Kasutajainfo

Leo Kunnas

14.11.1967-

  • Eesti

Teosed

· Leo Kunnas ·

Gort Ashryn: I osa. Enne viimast sõda

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Päevaleht» 2008

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
9
4
3
0
1
Keskmine hinne
4.176
Arvustused (17)

Kõigepealt peaks põhjendama Kunnase esimesele ulmeromaanile antud hinnet... hästi kirjutatud, aga ma ei suuda anda maksimumhinnet triloogia esimesele köitele, mille esimene pool on sisuliselt sissejuhatus ja teine tagasivaade. Peaaegu 400-leheküljelise köite jooksul arutab 30. sajandil kahe iiripärase nimega separatistliku planeedi (siit ka pealkiri) poole suunduva Maa Föderatsiooni sõjaväe-transportkosmoselaeva pardal viibiv kloonsõjaväelane kapten Anton Irv VIII kamraadidega oma tsvilisatsiooni ajalugu ja sõdu ning meenutab interaktiivse holoprogrammi kaasabil enda armastuslugu Anna-nimelise tütarlapsega planeedil Vladikosmos.

Kunnase tulevikunägemuses on Maa pärast 23. sajandil toimunud tulnukate invasiooni ühtseks riigiks liidetud ja 30. sajandiks eksisteerib võimas galaktiline impeerium. Sõduritena kasutatakse mineviku kuulsate sõjaväelaste kloone (nagu ka peategelane, kes on loodud Vabadussõjas langenud Anton Irve põhjal), keda on holosimulatsioonide kaasabil lapsepõlvest peale sõduriteks koolitatud, kellel puuduvad igasugused õigused peale õiguse individuaalsusele (kaht klooni korraga ei tehta) ja kelle ainus eesmärk on sõdida. Sõjaväe teaduslaborites aga tegutsevad endiste kuulsate teadlaste kloonid. Väidetavalt motiveerib sõdureid ilmselt jaapani bushodost kopeeritud aukoodeks, ehkki hoopis tõenäolisemalt süütunne kamraadide kollektiivse karistamise pärast deserteerimise korral. Nii et suhteliselt masendav tulevikunägemus, mida iseloomustab hästi ka kurb armastuslugu loo teises pooles-Irv VIII-ndal ei lubata Annaga abielluda ning ebaseaduslike kontaktide pärast tsiviilelanikega saadetakse ta hoopis eriti karmi sõjakooli vaenulikul planeedil.

Hästi kirjutatud militaarulme, kus lisaks madinale ka filosoofiat ja kus kirjapandu parajalt mõtlemisainet pakub. Loodetavasti saab järgmistele köidetele rahumeeli maksimumhinded panna, millega aga pea 400-leheküljelist proloogi hästi pärjata ei tahaks.

Teksti loeti eesti keeles

Tänu Kristjani arvustusele ei pea ma sisust pajatama, sest ta on kõike olulist puudutanud.

Tahaksin alustada seda arvustust positiivses toonis, sest üldmulje romaanist on hea, teosel on õige mitu plaani ja eksisteerib tugev sisemine loogika. Ehk siis on tegemist korralikult teostatud ja läbimõeldud jutustusega, üsna sünge ja mõtliku looga, ning see kõik kokku on Eesti kirjandusmaastikul juba tohutult kõva sõna. Ma mõtlen just kirjandust tervikuna, mitte ainult ulmet – minuarust ilmub aastas 5-6 raamatut, kus kompositsioon paigas ja mõtteid leida. Leo Kunnasel on need tingimused täidetud.

Miks ma ikkagi "4" panen. Tõenäoliselt samadel põhjustel, miks enamik tühikirjanduse, st. peavoolu austajaid seda raamatut iial kätte ei võta -- tõeliselt masendav on lugeda lehekülg lehekülje järel väljamõeldud tehnika võimsuse ja võimaluse kirjeldusi ning nii äraleierdatud ja odav on võte, kus esimese asjana hakkavad kaks esimest tegelast raamatus seletama teineteisele ajalugu ja võrdlema seda "keskajaga", ehk siis tänapäevaga. Võib ju andeks anda, et terve see esimene jagu ongi tolle maailma paikapanek ja seda eesmärki täidab teos suurepäraselt, lisaks on tollele kahe mehe tegelikult näoga lugeja poole seismisele ja meile asjade selgitamisele ka omast kohast viisakas põhjendus välja mõeldud. Olgu, seedime selle ära. Raamatu teine pool aga ei suutnud huvi üleval hoida ühel lihtsal põhjusel -- autor on alguses põhimõtteliselt ära rääkinud, kuidas peategelasel tolle tšikiga läks, nii et kõik hilisem on vaid vormistamise küsimus.

Ise ma muide lugesin kõik need eespool mainitud kirjeldused läbi. Kasvõi professionaalsest kretinismist -- et kas see kõik ikka kokku sobib ja liigselt võimatustest ei kubise. Teate -- ei kubise, vastupidi -- mõneti väga lugupidamistvääriv oli lugeda selliste vidinate loogilise süsteemi kirjeldust. Ma ei riski öelda, kas ma üldse olen nii läbimõeldud ja loogikaaukudeta maailmast lugenud. Olgu, vastuolusid oli, aga see on juba tõepoolest norimine... Igatahes on näha ja tunda -- fakt, mida kõik siinmail muidugi teavad -- et mees on sõjanduses kodus ja üsna laia silmaringiga. Teisalt tuleneb sellest kõigest ka raamatu suurim miinus, kui lugeja ei ole just üsna tuima militaarulme austaja. Täpsustagem -- mul ei ole midagi militaarulme vastu, kuid isegi RAH-ile ei taha ma andeks anda, et pool "Starship Troopersist" koosneb minu jaoks sügavalt mõttetust militaarsest siblimisest. Ma tean, et see on päriselt ka teatud inimeste elu, kuid mulle on alati tundunud, et sellega hoitakse neid liikumas nagu eeslit nina ees rippuva porgandiga, et nad jumala eest hetkekski maha ei istuks ja mõtlema ei hakkaks. Olgu, Leo Kunnas mõtleb. Jällegi annan ma maksimumpunktid sellele, kuidas asjadel on mitu külge ja kuidas ühe loo seest koorub välja teine, enamasti laiema plaaniga; kuidas kogu sellele maailmale lisatakse värve, näidates nonde orisõdurite elu-olu -- jällegi minu jaoks, eks ole -- täielikult mõttetut võltshiilgust ja tuuakse selle tagant välja kogu skeemi tintmust ebainimlikkus. Kasutasin meelega sõna "orisõdur" -- ma ei tea ju, mida autor täpselt mõelnud on ja kuipalju ta hilisemates osades lubab oma peategelasel ajutegevust ilmutada, kuid perversselt hästi oli paigas ühelt poolt peategelase olemusest tasapisi avanev täielik õigusetus ja ta enda võimetus mõista oma lohutut olukorda, teiselt poolt arutlused kellegi enda eest võitlema panemisest ja inimese-masina vastuoludest, lisades sinna taustale kogu aeg fakte, mis muudavad arutleja suhteliselt eristamatuks neist, keda ta hukka mõistab. Nii jõudis tegelikult raamatu lõpuks kogu kirjeldatud maailma moraalse kriisi lävele, alustades sisuliselt "pahadena" seda, mis oli nende ülima motona kirjas, et seda ei tohi iial enam juhtuda. Kuradi hästi tehtud, Leo!

