Kasutajainfo

Leo Kunnas

14.11.1967-

  • Eesti

Teosed

· Leo Kunnas ·

Gort Ashryn: I osa. Enne viimast sõda

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Päevaleht» 2008

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
9
4
3
0
1
Keskmine hinne
4.176
Arvustused (17)

Kõigepealt peaks põhjendama Kunnase esimesele ulmeromaanile antud hinnet... hästi kirjutatud, aga ma ei suuda anda maksimumhinnet triloogia esimesele köitele, mille esimene pool on sisuliselt sissejuhatus ja teine tagasivaade. Peaaegu 400-leheküljelise köite jooksul arutab 30. sajandil kahe iiripärase nimega separatistliku planeedi (siit ka pealkiri) poole suunduva Maa Föderatsiooni sõjaväe-transportkosmoselaeva pardal viibiv kloonsõjaväelane kapten Anton Irv VIII kamraadidega oma tsvilisatsiooni ajalugu ja sõdu ning meenutab interaktiivse holoprogrammi kaasabil enda armastuslugu Anna-nimelise tütarlapsega planeedil Vladikosmos.

Kunnase tulevikunägemuses on Maa pärast 23. sajandil toimunud tulnukate invasiooni ühtseks riigiks liidetud ja 30. sajandiks eksisteerib võimas galaktiline impeerium. Sõduritena kasutatakse mineviku kuulsate sõjaväelaste kloone (nagu ka peategelane, kes on loodud Vabadussõjas langenud Anton Irve põhjal), keda on holosimulatsioonide kaasabil lapsepõlvest peale sõduriteks koolitatud, kellel puuduvad igasugused õigused peale õiguse individuaalsusele (kaht klooni korraga ei tehta) ja kelle ainus eesmärk on sõdida. Sõjaväe teaduslaborites aga tegutsevad endiste kuulsate teadlaste kloonid. Väidetavalt motiveerib sõdureid ilmselt jaapani bushodost kopeeritud aukoodeks, ehkki hoopis tõenäolisemalt süütunne kamraadide kollektiivse karistamise pärast deserteerimise korral. Nii et suhteliselt masendav tulevikunägemus, mida iseloomustab hästi ka kurb armastuslugu loo teises pooles-Irv VIII-ndal ei lubata Annaga abielluda ning ebaseaduslike kontaktide pärast tsiviilelanikega saadetakse ta hoopis eriti karmi sõjakooli vaenulikul planeedil.

Hästi kirjutatud militaarulme, kus lisaks madinale ka filosoofiat ja kus kirjapandu parajalt mõtlemisainet pakub. Loodetavasti saab järgmistele köidetele rahumeeli maksimumhinded panna, millega aga pea 400-leheküljelist proloogi hästi pärjata ei tahaks.

Teksti loeti eesti keeles

Tänu Kristjani arvustusele ei pea ma sisust pajatama, sest ta on kõike olulist puudutanud.

Tahaksin alustada seda arvustust positiivses toonis, sest üldmulje romaanist on hea, teosel on õige mitu plaani ja eksisteerib tugev sisemine loogika. Ehk siis on tegemist korralikult teostatud ja läbimõeldud jutustusega, üsna sünge ja mõtliku looga, ning see kõik kokku on Eesti kirjandusmaastikul juba tohutult kõva sõna. Ma mõtlen just kirjandust tervikuna, mitte ainult ulmet – minuarust ilmub aastas 5-6 raamatut, kus kompositsioon paigas ja mõtteid leida. Leo Kunnasel on need tingimused täidetud.

Miks ma ikkagi "4" panen. Tõenäoliselt samadel põhjustel, miks enamik tühikirjanduse, st. peavoolu austajaid seda raamatut iial kätte ei võta -- tõeliselt masendav on lugeda lehekülg lehekülje järel väljamõeldud tehnika võimsuse ja võimaluse kirjeldusi ning nii äraleierdatud ja odav on võte, kus esimese asjana hakkavad kaks esimest tegelast raamatus seletama teineteisele ajalugu ja võrdlema seda "keskajaga", ehk siis tänapäevaga. Võib ju andeks anda, et terve see esimene jagu ongi tolle maailma paikapanek ja seda eesmärki täidab teos suurepäraselt, lisaks on tollele kahe mehe tegelikult näoga lugeja poole seismisele ja meile asjade selgitamisele ka omast kohast viisakas põhjendus välja mõeldud. Olgu, seedime selle ära. Raamatu teine pool aga ei suutnud huvi üleval hoida ühel lihtsal põhjusel -- autor on alguses põhimõtteliselt ära rääkinud, kuidas peategelasel tolle tšikiga läks, nii et kõik hilisem on vaid vormistamise küsimus.

Ise ma muide lugesin kõik need eespool mainitud kirjeldused läbi. Kasvõi professionaalsest kretinismist -- et kas see kõik ikka kokku sobib ja liigselt võimatustest ei kubise. Teate -- ei kubise, vastupidi -- mõneti väga lugupidamistvääriv oli lugeda selliste vidinate loogilise süsteemi kirjeldust. Ma ei riski öelda, kas ma üldse olen nii läbimõeldud ja loogikaaukudeta maailmast lugenud. Olgu, vastuolusid oli, aga see on juba tõepoolest norimine... Igatahes on näha ja tunda -- fakt, mida kõik siinmail muidugi teavad -- et mees on sõjanduses kodus ja üsna laia silmaringiga. Teisalt tuleneb sellest kõigest ka raamatu suurim miinus, kui lugeja ei ole just üsna tuima militaarulme austaja. Täpsustagem -- mul ei ole midagi militaarulme vastu, kuid isegi RAH-ile ei taha ma andeks anda, et pool "Starship Troopersist" koosneb minu jaoks sügavalt mõttetust militaarsest siblimisest. Ma tean, et see on päriselt ka teatud inimeste elu, kuid mulle on alati tundunud, et sellega hoitakse neid liikumas nagu eeslit nina ees rippuva porgandiga, et nad jumala eest hetkekski maha ei istuks ja mõtlema ei hakkaks. Olgu, Leo Kunnas mõtleb. Jällegi annan ma maksimumpunktid sellele, kuidas asjadel on mitu külge ja kuidas ühe loo seest koorub välja teine, enamasti laiema plaaniga; kuidas kogu sellele maailmale lisatakse värve, näidates nonde orisõdurite elu-olu -- jällegi minu jaoks, eks ole -- täielikult mõttetut võltshiilgust ja tuuakse selle tagant välja kogu skeemi tintmust ebainimlikkus. Kasutasin meelega sõna "orisõdur" -- ma ei tea ju, mida autor täpselt mõelnud on ja kuipalju ta hilisemates osades lubab oma peategelasel ajutegevust ilmutada, kuid perversselt hästi oli paigas ühelt poolt peategelase olemusest tasapisi avanev täielik õigusetus ja ta enda võimetus mõista oma lohutut olukorda, teiselt poolt arutlused kellegi enda eest võitlema panemisest ja inimese-masina vastuoludest, lisades sinna taustale kogu aeg fakte, mis muudavad arutleja suhteliselt eristamatuks neist, keda ta hukka mõistab. Nii jõudis tegelikult raamatu lõpuks kogu kirjeldatud maailma moraalse kriisi lävele, alustades sisuliselt "pahadena" seda, mis oli nende ülima motona kirjas, et seda ei tohi iial enam juhtuda. Kuradi hästi tehtud, Leo!

