Kasutajainfo

Leo Kunnas

14.11.1967-

  • Eesti

Teosed

· Leo Kunnas ·

Gort Ashryn: I osa. Enne viimast sõda

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Päevaleht» 2008

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
9
4
3
0
1
Keskmine hinne
4.176
Arvustused (17)

Kõigepealt peaks põhjendama Kunnase esimesele ulmeromaanile antud hinnet... hästi kirjutatud, aga ma ei suuda anda maksimumhinnet triloogia esimesele köitele, mille esimene pool on sisuliselt sissejuhatus ja teine tagasivaade. Peaaegu 400-leheküljelise köite jooksul arutab 30. sajandil kahe iiripärase nimega separatistliku planeedi (siit ka pealkiri) poole suunduva Maa Föderatsiooni sõjaväe-transportkosmoselaeva pardal viibiv kloonsõjaväelane kapten Anton Irv VIII kamraadidega oma tsvilisatsiooni ajalugu ja sõdu ning meenutab interaktiivse holoprogrammi kaasabil enda armastuslugu Anna-nimelise tütarlapsega planeedil Vladikosmos.

Kunnase tulevikunägemuses on Maa pärast 23. sajandil toimunud tulnukate invasiooni ühtseks riigiks liidetud ja 30. sajandiks eksisteerib võimas galaktiline impeerium. Sõduritena kasutatakse mineviku kuulsate sõjaväelaste kloone (nagu ka peategelane, kes on loodud Vabadussõjas langenud Anton Irve põhjal), keda on holosimulatsioonide kaasabil lapsepõlvest peale sõduriteks koolitatud, kellel puuduvad igasugused õigused peale õiguse individuaalsusele (kaht klooni korraga ei tehta) ja kelle ainus eesmärk on sõdida. Sõjaväe teaduslaborites aga tegutsevad endiste kuulsate teadlaste kloonid. Väidetavalt motiveerib sõdureid ilmselt jaapani bushodost kopeeritud aukoodeks, ehkki hoopis tõenäolisemalt süütunne kamraadide kollektiivse karistamise pärast deserteerimise korral. Nii et suhteliselt masendav tulevikunägemus, mida iseloomustab hästi ka kurb armastuslugu loo teises pooles-Irv VIII-ndal ei lubata Annaga abielluda ning ebaseaduslike kontaktide pärast tsiviilelanikega saadetakse ta hoopis eriti karmi sõjakooli vaenulikul planeedil.

Hästi kirjutatud militaarulme, kus lisaks madinale ka filosoofiat ja kus kirjapandu parajalt mõtlemisainet pakub. Loodetavasti saab järgmistele köidetele rahumeeli maksimumhinded panna, millega aga pea 400-leheküljelist proloogi hästi pärjata ei tahaks.

Teksti loeti eesti keeles

Tänu Kristjani arvustusele ei pea ma sisust pajatama, sest ta on kõike olulist puudutanud.

Tahaksin alustada seda arvustust positiivses toonis, sest üldmulje romaanist on hea, teosel on õige mitu plaani ja eksisteerib tugev sisemine loogika. Ehk siis on tegemist korralikult teostatud ja läbimõeldud jutustusega, üsna sünge ja mõtliku looga, ning see kõik kokku on Eesti kirjandusmaastikul juba tohutult kõva sõna. Ma mõtlen just kirjandust tervikuna, mitte ainult ulmet – minuarust ilmub aastas 5-6 raamatut, kus kompositsioon paigas ja mõtteid leida. Leo Kunnasel on need tingimused täidetud.

Miks ma ikkagi "4" panen. Tõenäoliselt samadel põhjustel, miks enamik tühikirjanduse, st. peavoolu austajaid seda raamatut iial kätte ei võta -- tõeliselt masendav on lugeda lehekülg lehekülje järel väljamõeldud tehnika võimsuse ja võimaluse kirjeldusi ning nii äraleierdatud ja odav on võte, kus esimese asjana hakkavad kaks esimest tegelast raamatus seletama teineteisele ajalugu ja võrdlema seda "keskajaga", ehk siis tänapäevaga. Võib ju andeks anda, et terve see esimene jagu ongi tolle maailma paikapanek ja seda eesmärki täidab teos suurepäraselt, lisaks on tollele kahe mehe tegelikult näoga lugeja poole seismisele ja meile asjade selgitamisele ka omast kohast viisakas põhjendus välja mõeldud. Olgu, seedime selle ära. Raamatu teine pool aga ei suutnud huvi üleval hoida ühel lihtsal põhjusel -- autor on alguses põhimõtteliselt ära rääkinud, kuidas peategelasel tolle tšikiga läks, nii et kõik hilisem on vaid vormistamise küsimus.