Ja ainus päris virin on illustratsioonide kohta, mis muidugi ei sega, kuid eriti midagi juurde ka ei anna. Raamatus killuviskamist ei esine ja naerma ajasid mu just need illustratsioonid, täpsemalt üks neist. Vaadake, raamatus seletatakse, et selle raamatu tegelased said kõhutäie naerda, imetledes "kunagi minevikus", ehk siis tänapäevas loodud võõrplaneetlasi -- inimese jaoks ilgete Maa eluvormide mugandusi -- ja et kui fantaasiavaene see on...
...Ja siis joonistab kunstnik raamatusse pildi, kus kohutavalt eemaletõukavalt mõjuv tulnukas on nelja käega sardell...

Igatahes mina küll jään huviga järgmisi osasid ootama.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on eesti ulmes mitu väga sümpaatset autorit, kelle head küljed mõne nõrgema külje esiletükkimisel peitu kaovad ja lõpuks jääb neist kibe-mõru maik.

Kahjuks on sellegi raamatuga nii.Tuues põhjaliku ja omanäolise ulme näol uut tuult, on see tuul paraku juba sumbumas...

Loodud on põnev ja täpne maailm.Olemas on igati intrigeeriv tegelaskuju.Koorumas on lugu aga...

aga:

1.Kompostisioon tundub olevat paigast ära. Kogu huvitav materajal esitatakse igava ja rohkesõnaliste vestluste raames. Sidusus (ja lehekülgede arv) oleks võitnud, kui see teave oleks edastatud mõnel muul moel.
Oli üks kena pärl.
Kolmandik raamatut oli vast läbi kui esimest korda virvendas sisse naine. Ja sedamoodi riivamisi, et andsin kohe mõttes 10 (ei 20) punkti lootuses, et nii jääbki. Paraku mitte. Aga see oli küll värske lähenemine selle hetkeni : "Naine kuskil kõrvalteemana ähmaselt kumamas. Tähtis. Meelierutav. Aga antud temaatikasse otseselt mitte puutuv ja seetõttu vaid viidatav." See lõi teatud hetkeni toreda pingeseisundi kuni läks lamedaks kätte...

2.Kunnas laskub liiga "tehnilistesse" detailidesse. Kas kujutate tänapäeva kirjandust, kus detailselt kirjeldatakse süütevõtme keeramist, pedaalide vajutamise vaheldusmist, käigukagi liigutamist ühest asendist teise ja tulukeste vilkumist ja näitude teavitust - ja nii lehekülgede kaupa? Mõjuks naeruväärselt... Mõjub ju siingi, sest ma ei näe põhjust miks ulmet hinnata mingite alaväärsete kriteeriumite järgi...

3.Ulmekirjanduses püütakse tihti uusi mõisteid ja ajaskaalasid raamatu sabas seletada. Harva kui see kukub loomulikuna välja. Siin tundub selle esituslaad kuidagi eriti lastekirjandusele omane. Ja mõttetu ta ju on. Kõik selgub raamatust, milleks sellist puust ettetegemist? Miks "Sõdurjumalateenris" näiteks ei olnud Patarei ajaloo või N-ajaloo kohta sellist ülevaadet!?

4.Takkajärgi mõjub kõige kehvemana kiri "1.osa" raamatu kaanel, sest pinge ja lugemisisu said juba enne selle raamatu lõppu otsa...

Läbi selle prisma ei paista säravvalge enam üldse valgena...

Nüüd on mul lootusetu Teid veenda, et pean Kunnast hetkel eesti sellelaadse ulme tipuks...

Aga nõnda ma arvan. Ja see ei tähenda, et teeksin hinnaalandust. Õigupoolest just see ei lubagi.

Hinde selgituseks:
Hinne kirjaniku sellele raamatule arvestades minu ettekujutust tema võimetest: 3
Hinne arvestades raamatut sarnase eesti ulme taustal: 5
Hinne konkreetsele liiga toorele raamatule: 3