Ja ainus päris virin on illustratsioonide kohta, mis muidugi ei sega, kuid eriti midagi juurde ka ei anna. Raamatus killuviskamist ei esine ja naerma ajasid mu just need illustratsioonid, täpsemalt üks neist. Vaadake, raamatus seletatakse, et selle raamatu tegelased said kõhutäie naerda, imetledes "kunagi minevikus", ehk siis tänapäevas loodud võõrplaneetlasi -- inimese jaoks ilgete Maa eluvormide mugandusi -- ja et kui fantaasiavaene see on...
...Ja siis joonistab kunstnik raamatusse pildi, kus kohutavalt eemaletõukavalt mõjuv tulnukas on nelja käega sardell...

Igatahes mina küll jään huviga järgmisi osasid ootama.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on eesti ulmes mitu väga sümpaatset autorit, kelle head küljed mõne nõrgema külje esiletükkimisel peitu kaovad ja lõpuks jääb neist kibe-mõru maik.

Kahjuks on sellegi raamatuga nii.Tuues põhjaliku ja omanäolise ulme näol uut tuult, on see tuul paraku juba sumbumas...

Loodud on põnev ja täpne maailm.Olemas on igati intrigeeriv tegelaskuju.Koorumas on lugu aga...

aga:

1.Kompostisioon tundub olevat paigast ära. Kogu huvitav materajal esitatakse igava ja rohkesõnaliste vestluste raames. Sidusus (ja lehekülgede arv) oleks võitnud, kui see teave oleks edastatud mõnel muul moel.
Oli üks kena pärl.
Kolmandik raamatut oli vast läbi kui esimest korda virvendas sisse naine. Ja sedamoodi riivamisi, et andsin kohe mõttes 10 (ei 20) punkti lootuses, et nii jääbki. Paraku mitte. Aga see oli küll värske lähenemine selle hetkeni : "Naine kuskil kõrvalteemana ähmaselt kumamas. Tähtis. Meelierutav. Aga antud temaatikasse otseselt mitte puutuv ja seetõttu vaid viidatav." See lõi teatud hetkeni toreda pingeseisundi kuni läks lamedaks kätte...

2.Kunnas laskub liiga "tehnilistesse" detailidesse. Kas kujutate tänapäeva kirjandust, kus detailselt kirjeldatakse süütevõtme keeramist, pedaalide vajutamise vaheldusmist, käigukagi liigutamist ühest asendist teise ja tulukeste vilkumist ja näitude teavitust - ja nii lehekülgede kaupa? Mõjuks naeruväärselt... Mõjub ju siingi, sest ma ei näe põhjust miks ulmet hinnata mingite alaväärsete kriteeriumite järgi...

3.Ulmekirjanduses püütakse tihti uusi mõisteid ja ajaskaalasid raamatu sabas seletada. Harva kui see kukub loomulikuna välja. Siin tundub selle esituslaad kuidagi eriti lastekirjandusele omane. Ja mõttetu ta ju on. Kõik selgub raamatust, milleks sellist puust ettetegemist? Miks "Sõdurjumalateenris" näiteks ei olnud Patarei ajaloo või N-ajaloo kohta sellist ülevaadet!?

4.Takkajärgi mõjub kõige kehvemana kiri "1.osa" raamatu kaanel, sest pinge ja lugemisisu said juba enne selle raamatu lõppu otsa...

Läbi selle prisma ei paista säravvalge enam üldse valgena...

Nüüd on mul lootusetu Teid veenda, et pean Kunnast hetkel eesti sellelaadse ulme tipuks...

Aga nõnda ma arvan. Ja see ei tähenda, et teeksin hinnaalandust. Õigupoolest just see ei lubagi.

Hinde selgituseks:
Hinne kirjaniku sellele raamatule arvestades minu ettekujutust tema võimetest: 3
Hinne arvestades raamatut sarnase eesti ulme taustal: 5
Hinne konkreetsele liiga toorele raamatule: 3

Koondhinne: 3,6

Teksti loeti eesti keeles

Sihilikult ei lugenud eelmisi arvustajaid enne, kui oma arvamuse kirja saan.Üldiselt olen vaimustuses. Midagi nii mastaapset poleks eesti autorilt oodanud. Väga meeldib põhjalikkus, millega on autor teemat käsitlenud, samuti kandvad ideed, milledeni ilmselt alles järgmis(t)es (?) osades jõudma hakkame.Igal heal asjal on ka omad puudused. Raamatu esimesed 151 lehekülge koosnevad peamiselt dialoogist, mille jälgimine läks pisut raskeks. Pikad ja väga informatiivsed sõnavõtud ei ole võibolla kõige parem lahend sedavõrd mahuka "algandmete" laadimiseks lugejasse.Teiseks võiks tuua natuke raskestijälgitavaks muutuva päris- ja holovisuaalse oleviku/mineviku rägastiku. Kuid see ei sega väga lugemise nautimist - kui jäi segaseks, siis tuleb eestpoolt uuesti üle vaadata või siis kasutada isikliku lahinguarvuti abi ;-)Terminoloogiliselt võib minu arust raamatu päris õnnestunuks lugeda. Ainus, mis pikapeale häirima hakkas oli võibolla "lahinguarvuti", millele oleks võinud mingi muu lihtsama nime välja mõelda. Minupoolest kasvõi üle võtta Kivistiku leiutatud "siirik" näiteks.Aga OK, ei hakka pisiasjade kallal norima.Mis mulle väga meeldib, on raamatu sotsiaal-poliitilis-filosoofiline olemus. Väitlused demokraatlikule ühiskonnale omase individualismi ja militaarse sotsialismi teemal pärinevad väga selgelt Kunnase enese kogemustest ja mõjuvad väga selgelt hoiatusena tagajärgede eest, milleni viib tarbimisühiskonnale omane egotsentrism ja mandumine. "See on hind, mida tuleb maksta" - milline on see hind meie jaoks täna ja milline homme? Selle üle hakkab (võiks hakata) mõtlema iga lugeja.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Nii hea kohe, et lugesin seda igal hetkel kus vähegi sain ja jätsin kogu aeg igast muud asjad unarusse. Nüüd on tuba koristamata ja ise pesemata ja tuju nukker. Mitte koristamatuse või pesematuse pärast, vaid seepärast, et raamat on nukker. Mis seal salata, võttis vahepeal pisara silma.