Ise ma muide lugesin kõik need eespool mainitud kirjeldused läbi. Kasvõi professionaalsest kretinismist -- et kas see kõik ikka kokku sobib ja liigselt võimatustest ei kubise. Teate -- ei kubise, vastupidi -- mõneti väga lugupidamistvääriv oli lugeda selliste vidinate loogilise süsteemi kirjeldust. Ma ei riski öelda, kas ma üldse olen nii läbimõeldud ja loogikaaukudeta maailmast lugenud. Olgu, vastuolusid oli, aga see on juba tõepoolest norimine... Igatahes on näha ja tunda -- fakt, mida kõik siinmail muidugi teavad -- et mees on sõjanduses kodus ja üsna laia silmaringiga. Teisalt tuleneb sellest kõigest ka raamatu suurim miinus, kui lugeja ei ole just üsna tuima militaarulme austaja. Täpsustagem -- mul ei ole midagi militaarulme vastu, kuid isegi RAH-ile ei taha ma andeks anda, et pool "Starship Troopersist" koosneb minu jaoks sügavalt mõttetust militaarsest siblimisest. Ma tean, et see on päriselt ka teatud inimeste elu, kuid mulle on alati tundunud, et sellega hoitakse neid liikumas nagu eeslit nina ees rippuva porgandiga, et nad jumala eest hetkekski maha ei istuks ja mõtlema ei hakkaks. Olgu, Leo Kunnas mõtleb. Jällegi annan ma maksimumpunktid sellele, kuidas asjadel on mitu külge ja kuidas ühe loo seest koorub välja teine, enamasti laiema plaaniga; kuidas kogu sellele maailmale lisatakse värve, näidates nonde orisõdurite elu-olu -- jällegi minu jaoks, eks ole -- täielikult mõttetut võltshiilgust ja tuuakse selle tagant välja kogu skeemi tintmust ebainimlikkus. Kasutasin meelega sõna "orisõdur" -- ma ei tea ju, mida autor täpselt mõelnud on ja kuipalju ta hilisemates osades lubab oma peategelasel ajutegevust ilmutada, kuid perversselt hästi oli paigas ühelt poolt peategelase olemusest tasapisi avanev täielik õigusetus ja ta enda võimetus mõista oma lohutut olukorda, teiselt poolt arutlused kellegi enda eest võitlema panemisest ja inimese-masina vastuoludest, lisades sinna taustale kogu aeg fakte, mis muudavad arutleja suhteliselt eristamatuks neist, keda ta hukka mõistab. Nii jõudis tegelikult raamatu lõpuks kogu kirjeldatud maailma moraalse kriisi lävele, alustades sisuliselt "pahadena" seda, mis oli nende ülima motona kirjas, et seda ei tohi iial enam juhtuda. Kuradi hästi tehtud, Leo!

Ja ainus päris virin on illustratsioonide kohta, mis muidugi ei sega, kuid eriti midagi juurde ka ei anna. Raamatus killuviskamist ei esine ja naerma ajasid mu just need illustratsioonid, täpsemalt üks neist. Vaadake, raamatus seletatakse, et selle raamatu tegelased said kõhutäie naerda, imetledes "kunagi minevikus", ehk siis tänapäevas loodud võõrplaneetlasi -- inimese jaoks ilgete Maa eluvormide mugandusi -- ja et kui fantaasiavaene see on...
...Ja siis joonistab kunstnik raamatusse pildi, kus kohutavalt eemaletõukavalt mõjuv tulnukas on nelja käega sardell...

Igatahes mina küll jään huviga järgmisi osasid ootama.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on eesti ulmes mitu väga sümpaatset autorit, kelle head küljed mõne nõrgema külje esiletükkimisel peitu kaovad ja lõpuks jääb neist kibe-mõru maik.

Kahjuks on sellegi raamatuga nii.Tuues põhjaliku ja omanäolise ulme näol uut tuult, on see tuul paraku juba sumbumas...

Loodud on põnev ja täpne maailm.Olemas on igati intrigeeriv tegelaskuju.Koorumas on lugu aga...

aga:

1.Kompostisioon tundub olevat paigast ära. Kogu huvitav materajal esitatakse igava ja rohkesõnaliste vestluste raames. Sidusus (ja lehekülgede arv) oleks võitnud, kui see teave oleks edastatud mõnel muul moel.
Oli üks kena pärl.
Kolmandik raamatut oli vast läbi kui esimest korda virvendas sisse naine. Ja sedamoodi riivamisi, et andsin kohe mõttes 10 (ei 20) punkti lootuses, et nii jääbki. Paraku mitte. Aga see oli küll värske lähenemine selle hetkeni : "Naine kuskil kõrvalteemana ähmaselt kumamas. Tähtis. Meelierutav. Aga antud temaatikasse otseselt mitte puutuv ja seetõttu vaid viidatav." See lõi teatud hetkeni toreda pingeseisundi kuni läks lamedaks kätte...

2.Kunnas laskub liiga "tehnilistesse" detailidesse. Kas kujutate tänapäeva kirjandust, kus detailselt kirjeldatakse süütevõtme keeramist, pedaalide vajutamise vaheldusmist, käigukagi liigutamist ühest asendist teise ja tulukeste vilkumist ja näitude teavitust - ja nii lehekülgede kaupa? Mõjuks naeruväärselt... Mõjub ju siingi, sest ma ei näe põhjust miks ulmet hinnata mingite alaväärsete kriteeriumite järgi...