Koondhinne: 3,6

Teksti loeti eesti keeles

Sihilikult ei lugenud eelmisi arvustajaid enne, kui oma arvamuse kirja saan.Üldiselt olen vaimustuses. Midagi nii mastaapset poleks eesti autorilt oodanud. Väga meeldib põhjalikkus, millega on autor teemat käsitlenud, samuti kandvad ideed, milledeni ilmselt alles järgmis(t)es (?) osades jõudma hakkame.Igal heal asjal on ka omad puudused. Raamatu esimesed 151 lehekülge koosnevad peamiselt dialoogist, mille jälgimine läks pisut raskeks. Pikad ja väga informatiivsed sõnavõtud ei ole võibolla kõige parem lahend sedavõrd mahuka "algandmete" laadimiseks lugejasse.Teiseks võiks tuua natuke raskestijälgitavaks muutuva päris- ja holovisuaalse oleviku/mineviku rägastiku. Kuid see ei sega väga lugemise nautimist - kui jäi segaseks, siis tuleb eestpoolt uuesti üle vaadata või siis kasutada isikliku lahinguarvuti abi ;-)Terminoloogiliselt võib minu arust raamatu päris õnnestunuks lugeda. Ainus, mis pikapeale häirima hakkas oli võibolla "lahinguarvuti", millele oleks võinud mingi muu lihtsama nime välja mõelda. Minupoolest kasvõi üle võtta Kivistiku leiutatud "siirik" näiteks.Aga OK, ei hakka pisiasjade kallal norima.Mis mulle väga meeldib, on raamatu sotsiaal-poliitilis-filosoofiline olemus. Väitlused demokraatlikule ühiskonnale omase individualismi ja militaarse sotsialismi teemal pärinevad väga selgelt Kunnase enese kogemustest ja mõjuvad väga selgelt hoiatusena tagajärgede eest, milleni viib tarbimisühiskonnale omane egotsentrism ja mandumine. "See on hind, mida tuleb maksta" - milline on see hind meie jaoks täna ja milline homme? Selle üle hakkab (võiks hakata) mõtlema iga lugeja.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Nii hea kohe, et lugesin seda igal hetkel kus vähegi sain ja jätsin kogu aeg igast muud asjad unarusse. Nüüd on tuba koristamata ja ise pesemata ja tuju nukker. Mitte koristamatuse või pesematuse pärast, vaid seepärast, et raamat on nukker. Mis seal salata, võttis vahepeal pisara silma.

Mind ei häirinud ei rohked ja pikad dialoogid, pikk sisse juhatus ja tagasivaated. Kõik oli väga kenasti esitatud. Kui ka sellele romaanile kunagi järge ei peaks tulema, ikkagi oleks ta väga hea.

Teksti loeti eesti keeles

Minu ulmelugemuse jooksul vaevub üks kirjanik esimest korda esmalt asju lahti seletama hakata. Ja ennaäe imet, ei ole tal üldse vaja asju mosaiigina segi paisata, et lugu huvitavaks kirjutada.Imeline. Ja mulle harukordselt sobiv. Mulle nimelt meeldib Hea Doktori "Asumist" lugeda ainult Galaktika Entsüklopeediast pärit artikleid.Lugesin ühe hingetõmbega läbi, nautisin loogikat...JA NÜÜD OOTAN JÄRGE...
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea tükk, sellist pole eesti ulmes juba ammu kätte sattunud. Eelpoolarvustajad on juba kõik olulise ära öelnud, lisan ainult selle, et tahaks kähku järge. Ja illustraator pani ka veidike mööda: ei usu, et autor ar`ashw`arhangir`e just selliste meeste suguelunditena ette kujutas, nagu on joonistatud leheküljele nr. 98. Aga muidu on raamat lihtsalt suurepärane.
Teksti loeti kannatamatult järgede peale mõeldes

Minu jaoks arusaamatult ülehinnatud teos. Ma ei tahaks küll mitmete eelarvustajatega konflikti minna, aga kumab läbi see tänaseks juba aegunud suhtumine et "nojah, Eesti autori kohta...". Kui asetada see teos globaalsele skaalale (ja miks ei peaks), siis ei näe ma põhjust keskpärasest kõrgemat hinnet panna. Tunnistan et osalt on see siiski tingitud ka sellest, et klassikaline militaarulme tervikuna mulle viimasel ajal kuigivõrd ei istu.

Kui tegu on hea sarjaga siis tavaliselt tekib mul esimese osa lõppedes kange tahtmine et saaks nüüd kohe järgmise osa käsile võtta. Gort Ashryni puhul valdas mind pärast esimese osa läbilugemist sügav ükskõiksus. Peamine häda on selles, et pole ühtki tegelast, kellele kaasa elada või kelle käekäigu suhtes huvi tunda. Inimrobotina toimiv kloonsõjaväelane selleks ei kvalifitseeru. Ka ei kompenseeri tegelaskujude lamedust mingi muu faktor (mõnede teiste sarnase probleemiga teoste puhul on selleks näiteks ülilahe väljamõeldud maailm).

Pinget võiks tõsta seesama teose pealkirjas sisalduv konflikt, mis peaks ju kujutama endast sarja põhilist sisu. Paraku aga jõutakse sellele alles esimese osa viimasel leheküljel stardipauk anda.

Positiivset ka - erinevalt näiteks Siim Veskimehest ei karju Kunnas oma poliitilist platvormi lugejale filmitegelasliku drill-sergeanti riviesise häälega näkku vaid esitab seda teatava sordiiniga.

Ent kokkuvõtteks siiski - erinevalt Luurajast ei naudi mina kuigivõrd võimalust lugeda lihtsalt 400 lehekülge Galaktika Entsüklopeediat.

Teksti loeti eesti keeles

Kaldun selle raamatu suhtes ühe eelneva arvustaja, Jan Põlluste hoiaku poole. Kolmsada üheksakümmend neli lehekülge huvitavat ja intelligentset materjali läbi lugeda on puhas rõõm . Peter F. Hamiltoni suhtelise (loe: osade teoste) austajana on 400 lehekülge sissejuhatust absoluutne norm, miinimum - alles kuskil 500 peal hakkab midagi juhtuma. Leo Kunnase raamatus on just Hamiltoni raamatutele teisigi viiteid ja seoseid, mida ei saa juhuslikuks pidada. Ja need lisad – tähtsündmused ja terminiseletused – on puhas klassika. Mina nende kallal küll ei nori, jätsin need pärast raamatu lõppu veel järgmiseks päevaks magustoiduks.

Jah, ajalooülevaate andmiseks valitud vorm veidi häiris, sest kommodoor ja vastselt küberunest äratatud kapten (peategelane) muudkui vestlevad ja vestlevad, veidi imelikus stiilis. Aga noh, võibolla 2991. aasta sõdurid niimoodi räägivadki. Mind aga häiris rohkem asjaolu, et nad pidid ju surmväsinud olema, kas nad magama ei lähegi, ise pidid juba jalapealt kukkuma?? Ja ikka veel ei lähegi?? Ja veel? Ja ikka veel? (Umbes nigu teismelised õhtul arvutis, no ei lähe magama, eks.)
Samas mõtlesin, et (üks) teine võimalus ajalooliseks positsioneerimiseks oleks otsene jutustamine ja ma ei ole kindel, kas see oleks olnud vestlusest parem. Võibolla ehk lühem. Aga jah, see osa raamatust mõjus kindlasti konstrueerituna. Nautisin seda sellegipoolest, iga viimse kui sõjaväelise pisiasjani.