Mind ei häirinud ei rohked ja pikad dialoogid, pikk sisse juhatus ja tagasivaated. Kõik oli väga kenasti esitatud. Kui ka sellele romaanile kunagi järge ei peaks tulema, ikkagi oleks ta väga hea.

Teksti loeti eesti keeles

Minu ulmelugemuse jooksul vaevub üks kirjanik esimest korda esmalt asju lahti seletama hakata. Ja ennaäe imet, ei ole tal üldse vaja asju mosaiigina segi paisata, et lugu huvitavaks kirjutada.Imeline. Ja mulle harukordselt sobiv. Mulle nimelt meeldib Hea Doktori "Asumist" lugeda ainult Galaktika Entsüklopeediast pärit artikleid.Lugesin ühe hingetõmbega läbi, nautisin loogikat...JA NÜÜD OOTAN JÄRGE...
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea tükk, sellist pole eesti ulmes juba ammu kätte sattunud. Eelpoolarvustajad on juba kõik olulise ära öelnud, lisan ainult selle, et tahaks kähku järge. Ja illustraator pani ka veidike mööda: ei usu, et autor ar`ashw`arhangir`e just selliste meeste suguelunditena ette kujutas, nagu on joonistatud leheküljele nr. 98. Aga muidu on raamat lihtsalt suurepärane.
Teksti loeti kannatamatult järgede peale mõeldes

Minu jaoks arusaamatult ülehinnatud teos. Ma ei tahaks küll mitmete eelarvustajatega konflikti minna, aga kumab läbi see tänaseks juba aegunud suhtumine et "nojah, Eesti autori kohta...". Kui asetada see teos globaalsele skaalale (ja miks ei peaks), siis ei näe ma põhjust keskpärasest kõrgemat hinnet panna. Tunnistan et osalt on see siiski tingitud ka sellest, et klassikaline militaarulme tervikuna mulle viimasel ajal kuigivõrd ei istu.

Kui tegu on hea sarjaga siis tavaliselt tekib mul esimese osa lõppedes kange tahtmine et saaks nüüd kohe järgmise osa käsile võtta. Gort Ashryni puhul valdas mind pärast esimese osa läbilugemist sügav ükskõiksus. Peamine häda on selles, et pole ühtki tegelast, kellele kaasa elada või kelle käekäigu suhtes huvi tunda. Inimrobotina toimiv kloonsõjaväelane selleks ei kvalifitseeru. Ka ei kompenseeri tegelaskujude lamedust mingi muu faktor (mõnede teiste sarnase probleemiga teoste puhul on selleks näiteks ülilahe väljamõeldud maailm).

Pinget võiks tõsta seesama teose pealkirjas sisalduv konflikt, mis peaks ju kujutama endast sarja põhilist sisu. Paraku aga jõutakse sellele alles esimese osa viimasel leheküljel stardipauk anda.

Positiivset ka - erinevalt näiteks Siim Veskimehest ei karju Kunnas oma poliitilist platvormi lugejale filmitegelasliku drill-sergeanti riviesise häälega näkku vaid esitab seda teatava sordiiniga.

Ent kokkuvõtteks siiski - erinevalt Luurajast ei naudi mina kuigivõrd võimalust lugeda lihtsalt 400 lehekülge Galaktika Entsüklopeediat.

Teksti loeti eesti keeles

Kaldun selle raamatu suhtes ühe eelneva arvustaja, Jan Põlluste hoiaku poole. Kolmsada üheksakümmend neli lehekülge huvitavat ja intelligentset materjali läbi lugeda on puhas rõõm . Peter F. Hamiltoni suhtelise (loe: osade teoste) austajana on 400 lehekülge sissejuhatust absoluutne norm, miinimum - alles kuskil 500 peal hakkab midagi juhtuma. Leo Kunnase raamatus on just Hamiltoni raamatutele teisigi viiteid ja seoseid, mida ei saa juhuslikuks pidada. Ja need lisad – tähtsündmused ja terminiseletused – on puhas klassika. Mina nende kallal küll ei nori, jätsin need pärast raamatu lõppu veel järgmiseks päevaks magustoiduks.

Jah, ajalooülevaate andmiseks valitud vorm veidi häiris, sest kommodoor ja vastselt küberunest äratatud kapten (peategelane) muudkui vestlevad ja vestlevad, veidi imelikus stiilis. Aga noh, võibolla 2991. aasta sõdurid niimoodi räägivadki. Mind aga häiris rohkem asjaolu, et nad pidid ju surmväsinud olema, kas nad magama ei lähegi, ise pidid juba jalapealt kukkuma?? Ja ikka veel ei lähegi?? Ja veel? Ja ikka veel? (Umbes nigu teismelised õhtul arvutis, no ei lähe magama, eks.)
Samas mõtlesin, et (üks) teine võimalus ajalooliseks positsioneerimiseks oleks otsene jutustamine ja ma ei ole kindel, kas see oleks olnud vestlusest parem. Võibolla ehk lühem. Aga jah, see osa raamatust mõjus kindlasti konstrueerituna. Nautisin seda sellegipoolest, iga viimse kui sõjaväelise pisiasjani.

Edasi tuli tüdruk ja lubamatu armastus (föderaalarmee sõduritel ei olnud ju lubatud tsiviilelanikega suhelda, saati siis abielluda), mis lisas oluliselt mõõtmeid peategelase moraalsesse maailma. Kogu suhe oli selge juba varasemast, aga sellele oli vaja anda liha luudele.
Ei ole nii kindel, kas “siirik” oleks parem kui “lahinguarvuti”, kuigi lühem võiks see sõna olla küll, kuna seda niivõrd palju kasutatakse ja teiste lühenduste taustal (GALNET, MILNET) kõlaks mingi lühendus hästi. LahArv... L-Arv... larv. Oh, kui õudne. Kunnas kindlasti oskab järgmises osas paremad lühendid välja mõelda. (Ja olgu ikka pikk ajalooline selgitus, miks mingi termin kasutusele võeti! ;);) )

Ja et illustratsioonid ulmeraamatus? NO SEE ON – no see on... NO TÕESTI HÄSTI LAHE! Tehke seda veel! Ma ei ole kindel, kas just kõik pildid sada prossa täppi läksid, aga kümme skaudipunkti Lauri Vahurile! Hõissaa! sci-fi ja fantasy romaanidele, kus on sees pilte! Vau ja uuenduslik ja retro. Äge.