3.Ulmekirjanduses püütakse tihti uusi mõisteid ja ajaskaalasid raamatu sabas seletada. Harva kui see kukub loomulikuna välja. Siin tundub selle esituslaad kuidagi eriti lastekirjandusele omane. Ja mõttetu ta ju on. Kõik selgub raamatust, milleks sellist puust ettetegemist? Miks "Sõdurjumalateenris" näiteks ei olnud Patarei ajaloo või N-ajaloo kohta sellist ülevaadet!?

4.Takkajärgi mõjub kõige kehvemana kiri "1.osa" raamatu kaanel, sest pinge ja lugemisisu said juba enne selle raamatu lõppu otsa...

Läbi selle prisma ei paista säravvalge enam üldse valgena...

Nüüd on mul lootusetu Teid veenda, et pean Kunnast hetkel eesti sellelaadse ulme tipuks...

Aga nõnda ma arvan. Ja see ei tähenda, et teeksin hinnaalandust. Õigupoolest just see ei lubagi.

Hinde selgituseks:
Hinne kirjaniku sellele raamatule arvestades minu ettekujutust tema võimetest: 3
Hinne arvestades raamatut sarnase eesti ulme taustal: 5
Hinne konkreetsele liiga toorele raamatule: 3

Koondhinne: 3,6

Teksti loeti eesti keeles

Sihilikult ei lugenud eelmisi arvustajaid enne, kui oma arvamuse kirja saan.Üldiselt olen vaimustuses. Midagi nii mastaapset poleks eesti autorilt oodanud. Väga meeldib põhjalikkus, millega on autor teemat käsitlenud, samuti kandvad ideed, milledeni ilmselt alles järgmis(t)es (?) osades jõudma hakkame.Igal heal asjal on ka omad puudused. Raamatu esimesed 151 lehekülge koosnevad peamiselt dialoogist, mille jälgimine läks pisut raskeks. Pikad ja väga informatiivsed sõnavõtud ei ole võibolla kõige parem lahend sedavõrd mahuka "algandmete" laadimiseks lugejasse.Teiseks võiks tuua natuke raskestijälgitavaks muutuva päris- ja holovisuaalse oleviku/mineviku rägastiku. Kuid see ei sega väga lugemise nautimist - kui jäi segaseks, siis tuleb eestpoolt uuesti üle vaadata või siis kasutada isikliku lahinguarvuti abi ;-)Terminoloogiliselt võib minu arust raamatu päris õnnestunuks lugeda. Ainus, mis pikapeale häirima hakkas oli võibolla "lahinguarvuti", millele oleks võinud mingi muu lihtsama nime välja mõelda. Minupoolest kasvõi üle võtta Kivistiku leiutatud "siirik" näiteks.Aga OK, ei hakka pisiasjade kallal norima.Mis mulle väga meeldib, on raamatu sotsiaal-poliitilis-filosoofiline olemus. Väitlused demokraatlikule ühiskonnale omase individualismi ja militaarse sotsialismi teemal pärinevad väga selgelt Kunnase enese kogemustest ja mõjuvad väga selgelt hoiatusena tagajärgede eest, milleni viib tarbimisühiskonnale omane egotsentrism ja mandumine. "See on hind, mida tuleb maksta" - milline on see hind meie jaoks täna ja milline homme? Selle üle hakkab (võiks hakata) mõtlema iga lugeja.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Nii hea kohe, et lugesin seda igal hetkel kus vähegi sain ja jätsin kogu aeg igast muud asjad unarusse. Nüüd on tuba koristamata ja ise pesemata ja tuju nukker. Mitte koristamatuse või pesematuse pärast, vaid seepärast, et raamat on nukker. Mis seal salata, võttis vahepeal pisara silma.

Mind ei häirinud ei rohked ja pikad dialoogid, pikk sisse juhatus ja tagasivaated. Kõik oli väga kenasti esitatud. Kui ka sellele romaanile kunagi järge ei peaks tulema, ikkagi oleks ta väga hea.

Teksti loeti eesti keeles

Minu ulmelugemuse jooksul vaevub üks kirjanik esimest korda esmalt asju lahti seletama hakata. Ja ennaäe imet, ei ole tal üldse vaja asju mosaiigina segi paisata, et lugu huvitavaks kirjutada.Imeline. Ja mulle harukordselt sobiv. Mulle nimelt meeldib Hea Doktori "Asumist" lugeda ainult Galaktika Entsüklopeediast pärit artikleid.Lugesin ühe hingetõmbega läbi, nautisin loogikat...JA NÜÜD OOTAN JÄRGE...
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea tükk, sellist pole eesti ulmes juba ammu kätte sattunud. Eelpoolarvustajad on juba kõik olulise ära öelnud, lisan ainult selle, et tahaks kähku järge. Ja illustraator pani ka veidike mööda: ei usu, et autor ar`ashw`arhangir`e just selliste meeste suguelunditena ette kujutas, nagu on joonistatud leheküljele nr. 98. Aga muidu on raamat lihtsalt suurepärane.
Teksti loeti kannatamatult järgede peale mõeldes

Minu jaoks arusaamatult ülehinnatud teos. Ma ei tahaks küll mitmete eelarvustajatega konflikti minna, aga kumab läbi see tänaseks juba aegunud suhtumine et "nojah, Eesti autori kohta...". Kui asetada see teos globaalsele skaalale (ja miks ei peaks), siis ei näe ma põhjust keskpärasest kõrgemat hinnet panna. Tunnistan et osalt on see siiski tingitud ka sellest, et klassikaline militaarulme tervikuna mulle viimasel ajal kuigivõrd ei istu.

