisvahendeid õhusõiduki ja maapealse juhtimiskeskuse vahelise ühenduse tarbeks - kirjeldatud mida minu teada kirjutamise ajal ei eksisteerinud. Aga võib-olla eksisteerisid kah, ei tea.

Lugu iseenesest polegi teab mis paha, vähemalt alguses. Keskpaigas kus peategelane sattus mässajate maa-alusesse hiigelsuurde lubjakivikoopasse, õieti tervesse koobaste süsteemi oli ka päris hea. Ainult see lõpp kus hakati Prohvetit kukutama nõudis läbimälumiseks päris hea portsu tahtejõudu - ma pole nii tuima ja nüri võitlusekirjeldust pikemat aega lugenud. Kogu lühiromaani kõrghetkeks jääb minu jaoks kirjutamise ajal kahtlemata riivatuse tippu ja moraalse šokiga koheselt koomasse löövat pornograafiat kujutav öine kahe mehe ja kahe naise alasti ujumaskäik. Kusjuures riietuti siivsalt suure kaljurahnu taga eraldi ja tumedas maa-aluse koopa vees paistis ujudes ainult veest väljaulatuv pea välja, kuid ikkagi. Kujutan juba ette neid 1940. aastal näost punaseks minevaid ja kiljatusega minestusse langevaid ajakirja "Astounding Science-Fiction" lugejaid, kes säherdust roppu perversset porri pidid tarbima...

Aga jah, puine on see Heinlein, puine. Minu arust on juba käes aeg kus ta kujutab endast ainult museaalset väärtust ja kirjandusliku naudingu jaoks tuleks valida mõni teine autor.

Teksti loeti inglise keeles

Ma võtan tuntud suurvene šovinisti Lukjanenko teoseid alati kätte kõva eelarvamusega, võimalus leida eest ohkeid suure ja vägeva riigi lagunemise üle, nõukanostalgiat ja kommunismihaisulist õilis ida vs. dekadentlik allakäinud lääs vastasseisu on päris suur. Õnneks on ta siiski vist arusaaja inimene ja vaatamata ta isiklikele kiiksudele raamatu(te)s on sellist sitta minimaalselt. Mis selle raamatu puhul kõige lahedam oli, see oli ehe sibulalaadne ülesehitus (pun intended :)). Selles mõttes et kiht-kihilt, peatükk peatükilt avanesid järjest uued asjad. Vaevalt olid mingis asjas selguse saanud kui järgmine peatükk keeras selle kohe tagurpidi ja ülejärgmine omakorda hoopis pea peale. Põnev tegevustik, ladus jutuvestmine ja järjest uued saladused - mida paremat võiks meelelahutuseks tahta?

Tundub et ka teine osa on eesti keeles täitsa ilmunud, tuleb ilmselt muretseda...

Teksti loeti eesti keeles

Ülimalt vinge lugu!

Istuvad kaks küborgi 1951. aastal kuskil kõrbes maantee ääres ja justkui ootavad midagi. Üks neist on Porfirio, kes on The Company-sarjaga rohkem tuttavatele inimestele tuttav: ta on läbi käinud päris mitmest jutust ja vilksatanud ka romaanides siin-seal. Jutu sisu moodustab Porfirio meenutus miks nad õieti seal maantee ääres istuvad ja keda nad ootavad.

Selgub, et 1951. aastal (aga The Company-sarjas ei ole aeg lineaarne, käiakse edasi ja tagasi, see tähendab, peamiselt käiakse tagasi, edasi ei ole justkui võimalik) hukkus sealsamas kohas autoõnnetuses 5-liikmeline perekond, isa-ema ja kolm last. Auto veeres järsaku pealt alla, süttis põlema ja põles koos seesviibijatega söestunud vrakiks. Jäänused maeti ühishauda.

The Company agendid - küborgid - ent sellised ajast välja rebitud indiviidid ongi, kes võetakse oma ajast kus nad oleksid niikuinii hukkunud, viiakse Company koolituskeskusesse sadu tuhandeid aastaid tagasi ja tehakse neist küborgid. Selgub, et sealt autost tegelikult üks poiss kukkus hetk enne õnnetust välja, tema väljakukkumine tegelikult panigi pereisa kallakust alla sõitma. Poiss pääses luumurruga, kohale tulid ufonautideks maskeerunud Company agendid,kes võtsid poisi "lendavasse taldrikusse" ja viisid ta küborgiks saama.