Kogu militaarjutt on tegelikult täiesti talutav, kui pidada meeles, kes on autor, aga lehekülgedel 230 kuni 235 toodud „Tiigri” tanki kirjeldus läks minust küll täiesti mööda (erinevalt Annast, eks). Miskipärast on mul tunne, et autor pani selle sinna sisse toimetaja kiuste, ise vaikselt naerda kihistades (umbes nagu moos moos moos), sest raske on ülejäänud teksti taustal uskuda muud.

Olin pärast Veskimeest ja Pähklit jätnud eesti ulme sinnapaika kui lihasmeeste tibiparadiisi, aga Leo Kunnas on mind ümber pööranud.

Eesti mehed ikkagi oskavad korralikke jutte kirjutada. OOTAN JÄRGE!

PS! Ja ma ei saa üldse aru, mis sardellijutt siin käib – arwasharhingiritel olid ju kaitseülikonnad seljas (vt lk 95, eelviimane lause), ei saanudki ju neid ennast näha! Aga Gigeri võrdlemine selle raamatu illustraatoriga on ee... tobe.. AGA MILLAL TULEB JÄRKA OSA??!!! PILTIDEGA, PALUN!!

Teksti loeti eesti keeles

Hindeks 4, kuid see võib järgede lugemisel muutuda 5-ks

Tekst ise oli väga haarav ja raamatut oli raske mõneks muuks tegevuseks käest panna. Aga kaheks olulisemaks miinuseks peaksin liigset tekstimassi ja liialt absurdset kommodoori-minategelase vahelist dialoogi. Sellel dialoogil oli selline viga, et seal käsitleti ka selliseid asju, mida oli vaja lugejal teada, kuid mis tegelikult oleks sisaldunud sedasorti tegelaste jutuajamises ainult siis, kui dialoogi mõlemad osapooled on väga purjus või pilves. Saan täiesti autorist aru, et tal oli miskil viisil vaja lugejale taust ja olustik ära kirjeldada, kuid seda teha kommodoori-minategelase dialoogi kaudu oli äärmiselt kohmakas võte.
Teksti loeti eesti keeles
8.2010

Ma ei saagi nüüd aru, kas raamatu maht tuleneb sellest, et Kunnas on tahtnud kasvõi plasmanui neljaks kõik oma geniaalsed ideed edasi anda, või sellest, et ta muretses lugeja taipamisvõime pärast ning püüdis kõik nanopuust ja kvantpunaselt ette teha. Või äkki mõlemast.

Asi pole isegi selles, nagu Gort Ashryn oleks mehe debüüt. Ta on oma kirjutusoskust juba mitmel korral tõestanud, lisaks dokumentaalromaanile “Viiv pikas sõjas” ka romaanid “Kustumatu valguse maailm” ja “Sõdurjumala teener”. Viimaste ühisväljaande võtsin ma kõige kibedamal ulmelugemise ajal (vähem kui kuu enne Stalkeri-hääletust) spetsiaalselt raamatukogust, veendumaks, et “Viivust” jäänud hea mulje tõele vastab. Vastab jah. Aga Gort Ashryniga on ta endale pikalt ja mõnuga vett tõmmanud.

Sulatatakse Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII pärast pikka kosmosereisi üles, ja niipea, kui ta enamvähem oma nime meenutada suudab (hehe), järgneb sada viiskümmend lehekülge ekspositsioonilist dialoogi stiilis “Nagu te hästi teate, [lehekülg detailset möla], ja kas te oskate selle põhjustest midagi rääkida?” — “Mul pole küll arvutti käepärast, aga minu eelkäijate mälestused [pool lehekülge detailset möla], mis küll asja sugugi selgemaks ei tee, oskaksite ehk mind valgustada?” Vähemalt niipalju viisakust on autoril olnud, et nimetada selle möla kogukestuseks realistlik kuus tundi — mis muidugi kuidagi ei selgita, miks ikkagi laipväsinud sõjaväelased teineteisele populaarteaduslikke loenguid peavad. Praktiliselt kõik dialoogid järgivad sama mustrit, ja teate mis, natuke nagu kehv on lugeda. Meile esimese köite jooksul katkematu joana kaela valatav maailm ei ole eriti huvitav, ammugi ei mängi need ajaloodetailid loos mingit olulist rolli.

Teksti puhtkirjanduslik tase on ikka väga nõrk, aga ulmeline osa ootab alles ees! Üsna lugemise alguses tekkisid mul tugevad paralleelid ühe enim sitta imitatsiooni sünnitanud ulmežanri, küberpungiga, ja ma mõtlesin Gort Ashryni iseloomustamiseks välja sõna ‘heinleinpunk’. Ebaaus Kunnase suhtes, aga ise ta ju hakkas norima…

Kogu atribuutika järgib põhimõtet, et kõik uus on lihtsalt hästiminiaturiseeritud vana. Tore muidugi, et autor suudab ette kujutada, et ükski tehnoloogia ei teki tühja koha peale, ja et see tavaliselt ka vidinate nimetustes kajastub, aga piirduda lihtsalt olemasolevatele asjadele hästi futude eesliidete lisamisega, ilma et nende olemuses midagi muutuks… Noh, et kõik asjad on väidetavalt tihkelt nanosid (vabandust, vananenud tehnoloogia, pikosid) täis, aga roboti alt ära kruvitud jalad on ikka kahtlaselt rauast ja õliplekilised. Tavaline õppevahend Gort Ashryni maailmas on täiuslikult reaalsust kopeeriv arvutisimulatsioon, aga selle nähtav ja kuuldav osa mängitakse ikkagi maha keskmise rokk-kontserti mahus hologrammi abil! Jättes kõrvale natuke naljaka fakti, et ulme-hologrammidel pole tõesti mitte midagi pistmist tegelike hologrammidega, peab ikkagi küsima: miks nii?