Kui tegu on hea sarjaga siis tavaliselt tekib mul esimese osa lõppedes kange tahtmine et saaks nüüd kohe järgmise osa käsile võtta. Gort Ashryni puhul valdas mind pärast esimese osa läbilugemist sügav ükskõiksus. Peamine häda on selles, et pole ühtki tegelast, kellele kaasa elada või kelle käekäigu suhtes huvi tunda. Inimrobotina toimiv kloonsõjaväelane selleks ei kvalifitseeru. Ka ei kompenseeri tegelaskujude lamedust mingi muu faktor (mõnede teiste sarnase probleemiga teoste puhul on selleks näiteks ülilahe väljamõeldud maailm).

Pinget võiks tõsta seesama teose pealkirjas sisalduv konflikt, mis peaks ju kujutama endast sarja põhilist sisu. Paraku aga jõutakse sellele alles esimese osa viimasel leheküljel stardipauk anda.

Positiivset ka - erinevalt näiteks Siim Veskimehest ei karju Kunnas oma poliitilist platvormi lugejale filmitegelasliku drill-sergeanti riviesise häälega näkku vaid esitab seda teatava sordiiniga.

Ent kokkuvõtteks siiski - erinevalt Luurajast ei naudi mina kuigivõrd võimalust lugeda lihtsalt 400 lehekülge Galaktika Entsüklopeediat.

Teksti loeti eesti keeles

Kaldun selle raamatu suhtes ühe eelneva arvustaja, Jan Põlluste hoiaku poole. Kolmsada üheksakümmend neli lehekülge huvitavat ja intelligentset materjali läbi lugeda on puhas rõõm . Peter F. Hamiltoni suhtelise (loe: osade teoste) austajana on 400 lehekülge sissejuhatust absoluutne norm, miinimum - alles kuskil 500 peal hakkab midagi juhtuma. Leo Kunnase raamatus on just Hamiltoni raamatutele teisigi viiteid ja seoseid, mida ei saa juhuslikuks pidada. Ja need lisad – tähtsündmused ja terminiseletused – on puhas klassika. Mina nende kallal küll ei nori, jätsin need pärast raamatu lõppu veel järgmiseks päevaks magustoiduks.

Jah, ajalooülevaate andmiseks valitud vorm veidi häiris, sest kommodoor ja vastselt küberunest äratatud kapten (peategelane) muudkui vestlevad ja vestlevad, veidi imelikus stiilis. Aga noh, võibolla 2991. aasta sõdurid niimoodi räägivadki. Mind aga häiris rohkem asjaolu, et nad pidid ju surmväsinud olema, kas nad magama ei lähegi, ise pidid juba jalapealt kukkuma?? Ja ikka veel ei lähegi?? Ja veel? Ja ikka veel? (Umbes nigu teismelised õhtul arvutis, no ei lähe magama, eks.)
Samas mõtlesin, et (üks) teine võimalus ajalooliseks positsioneerimiseks oleks otsene jutustamine ja ma ei ole kindel, kas see oleks olnud vestlusest parem. Võibolla ehk lühem. Aga jah, see osa raamatust mõjus kindlasti konstrueerituna. Nautisin seda sellegipoolest, iga viimse kui sõjaväelise pisiasjani.

Edasi tuli tüdruk ja lubamatu armastus (föderaalarmee sõduritel ei olnud ju lubatud tsiviilelanikega suhelda, saati siis abielluda), mis lisas oluliselt mõõtmeid peategelase moraalsesse maailma. Kogu suhe oli selge juba varasemast, aga sellele oli vaja anda liha luudele.
Ei ole nii kindel, kas “siirik” oleks parem kui “lahinguarvuti”, kuigi lühem võiks see sõna olla küll, kuna seda niivõrd palju kasutatakse ja teiste lühenduste taustal (GALNET, MILNET) kõlaks mingi lühendus hästi. LahArv... L-Arv... larv. Oh, kui õudne. Kunnas kindlasti oskab järgmises osas paremad lühendid välja mõelda. (Ja olgu ikka pikk ajalooline selgitus, miks mingi termin kasutusele võeti! ;);) )

Ja et illustratsioonid ulmeraamatus? NO SEE ON – no see on... NO TÕESTI HÄSTI LAHE! Tehke seda veel! Ma ei ole kindel, kas just kõik pildid sada prossa täppi läksid, aga kümme skaudipunkti Lauri Vahurile! Hõissaa! sci-fi ja fantasy romaanidele, kus on sees pilte! Vau ja uuenduslik ja retro. Äge.

Kogu militaarjutt on tegelikult täiesti talutav, kui pidada meeles, kes on autor, aga lehekülgedel 230 kuni 235 toodud „Tiigri” tanki kirjeldus läks minust küll täiesti mööda (erinevalt Annast, eks). Miskipärast on mul tunne, et autor pani selle sinna sisse toimetaja kiuste, ise vaikselt naerda kihistades (umbes nagu moos moos moos), sest raske on ülejäänud teksti taustal uskuda muud.