Edasi tuli tüdruk ja lubamatu armastus (föderaalarmee sõduritel ei olnud ju lubatud tsiviilelanikega suhelda, saati siis abielluda), mis lisas oluliselt mõõtmeid peategelase moraalsesse maailma. Kogu suhe oli selge juba varasemast, aga sellele oli vaja anda liha luudele.
Ei ole nii kindel, kas “siirik” oleks parem kui “lahinguarvuti”, kuigi lühem võiks see sõna olla küll, kuna seda niivõrd palju kasutatakse ja teiste lühenduste taustal (GALNET, MILNET) kõlaks mingi lühendus hästi. LahArv... L-Arv... larv. Oh, kui õudne. Kunnas kindlasti oskab järgmises osas paremad lühendid välja mõelda. (Ja olgu ikka pikk ajalooline selgitus, miks mingi termin kasutusele võeti! ;);) )

Ja et illustratsioonid ulmeraamatus? NO SEE ON – no see on... NO TÕESTI HÄSTI LAHE! Tehke seda veel! Ma ei ole kindel, kas just kõik pildid sada prossa täppi läksid, aga kümme skaudipunkti Lauri Vahurile! Hõissaa! sci-fi ja fantasy romaanidele, kus on sees pilte! Vau ja uuenduslik ja retro. Äge.

Kogu militaarjutt on tegelikult täiesti talutav, kui pidada meeles, kes on autor, aga lehekülgedel 230 kuni 235 toodud „Tiigri” tanki kirjeldus läks minust küll täiesti mööda (erinevalt Annast, eks). Miskipärast on mul tunne, et autor pani selle sinna sisse toimetaja kiuste, ise vaikselt naerda kihistades (umbes nagu moos moos moos), sest raske on ülejäänud teksti taustal uskuda muud.

Olin pärast Veskimeest ja Pähklit jätnud eesti ulme sinnapaika kui lihasmeeste tibiparadiisi, aga Leo Kunnas on mind ümber pööranud.

Eesti mehed ikkagi oskavad korralikke jutte kirjutada. OOTAN JÄRGE!

PS! Ja ma ei saa üldse aru, mis sardellijutt siin käib – arwasharhingiritel olid ju kaitseülikonnad seljas (vt lk 95, eelviimane lause), ei saanudki ju neid ennast näha! Aga Gigeri võrdlemine selle raamatu illustraatoriga on ee... tobe.. AGA MILLAL TULEB JÄRKA OSA??!!! PILTIDEGA, PALUN!!

Teksti loeti eesti keeles

Hindeks 4, kuid see võib järgede lugemisel muutuda 5-ks

Tekst ise oli väga haarav ja raamatut oli raske mõneks muuks tegevuseks käest panna. Aga kaheks olulisemaks miinuseks peaksin liigset tekstimassi ja liialt absurdset kommodoori-minategelase vahelist dialoogi. Sellel dialoogil oli selline viga, et seal käsitleti ka selliseid asju, mida oli vaja lugejal teada, kuid mis tegelikult oleks sisaldunud sedasorti tegelaste jutuajamises ainult siis, kui dialoogi mõlemad osapooled on väga purjus või pilves. Saan täiesti autorist aru, et tal oli miskil viisil vaja lugejale taust ja olustik ära kirjeldada, kuid seda teha kommodoori-minategelase dialoogi kaudu oli äärmiselt kohmakas võte.
Teksti loeti eesti keeles
8.2010

Ma ei saagi nüüd aru, kas raamatu maht tuleneb sellest, et Kunnas on tahtnud kasvõi plasmanui neljaks kõik oma geniaalsed ideed edasi anda, või sellest, et ta muretses lugeja taipamisvõime pärast ning püüdis kõik nanopuust ja kvantpunaselt ette teha. Või äkki mõlemast.

Asi pole isegi selles, nagu Gort Ashryn oleks mehe debüüt. Ta on oma kirjutusoskust juba mitmel korral tõestanud, lisaks dokumentaalromaanile “Viiv pikas sõjas” ka romaanid “Kustumatu valguse maailm” ja “Sõdurjumala teener”. Viimaste ühisväljaande võtsin ma kõige kibedamal ulmelugemise ajal (vähem kui kuu enne Stalkeri-hääletust) spetsiaalselt raamatukogust, veendumaks, et “Viivust” jäänud hea mulje tõele vastab. Vastab jah. Aga Gort Ashryniga on ta endale pikalt ja mõnuga vett tõmmanud.

Sulatatakse Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII pärast pikka kosmosereisi üles, ja niipea, kui ta enamvähem oma nime meenutada suudab (hehe), järgneb sada viiskümmend lehekülge ekspositsioonilist dialoogi stiilis “Nagu te hästi teate, [lehekülg detailset möla], ja kas te oskate selle põhjustest midagi rääkida?” — “Mul pole küll arvutti käepärast, aga minu eelkäijate mälestused [pool lehekülge detailset möla], mis küll asja sugugi selgemaks ei tee, oskaksite ehk mind valgustada?” Vähemalt niipalju viisakust on autoril olnud, et nimetada selle möla kogukestuseks realistlik kuus tundi — mis muidugi kuidagi ei selgita, miks ikkagi laipväsinud sõjaväelased teineteisele populaarteaduslikke loenguid peavad. Praktiliselt kõik dialoogid järgivad sama mustrit, ja teate mis, natuke nagu kehv on lugeda. Meile esimese köite jooksul katkematu joana kaela valatav maailm ei ole eriti huvitav, ammugi ei mängi need ajaloodetailid loos mingit olulist rolli.