Peamiselt piirdub tehnika võimsuse edasiandmine hooletute möödaminnes märkustega, kuidas näiteks detsimeeritavad hukati lähidistantsilt (kolmsada meetrit), aga ei siin ega järgmises osas ei joonistu kuidagi välja, kuidas lähidistantsi selline tähendus lahingutaktikat mõjutab. Või siis mainib minategelane, kuidas ta hästi närvis oli ja mingi otsuse tegemine hullult kaua võttis, mingi neli millisekundit (ma jätan siinkohal väga hoolikalt norimata selle kallal, kuidas peaks kuitahes vahetult närvisüsteemi ühendatud arvuti suutma signaale ajus kiiremini edasi pressida kui see biokeemiliselt võimalik — määdzhik noh, tulevik). Arvutid, muide. Mingi nipiga ületab üksainus selline miljoneid kordi inimese ajupotentsiaali. Jätame — jällegi — kõrvale probleemi, kuidas saab arvuti võimsuselt inimest nii palju ületada ja ikkagi üheselt masinlikuks jääda (noh, see ‘potentsiaal’ võib ju tähendada näiteks elementide arvu riistvaras, mitte vaimset suutlikkust); häda on selles, et nonde arvutite suutlikkus ei avaldu kuidagi süsteemselt. Lisa sellisele hullvõimsale masinale üks armetu tattaeglane inimaju ja ongi võitmatu kooslus — nimetatud aeglus on oluline, sest piirab üsna rängalt reaktsioonikiirust. Võitlevad vennad (vist küll alles järgmises osas) isepaljunevate lahingurobotitega, ja ena imet, nood on täiesti abitud, sest suudavad arvutada korraga 2hästi_väike_n käitumismustrit, ja väike bounding overwatch või midagi inimeste poolt muudab kogu robotite kiiruse ja võimekuse ebaoluliseks nende taktikaliste puudujääkide tõttu…

Absoluutselt kogu tehnika on hoolikalt lahti seletatud, muidugi nii, et olemusest aimu ei saaks (ei ole ju olemas neid asju), aga piisavalt, et väga puiselt mõjuda.

Palja silmaga, nende ürgsete soojuskaamerate või infrapunaseadmetega meid vaevalt võinuks avastada, kuid biosensoorse akustika abil, millega teatavasti on võimalik registreerida pisimaidki elutegevuse märke sadade kilomeetrite kauguselt, või Q-kiirtega, mille suhtes läbitungimatut või moondeomadustega materjali pole veel leiutatud, võinuks ilmselt näha meie positsioone nagu peopesal.

Biosensoorne akustika on siis elutajuv kuulmine? Nunuh, väga ilmekas… Q-kiired (nii üheksateistkümnes sajand on see nimi) aga imerohi, mis tagab, et kui tulevikus ikka väga vaja on, saavad tegelased kõigest läbi vaadata (selle kasutamine eeldatavasti nõuab samal tasemel leidlikkust kui kunagine tuumafüüsikute nali, neutriinopomm — kui see kõigest läbi võtab, siis on mingi pildi nägemine nagu komplitseeritud ju?).

Seal, kus tegelased vastastikku loengute pidamisest natuke puhata saavad ja autor midagi sisulisemat kirjeldab, on tulemus tavaliselt sama nõrk. Näide: peategelane tuli möödaminnes välja olulise taktikalise uuendusega, õpetades oma kompaniis endale lisaks välja tosin tulejuhti. Normaalselt on neid kaks. Neidsamu tulejuhte, kes, “nagu me kõik hästi teame”, esimesena surma kipuvad saama, sest kogu vastase tuli koondub neile. Selline tunne, nagu Henry Ford XXIX oleks välja tulnud olulise tehnilise uuendusega ja pannud kõigile autodele piduripedaali, kui varem olid need ainult igal kolmandal. Okei, äkki ilmnebki ammustandardiseeritud koosseisude juures täiesti rutiinselt selliseid kahe silma vahele jäänud elementaarseid võimalusi, aga siis võiks seda ju möödaminneski mainida. Ega kõik lugejad pole kogenud kaadrisõjaväelased. Ja noh, tegelastel selliste mainimistega juba hammas verel.

Ma ei saa kohe muidu, kui pean lisama lingid kahele kirjale ulmelisti arhiivis: 02.11.1999 ja 17.04.2007 (olulised on mõlema faili esimesed kirjad Juhan Habichtilt). Gort Ashryn kannatab väga tugevalt selle all, et kõik ideed, mida autor enamvähem seostatud tekstiks suutis vormida, on raamatusse sisse saanud, on nad mingitpidi olulised või mitte (üldiselt mitte…).

Jah, mastaapset tulevikuajalugu Eestis seni tõesti pole olnud. No ja siis, ega Gort Ashryn sellest paremaks ei muutu? Star Treki, khm, headus ei sõltu kübetki sellest, kui palju sündmusi ja kui täpselt nad lähemast kolmest sajandist paika panevad.

Sotsiaalsete ja moraalsete probleemide käsitlust raamatus ei taha ma torkidagi. Lõppeks kirjutab Uido Truijagi sotsiaalsetest ja moraalsetest probleemidest…

Ahjaa, illustratsioonid. Või hea küll, pildid, ei taha nende peale võõrsõnu raisata:-) Ulmes on pildid saatanast, kui just väga head põhjust pole. Kaanepilt on mõttekas, Gort Ashryni kaanekujundused on kenad tagasihoidlikud, aga pilte teksti sisse toppida, eriti veel nii abituid, on omapärane idee. Kui üldse, siis midagi abstraktsemat; mulle jääb vist alatiseks meelde Zelazny “Valguse isanda” kunstniku omapärane agressiivne stiil.