Olin pärast Veskimeest ja Pähklit jätnud eesti ulme sinnapaika kui lihasmeeste tibiparadiisi, aga Leo Kunnas on mind ümber pööranud.

Eesti mehed ikkagi oskavad korralikke jutte kirjutada. OOTAN JÄRGE!

PS! Ja ma ei saa üldse aru, mis sardellijutt siin käib – arwasharhingiritel olid ju kaitseülikonnad seljas (vt lk 95, eelviimane lause), ei saanudki ju neid ennast näha! Aga Gigeri võrdlemine selle raamatu illustraatoriga on ee... tobe.. AGA MILLAL TULEB JÄRKA OSA??!!! PILTIDEGA, PALUN!!

Teksti loeti eesti keeles

Hindeks 4, kuid see võib järgede lugemisel muutuda 5-ks

Tekst ise oli väga haarav ja raamatut oli raske mõneks muuks tegevuseks käest panna. Aga kaheks olulisemaks miinuseks peaksin liigset tekstimassi ja liialt absurdset kommodoori-minategelase vahelist dialoogi. Sellel dialoogil oli selline viga, et seal käsitleti ka selliseid asju, mida oli vaja lugejal teada, kuid mis tegelikult oleks sisaldunud sedasorti tegelaste jutuajamises ainult siis, kui dialoogi mõlemad osapooled on väga purjus või pilves. Saan täiesti autorist aru, et tal oli miskil viisil vaja lugejale taust ja olustik ära kirjeldada, kuid seda teha kommodoori-minategelase dialoogi kaudu oli äärmiselt kohmakas võte.
Teksti loeti eesti keeles
8.2010

Ma ei saagi nüüd aru, kas raamatu maht tuleneb sellest, et Kunnas on tahtnud kasvõi plasmanui neljaks kõik oma geniaalsed ideed edasi anda, või sellest, et ta muretses lugeja taipamisvõime pärast ning püüdis kõik nanopuust ja kvantpunaselt ette teha. Või äkki mõlemast.

Asi pole isegi selles, nagu Gort Ashryn oleks mehe debüüt. Ta on oma kirjutusoskust juba mitmel korral tõestanud, lisaks dokumentaalromaanile “Viiv pikas sõjas” ka romaanid “Kustumatu valguse maailm” ja “Sõdurjumala teener”. Viimaste ühisväljaande võtsin ma kõige kibedamal ulmelugemise ajal (vähem kui kuu enne Stalkeri-hääletust) spetsiaalselt raamatukogust, veendumaks, et “Viivust” jäänud hea mulje tõele vastab. Vastab jah. Aga Gort Ashryniga on ta endale pikalt ja mõnuga vett tõmmanud.

Sulatatakse Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII pärast pikka kosmosereisi üles, ja niipea, kui ta enamvähem oma nime meenutada suudab (hehe), järgneb sada viiskümmend lehekülge ekspositsioonilist dialoogi stiilis “Nagu te hästi teate, [lehekülg detailset möla], ja kas te oskate selle põhjustest midagi rääkida?” — “Mul pole küll arvutti käepärast, aga minu eelkäijate mälestused [pool lehekülge detailset möla], mis küll asja sugugi selgemaks ei tee, oskaksite ehk mind valgustada?” Vähemalt niipalju viisakust on autoril olnud, et nimetada selle möla kogukestuseks realistlik kuus tundi — mis muidugi kuidagi ei selgita, miks ikkagi laipväsinud sõjaväelased teineteisele populaarteaduslikke loenguid peavad. Praktiliselt kõik dialoogid järgivad sama mustrit, ja teate mis, natuke nagu kehv on lugeda. Meile esimese köite jooksul katkematu joana kaela valatav maailm ei ole eriti huvitav, ammugi ei mängi need ajaloodetailid loos mingit olulist rolli.

Teksti puhtkirjanduslik tase on ikka väga nõrk, aga ulmeline osa ootab alles ees! Üsna lugemise alguses tekkisid mul tugevad paralleelid ühe enim sitta imitatsiooni sünnitanud ulmežanri, küberpungiga, ja ma mõtlesin Gort Ashryni iseloomustamiseks välja sõna ‘heinleinpunk’. Ebaaus Kunnase suhtes, aga ise ta ju hakkas norima…

Kogu atribuutika järgib põhimõtet, et kõik uus on lihtsalt hästiminiaturiseeritud vana. Tore muidugi, et autor suudab ette kujutada, et ükski tehnoloogia ei teki tühja koha peale, ja et see tavaliselt ka vidinate nimetustes kajastub, aga piirduda lihtsalt olemasolevatele asjadele hästi futude eesliidete lisamisega, ilma et nende olemuses midagi muutuks… Noh, et kõik asjad on väidetavalt tihkelt nanosid (vabandust, vananenud tehnoloogia, pikosid) täis, aga roboti alt ära kruvitud jalad on ikka kahtlaselt rauast ja õliplekilised. Tavaline õppevahend Gort Ashryni maailmas on täiuslikult reaalsust kopeeriv arvutisimulatsioon, aga selle nähtav ja kuuldav osa mängitakse ikkagi maha keskmise rokk-kontserti mahus hologrammi abil! Jättes kõrvale natuke naljaka fakti, et ulme-hologrammidel pole tõesti mitte midagi pistmist tegelike hologrammidega, peab ikkagi küsima: miks nii?

Peamiselt piirdub tehnika võimsuse edasiandmine hooletute möödaminnes märkustega, kuidas näiteks detsimeeritavad hukati lähidistantsilt (kolmsada meetrit), aga ei siin ega järgmises osas ei joonistu kuidagi välja, kuidas lähidistantsi selline tähendus lahingutaktikat mõjutab. Või siis mainib minategelane, kuidas ta hästi närvis oli ja mingi otsuse tegemine hullult kaua võttis, mingi neli millisekundit (ma jätan siinkohal väga hoolikalt norimata selle kallal, kuidas peaks kuitahes vahetult närvisüsteemi ühendatud arvuti suutma signaale ajus kiiremini edasi pressida kui see biokeemiliselt võimalik — määdzhik noh, tulevik). Arvutid, muide. Mingi nipiga ületab üksainus selline miljoneid kordi inimese ajupotentsiaali. Jätame — jällegi — kõrvale probleemi, kuidas saab arvuti võimsuselt inimest nii palju ületada ja ikkagi üheselt masinlikuks jääda (noh, see ‘potentsiaal’ võib ju tähendada näiteks elementide arvu riistvaras, mitte vaimset suutlikkust); häda on selles, et nonde arvutite suutlikkus ei avaldu kuidagi süsteemselt. Lisa sellisele hullvõimsale masinale üks armetu tattaeglane inimaju ja ongi võitmatu kooslus — nimetatud aeglus on oluline, sest piirab üsna rängalt reaktsioonikiirust. Võitlevad vennad (vist küll alles järgmises osas) isepaljunevate lahingurobotitega, ja ena imet, nood on täiesti abitud, sest suudavad arvutada korraga 2hästi_väike_n käitumismustrit, ja väike bounding overwatch või midagi inimeste poolt muudab kogu robotite kiiruse ja võimekuse ebaoluliseks nende taktikaliste puudujääkide tõttu…

Absoluutselt kogu tehnika on hoolikalt lahti seletatud, muidugi nii, et olemusest aimu ei saaks (ei ole ju olemas neid asju), aga piisavalt, et väga puiselt mõjuda.

Palja silmaga, nende ürgsete soojuskaamerate või infrapunaseadmetega meid vaevalt võinuks avastada, kuid biosensoorse akustika abil, millega teatavasti on võimalik registreerida pisimaidki elutegevuse märke sadade kilomeetrite kauguselt, või Q-kiirtega, mille suhtes läbitungimatut või moondeomadustega materjali pole veel leiutatud, võinuks ilmselt näha meie positsioone nagu peopesal.

Biosensoorne akustika on siis elutajuv kuulmine? Nunuh, väga ilmekas… Q-kiired (nii üheksateistkümnes sajand on see nimi) aga imerohi, mis tagab, et kui tulevikus ikka väga vaja on, saavad tegelased kõigest läbi vaadata (selle kasutamine eeldatavasti nõuab samal tasemel leidlikkust kui kunagine tuumafüüsikute nali, neutriinopomm — kui see kõigest läbi võtab, siis on mingi pildi nägemine nagu komplitseeritud ju?).

Seal, kus tegelased vastastikku loengute pidamisest natuke puhata saavad ja autor midagi sisulisemat kirjeldab, on tulemus tavaliselt sama nõrk. Näide: peategelane tuli möödaminnes välja olulise taktikalise uuendusega, õpetades oma kompaniis endale lisaks välja tosin tulejuhti. Normaalselt on neid kaks. Neidsamu tulejuhte, kes, “nagu me kõik hästi teame”, esimesena surma kipuvad saama, sest kogu vastase tuli koondub neile. Selline tunne, nagu Henry Ford XXIX oleks välja tulnud olulise tehnilise uuendusega ja pannud kõigile autodele piduripedaali, kui varem olid need ainult igal kolmandal. Okei, äkki ilmnebki ammustandardiseeritud koosseisude juures täiesti rutiinselt selliseid kahe silma vahele jäänud elementaarseid võimalusi, aga siis võiks seda ju möödaminneski mainida. Ega kõik lugejad pole kogenud kaadrisõjaväelased. Ja noh, tegelastel selliste mainimistega juba hammas verel.

Ma ei saa kohe muidu, kui pean lisama lingid kahele kirjale ulmelisti arhiivis: 02.11.1999 ja 17.04.2007 (olulised on mõlema faili esimesed kirjad Juhan Habichtilt). Gort Ashryn kannatab väga tugevalt selle all, et kõik ideed, mida autor enamvähem seostatud tekstiks suutis vormida, on raamatusse sisse saanud, on nad mingitpidi olulised või mitte (üldiselt mitte…).

Jah, mastaapset tulevikuajalugu Eestis seni tõesti pole olnud. No ja siis, ega Gort Ashryn sellest paremaks ei muutu? Star Treki, khm, headus ei sõltu kübetki sellest, kui palju sündmusi ja kui täpselt nad lähemast kolmest sajandist paika panevad.