Teksti puhtkirjanduslik tase on ikka väga nõrk, aga ulmeline osa ootab alles ees! Üsna lugemise alguses tekkisid mul tugevad paralleelid ühe enim sitta imitatsiooni sünnitanud ulmežanri, küberpungiga, ja ma mõtlesin Gort Ashryni iseloomustamiseks välja sõna ‘heinleinpunk’. Ebaaus Kunnase suhtes, aga ise ta ju hakkas norima…

Kogu atribuutika järgib põhimõtet, et kõik uus on lihtsalt hästiminiaturiseeritud vana. Tore muidugi, et autor suudab ette kujutada, et ükski tehnoloogia ei teki tühja koha peale, ja et see tavaliselt ka vidinate nimetustes kajastub, aga piirduda lihtsalt olemasolevatele asjadele hästi futude eesliidete lisamisega, ilma et nende olemuses midagi muutuks… Noh, et kõik asjad on väidetavalt tihkelt nanosid (vabandust, vananenud tehnoloogia, pikosid) täis, aga roboti alt ära kruvitud jalad on ikka kahtlaselt rauast ja õliplekilised. Tavaline õppevahend Gort Ashryni maailmas on täiuslikult reaalsust kopeeriv arvutisimulatsioon, aga selle nähtav ja kuuldav osa mängitakse ikkagi maha keskmise rokk-kontserti mahus hologrammi abil! Jättes kõrvale natuke naljaka fakti, et ulme-hologrammidel pole tõesti mitte midagi pistmist tegelike hologrammidega, peab ikkagi küsima: miks nii?

Peamiselt piirdub tehnika võimsuse edasiandmine hooletute möödaminnes märkustega, kuidas näiteks detsimeeritavad hukati lähidistantsilt (kolmsada meetrit), aga ei siin ega järgmises osas ei joonistu kuidagi välja, kuidas lähidistantsi selline tähendus lahingutaktikat mõjutab. Või siis mainib minategelane, kuidas ta hästi närvis oli ja mingi otsuse tegemine hullult kaua võttis, mingi neli millisekundit (ma jätan siinkohal väga hoolikalt norimata selle kallal, kuidas peaks kuitahes vahetult närvisüsteemi ühendatud arvuti suutma signaale ajus kiiremini edasi pressida kui see biokeemiliselt võimalik — määdzhik noh, tulevik). Arvutid, muide. Mingi nipiga ületab üksainus selline miljoneid kordi inimese ajupotentsiaali. Jätame — jällegi — kõrvale probleemi, kuidas saab arvuti võimsuselt inimest nii palju ületada ja ikkagi üheselt masinlikuks jääda (noh, see ‘potentsiaal’ võib ju tähendada näiteks elementide arvu riistvaras, mitte vaimset suutlikkust); häda on selles, et nonde arvutite suutlikkus ei avaldu kuidagi süsteemselt. Lisa sellisele hullvõimsale masinale üks armetu tattaeglane inimaju ja ongi võitmatu kooslus — nimetatud aeglus on oluline, sest piirab üsna rängalt reaktsioonikiirust. Võitlevad vennad (vist küll alles järgmises osas) isepaljunevate lahingurobotitega, ja ena imet, nood on täiesti abitud, sest suudavad arvutada korraga 2hästi_väike_n käitumismustrit, ja väike bounding overwatch või midagi inimeste poolt muudab kogu robotite kiiruse ja võimekuse ebaoluliseks nende taktikaliste puudujääkide tõttu…

Absoluutselt kogu tehnika on hoolikalt lahti seletatud, muidugi nii, et olemusest aimu ei saaks (ei ole ju olemas neid asju), aga piisavalt, et väga puiselt mõjuda.

Palja silmaga, nende ürgsete soojuskaamerate või infrapunaseadmetega meid vaevalt võinuks avastada, kuid biosensoorse akustika abil, millega teatavasti on võimalik registreerida pisimaidki elutegevuse märke sadade kilomeetrite kauguselt, või Q-kiirtega, mille suhtes läbitungimatut või moondeomadustega materjali pole veel leiutatud, võinuks ilmselt näha meie positsioone nagu peopesal.

Biosensoorne akustika on siis elutajuv kuulmine? Nunuh, väga ilmekas… Q-kiired (nii üheksateistkümnes sajand on see nimi) aga imerohi, mis tagab, et kui tulevikus ikka väga vaja on, saavad tegelased kõigest läbi vaadata (selle kasutamine eeldatavasti nõuab samal tasemel leidlikkust kui kunagine tuumafüüsikute nali, neutriinopomm — kui see kõigest läbi võtab, siis on mingi pildi nägemine nagu komplitseeritud ju?).

Seal, kus tegelased vastastikku loengute pidamisest natuke puhata saavad ja autor midagi sisulisemat kirjeldab, on tulemus tavaliselt sama nõrk. Näide: peategelane tuli möödaminnes välja olulise taktikalise uuendusega, õpetades oma kompaniis endale lisaks välja tosin tulejuhti. Normaalselt on neid kaks. Neidsamu tulejuhte, kes, “nagu me kõik hästi teame”, esimesena surma kipuvad saama, sest kogu vastase tuli koondub neile. Selline tunne, nagu Henry Ford XXIX oleks välja tulnud olulise tehnilise uuendusega ja pannud kõigile autodele piduripedaali, kui varem olid need ainult igal kolmandal. Okei, äkki ilmnebki ammustandardiseeritud koosseisude juures täiesti rutiinselt selliseid kahe silma vahele jäänud elementaarseid võimalusi, aga siis võiks seda ju möödaminneski mainida. Ega kõik lugejad pole kogenud kaadrisõjaväelased. Ja noh, tegelastel selliste mainimistega juba hammas verel.

Ma ei saa kohe muidu, kui pean lisama lingid kahele kirjale ulmelisti arhiivis: 02.11.1999 ja 17.04.2007 (olulised on mõlema faili esimesed kirjad Juhan Habichtilt). Gort Ashryn kannatab väga tugevalt selle all, et kõik ideed, mida autor enamvähem seostatud tekstiks suutis vormida, on raamatusse sisse saanud, on nad mingitpidi olulised või mitte (üldiselt mitte…).

Jah, mastaapset tulevikuajalugu Eestis seni tõesti pole olnud. No ja siis, ega Gort Ashryn sellest paremaks ei muutu? Star Treki, khm, headus ei sõltu kübetki sellest, kui palju sündmusi ja kui täpselt nad lähemast kolmest sajandist paika panevad.