Teksti loeti eesti keeles

Minu hinnang põhineb kahe esimese Gort Ashryni triloogiasse kuuluva romaani lugemisel. Hinne kujunes puhtalt võrdlusena triloogia teise köitega. Esimene jääb ikka tunduvalt järjele alla. Ega siin palju uusi tähelepanekuid edasi anda polegi, enamus juba eelnevate arvustajate poolt välja toodud. Raamatut lugedes möödusid esimesed 150 lehekülge ikka vägagi vaevaliselt. Kõik see dialoogi pandud ajaloo lahtiseletamise oleks võinud ju lisada teose lõpus olevasse kroonikasse. Kroonika oleks natuke pikem tulnud, kuid see eest säästnud lugejat. Kardan, et paljud vähe ulmekaugemad inimesed loobusid peale esimest 100 lehekülge lihtsalt sellest läbi närimisest. Kuid järgnev oli ikkagi juba hoopis teine tera (rääkimata II osast). See detailirikas ja täielikult läbitöötatud maailm, mille Kunnas on loonud on ikka vaimustav. Raamatu teise poole lugemine läks lenneldes ning juba otsisin riiulist triloogia teist köidet. Väiksed märkused: no ei ole tarvis lisada teose lõppu mõistete seletavat osa, kui juba teoses kõik mõisted üksikasjalikult lahti seletatud. Kas selgitab tekstis ja loobub lõpus olevast seletustest või jätab tekstis mõisted lahti seletamast ja lisab selgitused lõppu. Pole mõtet dubleerida. Teine märkus oleks illustratsioonide aadressil. Neid on eelnevad arvustajad juba laitnud/kiitnud. Mina tahan ühe puhtalt tekstiga oleva vastuolu välja tuua, mis kohati hakkas häirima. Tekstis (nii I osas kui ka II osas) on mitu korda mainitud seda, et sõdurid on kiilakad. Isegi on lõik, kus Anton Irv VIII-l hügieeniprotseduuride käigus juuksed maha lõigatakse. Aga illustraatori piltidel järjepidevalt, kõigil sõduritel ilusad kammitud soengud peas. Nii ikka ei saa, enne piltide joonistamist tuleks ikka tekstiga korralikult tutvuda.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu lugemine tegi mu kangesti õnnelikuks.

Esiteks seepärast, et kaheldamatult oskab Kunnas kirjutada: tal on karakteritunnetust, ta ei põrka actionist tagasi ega karda ka emotsioone.

Teiseks seepärast, et mul oli jäänud mulje: militaarulme tähendab pidevat tagumist, keegi saab kogu aeg näkku või makku, ja just seepärast on kogu aeg kohutavalt igav. Noh, et pole vaheldust või sedasi.
Aga Gort Ashryn kulges nagu koiliblika lend kampsunilt seinale, seinalt peeglile, peeglilt mantlile ja ainult vahepeal käis paar üksildast heledat laksu ka ära.

Kolmandaks oli maailm põnev. Põnev = mõtlemapanev, on ju. Eriti tore oli see moraalselt väga mitme otsaga "elukutselise sõduri" kontseptsioon. Tõsiasi, et ei antud valmis vastuseid "see valik on üleni hea ja see teine on üleni halb" vaid lasti lugejal ise kaasa mõelda.

Ainus asi, mis mulle ei meeldinud, oli kohustuslik "kohtumisel kauni neiuga saabuvad kohale ka vägistamishuvilised lollid jõmmid, keda kangelane tümitada saab". Seekord oli lahendus õnneks ootamatu (neiu mitte ei langenud troppide kahjutukstegemise järel kangelasele kaela vaid vihastas ja hakkas kartma), ent siiski. No kuulge! tegelikult ei ole vägistamishuviline jõmmikamp mingisugune normaalsus, mida iga inimene elus ikka 3-4 korda ära näeb, vaid selge anomaalia, ja tegelikult ei karga üheski mulle teadaolevas mittesõjaaegses ühiskonnas mingisugune vägivaldurite kamp iga kord põõsast välja, kui mõni tütarlaps öösel vähekeseks jalutama läheb.
Seda tankiajalugu võinuks ehk ka vähe tagasihoidlikumalt esitada. Kaks lehekülge lugesin päris huviga, aga edasi läks juba väga tüütuks. Romaan ju ikkagi, mitte EE!

Siiski, lahedusi oli ses raamatus kordades rohkem kui lamedusi ja Eesti taustsüsteemis midagi alla 5 panna ei raatsi. Oleks väljamaa raamat, v-o paneksin nelja. Noh, et Eriksoni sõjaväelood on tegelt ägedamad või nii.
Aga hea raamat nii ehk teisti.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin, et üllatus-üllatus: esimesele osale ei olegi hinnet pannud. Mis siin ikka: selge "5" minu silmis. Silmapaistev teos (kõik kolm osa üheskoos) ulmekirjanduses.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.
 
Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles

Võiksin siia vabalt kopeerida oma arvustuse sarja avaromaanile "Europe in Autumn". Jällegi on tegu teosega mis nõuab pingsat süvenemist et aru saada kuidas kõik need esitatavad mosaiigikillud omavahel kokku klapivad. Autor ei ürita seda lugeja jaoks lihtsamaks teha, vaid vastupidi, tundub just nautivat seda et alles mingi järjekordse tegevusliini kahekümnendal leheküljel saab minusugune lihtsameelne tüüp aru kuidas see eelneva sündmustikuga haakub ja kes need tegelased on. Aga mida edasi ma Hutchinsoni loen seda enam märkan et mulle hakkab selline kirjutamislaad meeldima.
Teksti loeti inglise keeles

See raamat nõuab lugejalt omajagu keskendumist sest tegevus on väga killustunud (võiks öelda et samamoodi nagu selles kujutatav Euroopa). Loo ülesehitus on selline kus üks tegevusliin justkui lõpeb ja siis algab järgmine peatükk hoopis teises riigis, vahepeal on möödunud arusaamatu hulk aega ja tegevus ei tundu olevat eelnevaga kuidagi seotud. Mitmed olulised kõrvaltegelased, kes kuskil esimestes episoodides tegutsevad, ilmuvad paarsada lehekülge hiljem teises kontekstis uuesti välja ja siis on oluline mäletada mis värk nendega eelmisel korral oli.  
 
Kuna ma eluliste asjaolude tõttu lugesin seda lühikeste juppide kaupa pikema ajavahemiku jooksul, siis jäin loo jälgimisega hätta ja lõpuni jõudes oli tunne et midagi olulist jäi mul siit kätte saamata. Seega tegin midagi mida ma üldiselt enam väga ammu ei ole teinud - kohe pärast lõppu jõudmist kerisin e-lugeri raamatu algusesse tagasi ja alustasin uuesti. Nüüd teistkordselt lõpuni jõudnuna saan tunnistada et see tasus ära.
Teksti loeti inglise keeles

Pikalt ei oskagi eelarvustatate kiitusi täiendada. Kindlasti üks meeldivamaid lugemiselamusi üle hulga aja, ja tõepoolest tundsin ennast kui lehekülgede külge naelutatuna.
 
Paralleeli võiks tõmmata sama autori varasema romaaniga "Century Rain" mis mulle samuti väga meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelarvustaja juba ammendavalt kokku võtnud ja ka tema hinnanguga teosele jääb üle ainult nõustuda. Maksimumhinnet ei hakka ma siiski panema, sest noh... päris ülivõrretesse tõusta pole Morgani loomingu hindamisel minu meelest siiski põhjust.
 