Ainult et ta oli esimene sellelaadne katsetus, kõik teised küborgid, Mendozad, Josephid, Lewised jne. tulid palju hiljem, ja Company ei osanud õigesti veel küborge teha. Midagi läks põhjalikult nässu ja tulemuseks oli ülivõimetega, kuid vigane olend. Ülimalt intelligentne ja geeniuse teadmistega sealjuures.

Poiss - Robert Ross - kasvab targaks, kuid füüsiliselt avalduvad temasse sisestatud nanobottide vildaka töö tagajärjed pidevate kasvajatena, tal on üks jalg teisest lühem jne. Noormehena avalduvad temas samas järjest võmsama mõistuse ilmingud, kuni ühel heal päeva ta lihtsalt kaob. Company taibud oletavad et Ross lahkus lihtsalt Aega. Ajujaht käivitub, ja Porfirio koos kaaslasega luurabki tegelikult õnnetuse toimumise hetkel, kas Robert Ross naaseb seda vaatama või proovib ta oma peret päästa.

Päris julgelt üks vingemaid Company-lugusid, mida ma üldse lugenud olen - ja ma olen nüüdseks juba peaaegu kogu Company sarja läbi lugenud, nii romaanid kui lühiromaanid kui jutud.

Teksti loeti inglise keeles

Praegu Baasist sain teada, et see romaan on kirjutatud 2006. aastal ja see tuli mulle teatava üllatusena. Tegemist on nimelt Asheri romaanides - eelkõige Cormaci- ja Spatterjay-tsüklites - kesksel kohal oleva Polity-Pradori sõja esimese vaatusega. Nimetatud tsüklites on too sõda juba võrdlemisi kauge minevik, järelmõjusid aga mälutakse sinnamaani. Näiteks oli Spatterjay - sarjas mainitud samanimelise planeedi piraate, kes kinnipüütud inimesi Pradoritele nii toiduks kui thrallimiseks ärisid. Viimatimainitud tegevus seisnes aju nende osade eemaldamises, mis inimesest inimese tegid ja asendamises pradorite elektroonikaga, misjärel sai thrallitud inimest kasutada roboti, orja, tööriista või mis iganes asjana mis aga omanikule pähe tuli. Aga see selleks. Nagu öeldud, see romaan siin keskendub selle sõja avapaukudele ja kui Cormaci-sarja lugedes harjub kiiresti ära praktiliselt kõikvõimaste AIde juhitavate laevadega, mis on enam-vähem võimelised kõigeks, kaasa arvatud tervete planeetide molekulideks pihustamiseks, siis siin on Polity laevad alles primitiivsed ja nõrgad ning võikad pradorid läbivad neid nagu tulikuum nuga võipakki. Romaan on ka tunduvalt lühem keskmisest Asherist, ainult 220 lk. samas kui tüüpiline Asheri romaan on sellised 500-600 kanti.

Ei, aga hea oli. See pole muidugi eriline üllatus, mulle Asheri grotesk-überfantastiline, mõningase musta huumori ja võika vägivalla seguga maitsestatud ülitempokas ja -põnev stiil väga meeldib. Eks ta natuke lühikeseks jäi, kandvast intriigist ühe runcible juures pradorikapten Immanence`i lõksu meelitamise näol ja pilguheidust AIsid vihkavate separatistide maailma oleks saanud veel kirjutada küll ja küll. Cormaci-sarjaga tuttavale lugejale pakub kindlasti huvi seal mõned korrad mainitud legendaarse kangelase Jebel U-cap Krangi nime osa "U-cap" päritolu ("up close and personal" ja see viitas tolleaegse Polity nõrgalt arenenud tehnika tõttu enam-vähem ainukesele efektiivsele pradoritapmise meetodile - geko-CTD (contra terrain device, antiainet sisaldav pomm) plaksti kuhugi seljasoomuse külge ja ise minema. Meenuvad mingid tobedad jutukesed kaugest lapsepõlvest mingitest ilgetest kangelaspioneeridest Moskva all saksa tankide vastu...

Aga jah, julgeks soovitada, kuigi Asheril on ka mastaapsemaid, üksikasjalikumaid ja palju rohkem gore, übervägivalla ja tempoka actioniga maitsestatud romaane. Ega siin ka gore`st puudu jäänud, kohta kus pradorid teevad katseid vangilangenud inimestega soovitan lugeda tühja kõhuga :)

Teksti loeti inglise keeles

The Company - sarja viimane osa, lineaarselt mööda romaane kulgeva süžeeliini oma, täpsemalt. Nimelt on samast sarjast veel 3 kogumikku cyborgite tegemistest eri sajanditel eri maailmajagudes mis otseselt pealiini ei puutu, annavad aga päris hea tausta ja pisikesi olulisi detaile üldliinile. Selles osas niisiis jõutakse sarjaga lõpule, lugeja saab vastuse teda juba 8 köidet vaevanud küsimusele et mis siis ikagi täpselt juhtub 9. juulil 2355. aastal.

Üldiselt ei istunud mulle see jumalik Edward Alton Bell-Fairfax juba suht algusest saati, eelmise osa (The Machine`s Child) lõpust aga on nimetatud härrasmees mulle eemaletõukavalt vastik.

Mis Mendozasse puutub, siis käesolevas romaanis paljastunud elukorraldus "perekonnast", mille moodustavad mees, naine ja veel 2 meest, kusjuures esimesed 2 on tagumiste kahe vanemad panevad isegi küünilise ja paljunäinud-kogenud lugeja kulmud keskele kokku jooksma, kust nad sugugi kergesti enam lahti ei taha tulla. Ma rõhutan, et kõik 3 meesosapoolt elasid naisosapoole, Mendozaga, rõõmsat suguelu...Kuidas kellelegi, on ju igasugu "Serbia filme" ja muid perversseid jälkusi, millel kõigil on tänulik vaatajas-austajaskond...

Üldse oli lõpuosa deus ex machina`dest tiine, särav, õnnelik, roosa ja magus nagu suhkruvatt. Ookeani põhjast tuuakse välja seal 250 aastat allveelaeva vrakis veealuse kuumavee ja muda geisri ("black smoker") väljapaisatud setete alla mattunud Kalugin, kellega viimati kohtusimegi loos "Black Smoker". Homo Umbratiliste künka seest päästetakse ja remonditakse ideaalsesse korda Lewis, kogu tsükli algatanud Nicholas Harpole`st rääkimata. Lõpus on üleüldine õnn, jumalik kõikvõimas Edward Alton Bell-Fairfax vaatab raugel pilgul õnnes ja harmoonias ajaülesteks tõusnud lustivaid cyborge (ainult positiivseid mõistagi, kurjad Aegius, Labienus, Nennius ja teised saavad teadagi karmi aga õiglase karistuse), minul aga ajas taoline roosamanna maosisu kergelt ülespoole...

Eks kogu sarja julgeks ikka soovitada. Algus oli enam kui nõrk, kuskil "Mendoza In Hollywood`ist" alates läks aga maailma kultuuripärandite päästmisel ime- ja kangelastegusid tegevatest surematutest cyborgitest rääkiv saaga erakordselt heaks.

Tegelikult mul terve sari veel päris läbi ei ole, kaks kogumikku kolmest on veel riiulil ootamas, aga jutud kohati ongi mõnusamad kui sari - eriti selle lõpuosa. Seega lugemismõnu veel jätkub ja sellest küllaltki lahedast maailmast veel päris loobuma ei pea. Hinne tuleb siiski sarja konkreetselt viimasele romaanile, millega ma, nagu eelnevast aru saada, ei olnud eriti rahul.

Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea, ma ei neelanud hästi neid päikeseenergial liikuvaid ja töötavaid maanteid alla, mu meelest need tundusid sama "asjalikud" kui näiteks ütleme mingid puuküttega lendavad korrusmajad või mõni muu aastakümnetetaguse tulevikuvisionääri välgatus. Meenub nupp igivanast Horsiondist, et Nõukogude teadlased on loonud uue teadusharu mis hakkab uurima Marsi taimestikku ja loomastikku...

Lugu ise oli selline...mitte just otseselt igav aga mitte eriti kaasahaarav ka. Nagu öeldud, põhiintriigi absurdsus võttis punkte maha. Keskmine "kolm".

Teksti loeti inglise keeles

Võtsin ka Heinleini (lõpuks) ette - parem hilja kui mitte kunagi, onju. Parafraseerides siin mitmeid isikuid - kui see (jutt) on kuldajastut avav ja defineeriv tekst, siis sellisel Kuldajastul ma elada tahakski, või noh, lugeda sellest. Samas on paratamatult enamik tolleaegseid tekste lootusetult vananenud, Heinleini geniaalsust näitab aga minu meelest asjaolu et ma oma peas asendasin kohati tekstis esinenud väga absurdsena tunduva surma täpse ajahetke ennustamise hoopis millegi maisemaga, näiteks heli- ja filmifailide levikuga internetis ja suurkorporatiivse Hollywoodi reageeringuga sellele, ja tuleb tunnistada et jutu elukindlustusühingud ja meieaegsed "piraatluse vastu võitlejad" on äravahetamiseni sarnased...

Lugu ise teenib mult "viie" eheda paari-kolme inimpõlve taguse sugugi mitte ülearu kopitanud pahvaku eest...

Teksti loeti eesti keeles

Ma eelnevaid arvustusi ei kommenteeri ühegi sõnaga, ütlen ainult et "kaunis ja nõidusliku miljööga fantaasialugu", my ass...! Tüütu ja üliigav jabur lugu mingist mehikesest kes näeb kuskil rannalinnas miskit tšikki ja kui see teda öösel, tormi ja vihmaga kuskile lossivaremetesse deidile kutsub, siis hullumaja auto väljahelistamise asemel isegi läheb.

Aga Grin ei meeldi mulle ka sugugi, nii et müüsin need eesti keeles väljaantud kaks topeltromaani mingil Estconil vist kellelegi huvilisele maha. Grini maavillane koopia on aga juba üsna võimete piire kompav.

Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata ilmsetele loogikaaukudele (eutanaasia on mõnes riigis täiesti seaduslik ja seda tehakse ilma kaasneva tramburaita, eutanaasia tõsise tahtluse väljaselgitamiseks on kordi efektiivsemaid meetoteid kui suht kontrollimatu objekti seksuaalsuse/sensuaalsusega meelitamine, pealegi on enamus eutanaasiasoovilisi hoopis üliraskesti haiged ega ilmuta mingit soovi mingi kobeda näkiga kuhugi veini jooma ja tantsima minna, eutanaasiafirma tegeleb tavaliselt eutanaasiaga ega oma palgal ehitustöölisi, kes talle uut hoonet ehitavad - ehitusega tegelevad ikka tavaliselt ehitusfirmad jne. jne.) ja alates hetkest mil Anne välja ilmus hoobilt näkku kargavale lõpplahendusele oli tegu siiski suht kobeda looga, mis mulle endalegi arusaamatutel põhjustel täitsa meeldis. Või noh, oli mõnuga loetav ja eelpoolnimetet puudused ei seganud ega häirinud. Sestap ka Tarlapile minu poolt harjumatult tugev hinne, kuid mulle tundub siinkohal on see täiesti asja eest.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane ja üsna tüütu jutt, mille ulmeline osa oli rohkem nagu mõne kilavate silmadega narkomaani kirjeldus "enne" ja "pärast" kanepipläru, heroiinisüsti või mõnd muud sõltuvakstegevat mõnuainet. See unedes lendamine Paradiisis oli piisavalt segane, samas kui see asendada "kanepipläruga", kaob kogu ulmeline osa ära ja järele jääb, nagu öeldud, võimatuseni tüütu soigumine. Samas on Tarlapil mõningad oskused mõnuga ja hästi kirjutada ja selle, et see jutt mulle eriti ei meeldinud võib kanda asjaolu kanda, et tegemist on hetkeks 21 aastat vana jutuga ja autor oli seda kirjutades ikka veel võrdlemisi algaja.

Kõige sogasem osa jutus olid "suure käe muljumisjäljed" rinnal ja seljal. Hea et mingeid "suure kara penetreerimisjälgi" aanuses polnud :)

Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnustada kirjastus Tiritamme, kes Geralti seikluste teise jutukogu oskas välja anda, enne kui see inglise keeleski ilmunud on. Mulle meeldis subjektiivsetel põhjustel esimene jutukogu rohkem, kuid see on maitseküsimus. Lood olid head, lood olid süngemast süngemad ja kõik viitas romaanisarjale, kus juba möll täiega lahti läheb. Nilfgaardi tulevale rünnakule oli küll lõpus paaris loos juba viidatud.

Üldiselt üks läinud aasta (jah, tiitellehel on aastanumber 2013, miska läheb see eelmise aasta Stalkrinimekirja) tõlkekogumike pärle, minu isiklik nr. 1 kindlasti kohe. Soovitan julgelt kõigile kellel herr GRRM juba ammu ainult paha maitset suus ja okserefleksi esile kutsub...

Teksti loeti eesti keeles