Sotsiaalsete ja moraalsete probleemide käsitlust raamatus ei taha ma torkidagi. Lõppeks kirjutab Uido Truijagi sotsiaalsetest ja moraalsetest probleemidest…

Ahjaa, illustratsioonid. Või hea küll, pildid, ei taha nende peale võõrsõnu raisata:-) Ulmes on pildid saatanast, kui just väga head põhjust pole. Kaanepilt on mõttekas, Gort Ashryni kaanekujundused on kenad tagasihoidlikud, aga pilte teksti sisse toppida, eriti veel nii abituid, on omapärane idee. Kui üldse, siis midagi abstraktsemat; mulle jääb vist alatiseks meelde Zelazny “Valguse isanda” kunstniku omapärane agressiivne stiil.

Teksti loeti eesti keeles

Minu hinnang põhineb kahe esimese Gort Ashryni triloogiasse kuuluva romaani lugemisel. Hinne kujunes puhtalt võrdlusena triloogia teise köitega. Esimene jääb ikka tunduvalt järjele alla. Ega siin palju uusi tähelepanekuid edasi anda polegi, enamus juba eelnevate arvustajate poolt välja toodud. Raamatut lugedes möödusid esimesed 150 lehekülge ikka vägagi vaevaliselt. Kõik see dialoogi pandud ajaloo lahtiseletamise oleks võinud ju lisada teose lõpus olevasse kroonikasse. Kroonika oleks natuke pikem tulnud, kuid see eest säästnud lugejat. Kardan, et paljud vähe ulmekaugemad inimesed loobusid peale esimest 100 lehekülge lihtsalt sellest läbi närimisest. Kuid järgnev oli ikkagi juba hoopis teine tera (rääkimata II osast). See detailirikas ja täielikult läbitöötatud maailm, mille Kunnas on loonud on ikka vaimustav. Raamatu teise poole lugemine läks lenneldes ning juba otsisin riiulist triloogia teist köidet. Väiksed märkused: no ei ole tarvis lisada teose lõppu mõistete seletavat osa, kui juba teoses kõik mõisted üksikasjalikult lahti seletatud. Kas selgitab tekstis ja loobub lõpus olevast seletustest või jätab tekstis mõisted lahti seletamast ja lisab selgitused lõppu. Pole mõtet dubleerida. Teine märkus oleks illustratsioonide aadressil. Neid on eelnevad arvustajad juba laitnud/kiitnud. Mina tahan ühe puhtalt tekstiga oleva vastuolu välja tuua, mis kohati hakkas häirima. Tekstis (nii I osas kui ka II osas) on mitu korda mainitud seda, et sõdurid on kiilakad. Isegi on lõik, kus Anton Irv VIII-l hügieeniprotseduuride käigus juuksed maha lõigatakse. Aga illustraatori piltidel järjepidevalt, kõigil sõduritel ilusad kammitud soengud peas. Nii ikka ei saa, enne piltide joonistamist tuleks ikka tekstiga korralikult tutvuda.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu lugemine tegi mu kangesti õnnelikuks.

Esiteks seepärast, et kaheldamatult oskab Kunnas kirjutada: tal on karakteritunnetust, ta ei põrka actionist tagasi ega karda ka emotsioone.

Teiseks seepärast, et mul oli jäänud mulje: militaarulme tähendab pidevat tagumist, keegi saab kogu aeg näkku või makku, ja just seepärast on kogu aeg kohutavalt igav. Noh, et pole vaheldust või sedasi.
Aga Gort Ashryn kulges nagu koiliblika lend kampsunilt seinale, seinalt peeglile, peeglilt mantlile ja ainult vahepeal käis paar üksildast heledat laksu ka ära.

Kolmandaks oli maailm põnev. Põnev = mõtlemapanev, on ju. Eriti tore oli see moraalselt väga mitme otsaga "elukutselise sõduri" kontseptsioon. Tõsiasi, et ei antud valmis vastuseid "see valik on üleni hea ja see teine on üleni halb" vaid lasti lugejal ise kaasa mõelda.

Ainus asi, mis mulle ei meeldinud, oli kohustuslik "kohtumisel kauni neiuga saabuvad kohale ka vägistamishuvilised lollid jõmmid, keda kangelane tümitada saab". Seekord oli lahendus õnneks ootamatu (neiu mitte ei langenud troppide kahjutukstegemise järel kangelasele kaela vaid vihastas ja hakkas kartma), ent siiski. No kuulge! tegelikult ei ole vägistamishuviline jõmmikamp mingisugune normaalsus, mida iga inimene elus ikka 3-4 korda ära näeb, vaid selge anomaalia, ja tegelikult ei karga üheski mulle teadaolevas mittesõjaaegses ühiskonnas mingisugune vägivaldurite kamp iga kord põõsast välja, kui mõni tütarlaps öösel vähekeseks jalutama läheb.
Seda tankiajalugu võinuks ehk ka vähe tagasihoidlikumalt esitada. Kaks lehekülge lugesin päris huviga, aga edasi läks juba väga tüütuks. Romaan ju ikkagi, mitte EE!