Kes on lugenud sama autori "Altered Carbon" sarja, see juba teab mida Morganilt oodata ja ei pea pettuma. Ka minu ootused said täidetud, ja kuigi "Altered Carboni" kolmanda raamatu lõpuks oli mul sellest kergelt kopp ees siis paistab et 3 aastat pausi on piisav et võib ühe sellise teose jälle rõõmsalt läbi lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Legends & Lattes on fantasy-romaan mille proloogi esimeses lauses raiub peategelane ühe vaenlase suure mõõgaga surnuks. See aga ei iseloomusta sugugi seda mis edasi juhtuma hakkab.
 
Suurte kogemustega orcist palgasõdur otsustab et temal on nüüd kõrini sellest iga päev vaenlaste mõõgaga pooleks raiumisest, tema asub selle asemel linna elama ja avab kohvipoe. Väljakutse on seda keerulisem et niisugusest asjast nagu kohv ei ole sealkandis keegi midagi kuulnud. Kogu lugu keerlebki kohvipoe ja selle ümber koonduva meeskonna ülesehitamise ümber. Ei leia siit tüüpilisele 21. sajandi fantasy-romaanile iseloomulikke seitsmekihilisi intriige kuningakodade vahel, kurjameid kes hirmsa nõidusega püüavad endale allutada kogu maailma, saja tuhande mehelisi armeesid kes peavad veriseid ja ülimalt graafiliselt kirjeldatud lahinguid, või muud sorti maailmapäästmist.
 
Et siis midagi justkui polegi?
 
Kõike on, aga mõõdukal määral. Eks uue ettevõtte alustamisel esineb ikka tagasilööke, ja mõned neist on ka tõsised. Mingil hetkel paistab et kohalike katusepakkujatega läheb asi veriseks, aga sinna see lugu siiski välja ei jõua. Ära tapetaksegi kogu loo käigus ainult kaks... olendit. Üks, nagu juba nimetatud, proloogi esimeses lauses, ja teine epiloogi lõpus.
 
Ühe lausega kokku võttes võiks siis öelda et see on lugu elus uue lehekülje pööramisest. Autori biograafiat vaadates võib arvata et teema pole talle ka isiklikult võõras, aga eks see niimoodi ole vist enamuse kirjanikega - vaevalt on kuigi palju neid kes keskkooli lõpetamise järel kohe elukutseliseks kirjanikuks hakkasid.
 
Lugu on kirja pandud parajal määral kerge muheda huumoriga (mitte Pratchetti stiilis komejandina) ja hoolimata näilisest sündmustevaesusest ei mõju igavalt. Tervikuna andis selle lugemine sarnase sooja tunde nagu esimene tass kohvi külma talvepäeva hommikul.
Teksti loeti inglise keeles

The Last Watch on J.S.Dewes-i esimene romaan. Tegu on üsnagi kanoonilise kosmoseooperiga. Kosmosel kus see ooper toimub on aga üks üllatav asi - äär ehk Divide. Piki äärt paiknevad kosmosejaamad mida mehitavad üksused koosnevad peamiselt impeeriumi armees ebasoosingusse sattunud sõjaväelastest. Paarsada aastat tagasi on inimkond saanud võitu vaenulikust tulnukate tsivilisatsioonist ja ääre peal toimub nüüd valvamine et ega vaenlane sealtpoolt ometi uuesti ei ründa. Keegi ei ole samas päris kindel kas nad just teiselt poolt äärt tulid või kas selline asi nagu "teisel pool" üldse eksisteerib.
 
Selle lavakujunduse tõttu reklaamib kirjastaja antud raamatut loosungiga "The Expanse meets Nigh's Watch from the Game of Thrones", mida mina omakorda võrdleksin sõrme võrdlemisega ühe teise kehaosaga. No ei ole iga romaan kus toimub kraavi kaevamine kohe uus Tõe ja Õiguse esimene osa. Aga jäägu see kirjastuse südametunnistusele.
 
Lugu algab sellest kuidas jaama saabub uus nekrut kellel erinevalt 99% isikkoosseisust puudub sõjaväeline taust. Tegu ei ole samas ka mingi tavalist päritolu jorsiga vaid... aga seda püüab peategelane igaks juhuks varjata. Mis tal küll kuigi pikalt ei õnnestu ja toob kaasa hulga ebameeldivusi. Ega ta ise ka oma käitumisega just ei soodusta kollektiivi sulandumist, aga siiski õnnestub tal millegipärast võita komandöri ja paari kaasvõitleja usaldus. Samas hakkavad Juhtuma Asjad. Selgub et inimkonna ürgvaenlane ei ole siiski vist nii lõplikult alistatud nagu arvati, samal ajal hakkab universum ootamatult kokku tõmbuma... ja nii edasi. Muidugi peab üksildase kosmosejaama meeskond maailma ära päästma.
 
See kõlab minusuguse lihtlugeja suust mu enda jaoks kohatult üleolevalt, aga noore autori esimese romaani kohta ei ole tulemus sugugi paha. Tegelaste vaheline suhete dünaamika tundub kohati küll väheusutav, samuti on kogu süžee üsnagi sirgjooneline Hollywoodi kassafilmi oma, millest ka minu tõrge ülalviidatud meistriteostega võrdlemise osas. Dialoog samas on paljudes kohtades täitsa nauditav. Mis mind eelkõige häirima jäi on kogu selle tegevuspaigaks oleva universumi teatav startrekilik naiivsus. Kui juba tegevuspaigaks on sõna otses mõttes universumi äär ja küsimuse alla kerkib kogu universumi äralõppemisega ähvardav katastroof siis sellised autorid nagu Cixin Liu või minu pärast Alastair Reynolds suudavad seda kujutada nii et see on minu jaoks veenev. Dewesi loomingut vaatan selles osas ikkagi nagu multifilmi. Dewes ongi varem tegelnud lühifilmide ja SF-arvutimängude stsenaariumide kirjutamisega, nii et mingis mõttes võiks öelda et ta ei suutnud selle esimese romaaniga oma liistudest kõrgemale tõusta.
 
Hindeks tuleb nõrk neli, kuigi kaalusin ka tugevat kolme.
Teksti loeti inglise keeles

"Bear Head" ei ole otseselt võttes järg romaanile "Dogs of War", aga toimub samas maailmas ja tõukub samast peamisest ulmeideest - inimeste kõrvale on tekkinud "bioformid" - biotehnoloogilisel teel loomadest arendatud, algselt sõjaliseks otstarbeks mõeldud intelligentsed olendid. Seekordse romaani tegevus aga toimub mitte Mehhikos vaid hoopis Marsil, mida on bioformide ja ka samalaadse tehnoloogiaga marsikõlblikumaks täiustatud inimeste abil asutud terraformima. Romaanist "Dogs of War" on järgmisse osasse edasi jõudnud kaks keskset tegelast kellest ühe reedab pealkiri. Kumbki neist kahest ei ole siiski romaani peategelane. Selleks on hoopis Marsi maasarnastamismeeskonna inimesest liige Jimmy Marten, lihttööline, väikestviisi narkomaan ja krooniline võlgnik kes ei ütle ära ka mõnest ebaseaduslikust haltuuraotsast kui sellega õnnestub võlausaldajad natukeseks ajaks jälle eemale tõrjuda. Ükskord laseb Jimmy lisateenistuse huvides ajutiselt oma pähe uploadida hämara päritoluga andmepaketi. See aga osutub millekski enamaks kui lihtsalt passiivne hunnik faile.
 
"Bear Head" on vaba eelmise romaani "Dogs of War" põhilisest puudusest - tolle teine pool muutus bioformide "inimõiguste" teemaliseks arutluseks mille seisukohtadega ma sugugi vaielda ei taha aga mida ei oleks vaja olnud menetleda nii pikalt ja tüütult nagu mustvalge väärtfilm. Ka "Bear Head"-is on autori selleteemaline positsioon selgelt esile toodud, siin aga on see kenasti põimitud üldise tegevustiku sekka ja ei tõmba lool tempot alla. Korralik "kütmine" käib algusest lõpuni ja eetilised küsimused selle kohta kas bioformidel on hing või millisel määral on sobilik seda tehnoloogiat rakendada inimeste peal ei mõju loenguna. Samas on siin kogu bioformide teemat ka piisavalt huvitavates suundades edasi arendatud nii et see romaan ei mõju lihtlabase liugulaskmisena kord juba välja mõeldud maailma peal. Kellele "Dogs of War" esimene pool meeldis, sellele peaks "Bear Head" tervikuna meeldima veel rohkem.
 
P.S. Nagu ka nendele kes on veendunud et kõik poliitikud on nälkjad :)
Teksti loeti inglise keeles

Urmas Roolaid on eelnevas arvustuses suuresti ära öelnud selle mida ka mina oleksin öelda tahtnud. Huvitavaid ideid on autoril küllaga, oskust nendest kaasahaaravat maailma ja selles hargnevat lugu moodustada paraku mitte nii väga. Esimesed paar peatükki, kus maailm oli veel tundmatu ja tegelased uued, nautisin lugemist täiega. Aga sellest hetkest kui algas loo põhiline sündmustik kadus miskipärast mu huvi nii tegelaste, sündmuste kui ka sündmuspaikade vastu. Kogu loojutustamise stiil tundus kuidagi hüplik ja konspektiivne, pidin  lugejana päris kõvasti pingutama et üritada loosse kuidagi sisse elada ja päriselt see mul ei õnnestunudki.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu algas nagu iga teine "geenipõnevik", jõudis aga välja hoopis kuhugi mujale. Ehkki Greg Bearist räägitakse siin eespool kui hard sf autorist, siis Blood Music-u peamine iva on minu meelest ikkagi pigem filosoofia kui loodusteaduse valdkonnast. Mis ei ole etteheide.
 
Kujutatud reaalsuse nihe meenutas mulle varem loetud (aga tunduvalt hiljem kirjutatud) qntm-i teost "There Is No Antimemetics Division". Kellele Blood Music meeldis, sellele võiks sobida ka too, kuigi hoopis teist valdkonda käsitlev apokalüpsis.
Teksti loeti inglise keeles

Minu lugemiskogemus ühtib Mart K. omaga. Olles jõudnud lugemisega umbes veerandi peale olin sunnitud otsustama et elu on liiga lühike selleks et seda antud teose peale kulutada.
Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus. Maailmas on toimunud kaks olulist muudatust. Esiteks on kliima soojenemise tagajärjed hoogsalt laienenud ja muutnud paljud piirkonnad rohkem või vähem elamiskõlbmatuks. Järjest kasvav inimkond peab toime tulema järjest kahaneva elamiskõlbliku ja haritava maa peal. Kohati on ühiskondlik kord hakanud käest minema, aga mingist üleüldisest anarhiast ja inimkonna lõpust ei saa siiski  kaugeltki rääkida.
 
Väljapääsu on otsitud geneetikast. See teadusharu on päris kõvasti edasi arenenud ja jõuti isegi selleni et geneetiliselt oli võimalik "parandada" üksikuid inimesi. Toimus katse ulatuslikult modifitseerida riisitaimi ja sellega hüppeliselt põllusaaki kasvatada. See asi läks aga käest ära ja tagajärjeks oli hoopis näljahäda mille tulemusel hukkus sadu miljoneid inimesi. Selle peale keelati igasugune geneetikaga tegelemine rangelt ära ja riigid asusid teostama järelevalvet sellest keelust kinnipidamise üle. USA vastav asutus kannab nime Gene Protection Agency (GPA) ja selle asutuse agent Logan Ramsay ongi romaani peategelane. Fakt mida ta eriti laialt ei kuuluta on see et just tema ema oli see geniaalne teadlane kes juhtis näljahädani viinud eksperimenti.
 
Ühe geneetiku kinnipidamisel saadud info viib Logani reidile illegaalsesse geneetikalaborisse, mis osutub aga lõksuks ja Logan saab plahvatuses vigastada. Esialgu tundub et vigastused ei ole püsivad ja ta paraneb täielikult. Pikapeale hakkavad aga temaga toimuma muudatused millele vihjab teose pealkiri. Ja siit käivitubki tegelik lugu mille käigus Logan peab selgusele jõudma miks temaga selline upgrade läbi viidi ja kes seda tegi. Mõistagi ei toimu see kõik niisama, vaid mängus on maailma saatus.
 
Lugu ise, tuleb tunnistada, ei vasta oma tasemelt põrmugi nendele ootustele mille minus oli tekitanud eelmine loetud Blake Crouchi romaan "Recursion". Pole siin ei erilisi uuenduslikke ulmeideid, ootamatuid süžeepöördeid ega järjest üleskruttivat pinevust. Ei teki kuigi suurt kaasaelamist keerulisse olukorda sattunud peategelasele vaid pigem tahtmine õlgu kehitada ja nentida et nojah, küllap ta sellest kuidagi välja tuleb. Tegu on lihtsalt ühe järjekordse "tavaline inimene muutub supermaniks" looga mis sadadele varem ilmunud samateemalistele lugudele midagi uut ei lisa.
Teksti loeti inglise keeles