Sotsiaalsete ja moraalsete probleemide käsitlust raamatus ei taha ma torkidagi. Lõppeks kirjutab Uido Truijagi sotsiaalsetest ja moraalsetest probleemidest…

Ahjaa, illustratsioonid. Või hea küll, pildid, ei taha nende peale võõrsõnu raisata:-) Ulmes on pildid saatanast, kui just väga head põhjust pole. Kaanepilt on mõttekas, Gort Ashryni kaanekujundused on kenad tagasihoidlikud, aga pilte teksti sisse toppida, eriti veel nii abituid, on omapärane idee. Kui üldse, siis midagi abstraktsemat; mulle jääb vist alatiseks meelde Zelazny “Valguse isanda” kunstniku omapärane agressiivne stiil.

Teksti loeti eesti keeles

Minu hinnang põhineb kahe esimese Gort Ashryni triloogiasse kuuluva romaani lugemisel. Hinne kujunes puhtalt võrdlusena triloogia teise köitega. Esimene jääb ikka tunduvalt järjele alla. Ega siin palju uusi tähelepanekuid edasi anda polegi, enamus juba eelnevate arvustajate poolt välja toodud. Raamatut lugedes möödusid esimesed 150 lehekülge ikka vägagi vaevaliselt. Kõik see dialoogi pandud ajaloo lahtiseletamise oleks võinud ju lisada teose lõpus olevasse kroonikasse. Kroonika oleks natuke pikem tulnud, kuid see eest säästnud lugejat. Kardan, et paljud vähe ulmekaugemad inimesed loobusid peale esimest 100 lehekülge lihtsalt sellest läbi närimisest. Kuid järgnev oli ikkagi juba hoopis teine tera (rääkimata II osast). See detailirikas ja täielikult läbitöötatud maailm, mille Kunnas on loonud on ikka vaimustav. Raamatu teise poole lugemine läks lenneldes ning juba otsisin riiulist triloogia teist köidet. Väiksed märkused: no ei ole tarvis lisada teose lõppu mõistete seletavat osa, kui juba teoses kõik mõisted üksikasjalikult lahti seletatud. Kas selgitab tekstis ja loobub lõpus olevast seletustest või jätab tekstis mõisted lahti seletamast ja lisab selgitused lõppu. Pole mõtet dubleerida. Teine märkus oleks illustratsioonide aadressil. Neid on eelnevad arvustajad juba laitnud/kiitnud. Mina tahan ühe puhtalt tekstiga oleva vastuolu välja tuua, mis kohati hakkas häirima. Tekstis (nii I osas kui ka II osas) on mitu korda mainitud seda, et sõdurid on kiilakad. Isegi on lõik, kus Anton Irv VIII-l hügieeniprotseduuride käigus juuksed maha lõigatakse. Aga illustraatori piltidel järjepidevalt, kõigil sõduritel ilusad kammitud soengud peas. Nii ikka ei saa, enne piltide joonistamist tuleks ikka tekstiga korralikult tutvuda.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu lugemine tegi mu kangesti õnnelikuks.

Esiteks seepärast, et kaheldamatult oskab Kunnas kirjutada: tal on karakteritunnetust, ta ei põrka actionist tagasi ega karda ka emotsioone.

Teiseks seepärast, et mul oli jäänud mulje: militaarulme tähendab pidevat tagumist, keegi saab kogu aeg näkku või makku, ja just seepärast on kogu aeg kohutavalt igav. Noh, et pole vaheldust või sedasi.
Aga Gort Ashryn kulges nagu koiliblika lend kampsunilt seinale, seinalt peeglile, peeglilt mantlile ja ainult vahepeal käis paar üksildast heledat laksu ka ära.

Kolmandaks oli maailm põnev. Põnev = mõtlemapanev, on ju. Eriti tore oli see moraalselt väga mitme otsaga "elukutselise sõduri" kontseptsioon. Tõsiasi, et ei antud valmis vastuseid "see valik on üleni hea ja see teine on üleni halb" vaid lasti lugejal ise kaasa mõelda.

Ainus asi, mis mulle ei meeldinud, oli kohustuslik "kohtumisel kauni neiuga saabuvad kohale ka vägistamishuvilised lollid jõmmid, keda kangelane tümitada saab". Seekord oli lahendus õnneks ootamatu (neiu mitte ei langenud troppide kahjutukstegemise järel kangelasele kaela vaid vihastas ja hakkas kartma), ent siiski. No kuulge! tegelikult ei ole vägistamishuviline jõmmikamp mingisugune normaalsus, mida iga inimene elus ikka 3-4 korda ära näeb, vaid selge anomaalia, ja tegelikult ei karga üheski mulle teadaolevas mittesõjaaegses ühiskonnas mingisugune vägivaldurite kamp iga kord põõsast välja, kui mõni tütarlaps öösel vähekeseks jalutama läheb.
Seda tankiajalugu võinuks ehk ka vähe tagasihoidlikumalt esitada. Kaks lehekülge lugesin päris huviga, aga edasi läks juba väga tüütuks. Romaan ju ikkagi, mitte EE!

Siiski, lahedusi oli ses raamatus kordades rohkem kui lamedusi ja Eesti taustsüsteemis midagi alla 5 panna ei raatsi. Oleks väljamaa raamat, v-o paneksin nelja. Noh, et Eriksoni sõjaväelood on tegelt ägedamad või nii.
Aga hea raamat nii ehk teisti.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin, et üllatus-üllatus: esimesele osale ei olegi hinnet pannud. Mis siin ikka: selge "5" minu silmis. Silmapaistev teos (kõik kolm osa üheskoos) ulmekirjanduses.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Raamat, mis sai romaanivõistlusel auhinnalise koha... Ühest küljest on see loomulikult positiivne -- ikkagi tunnustus! -- aga teiselt poolt -- arvestades minu isiklikku ülijahedat suhet eesti päriskirjandusega -- teeb natuke ärevaks. Ega's midagi -- tuli läbi lugeda.
 
Tulemus... No ma ei tea. Ühest kuljest on kirjapandu ju üdini JJ-le iseloomulik -- kogu übertehniline vidinavärk, mida saadab efektne kärts-mürts-põmm ja pritsuvad sidekoed, mis paraku on mind JJ loomingu juures alati suuresti õlgu kehitama pannud. Teisalt, IMHO hindab kodumaine kirjandusmaastik miskipärast teoseid, kus on väga olulisel kohal alkoholiga liialdav tegelane. Ühesõnaga, mõlemast parem võtta ja õigel hetkel õiges kohas olla väärib kindlasti preemiat.
 
Aga teist korda ma seda siiski ei loe ja järge ka ei oota. ENT oleks võinud ka palju hullem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt, mis tegi saksa ulmemaastikul piltlikult öeldes puhta töö, võites nii Kurd-Lasswitz-Preisi kui ka Deutsche-Science-Fiction-Preisi. Teenitult. Ääretult muhe mõneleheküljeline jutuke eestikeelse pealkirjaga "Asjade internet" aasib mõnuga intelligentsete kodumasinate aadressil ehk mis saab, kui külmik avastab juhuslikult, et piim kapis on hapuks läinud ja netiühendus millegipärast puudub...
 
Mitu päeva hiljemgi toob naeru näole!...
Teksti loeti saksa keeles

Mahhanenko värske raamat on young adult. Isegi very young adult. Mitte ainult sellepärast, et peategelased on 10aastased nagamannid, vaid eelkõige süžee lihtsuse tõttu -- no et on head, on (väga) pahad, ja on ka paar heaks maskeerunud salapaha,... ja ülejäänud osi ei ole. Süžeekäänakuid ka ei ole, sirge madin enam-vähem algusest lõpuni välja. Actionikirjeldamist Mahhanenko valdab, iseasi muidugi, kas reaalselt hinnates üks 10aastane selleks kõigeks võimeline peaks olema. Aga fantasyvärk, miks mitte.
 
Lugu toimub virtuaalses pseudokeskaegses fantasymaailmas, kus maagia on esindatud võlukaartitega -- mana olemasolul puhud kaardile peale, lausud parooli (sic!) ja tulebki! Server on isikustatud jumal. Peategelane on maakolkas üks väheseid maagiavõimetega inimesi. Paraku ei tohi orbu seaduslikult enne täisealiseks saamist üldse füüsilise töö peale rakendada, mistõttu hooldajaks määratud kohalik võim poisist absoluutselt ei hooli. Niisama ringikondav klutt sattub kohalises varemetes kõigepealt peale kuritegelikule tehingule, sealt pagedes aga varemete all asuvale linnale ja siis lähebki õige märul lahti -- et ca 3500 aastat tagasi tuli Maale Mäng, mille vastu ägedates lahingutes hävitatud kõrgtehnoloogiline tsivilisatsioon (mille relvi siin-seal ikka veel leitakse (seejuures laserpüss konverditakse jooksvalt maagiakaardiks!)) tundub et suutis sissetungijad minema kupatada. Ja kõik ei ole muidugi nii nagu ametlik ajalugu seda serveerib.
 
Intriig jääb õhku rippuma, nii et tuleb järgmist köidet ootama jääda.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Sarja "Muudetute maailm" kolmas romaan on veelgi vingem kärts-mürts-põmm kui eelmised kaks. Tulnukate poolt nanotehnoloogia abil arvutimänguks muudetud Maa ägab kõiksugu tulnukrüüste käes ning vaid loo peategelane tekitab viimaste seas kaost ja kadusid. Ja seda vägagi edukalt, eriti kui maalase "jultumus" MänguOmanikul üha suuremaid raevupurskeid esile kutsub ning eriti kui sellest tingitult tekib kaadri taha uus osaline: MänguLooja, kes miskipärast on huvitatud MänguOmaniku kahjustamisest.  Esimese boonuste toel jõuab peategelane Mängu enneaegselt ära lõpetada.  
 
Lühidalt öeldes jääb Maa pärast grand finale't alles ja isegi mõned miljonid inimesed jäävad ellu. Peategelasel nii hästi ei lähe ning tundub, et järg tuleb. Seda otseselt ootama ei jää, aga kui see tuleb, siis ikka loen. Nii palju ühes kohas korraga kokku pressitut deus-ex-machina't ei tohi ripakile jätta. :-)
Teksti loeti vene keeles