Siiski, lahedusi oli ses raamatus kordades rohkem kui lamedusi ja Eesti taustsüsteemis midagi alla 5 panna ei raatsi. Oleks väljamaa raamat, v-o paneksin nelja. Noh, et Eriksoni sõjaväelood on tegelt ägedamad või nii.
Aga hea raamat nii ehk teisti.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin, et üllatus-üllatus: esimesele osale ei olegi hinnet pannud. Mis siin ikka: selge "5" minu silmis. Silmapaistev teos (kõik kolm osa üheskoos) ulmekirjanduses.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andres Septer
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kui Da Vinci kood oleks kirjutatud nagu päris kirjandus, siis oleks see Lempriere`i Sõnaraamat.Tegemist on ajaloolise põnevikuga, aga raskekaalulisega. Kohati nii raskekaalulisega, et lugemine kipub takerduma. Algus on igati tavapärane, on nohikust kirjamees, kes, 1788 aastal, otsustab koostada sõnaraamatu (meie mõistes entsüklopeedia). Igati süütust harrastusest hakkab lahti hargnema 2 sajandit vana müsteerium, kust ei puudu korruptsioon, poliitilised intriigid, veresaunad... aga ka robotid, kummituspiraadid ja muu ulmeline element. Tavalise põnevikuna alanud lugu lõppeb õige müstiliselt. Lugeja varugu kannatust, sest nagu "päris kirjanduse" teostega ikka kipub olema, ei juhtu esimesed sadakond lehekülge õieti midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ohtralt absurdihuumoriga pikitud road-movieliku raamatu tegevus toimub ühes korteris absurdsete tegelaste ja ogarate situatsioonide kireva kaleidoskoobina. Pidurit ei tõmmata hetkekski, kinnitage oma täiskasvanutemähkmed. Stoorit aga hoiab koos Kogujate Koguja, mõistuslik savipott, kes kogub inimeste mälestusi. Paralleelselt tänapäevas toimuva jandiga esitab Koguja oma mälestusi (pseudo)ajaloost. Lugu neile, kellele meeldib terrypratchetilik huumor ja sitcom.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Milleks nii pikalt targutada. Tegemist on peaaegu sama ohtlike vaimselt radioaktiivsete jäätmetega nagu Uido Truija "teosed". Kapitaalselt küündimatu "eesti sõnad inglise lauseehitusega" "tõlge" annab asjale veel oma "taseme" juurde. Kokkuvõttes, ärge raisake aega, ärge raisake riiuliruumi. Viige see sõnnik jäätmejaama. Raamatu nime see ei vääri. Teie aega ja tähelepanu samuti mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles

Kellegi ei anna Douglas Adamsi ja Terry Pratchetti loorberid sugugi rahu.Üldiselt saab noormees ülesandega hakkama hindele 2 pluss. Paar naljakat kohta isegi oli. Aga toimetajal oleks tulnud tõsiselt sekkuda... lauseehitus on kohta ikka väga abitu... Siim Susi Kolmas Bee tasemel.Isenesest on ulmesopakas tore žanr ja peale kadunud Bergi polegi Eestis seda keegi tõsisemalt viljelenud. Kadunud Maa lõpp annab vihje, et autoril on plaanis veel palju palju halba, punnitatud killurebimist järjeks venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese arvustajana on ilmselt minu kohus raamatu sisu kohta väike "spoiler" kirjutada.Raamatu algusest hakkab hargnema 2 süžeeliini, mis kusagil raamatu keskel kenasti kokku saavad. Lisandub veel kolmas liin ja päris raamatu lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku ja ei jäägi muud üle kui järgmist osa ootama hakata.Algab, niisiis, lugu intrigeerivalt, sõjaväe poolt finantseeritud, teadusekspeditsiooniga kusagile Lõuna-Ameerika džunglisse. Kui ekspeditsioon raporteerib oma sihtkoha lähedale jõudmisest vajub laagrisse kohale terve eriüksus. Öösel aga ründavad laagrit salapärased elukad ja korraldavad seal totaalse veresauna.Järgnevalt hakkab lugu jutustama väikesest tüdrukust, keda õnnetu saatusega üksikema kuidagiviisi prostitutsiooniga tegeledes elatada püüab. Paraku juhtub emale ette vägivaldne klient, ema kütaab tollele .32 kaliibrlisest kuuli pähe, jätab pisitüdruku ühte kloostrisse nunnade hooleks ja kaob teadmata suunas. Samal ajal ajavad kaks FBI agenti üle USA kokku surmamõistetuid, mingite salapäraste katsete tarbeks. Tegevus koondub: saame teada, et salapärased katsed on kuidagi seotud raamatu alguses džunglist leitud elukatega. Elukad on nimelt mingi salapärase viiruse tõttu "vampiirideks" muutunud inimesed. Härrased teadlased püüavad viiruse baasil luua surematust, härrased sõjaväelased hoopis super-sõdurit. (Nats klišeemaiguline, aga pole hullu). Paraku muutuvad kõik nakatatud küll sisuliselt surematuteks, haavamatuteks ja ülivõimetega "vampiirideks", aga paraku pole neil mingit kavatsust sõjaväe-härraste käske kuulata, ega üldse mingit moodi viimastega suhelda.FBI vennikesed saavad käsu leida plika (jah, seesama sealt nunnakloostrist) ja tuua järjekordseks katsealuseks. Siis tuleb pikalt juttu, kuidas vennikesed salaja plikat läbi USA tirivad. Umbes selleks ajaks on kui plika kohale jõuab ja oma süsti kätte saab on vampiirid suutnud paar koristajat unenägudega piisavalt lolliks ajanud, et nood laboriuksed avavad ja kõik 12 vampiiri välja lasevad. (Jah, see seltskond on veel telepaatiline kah, suhtleb omavahel ja inimestega magamise ajal)Vampiiride punt korraldab baasis pikema jututa täieliku massacre. Plika, kes on saanud "moondnakkuse" viimase, "hea" versiooni, mis muudab ta küll surematuks ja füüsiliselt ülivastuipidavaks, kuid ei muuda teda pimedas helendavaks segaseks tapamasinaks, põgeneb koos ühe FBI agendiga kusagile Oregoni metsadesse, et seal hullem üle elada.Järgneb täiemahuline, episoodiliselt kirjeldatud maailmalõpp koos veresauna, meeleheitlike katsetekag nakkust tuumapommidega "kauteriseerides" kontrolli alla saada, põgenemiste, evakuatsiooni ja kõige muu juurde kuuluvaga.Lõpuks hüüpavad sündmused üle 100 aasta edasi. Maailm on ilusti ära lõppenud, üks väike koloonia ellujäänuid elab kusagil Calofornias ja püüab kuidagi eluga toime tulla. Elu keerleb peamiselt ümber tuulikupargi ja prožektoritega varustatud müüride, sest valgus on ainus mis nn. "vampiire" vähegi ohjes hoiab. Põnevust lisavad luutimisretked varemetesse, et koloonia püsimiseks vajalikku nodi koguda.Ühel veidi kiiva kiskunud "lootimise" retkel saavad koloonia elanikud kokku -- üllatus, üllatus, meie surematu neiukesega, kes senimaani on mööda laastatud maad ringi lonkinud. Ja sellega saab esimene raamat ka enam-vähem otsa. Lõpupeatükid on täis vihjeid sellele, et "kõik muutub" ja "vanaviisi koloonia enam edasi ei saa". Eks jääme huviga järge ootama.Kuna Cronin on nn. "päris" kirjanik, siis tehniliselt on asi igati hästi teostatud. Sihuke mõnus post-apo tellis. Paar pisikest klišeed jäi silma, aga isenesest ei midagi hullu. Sellega on autor muidugi veid ämbrisse astunud, et nimetab oma moondnakkuse kandjaid kohati "vampiirideks". Inglise-keelses meedias on seda raamatut seettõttu "vampiiriromaaniks" nimetatud. Ärge laske sellest ennast eksitada. Kuigi "vampiiriromaan" toob kohe meelde Twilighti-saaga nimelise õnnetuse, mida ei tohiks kirjanduseks nimetada, pole Croninil nimetatud sõnnikuga mitte migeid puutepunkte.See on korralik aus post-apo, parimas Fallouti stiilis.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõnus lugemine, hakkas see pikapeale üha enam ja enam meenutama RPGs seda kohta, kus sa oled otsustanud kõik sub-questid ära teha. Kõik need kõrvalepõiked on kahtlemata huvitavad, aga kogu tellise süžee pealiin liigub edasi teosammul umbes 5 millimeetrit.Paneks siiski 5 miinusega, sest mõnus lugemine oli ja seda leiab viimasel ajal eesti keeles harva.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati oli suurepärane, eriti totalitaarse ühiskonna kirjeldused. Kohati oli palju jahumist. Kokku tuleb selline keskmine. Härra kirjanik oleks võinud veidi vähem isenesest vaimustuses olla ja materjali kriitilisemalt suhtuda. Kui 2/3 teose mahust minema visata, saaks tõesti, mitte ainult viieväärilise vaid lausa tähtteose!
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid lühiromaane, mida ma kunagi lugenud olen. Laevahukk, vaenulik planeet, võitlus ellujäämise eest. Kõlab üsna tavaliselt? Aga ei! Inimeste suurimaks vaenlaseks pole mitte külm ega nälg, "šaakalid","karud" või haigused vaid hoopis degeneratsioon. Juurte kaotamine. Inimesed unustavad Maa ja lakkavad olemast inimesed, muutuvad paari põlvkonnaga "kohalikeks" -- aborigeenidest. Ajaloost saavad müüdid, müütidest legendid. Teadmised muutuvad maagiaks ja hookuspookuseks. SEE on tõeline oht mis robinsone sellel planeedil ähvardab!Sidemeks Maaga, juurtega, inimsusega, saab noorema põlvkonna ränkraske teekond läbi erakordselt vaenuliku maastiku kosmoselaeva vraki juurde. Üldiselt süngetes toonides lugu saab veidi helgema lõpu läbi ühe peategelase - Olegi katarsise, kes taastab vaimse sideme oma tegeliku päritoluga. Veel üheks põlvkonnaks on unustusse vajumine edasi lükatud. Veel on võimalus parandada saatja ja võtta ühendust kauge Maaga.Jah loos oli nõrku kohti. Kristjani mainitud paberipuudus ntx. Lisaks siia veel radiatsiooni, mille suhtes alguses hoiatati, laeva juurde jõudes, aga ei vaevunud keegi muretsema mingi radiatsiooni pärast v.a. mootorisektsioon. Tervikuna väga võimas ja muljetavaldav lugu - puhas viis!
Teksti loeti eesti keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt mitmekülgne raamat, mis suudab saast olla umbes seitsmel erineval moel. Mitte päris nii halb kui Uido Truija, aga no enam vähem. Vähemalt mingil määral on tegelaste sekeldamine kohati isegi huvitav. Päris ühe vääriliseks lugeda ei saa. Kaks. Raha Raamat parseldab seda 25 krooniga, aga mina soovitan kõigile: "ostke selle 25 krooni eest parem üks ilus koorejäätis ja unustage see üllitis."
Teksti loeti eesti keeles

Mina isiklikult lugesin seda raamatut kui HUUMORI mitte ULME teost. Naera või vigaseks, ütleks. See raamat pole ulme ja baasis pole tal midagi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tähele pannud, et teatud kirjanikud püüavad ajada umbes 100 lk. "jahu", et raamat piisavalt intellektuaalne välja paistaks. Ei saa ju sündmusi kohe käima tõmmata, tekib veel oht, et sinu teost haktakse "kerge ajaviitekirjanduse" alla liigitama. Isand Lint on selle asja viimase võimaliku äärmuseni viinud. Eestikeelses väljaandes lõppes tegelaste ja tegevuspaikade tutvustamine ja hakkas midagigi juhtuma umbes 220 (kahesaja kahekümnenda!) lehekülje paiku. Kuni selle ajani oli raamati lihtsalt igav. I.G.A.V.Okei, siis tõmmati tegevus käima, "head" võitsid, "pahad" kaotasid, lõpp oli isegi veidi ebaorotdoksne. Ja siis. Siis võeti vaevaks veel tohutu pikk ja lohisev epiloog kirjutada. See on kindlasti kõige igavam raamat F-sarjas. Isegi igavam kui "Hiidkoerte Elud" (kuigi seda on raske usukuda) ja "Prospero Lapsed". Kellele just sarja terviklus oluline pole, soovitan soojalt -- ärge ostke. Äkki siis proad Varrakust enne mõtlevad, kui järjkordse surmigava saasta avaldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu ümber jutustama ei hakka, seda on eelpoolarvustajadtublisti teinud. Tahaksin vaid juhtida (tulevase) lugeja tähelepanusellele, et raamat lausa kubiseb kõikvõimalikestallusioonidest. Võrdlus Pratchettiga on tõepoolestmõnevõrra kohatu, pigem võiks raamatut võrreldaJerofejevi „Moskva-Petuškiga“. Muidugi pole Li Kaoja Kümnenda Härja teekond alluisoonidega nii üleküllastatud kui kui Venitška Petuški otsingud,kuid viiteid lääne kultuuriruumi kirjandusteostele,muinasjuttudele, filmidele, mängudele jne. leiab igastpeatükist. Seda raamatut võib teist korda lugeda kasvõiainult avastamisrõõmu: „Aaaa, see on sealt!“nautmiseks.

Suurepärane raamat, panen mõnuga välja justselliste raamatute jaoks varuks hoitud viie!

Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles