Kasutajainfo

Leo Kunnas

14.11.1967-

  • Eesti

Teosed

· Leo Kunnas ·

Gort Ashryn: I osa. Enne viimast sõda

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Päevaleht» 2008

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
9
4
3
0
1
Keskmine hinne
4.176
Arvustused (17)

Kõigepealt peaks põhjendama Kunnase esimesele ulmeromaanile antud hinnet... hästi kirjutatud, aga ma ei suuda anda maksimumhinnet triloogia esimesele köitele, mille esimene pool on sisuliselt sissejuhatus ja teine tagasivaade. Peaaegu 400-leheküljelise köite jooksul arutab 30. sajandil kahe iiripärase nimega separatistliku planeedi (siit ka pealkiri) poole suunduva Maa Föderatsiooni sõjaväe-transportkosmoselaeva pardal viibiv kloonsõjaväelane kapten Anton Irv VIII kamraadidega oma tsvilisatsiooni ajalugu ja sõdu ning meenutab interaktiivse holoprogrammi kaasabil enda armastuslugu Anna-nimelise tütarlapsega planeedil Vladikosmos.

Kunnase tulevikunägemuses on Maa pärast 23. sajandil toimunud tulnukate invasiooni ühtseks riigiks liidetud ja 30. sajandiks eksisteerib võimas galaktiline impeerium. Sõduritena kasutatakse mineviku kuulsate sõjaväelaste kloone (nagu ka peategelane, kes on loodud Vabadussõjas langenud Anton Irve põhjal), keda on holosimulatsioonide kaasabil lapsepõlvest peale sõduriteks koolitatud, kellel puuduvad igasugused õigused peale õiguse individuaalsusele (kaht klooni korraga ei tehta) ja kelle ainus eesmärk on sõdida. Sõjaväe teaduslaborites aga tegutsevad endiste kuulsate teadlaste kloonid. Väidetavalt motiveerib sõdureid ilmselt jaapani bushodost kopeeritud aukoodeks, ehkki hoopis tõenäolisemalt süütunne kamraadide kollektiivse karistamise pärast deserteerimise korral. Nii et suhteliselt masendav tulevikunägemus, mida iseloomustab hästi ka kurb armastuslugu loo teises pooles-Irv VIII-ndal ei lubata Annaga abielluda ning ebaseaduslike kontaktide pärast tsiviilelanikega saadetakse ta hoopis eriti karmi sõjakooli vaenulikul planeedil.

Hästi kirjutatud militaarulme, kus lisaks madinale ka filosoofiat ja kus kirjapandu parajalt mõtlemisainet pakub. Loodetavasti saab järgmistele köidetele rahumeeli maksimumhinded panna, millega aga pea 400-leheküljelist proloogi hästi pärjata ei tahaks.

Teksti loeti eesti keeles

Tänu Kristjani arvustusele ei pea ma sisust pajatama, sest ta on kõike olulist puudutanud.

Tahaksin alustada seda arvustust positiivses toonis, sest üldmulje romaanist on hea, teosel on õige mitu plaani ja eksisteerib tugev sisemine loogika. Ehk siis on tegemist korralikult teostatud ja läbimõeldud jutustusega, üsna sünge ja mõtliku looga, ning see kõik kokku on Eesti kirjandusmaastikul juba tohutult kõva sõna. Ma mõtlen just kirjandust tervikuna, mitte ainult ulmet – minuarust ilmub aastas 5-6 raamatut, kus kompositsioon paigas ja mõtteid leida. Leo Kunnasel on need tingimused täidetud.

Miks ma ikkagi "4" panen. Tõenäoliselt samadel põhjustel, miks enamik tühikirjanduse, st. peavoolu austajaid seda raamatut iial kätte ei võta -- tõeliselt masendav on lugeda lehekülg lehekülje järel väljamõeldud tehnika võimsuse ja võimaluse kirjeldusi ning nii äraleierdatud ja odav on võte, kus esimese asjana hakkavad kaks esimest tegelast raamatus seletama teineteisele ajalugu ja võrdlema seda "keskajaga", ehk siis tänapäevaga. Võib ju andeks anda, et terve see esimene jagu ongi tolle maailma paikapanek ja seda eesmärki täidab teos suurepäraselt, lisaks on tollele kahe mehe tegelikult näoga lugeja poole seismisele ja meile asjade selgitamisele ka omast kohast viisakas põhjendus välja mõeldud. Olgu, seedime selle ära. Raamatu teine pool aga ei suutnud huvi üleval hoida ühel lihtsal põhjusel -- autor on alguses põhimõtteliselt ära rääkinud, kuidas peategelasel tolle tšikiga läks, nii et kõik hilisem on vaid vormistamise küsimus.

Ise ma muide lugesin kõik need eespool mainitud kirjeldused läbi. Kasvõi professionaalsest kretinismist -- et kas see kõik ikka kokku sobib ja liigselt võimatustest ei kubise. Teate -- ei kubise, vastupidi -- mõneti väga lugupidamistvääriv oli lugeda selliste vidinate loogilise süsteemi kirjeldust. Ma ei riski öelda, kas ma üldse olen nii läbimõeldud ja loogikaaukudeta maailmast lugenud. Olgu, vastuolusid oli, aga see on juba tõepoolest norimine... Igatahes on näha ja tunda -- fakt, mida kõik siinmail muidugi teavad -- et mees on sõjanduses kodus ja üsna laia silmaringiga. Teisalt tuleneb sellest kõigest ka raamatu suurim miinus, kui lugeja ei ole just üsna tuima militaarulme austaja. Täpsustagem -- mul ei ole midagi militaarulme vastu, kuid isegi RAH-ile ei taha ma andeks anda, et pool "Starship Troopersist" koosneb minu jaoks sügavalt mõttetust militaarsest siblimisest. Ma tean, et see on päriselt ka teatud inimeste elu, kuid mulle on alati tundunud, et sellega hoitakse neid liikumas nagu eeslit nina ees rippuva porgandiga, et nad jumala eest hetkekski maha ei istuks ja mõtlema ei hakkaks. Olgu, Leo Kunnas mõtleb. Jällegi annan ma maksimumpunktid sellele, kuidas asjadel on mitu külge ja kuidas ühe loo seest koorub välja teine, enamasti laiema plaaniga; kuidas kogu sellele maailmale lisatakse värve, näidates nonde orisõdurite elu-olu -- jällegi minu jaoks, eks ole -- täielikult mõttetut võltshiilgust ja tuuakse selle tagant välja kogu skeemi tintmust ebainimlikkus. Kasutasin meelega sõna "orisõdur" -- ma ei tea ju, mida autor täpselt mõelnud on ja kuipalju ta hilisemates osades lubab oma peategelasel ajutegevust ilmutada, kuid perversselt hästi oli paigas ühelt poolt peategelase olemusest tasapisi avanev täielik õigusetus ja ta enda võimetus mõista oma lohutut olukorda, teiselt poolt arutlused kellegi enda eest võitlema panemisest ja inimese-masina vastuoludest, lisades sinna taustale kogu aeg fakte, mis muudavad arutleja suhteliselt eristamatuks neist, keda ta hukka mõistab. Nii jõudis tegelikult raamatu lõpuks kogu kirjeldatud maailma moraalse kriisi lävele, alustades sisuliselt "pahadena" seda, mis oli nende ülima motona kirjas, et seda ei tohi iial enam juhtuda. Kuradi hästi tehtud, Leo!

Ja ainus päris virin on illustratsioonide kohta, mis muidugi ei sega, kuid eriti midagi juurde ka ei anna. Raamatus killuviskamist ei esine ja naerma ajasid mu just need illustratsioonid, täpsemalt üks neist. Vaadake, raamatus seletatakse, et selle raamatu tegelased said kõhutäie naerda, imetledes "kunagi minevikus", ehk siis tänapäevas loodud võõrplaneetlasi -- inimese jaoks ilgete Maa eluvormide mugandusi -- ja et kui fantaasiavaene see on...
...Ja siis joonistab kunstnik raamatusse pildi, kus kohutavalt eemaletõukavalt mõjuv tulnukas on nelja käega sardell...

Igatahes mina küll jään huviga järgmisi osasid ootama.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on eesti ulmes mitu väga sümpaatset autorit, kelle head küljed mõne nõrgema külje esiletükkimisel peitu kaovad ja lõpuks jääb neist kibe-mõru maik.

Kahjuks on sellegi raamatuga nii.Tuues põhjaliku ja omanäolise ulme näol uut tuult, on see tuul paraku juba sumbumas...

Loodud on põnev ja täpne maailm.Olemas on igati intrigeeriv tegelaskuju.Koorumas on lugu aga...

aga:

1.Kompostisioon tundub olevat paigast ära. Kogu huvitav materajal esitatakse igava ja rohkesõnaliste vestluste raames. Sidusus (ja lehekülgede arv) oleks võitnud, kui see teave oleks edastatud mõnel muul moel.
Oli üks kena pärl.
Kolmandik raamatut oli vast läbi kui esimest korda virvendas sisse naine. Ja sedamoodi riivamisi, et andsin kohe mõttes 10 (ei 20) punkti lootuses, et nii jääbki. Paraku mitte. Aga see oli küll värske lähenemine selle hetkeni : "Naine kuskil kõrvalteemana ähmaselt kumamas. Tähtis. Meelierutav. Aga antud temaatikasse otseselt mitte puutuv ja seetõttu vaid viidatav." See lõi teatud hetkeni toreda pingeseisundi kuni läks lamedaks kätte...

2.Kunnas laskub liiga "tehnilistesse" detailidesse. Kas kujutate tänapäeva kirjandust, kus detailselt kirjeldatakse süütevõtme keeramist, pedaalide vajutamise vaheldusmist, käigukagi liigutamist ühest asendist teise ja tulukeste vilkumist ja näitude teavitust - ja nii lehekülgede kaupa? Mõjuks naeruväärselt... Mõjub ju siingi, sest ma ei näe põhjust miks ulmet hinnata mingite alaväärsete kriteeriumite järgi...

3.Ulmekirjanduses püütakse tihti uusi mõisteid ja ajaskaalasid raamatu sabas seletada. Harva kui see kukub loomulikuna välja. Siin tundub selle esituslaad kuidagi eriti lastekirjandusele omane. Ja mõttetu ta ju on. Kõik selgub raamatust, milleks sellist puust ettetegemist? Miks "Sõdurjumalateenris" näiteks ei olnud Patarei ajaloo või N-ajaloo kohta sellist ülevaadet!?

4.Takkajärgi mõjub kõige kehvemana kiri "1.osa" raamatu kaanel, sest pinge ja lugemisisu said juba enne selle raamatu lõppu otsa...

Läbi selle prisma ei paista säravvalge enam üldse valgena...

Nüüd on mul lootusetu Teid veenda, et pean Kunnast hetkel eesti sellelaadse ulme tipuks...

Aga nõnda ma arvan. Ja see ei tähenda, et teeksin hinnaalandust. Õigupoolest just see ei lubagi.

Hinde selgituseks:
Hinne kirjaniku sellele raamatule arvestades minu ettekujutust tema võimetest: 3
Hinne arvestades raamatut sarnase eesti ulme taustal: 5
Hinne konkreetsele liiga toorele raamatule: 3

Koondhinne: 3,6

Teksti loeti eesti keeles

Sihilikult ei lugenud eelmisi arvustajaid enne, kui oma arvamuse kirja saan.Üldiselt olen vaimustuses. Midagi nii mastaapset poleks eesti autorilt oodanud. Väga meeldib põhjalikkus, millega on autor teemat käsitlenud, samuti kandvad ideed, milledeni ilmselt alles järgmis(t)es (?) osades jõudma hakkame.Igal heal asjal on ka omad puudused. Raamatu esimesed 151 lehekülge koosnevad peamiselt dialoogist, mille jälgimine läks pisut raskeks. Pikad ja väga informatiivsed sõnavõtud ei ole võibolla kõige parem lahend sedavõrd mahuka "algandmete" laadimiseks lugejasse.Teiseks võiks tuua natuke raskestijälgitavaks muutuva päris- ja holovisuaalse oleviku/mineviku rägastiku. Kuid see ei sega väga lugemise nautimist - kui jäi segaseks, siis tuleb eestpoolt uuesti üle vaadata või siis kasutada isikliku lahinguarvuti abi ;-)Terminoloogiliselt võib minu arust raamatu päris õnnestunuks lugeda. Ainus, mis pikapeale häirima hakkas oli võibolla "lahinguarvuti", millele oleks võinud mingi muu lihtsama nime välja mõelda. Minupoolest kasvõi üle võtta Kivistiku leiutatud "siirik" näiteks.Aga OK, ei hakka pisiasjade kallal norima.Mis mulle väga meeldib, on raamatu sotsiaal-poliitilis-filosoofiline olemus. Väitlused demokraatlikule ühiskonnale omase individualismi ja militaarse sotsialismi teemal pärinevad väga selgelt Kunnase enese kogemustest ja mõjuvad väga selgelt hoiatusena tagajärgede eest, milleni viib tarbimisühiskonnale omane egotsentrism ja mandumine. "See on hind, mida tuleb maksta" - milline on see hind meie jaoks täna ja milline homme? Selle üle hakkab (võiks hakata) mõtlema iga lugeja.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Nii hea kohe, et lugesin seda igal hetkel kus vähegi sain ja jätsin kogu aeg igast muud asjad unarusse. Nüüd on tuba koristamata ja ise pesemata ja tuju nukker. Mitte koristamatuse või pesematuse pärast, vaid seepärast, et raamat on nukker. Mis seal salata, võttis vahepeal pisara silma.

Mind ei häirinud ei rohked ja pikad dialoogid, pikk sisse juhatus ja tagasivaated. Kõik oli väga kenasti esitatud. Kui ka sellele romaanile kunagi järge ei peaks tulema, ikkagi oleks ta väga hea.

Teksti loeti eesti keeles

Minu ulmelugemuse jooksul vaevub üks kirjanik esimest korda esmalt asju lahti seletama hakata. Ja ennaäe imet, ei ole tal üldse vaja asju mosaiigina segi paisata, et lugu huvitavaks kirjutada.Imeline. Ja mulle harukordselt sobiv. Mulle nimelt meeldib Hea Doktori "Asumist" lugeda ainult Galaktika Entsüklopeediast pärit artikleid.Lugesin ühe hingetõmbega läbi, nautisin loogikat...JA NÜÜD OOTAN JÄRGE...
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea tükk, sellist pole eesti ulmes juba ammu kätte sattunud. Eelpoolarvustajad on juba kõik olulise ära öelnud, lisan ainult selle, et tahaks kähku järge. Ja illustraator pani ka veidike mööda: ei usu, et autor ar`ashw`arhangir`e just selliste meeste suguelunditena ette kujutas, nagu on joonistatud leheküljele nr. 98. Aga muidu on raamat lihtsalt suurepärane.
Teksti loeti kannatamatult järgede peale mõeldes

Minu jaoks arusaamatult ülehinnatud teos. Ma ei tahaks küll mitmete eelarvustajatega konflikti minna, aga kumab läbi see tänaseks juba aegunud suhtumine et "nojah, Eesti autori kohta...". Kui asetada see teos globaalsele skaalale (ja miks ei peaks), siis ei näe ma põhjust keskpärasest kõrgemat hinnet panna. Tunnistan et osalt on see siiski tingitud ka sellest, et klassikaline militaarulme tervikuna mulle viimasel ajal kuigivõrd ei istu.

Kui tegu on hea sarjaga siis tavaliselt tekib mul esimese osa lõppedes kange tahtmine et saaks nüüd kohe järgmise osa käsile võtta. Gort Ashryni puhul valdas mind pärast esimese osa läbilugemist sügav ükskõiksus. Peamine häda on selles, et pole ühtki tegelast, kellele kaasa elada või kelle käekäigu suhtes huvi tunda. Inimrobotina toimiv kloonsõjaväelane selleks ei kvalifitseeru. Ka ei kompenseeri tegelaskujude lamedust mingi muu faktor (mõnede teiste sarnase probleemiga teoste puhul on selleks näiteks ülilahe väljamõeldud maailm).

Pinget võiks tõsta seesama teose pealkirjas sisalduv konflikt, mis peaks ju kujutama endast sarja põhilist sisu. Paraku aga jõutakse sellele alles esimese osa viimasel leheküljel stardipauk anda.

Positiivset ka - erinevalt näiteks Siim Veskimehest ei karju Kunnas oma poliitilist platvormi lugejale filmitegelasliku drill-sergeanti riviesise häälega näkku vaid esitab seda teatava sordiiniga.

Ent kokkuvõtteks siiski - erinevalt Luurajast ei naudi mina kuigivõrd võimalust lugeda lihtsalt 400 lehekülge Galaktika Entsüklopeediat.

Teksti loeti eesti keeles

Kaldun selle raamatu suhtes ühe eelneva arvustaja, Jan Põlluste hoiaku poole. Kolmsada üheksakümmend neli lehekülge huvitavat ja intelligentset materjali läbi lugeda on puhas rõõm . Peter F. Hamiltoni suhtelise (loe: osade teoste) austajana on 400 lehekülge sissejuhatust absoluutne norm, miinimum - alles kuskil 500 peal hakkab midagi juhtuma. Leo Kunnase raamatus on just Hamiltoni raamatutele teisigi viiteid ja seoseid, mida ei saa juhuslikuks pidada. Ja need lisad – tähtsündmused ja terminiseletused – on puhas klassika. Mina nende kallal küll ei nori, jätsin need pärast raamatu lõppu veel järgmiseks päevaks magustoiduks.

Jah, ajalooülevaate andmiseks valitud vorm veidi häiris, sest kommodoor ja vastselt küberunest äratatud kapten (peategelane) muudkui vestlevad ja vestlevad, veidi imelikus stiilis. Aga noh, võibolla 2991. aasta sõdurid niimoodi räägivadki. Mind aga häiris rohkem asjaolu, et nad pidid ju surmväsinud olema, kas nad magama ei lähegi, ise pidid juba jalapealt kukkuma?? Ja ikka veel ei lähegi?? Ja veel? Ja ikka veel? (Umbes nigu teismelised õhtul arvutis, no ei lähe magama, eks.)
Samas mõtlesin, et (üks) teine võimalus ajalooliseks positsioneerimiseks oleks otsene jutustamine ja ma ei ole kindel, kas see oleks olnud vestlusest parem. Võibolla ehk lühem. Aga jah, see osa raamatust mõjus kindlasti konstrueerituna. Nautisin seda sellegipoolest, iga viimse kui sõjaväelise pisiasjani.

Edasi tuli tüdruk ja lubamatu armastus (föderaalarmee sõduritel ei olnud ju lubatud tsiviilelanikega suhelda, saati siis abielluda), mis lisas oluliselt mõõtmeid peategelase moraalsesse maailma. Kogu suhe oli selge juba varasemast, aga sellele oli vaja anda liha luudele.
Ei ole nii kindel, kas “siirik” oleks parem kui “lahinguarvuti”, kuigi lühem võiks see sõna olla küll, kuna seda niivõrd palju kasutatakse ja teiste lühenduste taustal (GALNET, MILNET) kõlaks mingi lühendus hästi. LahArv... L-Arv... larv. Oh, kui õudne. Kunnas kindlasti oskab järgmises osas paremad lühendid välja mõelda. (Ja olgu ikka pikk ajalooline selgitus, miks mingi termin kasutusele võeti! ;);) )

Ja et illustratsioonid ulmeraamatus? NO SEE ON – no see on... NO TÕESTI HÄSTI LAHE! Tehke seda veel! Ma ei ole kindel, kas just kõik pildid sada prossa täppi läksid, aga kümme skaudipunkti Lauri Vahurile! Hõissaa! sci-fi ja fantasy romaanidele, kus on sees pilte! Vau ja uuenduslik ja retro. Äge.

Kogu militaarjutt on tegelikult täiesti talutav, kui pidada meeles, kes on autor, aga lehekülgedel 230 kuni 235 toodud „Tiigri” tanki kirjeldus läks minust küll täiesti mööda (erinevalt Annast, eks). Miskipärast on mul tunne, et autor pani selle sinna sisse toimetaja kiuste, ise vaikselt naerda kihistades (umbes nagu moos moos moos), sest raske on ülejäänud teksti taustal uskuda muud.

Olin pärast Veskimeest ja Pähklit jätnud eesti ulme sinnapaika kui lihasmeeste tibiparadiisi, aga Leo Kunnas on mind ümber pööranud.

Eesti mehed ikkagi oskavad korralikke jutte kirjutada. OOTAN JÄRGE!

PS! Ja ma ei saa üldse aru, mis sardellijutt siin käib – arwasharhingiritel olid ju kaitseülikonnad seljas (vt lk 95, eelviimane lause), ei saanudki ju neid ennast näha! Aga Gigeri võrdlemine selle raamatu illustraatoriga on ee... tobe.. AGA MILLAL TULEB JÄRKA OSA??!!! PILTIDEGA, PALUN!!

Teksti loeti eesti keeles

Hindeks 4, kuid see võib järgede lugemisel muutuda 5-ks

Tekst ise oli väga haarav ja raamatut oli raske mõneks muuks tegevuseks käest panna. Aga kaheks olulisemaks miinuseks peaksin liigset tekstimassi ja liialt absurdset kommodoori-minategelase vahelist dialoogi. Sellel dialoogil oli selline viga, et seal käsitleti ka selliseid asju, mida oli vaja lugejal teada, kuid mis tegelikult oleks sisaldunud sedasorti tegelaste jutuajamises ainult siis, kui dialoogi mõlemad osapooled on väga purjus või pilves. Saan täiesti autorist aru, et tal oli miskil viisil vaja lugejale taust ja olustik ära kirjeldada, kuid seda teha kommodoori-minategelase dialoogi kaudu oli äärmiselt kohmakas võte.
Teksti loeti eesti keeles
8.2010

Ma ei saagi nüüd aru, kas raamatu maht tuleneb sellest, et Kunnas on tahtnud kasvõi plasmanui neljaks kõik oma geniaalsed ideed edasi anda, või sellest, et ta muretses lugeja taipamisvõime pärast ning püüdis kõik nanopuust ja kvantpunaselt ette teha. Või äkki mõlemast.

Asi pole isegi selles, nagu Gort Ashryn oleks mehe debüüt. Ta on oma kirjutusoskust juba mitmel korral tõestanud, lisaks dokumentaalromaanile “Viiv pikas sõjas” ka romaanid “Kustumatu valguse maailm” ja “Sõdurjumala teener”. Viimaste ühisväljaande võtsin ma kõige kibedamal ulmelugemise ajal (vähem kui kuu enne Stalkeri-hääletust) spetsiaalselt raamatukogust, veendumaks, et “Viivust” jäänud hea mulje tõele vastab. Vastab jah. Aga Gort Ashryniga on ta endale pikalt ja mõnuga vett tõmmanud.

Sulatatakse Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII pärast pikka kosmosereisi üles, ja niipea, kui ta enamvähem oma nime meenutada suudab (hehe), järgneb sada viiskümmend lehekülge ekspositsioonilist dialoogi stiilis “Nagu te hästi teate, [lehekülg detailset möla], ja kas te oskate selle põhjustest midagi rääkida?” — “Mul pole küll arvutti käepärast, aga minu eelkäijate mälestused [pool lehekülge detailset möla], mis küll asja sugugi selgemaks ei tee, oskaksite ehk mind valgustada?” Vähemalt niipalju viisakust on autoril olnud, et nimetada selle möla kogukestuseks realistlik kuus tundi — mis muidugi kuidagi ei selgita, miks ikkagi laipväsinud sõjaväelased teineteisele populaarteaduslikke loenguid peavad. Praktiliselt kõik dialoogid järgivad sama mustrit, ja teate mis, natuke nagu kehv on lugeda. Meile esimese köite jooksul katkematu joana kaela valatav maailm ei ole eriti huvitav, ammugi ei mängi need ajaloodetailid loos mingit olulist rolli.

Teksti puhtkirjanduslik tase on ikka väga nõrk, aga ulmeline osa ootab alles ees! Üsna lugemise alguses tekkisid mul tugevad paralleelid ühe enim sitta imitatsiooni sünnitanud ulmežanri, küberpungiga, ja ma mõtlesin Gort Ashryni iseloomustamiseks välja sõna ‘heinleinpunk’. Ebaaus Kunnase suhtes, aga ise ta ju hakkas norima…

Kogu atribuutika järgib põhimõtet, et kõik uus on lihtsalt hästiminiaturiseeritud vana. Tore muidugi, et autor suudab ette kujutada, et ükski tehnoloogia ei teki tühja koha peale, ja et see tavaliselt ka vidinate nimetustes kajastub, aga piirduda lihtsalt olemasolevatele asjadele hästi futude eesliidete lisamisega, ilma et nende olemuses midagi muutuks… Noh, et kõik asjad on väidetavalt tihkelt nanosid (vabandust, vananenud tehnoloogia, pikosid) täis, aga roboti alt ära kruvitud jalad on ikka kahtlaselt rauast ja õliplekilised. Tavaline õppevahend Gort Ashryni maailmas on täiuslikult reaalsust kopeeriv arvutisimulatsioon, aga selle nähtav ja kuuldav osa mängitakse ikkagi maha keskmise rokk-kontserti mahus hologrammi abil! Jättes kõrvale natuke naljaka fakti, et ulme-hologrammidel pole tõesti mitte midagi pistmist tegelike hologrammidega, peab ikkagi küsima: miks nii?

Peamiselt piirdub tehnika võimsuse edasiandmine hooletute möödaminnes märkustega, kuidas näiteks detsimeeritavad hukati lähidistantsilt (kolmsada meetrit), aga ei siin ega järgmises osas ei joonistu kuidagi välja, kuidas lähidistantsi selline tähendus lahingutaktikat mõjutab. Või siis mainib minategelane, kuidas ta hästi närvis oli ja mingi otsuse tegemine hullult kaua võttis, mingi neli millisekundit (ma jätan siinkohal väga hoolikalt norimata selle kallal, kuidas peaks kuitahes vahetult närvisüsteemi ühendatud arvuti suutma signaale ajus kiiremini edasi pressida kui see biokeemiliselt võimalik — määdzhik noh, tulevik). Arvutid, muide. Mingi nipiga ületab üksainus selline miljoneid kordi inimese ajupotentsiaali. Jätame — jällegi — kõrvale probleemi, kuidas saab arvuti võimsuselt inimest nii palju ületada ja ikkagi üheselt masinlikuks jääda (noh, see ‘potentsiaal’ võib ju tähendada näiteks elementide arvu riistvaras, mitte vaimset suutlikkust); häda on selles, et nonde arvutite suutlikkus ei avaldu kuidagi süsteemselt. Lisa sellisele hullvõimsale masinale üks armetu tattaeglane inimaju ja ongi võitmatu kooslus — nimetatud aeglus on oluline, sest piirab üsna rängalt reaktsioonikiirust. Võitlevad vennad (vist küll alles järgmises osas) isepaljunevate lahingurobotitega, ja ena imet, nood on täiesti abitud, sest suudavad arvutada korraga 2hästi_väike_n käitumismustrit, ja väike bounding overwatch või midagi inimeste poolt muudab kogu robotite kiiruse ja võimekuse ebaoluliseks nende taktikaliste puudujääkide tõttu…

Absoluutselt kogu tehnika on hoolikalt lahti seletatud, muidugi nii, et olemusest aimu ei saaks (ei ole ju olemas neid asju), aga piisavalt, et väga puiselt mõjuda.

Palja silmaga, nende ürgsete soojuskaamerate või infrapunaseadmetega meid vaevalt võinuks avastada, kuid biosensoorse akustika abil, millega teatavasti on võimalik registreerida pisimaidki elutegevuse märke sadade kilomeetrite kauguselt, või Q-kiirtega, mille suhtes läbitungimatut või moondeomadustega materjali pole veel leiutatud, võinuks ilmselt näha meie positsioone nagu peopesal.

Biosensoorne akustika on siis elutajuv kuulmine? Nunuh, väga ilmekas… Q-kiired (nii üheksateistkümnes sajand on see nimi) aga imerohi, mis tagab, et kui tulevikus ikka väga vaja on, saavad tegelased kõigest läbi vaadata (selle kasutamine eeldatavasti nõuab samal tasemel leidlikkust kui kunagine tuumafüüsikute nali, neutriinopomm — kui see kõigest läbi võtab, siis on mingi pildi nägemine nagu komplitseeritud ju?).

Seal, kus tegelased vastastikku loengute pidamisest natuke puhata saavad ja autor midagi sisulisemat kirjeldab, on tulemus tavaliselt sama nõrk. Näide: peategelane tuli möödaminnes välja olulise taktikalise uuendusega, õpetades oma kompaniis endale lisaks välja tosin tulejuhti. Normaalselt on neid kaks. Neidsamu tulejuhte, kes, “nagu me kõik hästi teame”, esimesena surma kipuvad saama, sest kogu vastase tuli koondub neile. Selline tunne, nagu Henry Ford XXIX oleks välja tulnud olulise tehnilise uuendusega ja pannud kõigile autodele piduripedaali, kui varem olid need ainult igal kolmandal. Okei, äkki ilmnebki ammustandardiseeritud koosseisude juures täiesti rutiinselt selliseid kahe silma vahele jäänud elementaarseid võimalusi, aga siis võiks seda ju möödaminneski mainida. Ega kõik lugejad pole kogenud kaadrisõjaväelased. Ja noh, tegelastel selliste mainimistega juba hammas verel.

Ma ei saa kohe muidu, kui pean lisama lingid kahele kirjale ulmelisti arhiivis: 02.11.1999 ja 17.04.2007 (olulised on mõlema faili esimesed kirjad Juhan Habichtilt). Gort Ashryn kannatab väga tugevalt selle all, et kõik ideed, mida autor enamvähem seostatud tekstiks suutis vormida, on raamatusse sisse saanud, on nad mingitpidi olulised või mitte (üldiselt mitte…).

Jah, mastaapset tulevikuajalugu Eestis seni tõesti pole olnud. No ja siis, ega Gort Ashryn sellest paremaks ei muutu? Star Treki, khm, headus ei sõltu kübetki sellest, kui palju sündmusi ja kui täpselt nad lähemast kolmest sajandist paika panevad.

Sotsiaalsete ja moraalsete probleemide käsitlust raamatus ei taha ma torkidagi. Lõppeks kirjutab Uido Truijagi sotsiaalsetest ja moraalsetest probleemidest…

Ahjaa, illustratsioonid. Või hea küll, pildid, ei taha nende peale võõrsõnu raisata:-) Ulmes on pildid saatanast, kui just väga head põhjust pole. Kaanepilt on mõttekas, Gort Ashryni kaanekujundused on kenad tagasihoidlikud, aga pilte teksti sisse toppida, eriti veel nii abituid, on omapärane idee. Kui üldse, siis midagi abstraktsemat; mulle jääb vist alatiseks meelde Zelazny “Valguse isanda” kunstniku omapärane agressiivne stiil.

Teksti loeti eesti keeles

Minu hinnang põhineb kahe esimese Gort Ashryni triloogiasse kuuluva romaani lugemisel. Hinne kujunes puhtalt võrdlusena triloogia teise köitega. Esimene jääb ikka tunduvalt järjele alla. Ega siin palju uusi tähelepanekuid edasi anda polegi, enamus juba eelnevate arvustajate poolt välja toodud. Raamatut lugedes möödusid esimesed 150 lehekülge ikka vägagi vaevaliselt. Kõik see dialoogi pandud ajaloo lahtiseletamise oleks võinud ju lisada teose lõpus olevasse kroonikasse. Kroonika oleks natuke pikem tulnud, kuid see eest säästnud lugejat. Kardan, et paljud vähe ulmekaugemad inimesed loobusid peale esimest 100 lehekülge lihtsalt sellest läbi närimisest. Kuid järgnev oli ikkagi juba hoopis teine tera (rääkimata II osast). See detailirikas ja täielikult läbitöötatud maailm, mille Kunnas on loonud on ikka vaimustav. Raamatu teise poole lugemine läks lenneldes ning juba otsisin riiulist triloogia teist köidet. Väiksed märkused: no ei ole tarvis lisada teose lõppu mõistete seletavat osa, kui juba teoses kõik mõisted üksikasjalikult lahti seletatud. Kas selgitab tekstis ja loobub lõpus olevast seletustest või jätab tekstis mõisted lahti seletamast ja lisab selgitused lõppu. Pole mõtet dubleerida. Teine märkus oleks illustratsioonide aadressil. Neid on eelnevad arvustajad juba laitnud/kiitnud. Mina tahan ühe puhtalt tekstiga oleva vastuolu välja tuua, mis kohati hakkas häirima. Tekstis (nii I osas kui ka II osas) on mitu korda mainitud seda, et sõdurid on kiilakad. Isegi on lõik, kus Anton Irv VIII-l hügieeniprotseduuride käigus juuksed maha lõigatakse. Aga illustraatori piltidel järjepidevalt, kõigil sõduritel ilusad kammitud soengud peas. Nii ikka ei saa, enne piltide joonistamist tuleks ikka tekstiga korralikult tutvuda.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu lugemine tegi mu kangesti õnnelikuks.

Esiteks seepärast, et kaheldamatult oskab Kunnas kirjutada: tal on karakteritunnetust, ta ei põrka actionist tagasi ega karda ka emotsioone.

Teiseks seepärast, et mul oli jäänud mulje: militaarulme tähendab pidevat tagumist, keegi saab kogu aeg näkku või makku, ja just seepärast on kogu aeg kohutavalt igav. Noh, et pole vaheldust või sedasi.
Aga Gort Ashryn kulges nagu koiliblika lend kampsunilt seinale, seinalt peeglile, peeglilt mantlile ja ainult vahepeal käis paar üksildast heledat laksu ka ära.

Kolmandaks oli maailm põnev. Põnev = mõtlemapanev, on ju. Eriti tore oli see moraalselt väga mitme otsaga "elukutselise sõduri" kontseptsioon. Tõsiasi, et ei antud valmis vastuseid "see valik on üleni hea ja see teine on üleni halb" vaid lasti lugejal ise kaasa mõelda.

Ainus asi, mis mulle ei meeldinud, oli kohustuslik "kohtumisel kauni neiuga saabuvad kohale ka vägistamishuvilised lollid jõmmid, keda kangelane tümitada saab". Seekord oli lahendus õnneks ootamatu (neiu mitte ei langenud troppide kahjutukstegemise järel kangelasele kaela vaid vihastas ja hakkas kartma), ent siiski. No kuulge! tegelikult ei ole vägistamishuviline jõmmikamp mingisugune normaalsus, mida iga inimene elus ikka 3-4 korda ära näeb, vaid selge anomaalia, ja tegelikult ei karga üheski mulle teadaolevas mittesõjaaegses ühiskonnas mingisugune vägivaldurite kamp iga kord põõsast välja, kui mõni tütarlaps öösel vähekeseks jalutama läheb.
Seda tankiajalugu võinuks ehk ka vähe tagasihoidlikumalt esitada. Kaks lehekülge lugesin päris huviga, aga edasi läks juba väga tüütuks. Romaan ju ikkagi, mitte EE!

Siiski, lahedusi oli ses raamatus kordades rohkem kui lamedusi ja Eesti taustsüsteemis midagi alla 5 panna ei raatsi. Oleks väljamaa raamat, v-o paneksin nelja. Noh, et Eriksoni sõjaväelood on tegelt ägedamad või nii.
Aga hea raamat nii ehk teisti.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin, et üllatus-üllatus: esimesele osale ei olegi hinnet pannud. Mis siin ikka: selge "5" minu silmis. Silmapaistev teos (kõik kolm osa üheskoos) ulmekirjanduses.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

See on lugu alternatiivajaloolisest-alternatiivtänapäevast-alternatiivtulevikulisest Kreekast, kus on õpitud inimese mälestusi, tundeid, kogu nö. hinge üle kandma teisesse kehasse. Lisaks sellele on see lugu autoritaarsest režiimist, seksuaalsest armastusest, sellest, mis tunne on olla keegi teine ja ometi sina ise, poliitmõrva plaanimisest ning ma oleksin väga uhke, kui mul kunagi õnnestuks midagi sama hea kirjutada. 
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore muinasjutt, kus krimimõistatus "kes on saatan" ja erinevad kogemused täiesti huvitava kompoti moodustavad. Üllatusi on ning enamik neist head. 
Naistegelased tunduvad läbi erinevate illusioonide üldiselt toredamad kui mehed =)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mille sündmustik kahvatub kujutatud maailma ees väga ja väga. Ilmselt oli see autori taotlus samuti - põhiliselt näitab ta põgenenud hinge loos keerulist tähelaeva- ja selle meeskonna maailma, kuidas see toimib, mismoodi ühel laeval saab olla enam-vähem inimestest meeskond, ta liigub enam-vähem kindlates dimensioonides enam-vähem reaalsena - ja ometi ei keskenduta kuskil mingitele tehnilistele lahendustele, lugu on ideede lugu. Kuidas võiks olla, kui senised piirangud ei piiraks ja mida nad just ei piiraks. 
Samas, et sellele natuke udusele väga võõrale maailmapildile konkreetsust anda, on väike lugu hästi valitud. Väga nutikalt loovad selle võõra ja kummalise reaalsusega kontrasti inimlikud jooned, mis meile tuttavad. Sealjuures ei pruugi need inimlikud jooned lugejale meeldida - kuidas ta nii loll on?! - aga nad on tuttavad, arusaadavad ning kirjeldatud moel, mis tundub usutav. Inimesed on ikka inimesed kõige selle kummalise taevanduse, planeedile enam iial mitteastumise, kehatute reisijate ja virtuaalsuses asuvate lastide maailmas. 
Ehk: lugu on tähelaeva kaptenist ja ühest kehatust põgenenud hingest, kes peaks rahulikult koos paljude teistega laeva lastiks olema, ent ei suuda seda välja kannatada. Loo muudab aga eriliseks ning lummavaks keskkond, millega lugejat tutvustatakse.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda võis, aga ei haaranud - lugesin ja lugesin ja ükski tegelane ei hakanud tööle, kuidagi skemaatilised ja pooltühjad tundusid nad. Loo lõpu ligidal muutus peategelase skemaatilisus ja poolkõva olek loogiliseks, ta polnudki terviklik olend, ent sellevõrra läks mul kaotsi tollesse lühiromaani mõeldud iva - ma ei näinud, et tehisolendi tunded oleksid samaväärsed inimolendi tunnetega. Ma nägin ainult, et ta ise võib seda arvata, ent selgelt on ta samas lapik, ebatõeline loomus. 
Teksti loeti eesti keeles

Ajarändur, uurimismeeskonna vabatahtlik, saadetakse tulevikku, lootuses, et see on umbes 50 aasta kaugusel ning oh, mida kõike ta tagasi tulles rääkida võiks. Ent midagi läheb viltu ja ta sattub ... väga kaugesse tulevikku? Paralleeluniverumisse? Paralleeluniversumi aega veidi enne aja lõppu, mis sobiks umbes meie ettekujutusega ajast 50 aastat tulevikus (ja tegelikult oleme ka meie omadega üsna aja lõpus)?
Silverberg ei ütle täpselt, mis juhtub. Kindlasti juhtub see, et inimteadvus sattub samasse kehha intelligentse merivähitaolise olevusega ning lugu räägib sellest, mida too inimteadvus kogeb, kuidas toime tuleb ning mis juhtub. 
Mingit erilist imevärki aset ei leia, lugu on rahulik ning kujundatud merivähi emotsioonide pinnal - mille eest annan Silverbergile au - ta tabas ära, et emotsioonid on keha ning merivähikeha emotsioonid  mõjutavad ka inimteadvust, kui inimene parasjagu merivähikehas resideerub. 
Ma ei oska öelda, kas lugu ka muul moel kuidagi pädev on, mu merebioloogiaalased teadmised ei ole kuigi laiad, ent mereolevuse vaikne jälgimisviis ja elu tunnetamine andsid mulle väga tugeva laengu niisamagi.
Teksti loeti eesti keeles

 Lugu sellest, kuidas enesetappu üritanud Nora sattub teadvusetu olles Kesköö raamatukokku, kus talle pakutakse võimalust proovida ükskõik millist elu, mida ta vähegi soovida oskab, ja kui see ei meeldi, valigu aga järgmine ja proovigu seda.
Raamatu miinused:

 

1. Esimene ja konkurentsitult kõige suurem: peategelane sattub kogu aeg situatsioonidesse, kus ta on ebakompetentne. Ta ei oska, ei tea, laveerib kuidagi ja loodab, et pääseb ebamäärast vastuste ja "noh-tead-küll"-idega  minema. Nora ei ole eriti loll ega kohmakas, lihtsalt tegevustik ongi säärane, et ta sattub üha uuesti ja uuesti situatsioonidesse, milleks ettevalmistus puudub. 
Kui ta suhtuks olukorda aplombiga ja kasutaks ära oma vabadust, mis mitte millegagi tegelikult seotud olles tekib, oleks mul kergem tema tegutsemist jälgida. Ent ta püüab kogu aeg normaalne näida, sisse sobituda ja varjata, kuidas ta tegelikult situatsiooni ei sobi, ja seda on vähemalt mulle äärmiselt piinav lugeda. Ikka uuesti ja uuesti. Ühes elu hakkab juba mingi kontekst tekkima - mu lemmik oli liustiku-uurija elu - kui see juba lõppeb ja järgmises jälle kõike otsast alustatakse. 
 


2. Mõnikord näivad peategelase reaktsioonid rumalad. No kes jätab kaks päeva enne pulmapäeva pulmad ära, sest ta on väga löödud oma ema surmast kolme kuu eest? Mõistlik inimene ütleks ammu enne kui kaks päeva varem, et kuule, ma olen vaimselt hädas ja ei taha praegu abiellumisele mõeldagi - ärme praegu sellega tegele. 


 




3. Kui elusid on nii kohutavalt palju, sõna otseses mõttes lõputu hulk, ei ole eriti tõenäoline sattuda teise võimalikes eludes eksleja peale - tähenduses "see peaks olema palju haruldasem kui peavõit loteriis".
Sama inimesega VEEL KORD kokku sattuda peaks olema juba praktiliselt võimatu. 

 

4. Loomulikult on täiuslik elu pereelu mehe ja lapsega. Milline naise täiuslik elu siis veel olla saaks?

 

5. Lõpp on täiesti üle võlli magus. 

 

Raamatu plussid

 

!. Menstruatsiooni mainimine. Mitte pealtükkivalt ja ainult üks kord, aga ma loen seda teatud lakmuseks - kui raamatus on naised ja menstruatsiooni kordagi ei mainita, on tegu mõnevõrra eblaka teosega. Kui menstruatsiooni vähemalt mainitakse, on kohe punkt kirjas.

 

2. Peategelane on üsna sümpaatne. Kui välja arvata see, et ta peab kogu aeg sattuma olukordadesse, milles ta täiesti ebapädev on, tundub ta üsna nutika, aruka ja meeldivana. Usutavana samuti.

 

3. Keel on hea. Vaheldusrikas. 

 

4. Listiku-uurija elu oli lahe. Seda ma uskusin ja nautisin.

 

5. Lõpp on täiesti üle võlli magus ja samas kuidagi usutav. Kõik saabki korda, oo. See tõstab tuju.

 

 
Teksti loeti eesti keeles
1.2023

Järgnev pole päriselt raamatuarvustus. 
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga. 
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda. 
Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks. 
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.
Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!
Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel. 
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.
Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel endam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta. 
Nii vale!
Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilismad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?
Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!
Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonide hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav. 
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.
 
Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.
Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta. 
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealkirjakski päris hästi. 
Lihtsalt osaliselt toetub kogu romaan (juttudest koosnev romaan on) nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab selle kõrval veel üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.
 
Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe. 
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Viimaks on kogumikus ka üks lugu, milles asjad lähevad hästi, mitte halvasti.  Ma rõõmustasin. Jah, lugu on mulle tuttav. Giles de Rais oma. Ja et ta Jeanne D'Arci rüütel oli. Isegi Merle (olen mõelnud, muide, miks prantsuse musträstas on eesti nimeks saanud) tundus kuidagi ... tuttav. Et just tüdruk. Ja ilus lauluhääl.  Igatahes, isegi kui Merle on ka kuidagi ajalooline-legendaarne, on Leijon ikkagi teinud väga head ja intensiivset looloomistööd. Ta jutustab loo naisest, kes pole ainult naine, kes suudab mõndagi - ja Gilles de Rais'st. Loos on meeletult palju igati tänapäevast ausust - mind hirmsasti tüütab ja piinab iga raamat või jutt, kus tegelased on oma ajastu viisakad, ei ütle midagi otse ja lisaks on neil enne päris asjadeni jõudmist ees veel omaenda usud asjadesse, millesse meie enam ei usu. Näiteks võiks mõni ajastupõhisem-puhtsüdamlikum peategelane punapäist ja tedretähnilist kaaslast siiralt jälestada, sest ta näeb nii vale välja ja on ilmselt saatanast.  Ent selles loos ei käida peenetundeliselt ringi ümber ringi ja isegi Gilles de Rais räägib otse - see teeb loo kohe poole paremaks.  Muidu on tegelikult ka hea jutt. Aga see ausus on nii kirgastav ja karastav, et annan täispunktid. 
Teksti loeti eesti keeles

Jälle igati hea lugu, milles usutav kõik viimse kui migreenihooni välja.
Tõde on, et mina ootasin algusest peale lahendust, kus vene eriteenistus on korraldanud soome poliitikule lõksu, tappes ja vägistades noore neiu, ent asi läheb viltu, sest poliitik ei peatu hotellis, vaid on selle andnud oma tütrele kasutada ja tütar ei saa kedagi vägistada nii, et spermajäljed järel.
Aga ei ole asjad nii lihtsad. 
Ehk: mind veeti eksiteele, lugu ei hargnenud, nagu ootasin, oli põnev lõpuni. Õhkkond oli üleni usutav ja samas huvitav ning  lisaks olid peategelannal huvitavad võimed ning ta ka maksis nende eest päris rämedalt. Keha ei talu sellist inimesele ebatüüpilist  kohtlemist lõputult.
Mis puudu jäi? 
Võibolla on autori maailmatunnetus mulle liiga lohutu? Ma ikka tahaks lootust =)
Teksti loeti eesti keeles

Kes on teinud enesetapu, saab veel viimase võimaluse lahendada ära probleemid oma elus ja liikuda edasi koormavabalt. Abiks on mingid olevused, kes meessoost. 
Vabanemine võib valus olla.
TÄitsa talutavate tegelaskujudega jutt. Aga samas jääb minu meelest puudu küsimus. 
Lugu ei sisalda endas küsimust, kui mitte pidada küsimuseks teemat: "Kas enesetapp aitab?" 
Teksti loeti eesti keeles
11.2022

Lugu algab ja hakkab kerima nagu ühe tänapäevase naisterahva, kes fännfiktsioonides leiduva geiporno, vampiiriromantika ja normaalse inimliku feminismi peal kasvanud, kirjutatud naistekas. 
Vampiirvennad (kuigi nad vist ikka pole vennad, see jääb täpsustamata), kes on ühtlasi armukesed, üks on Hästi Paha ja teine endassetõmbunud ja vaikne, on nagu kirjandusklišeede vabrikust pärit. KINDLASTI on nende kohta ohtralt troope, ikka imekaunid vampiirmehed, ikka on see jutukam ja šarmantsem vend Paha ja teine hea, ent pole seda headust varem kunagi arendanud.
Ma uurida ei jaksa, aga peab olema. 

Ja siis peategelanna, kes on emantsipeerunud ja totaalselt kaasaegse autori poolt mitte pimestavalt kauniks Mary Sueks, vaid vigase jalaga lühinägelikuks, ent terava mõistusega ja kartmatuks tütarlapseks kirjutatud. Ühtegi seksuaalset toimingut ta ei häbene, ei pelga peksu, ei tunne hirmu vampiiride ees, ei kummarda ka saksa ees, ei tõmba küüru selga.
Ta on sama selgelt võitjaks kirjutatud kui klassikaline Mary Sue: mis iganes loo sees viltu läheb, tema võidab ikka. Selge ju!
Ja nii lähebki. Tema ja vaiksema-ent-imekauni vampiirmehe vahel kasvab sümpaatia, nad proovivad seksi, see sobib neile ja jutt kerib nagu väga klassikaline mitteromantiline romanss. (Milline normaalne tänapäevane naine saaks häbi- ja õõvatundeta lugeda igavese armastuse tõotusi jms, mis vist üldiselt romantiliste lugudega koos käivat arvatakse? Aga samas armastuslood meeldivad meilegi.) 
Mina lugesin täie huvi ja põnevusega, et noh, mis siis, ja noh, kuidas siis. 
Ja olin täiesti pettunud, kui autor näis vaatavat: "Krt, liiga moosiseks läheb. Teen mingi järsu lõpu, viis lehekülge maksimum."
Nagu ... mis mõttes sa juba nii julgelt ja toorelt mu madalatele tungidele meeldivat asja kirjutad ning siis korraga otsustad, et eiei, peab ikka Kirjandus olema?
Kohe hakkasin autorit eblakuses kahtlustama. Minu mõttes jätkas ta umbes nii: "... ja mingi inimeseks olemise ja südamega südamlik olemise iva peab ka kuskil olema. See peategelane-tüdruk on väga tore, aga samas väga mõistuslik, selle peale saab südametuse-teema ehitada. Kuigi ma ei taha seda liiga ilmseks teha - nagunii läksin oma mitteromantilise romansiga veits liiale."

Ehk tegelikult ei saanud mina lugejana sellest südametuse-tõigast päriselt aru. Enam-vähem, ent mitte päriselt. Ja kuidas selle kõigega veel seotud oli "me kordame oma emade elusid, kuitahes neist erinevaks end ka peame," oli täiesti segane.
Autor: "Oh, selle peaks ka sisse panema, hea mõte! Aga ... pole ühtegi kohta. Hm. Ma päris lõppu panen kaldkirjas lõigu siis!" 

Ehk: mina lugesin lugu kui uue aja naistekat. Et peategelanna vahepeal midagi oma isa tööde jänukitest leidis ja nendega tegeles, oli mu jaoks lihtsalt: "No midagi ta peab tegema ju, dohh, muidu oleks odav." 
Ja et nende isa tööde ja muumialeiu tõttu ilmus neiu käsutusse üks maagiline ehe, oli mu jaoks lihtsalt: "Noh, Mary Sue leidis võluamuleti, milline üllatus. Või siis mitte." 
Saabus võitlus Pahaga.
Ausalt, see paha vend oli nii igakülgselt Paha, et kui tal olnuks rinnas suur silt kirjaga PAHA, oleks see asja paremaks teinud - kerge huumor ses osas, mitte lihtsalt kõigi negatiivsete joonte tema isiku peale kuhjamine. 
Loomulikult pidi Mary Sue selle võitma - näiteks oma imeväega ehte abil.
"Nii, ja nüüd on lõpp. No ei saa ainult moosi ju ka jagada," mõtles autor minu ettekujutuses lõpuks. "Teeb kuidagi natuke mõrumaks selle loo, muidu on lihtsalt õnneliku lõpuka vampiiriromanss, kus peaosas vigase jalaga neiu."
Ja siis tegi. 
Noh. Jah.
Kui aus olla, mina oleksin tahtnud, et ta oleks julgem olnud. Kui juba, siis juba, kui moos, siis moos.
Aga ega mina ei ole tema asemel ja osadele lugejatele kindlasti meeldib nii rohkem. 
Kuid mu vahepealne vaimustus: "OMG, nii julgelt loomalikele instinkidele rõhuv, OMG, nii tore, et on täiega romanss, ent pole samas mitteusutav, OMG, homovampiirid!"taandus lõpuks õlakehituseks ja noogutuseks. "Jah, võib nii ka. Nojah."

Teksti loeti eesti keeles

Üllatavalt hea lugu. 
Tõdemus, et vanad vene legendaarsed isikud, lood vene kuulsatest ja võimsatest läbi ajaloo on kuidagi üle võlli, kõike on liiga palju, eriti metsikusi ja vägivalda, on koondatud ideesse, et nad ei olegi inimesed, vaid midagi muud. ONGI midagi muud, mitte lihtsalt hullud. Mitte midagi tavalist nagu vampiirid või tulnukad, autor on leiutanud uued kollid - rusid - ja mängib nendega.
Ka loo peategelane, minategelane mängib nendega.
Minu mõistusele täiesti arusaamatul moel ta manipuleerib, kavaldab ja kasutab oma arstioskusi täiesti südametunnistusetult. Mõnes mõttes tunduvad ta teod hellad - ja samas üldse üldse ÜLDSE mitte. Ning kuigi ma lugedes olin hämmastunud, KUI kale ta on ja kuidas põimuvad sündimata laste päästmine ja samas tapab ta täiesti südametunnistuse piinadeta,lõpplahenduseks polnud ma ikkagi valmis.
Hea töö, autor!
Miks viite ei tule - kuulge, te kirjutate loo, kus keegi Must Vürst tapab maha ja vägistab surnuks terve Kiievi, kõik elanikud, ja eeldate, et ma peaksin sellele loole täispunktid panema? Unistage edasi. Minu poolest võiks ta seda ka Moskvaga teha, ikka viite ei saaks. 
Inimlikud kannatused ei täida mind vaimustusega, isegi kui nad toimuvad kaadri taga. 
Teksti loeti eesti keeles

Kolm ehk rahuldav. Rahuldas ära.
Väga rahuliku kuluga raamat, milles siiski peidus ka veidi intriigi, draamat ja mis lõpeb lahtiselt - kuigi mina loodan, et kõik läheb kuidagi ikkagi hästi.

 

Kui pikemalt lahti rääkida, siis umbes poole raamatust võtab enda alla usu- ja kombesüsteemi, mis kuulub nimetuse Pajatus alla. 
Pajatus on muidugi palju laiem, kui mahuks pisikesse raamatusse, millest omakorda poole võtavad enda alla maailmadevahelise Oikumeeni saadiku tegemised. Siiski tundub kirjasaanu põhjal, et Le Guin on üritanud luua säärast kombe- ja müüdipõhja, mis talle endale meeldiks, sobiks ja hea tundub. 
See on alati tore - mulle meeldib palju rohkem, kui kirjanik üritab luua ideaalset süsteemi ja siis tegeleb selle sees ilmnevate kitsaskohtadega, kui variant, kus ta kohe alguses loob teadlikult kipaka süsteemi ja siis lahendab silmnähtava vea ära, oo, vau, vaadake, nüüd on palju parem, eks. 

Le Guin muidugi ei lähe odavat teed. Tema seekordne teos nõudis talt endalt mõtlemist ja nõuab ka lugejalt kaasamõtlemist. 
Ega see ei ole raske mõttetöö, mida teha tuleb, ent suurt põnevust ja "mis edasi saab?" lehepööramisvajadust leiab selles raamatust vast viimasel neljakümnel leheküljel. Kõige põnevamad asjad enne seda on stiilis "kas see poolearuline tõusis tõesti õhku?" ja "kas teda siis jälitatakse või ei jälitata?"
Väga rahulik. Malbe. Jutustav, üllatamata lugejat suurte teravate pööretega.
Pajatus.

Teksti loeti eesti keeles

Üllatavalt hea lugu.  Minu "rahuldav" tähendab, et rahuldas ära ning selles loos oli olemas areng, suhteliselt (kuigi mitte väga) sümpaatne peategelane ning algus ja lõpp. Lisaks oli päris hea maailmaloome, ideede käsitlemine ning üks sümpaatne kõrvaltegelane.
Tempo oli pisut uimane ning enamik tegelasi ikkagi kuidagi üksteisega sarnased, ükskõik kui erinevad nende välised atribuudid ka olid ning kui juttu on tähtsatest maailmamuutvatest asjadest (mis see toimiv surematuseseen muud on?), võiks see kuidagi dramaatilisemalt käia kui Tartu agulitänavatel komberdamine ja ebamääraste armuintriigidega jantimine.
Teisiti öeldes: põnevusega oli nagu kehvasti, kuigi elemente, mille abil seda luua saaks, tegelikult jagus. 
Kokku siiski täiesti loetav lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust imetore jutt. 
Esimesele arvustajale: 
Minul ei tekkinud mingit NPC muljet. Aga mul on ka tunne, et NPC-d on kas
A) liiga tavalised tüübid, et neile keskenduda
B) liiga erilised tüübid, et mängjatele anda, eip.
Ja see peategelane oli täpselt mängijasisuga, aga kuna jutt EI meenutanud millegagi D&D mistahes versiooni, las see teema jääb.
Aga miks see jutt imetore oli
* poeetiline ja kaunis
* imelise maailmaehitamisega. Kuidas on töötatud tegelasarengu ja samas maailmaehitusega, kuidas need on ühendatud - oivaline
* Väga terviklik lugu - ja samas etteaimamatu lahend.
Teksti loeti eesti keeles

Ammu ei ole ma niimoodi raamatusse sukelduda suutnud. 
Ammu ei ole ükski raamat mind niimoodi endasse tõmmanud. 

Täispunktid.

 

Tagakaanel on kirjas:

Igal aastal viivad Protektoraadi elanikud metsas elavale Nõiale ohvrianniks beebi. Nad loodavad, et see ohverdus hoiab teda tagasi linna kimbutamast. Aga metsas olev nõid Xan on lahke. Ta jagab kodu targa sookoletise ja täiuslikult tillukese draakoniga. Xan päästab lapsed ja viib nad südamlike perede juurde teisel pool metsa, toites sel teekonnal lapsi tähevalgusega.

Ühel aastal toidab Xan kogemata last kuu-, mitte tähevalgusega, täites nii tavalise lapse erilise võluväega. Xan otsustab, et peab tüdruku, kellele ta paneb nimeks Luna, üles kasvatama nagu oma lapse.

Kui läheneb Luna kolmeteistkümnes sünnipäev, hakkab tüdruku võluvägi avalduma – ohtlike tagajärgedega. Samal ajal on Protektoraadist pärit noormees otsustanud oma inimesed Nõida tappes vabastada.

Vahelduseks on tagakaanetekst ka päris adekvaatne - ei reeda raamatu sündmusi ette (ma ei saa üles kordadest, kus raamatu lõpukulminatsioon on tagakaanel kirjutatu arust teema, millel terve raamat on kirjutatud, palun, teadke juba ette, mis kummaline sündmus raamatus saabub ja muudkui oodake, et see nüüd juhtuks), ent need asjad, mis seal öeldud, tõesti toimuvad. On lahke Nõid metsas, on beebi, kes vanematelt ära võeti ja neetud traditsionalistide poolt metsa toodi, on mees, kes otsustab Nõia tappa.

Aga lisaks on autor paljut märganud, veel rohkemat mõelnud ja kõneleb neist asjust ikka ja jälle.

Nii kerge on valetada - ning kui piisavalt valetada, hakkad ise ka uskuma, et tegelikult oli just nii.  Raamatus ei valeta ainult Pahad ja valetamine ei ole Paha - me valetame, et mitte haiget teha, me valetame, et asjad kõigi jaoks kergemaks muuta, me valetame jutu mõttega, isegi kui sõnad rangelt võttes tõesed on, me valetame palju, aga see ei tähenda, et me halvad oleksime.  Valetamine ei ole tingimata halb - kuigi kahtlemata on kergem ja puhtam elada valedeta. Lihtsalt lühikeses perspektiivis pole see samas üldse kerge. 

Inimesed unustavad. Isegi tähtsaid asju. Isegi väga tähtsaid. Mõnikord on raske mäletada, sest teema on liiga valus ja hirmus ning su mälu keerab end sedasi, et lihtsalt - ei ole meeles. Mõnikord on ohtlik mäletada, sest mälestus võib su katki teha ja enda kaitseks unustatakse. Mõnikord lähevad asjad meelest mingi hea põhjuseta - ja mõnikord tulevad nad samamoodi meelde. Mingi hea põhjuseta.

Kurbus on ohtlik jõud. Siin raamatus on see ohtlikkus otsene; saapaga näkku, kui muidu aru ei saa. On Kurbusesööja, kes naudib haigettegemist, ja kõige vähem sallib lootust. Aga kuna mina olen väljaspool raamatut oma päriselus kurbusega sina peal, tunnen teda nii hästi, kui saab, ma tean, et väidetav on tõsi. Kurbus on ohtlik. Ja kui on lootust, kasvõi tibanatuke, kasvõi pisike kõva lootusepung, ongi elu hoopis teise maiguga. Sest vaata, laialt levinud esoteerikalegend on, et ei tohi eeldada, vaid eeldamine teeb haiget, kui loodad head, saad pettuda, kui midagi ei looda, pole pettumust ja saad nautida seda, mis ON - selle asemel, et loota millegi tulemisele, mida pole ja ilmselt ei tulegi.  Mina ei ole nõus. Sest ma tean, kuidas on elada lootuseta; kuidas on elada, mõeldes: "Nojah, see ongi parim elu, midagi ei olegi ju halvasti" ja samas tunda, et nojah, olen siis nõus elama - aga absoluutselt ei kurvastaks, kui elu otsa saaks. Surm oleks SIUKE puhkus. Aga no - eks ma elan. Kunagi midagi paremaks ei lähe, aga millekski on ilmselt vaja elada ja küll inimesed oleks mu peale kurjad, kui end ära tapaksin.  Ohjah, olgu siis. Eeldus PEAB olema. Mitte selline eeldus: "Oi, täna sajab vihma, nii halb, ma tahtsin randa minna, raev ja meeleheide", aga eeldus: "Täna sajab vihma, aga kord paistab jälle päike, vihm ei ole igavene, päike ei ole igavene, ja isegi kliima üha kuumenedes tuleb mahedaid helli uduvihmapäevi. Kõik muutub, isegi mu enda raske süda saab kord kergemaks!"

Olgu, liiga selle raamatu teemast väljas jutt. Aga mulle väga meeldis, et kõik see sümboolne ja võlukunstiline, igapäevane ja tolle-maailma-luuleline oli päris minu päris kogemuste ja loogikaga haakuv. Mulle ei jäänud tunnet: "Nojah, lasteraamat, ilukirjandus, autor räägib asju, mida enamik lapsevanemaid kuulda tahab, ja enamasti tahavad inimesed kuulda asju, mida nad juba usuvad tõde olevat." Mul on vaid tunne: "JAAA!!! Nii ilusti näidatud tõde!"

Kolm ülalpool paksus kirjas ära toodud nähtust koos terve hunniku muude, ilmsemate ja tavalisematega on kokku keeratud, segi aetud ja tulemuseks on, et miski pole selge ja klaar. Või noh, on selgelt Head (kes on kõik need, kes on normaalsed, toredad, kaastundlikud jne) ja üks selgelt Halb Isik + mõned, kes on halva kaasajooksikud, aga ei ole mingit rinnet, kus head ühel pool, halvad teisel pool, võitlus ALGA!, vaid on segadik. Midagi taignataolist, kus sissepandud komponendid täiesti ettearvamatult sassi lähevad ja täiesti ootamatuid kombinatsioone moodustavad, lisafaktoriks veel, kuidas pikaealiste jaoks on mööduvad aastad pisiasi-pisiasi ja neil pole eriti mingit arusaamist sellest, kuidas kuskil mujal kellelegi teisele on 8 aastat pool igavikku. Aastate jooksul unustatakse, aetakse sassi, hoitakse end kurbuse eest, valetatakse, kuni ise ka uskuma jäädakse ja ...  Kook, mis kokku küpsetati, on äärmiselt maitsev.

Sellel, mis südamesse mahub, pole piire. Ma lootsin lugedes umbes sellist lõppu, nagu saabuski. Umbes säärast valu, helguse ja helluse vahekorda.

Mu lootus täitus.

Teksti loeti eesti keeles

Järgnev pole päriselt raamatuarvustus. 
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga. 
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda. 
 
 
Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks. 
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.
Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!
 
Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel. 
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.
 
Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel endam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta. 
Nii vale!
 
Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilismad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?
 
Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!
 
Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonida hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav. 
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.
 
Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.
 
Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta. 
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealirjakski päris hästi. 
Lihtsalt osaliselt toetub kogu lugu nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.
 
Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe. 
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, milles kõik pisiasjad on valesti ja kokku on ikka kõik õigesti. 

Ühe lausega oluline ära öeldud, jai.

 

Kõik on valesti: jutu põhiaeg, milles ta toimub, on 6000 aastat tulevikus. Selle aja järel kannab isik Archer Sutton ikka veel perekonnanime Sutton, mida kandis tema esiisa 6000 aasta eest. 
Mõtleme oma esivanematele 6000 aasta eest. Mhmh, hästi loogiline, et nimi säilis.
6000 aasta pärast loevad nad hommikueine kõrvale ajalehti ja suitsetavad verandadel (mis on olemas) piipu. 
Raamatu üks kahest nimega naistegelasest on olemas selleks, et olemas oleks mingisugune armuliin ja vahepeal natuke suudeldaks. Teine on androidiõiguslasest natuke hull ja üdini naeruväärne matsakas maadam.
Kui on mingit infot vaja, võetakse viisori teel ühendus isikuga, kes tööna valdab sel teemal igasugust informatsiooni, ja siis tema käest saab olulise teada. Ei ole mingit võimalust viisorikõnet jälitada, see on üleni turvaline, küll aga võib töötaja emotsonaalselt sinuga juttu ajama kukkuda. 
Muidu omavahelise suhtluse jaoks helistatakse või minnakse kohale. 
On olemas "androidid", kes on muidu 100% inimesed, ainult paljunemisvõimeta, ning väga suur osa raamatust keerleb idee ümber, kas nad on või ei ole inimesed. Üldiselt Simak vist arvab, et ei ole - et nad on taagata, mida inimliik kannab, sest inimesed on evolutsioneerunud, aga "tehtud" androidid on kuidagi sellest pärandist vabad. 
Kuigi nad on tehtud täpselt inimestena, lihast, verest, kudedest, ajud on sees jne.
Tolles 6000 aastat tulevikus räägivad nad niimoodi sama inglise keelt, kui 1977, ei mingit probleemi arusaamisega, ei mingit aktsentigi, mis tuvastuks. Rääkimata sellest, et trükimasinal löödud tekst kuidagi 6000 aasta pärast raskestiloetav oleks. Hullem, Archer Stutton 6000 aasta pärast teab, et see on trükimasinal trükitud ja isegi mõtleb, et näe, palju XXXX-ga mahatõmbamisi, nagu oleks trükkija selle konkreetse masinaga mitte väga hästi tuttav. 
Neid mitteklappivaid asju on leegion ning ajuti tekib tunne, et Simak lihtsalt ei pidanud neid oluliseks. Aga eriti, ERITI inmelik oli, et ta kirjutas inimliigist kui üdini erilisest - jah, peamiselt halvas mõttes. Aga ühtne ja eriline oli Inimene ta jaoks. Jah, oli toredaid inimesi, aga ka nemad tegelesid asjadega ikkagi nurga alt "inimene ei tohi inimliigi hiilgust piirata ega rikkuda" ja kõik olulisemad tegelased, kes Inimene olemist rohkem või vähem ei toetanud, olid ise ka tegelikult mitte-päris-inimesed.  
Phmt paralleeli tuues: ei olnud olemas valgeid orjuse vastu võitlejaid - kõigis orjanduse vastastes oli ikkagi kübeke tõmmut verd, mis siis, et see vbla silma ei hakanud. 

Ja ometi - ja ometi on ses raamatus kõik õigesti. 
Sest olemuslikult, põhiliselt seisab kõik ideel, et vihmaussil on oma Saatus ja igal elusolendil, kuidas see ka tehtud, sündinud, koorunud vms ka oleks, on enda oma. Et kõik olevused väikseimast ripsloomast suurima võõrplaneetlaseni, kes laiub kuskil silmapiirist silmapiirini, on oma Saatusega ja see Saatus elab koos olevusega sünnist surmani. (Või koorumisest. Või moondearengu ma ei teagi, mis etapist alates.)
Ning raamat tegelikult räägib sellest, kuidas ühel isikul on teadmine, et nii on, ning ta tahab seda jagada - ning ajas toimub sõda, et tema sõnumit kas moonutada, sel levida lasta või takistada üldse raamatu kirjutamist. (Andestatav ennastimetlev punkt kirjanikult, kelle elu on raamatute kirjutamine: et 6000 aasta pärast veel raamatuid kirjutatakse ning need muudavad kogu galaktikat.) Ja kuna see asi on õigesti, kuna Simak tundub olevat põhiloomuselt hea inimene, kuuluvad mu jaoks kõik veidrused ja tobedused, ebausutavused ja mitteklappimised gruppi "pisiasjad, pisiasjad" ja kokku oli tegu igati hea raamatuga.
Seda enam et klappisid ajasilmuste nüansid, oli selge, et ka "androididel" on tunded ning Archer Suttoni emotsioonid püsisid loogilised. 
Olgu, kui naeruväärne armuliin välja arvata. 

Teksti loeti eesti keeles
4.2022

Hm.
HMMMMMMMM!
Ehk: järgneb lumehelbekese seisukoht. 

 

Raamatu originaal ilmus 1995 aastal. Ehk mitte nii hirmus ammu ja samas - samas just parasjagu ammu, et veider segu äärmuslikust seksismist, "naine on täiesti teistmoodi isik kui mees" ja samas märkamisest, et menstruatsioon on olemas, kreeme kasutatakse vahel asja pärast ning vägistamine on nõme, ei tunduks arusaamatu ja hirmus, vaid on just nimelt arusaadav.
meeskirjaniku looming. Meeskirjaniku, kelle teadvusse on jõudnud, et naised võivad olla lahedad, ent kes samas on üles kasvanud "naised veenuselt, mehed marsilt" õhkkonnas. 
"Lesbid on nunnukad, peded ebanormaalsed"-õhkkonnas.
"Naistele meeldib ka seks, aga üksteisega on nad aina ussid"-õhkkonnas. 
Ja siis ta on kõik selle kirja pannud ausalt ja ilustamata, sest tema nägi tollal maailma sedasi ning kirjutas ka sedasi.
See jättis mulle peamise mulje raamatust.
Jah, toimub igasugu muid asju. Poole raamatut võtab enda alla hiiglaslik võlurite vaheline reetmiste ja topeltreetmiste karussell, milles mina ei saanud kuni lõpuni päriselt aru, kes ja miks mida saavutada tahtis, mille või kelle poolt oli ja mis õieti juhtus. Aga kuna mul ei olnud ka tunnet, et ma peaksin aru saama või pooli valima, madistasid nad seal omavahel ja ma elasin kaasa Geraltile ja Cirile.
Yennefer kadus ära ja ülejäänud raamatuski ei selgunud päriselt, kuhu ta kadus ja mida tegi. 
Jasker oli selles raamatus tõlgitud Tulikaks ja kui mul õnnestus aru saada, et see on tema, ma lihtsalt leppisin selle nimega. Kuna ma ise poola keelt ei oska, võin ainult öelda, et ARVASIN Jaskieri Võilille tähendavat, aga võisin ka eksida. Äkki ongi Tulikas. 
Lihtsalt sarja vaadanud ja ennegi eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenuna oleks mul lihtsam olnud, kui nimede osas oleks järjekindlus valitsenud.
Pluss on mul kahtlus, et kui tõlkija ei ole viitsinud varasemaid tõlkeid sirvidagi, ei ole ta väga professionaalne.

Raamatu sisulisest sisust siis samuti lõiguke: ülesehituselt on see teos erinev fantaasiakirjanduse tavalisest. Üldiselt toimub erinevate liinide ülesehitus ja lõpus on suur lahing ja andmine. Selles on natuke ülesehitust, suur andmine (mitte päris lahing, aga peaaegu) ja siis ühe tegelase teekond pärast seda. 
Too ühe tegelase teekond võtab kolmandiku raamatu lõpust ja kuigi see pole otse igav,  on kuidagi vaene tunne. Tulevärk oli juba ära, nüüd roomatakse mööda kõrbe või jälgitakse kõrvalt piinava aeglusega toimuvat võitlust. Jah, mõned napid põiked mujale teiste tegelaste kogemustesse on samuti, aga neid on vähe ja nad on lühikesed. 

Kokku jäi raamatust meelde niisiis nõme naistessesuhtumine ning kõrbes ekslemine. Ja jube idee, et naine ei vägista naist, kui see teine otse vastu ei pane, on tegu konsensusliku seksiga. Aga mees sarnases olukorras oleks küll vägistaja. 
Nagu MIDA. 
NAGU MIDA?????

Teksti loeti eesti keeles

Polnud otseselt halb. Aga hea ka ei olnud üheski mulle olulises valdkonnas. Niipea, kui hakkas klišeest kõrvale minema, võttis autor kätte ja libises hästi igavatesse rööbastesse tagasi.
Valdkonnad, mida arvestasin:
* tegelased, nende karakterid.
Üheplaanilised, arenguta, ent siiski mitte täiesti skemaatilised. Phmt tunduvad inimestena, aga igavad.
* tempo - kogu aeg ühtlane madistamine. Sinna vahele jääv on nii napilt edasi antud, et ei paku enamasti mingit kergendust, samas ei muutu madin enamasti nii intensiivseks, et olla tunnetatav tipu ja kulminatsioonina.
Vahe-etapp Rushfordis oli meeldiv erand.
* romanss - võiks olla halvem. Ent võiks ka olla kuradi palju parem - praegu on osalised lihtsalt silmini armunud ja kuna nad on toredad inimesed, eks nad klapivad. Ja ühe traagiline suhteminevik tekitab natuke muresid, aga vähe-vähe. Muidu on kõik suhkruvatt, mees on seksijumal, naine orgasmijumalanna, bla-bla.
* usutavus - ma isegi ei muretse väga teemal "kuidas siis ikkagi ajarännud". Pole kirjeldatud ja ongi parem, kui et oleks. Aga igal pool on väikesi ebausutavusi, arusaamatuid kokkusattumusi, isegi sõnastatud "seal on mingi jama, kust need ajakoorinaadid tulid, et kaks rühma inimesi kriidiajastus just kokku sattuvad???" jääb lahenduseta. "Aa, see tegelane!" ja kõik. Selle tegelasega ei räägita asjast iial, ei räägita ka teistega, ei midagi.
Kuidas saab doktorikraadiga isik sedasi töötuks jääda, et sureb peaaegu nälga, sest cv-s pole möödunud mõne aasta kohta midagi öelda?
Kas sõjaväehaigla põleski maha ajaränduri sekkumise tõttu?
Kui kogu aeg oli olemas võimalus päästa ajaloolisi ürikuid ja ehteid, kui neid omast ajast minema ei viida, vaid kuskile turvalisse kohta peidetakse ja tulevikus arheoloogidele öeldakse, kus kaevata, miks seda ei tehtud?
Ja. Nii. Edasi.
See ei olnud otseselt _halb_ raamat. Aga viimased poolsada lehekülge küll sundisin end edasi lugema, sest Goodreadsi aastas loetud raamatute väljakutse tahab, et raamatu LÕPUNI loeksin. 
Teksti loeti eesti keeles

See ei ole lihtne seikluslugu. 

 

Ükskõik, kas need kolm eraldi lugu koos või eraldi. Antud hetkel pean silmas „koos”, ent võiks ka igaüht eraldi sedasi kirjeldada.

Mitte miski pole lihtne, ühene, selge – ja nii palju, kui ma olen seniseid arvustusi näinud, ei tundu mitte ainuski neist seda keerukust ja teksti nõudlikkust lugejale teadvustavat. Kiidetakse nüansseeritud tegelasi ja põnevat maailma, ent minu arust on see küll kõik õige – ent peamiselt on imeline, kuidas autor töötanud on. 

Esimene lugu on on ses osas kõige ilmsem, kõige selgem. Meil on naistegelane, kelle kohta jutu jooksul selgub, et teda on lapsest saati kasvatanud mees, kellega ta hiljem, ise täis kasvades, armusuhtesse astus ja isegi lapse sünnitas. Ja tema ise, see tegelane, ei näe üldse, KUI räme ja hirmus see kõik on, aga lugeja loeb ja on : „AAAARRRGH!” 

Kui lõpplahendus saabub, siis nii traagiline kui see tegelastele ka on, LUGEJA võib rahul olla. Tema õiglustunne on rahuldatud.

Ma olen kirjanikutööst vaimustuses, sest niimoodi mina näiteks vist ei oskaks. Et on küll positiivne tegelane, kelle pilgu läbi lahtirulluvaid sündmusi jälgitakse, ent tema pilk ei ole kõigest läbinägev, vaid vastupidi. Pimetähnid on lugejale ilmsed ja too loeb lugu, mis ei ole sama, mis tegelase arvamus sündmustest.
Samas just seetõttu, et peategelane ei ole autor, et tema vaade ei ole kuidagi Õige, on see lugu nõudlik lugemine. Eeldab lugejat, kes mõtleb ise ega ole häiritud sellest, et talle öeldavat ei saa 100% tõena võtta.

Teises loos on kasutatud sama võtet – vaatepunktitegelase tõde ei ole absoluutne tõde – ent see pole nii varjatud. Loed toimuva kohta Haldemari vaatepunktist, aga tema põlgus „väikeste” riikide ja rahvaste suhtes ja tema vaimustus Aekadionist ei ole selgelt lugeja teema. Lugejaga räägivad hoopis rohkem Etalia kahtlused, tema mõtisklused aekadionlaste täiuslikkuse ja „täiuslikkuse” üle ning Haldemari tõde ei tundu kuigi tõesena.
Päris lõpu üllatus lihtsalt keerab tema ebausaldusväärsusele veel intensiivsust juurde.

Teine lugu on kõige pikem ja ka kõige rohkem seikluslugu. Samas, kuivõrd lugeja teab pärast esimest lugu juba ette mõnesid olulisi elemente Aekadioni lõpust, on lugeda korraga põnev (KUIDAS see juhtub?) ja samas loetakse tegelikult peamiselt tegelaslugu. Kes on Haldemar, mismoodi ta mõtleb, milline on tema vaatekoht.
Selline ... tugeva sisemise vindiga värk.

Kolmandas loos läheb metamäng lugejaga veel kaugemale.
„Arvasite, et teate nüüd? Arvasite, et teil on vastused, mis on õige ja vale, mis on halb, mis hea? Tutkit!”
Kokku ON need kolm lugu üks suur ja terviklik. Viimane on vast rohkem teisi lõpetav ja kokkuvõttev – ent selle kokkuvõtteta jääks üldlugu VÄGA poolikuks.
Lõpp on vägev.
Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda.
Pigem: „Inimesed on inimesed on inimesed igavesti ja selle vastu pole ühtegi rohtu.”

Võibolla on see teatud moel isegi lohutav. Kõik ONGI just nii hea, kui olla saab.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat.
Oot, peaks nagu ütlema, milline, et postitusest lugejale mingit kasu oleks? 
See ei ole maailmamurdev ega hingepugev, mkmm. Aga on põnev ja mitteloll, mhmh.
 
Juhtub palju asju. Seiklused, enamasti mõnusasse dramaatilisse maagiaga aurupunk-keskkonda paigutatud. Haldjad, vampiirid, võlukunst, kaos ja kord, metallist sajajalgsed, haldjate vastane Raudne Vennaskond ja muu taoline.
Põhimõtteliselt on tegu ühe juhtumi, ühe "ülesandega", mida täidab üpris noor, üpris kaunis ja üpris võimekas raamatukoguhoidja.
(Kui ma ütlen "üpris kaunis", oletavad lugejad õigesti, et peategelane on naine, eks? Kuigi tal on assistent, kes on mees ja kahtlemata kaunis. Mitte "üpris".)
Raamatukoguhoidja ja eluohtlikud, võitlust täis seiklused, üks teise järel, ikka hullemad ja hullemad? Ebaloogiline?
Mitte kui arvestada, et Raamatukogu on paralleelmaailmade-ülene korra ja süsteemi kants. Selle agendid on üpris võimekad, kuigi nende ametlik eesmärk on jahtida raamatuid ja see peaks enamjaolt üsna ohutu olema. 
Noh, mitte alati. 
 
Tekstis on palju rohkem ja vähem selgeid viiteid erinevatele raamatutele, Arthur Conan Doyle ja Dumas, Per Gynt (oli see päriselt seal või mulle ainult tundus?) ning haldjajutud stiilis Poul Anderson. Miski ei suru end peale, kuigi mõned asjad mainitakse ka ära, ent peamiselt toimuvad seiklused. Üks ülesanne, palju pinget. 
Sedasorti seiklusraamatute traditsiooniline vorm on üha kasvav pinge ja üha kasvavad panused. Jah, ka seal on samamoodi. Pinge ja panused üha kasvavad.
Ühe olulise põhikrutski ma lugejana arvasin ära umbes 180 lk enne peaosalist. Ilmselt on süüdi mu Eesti rahvajuttudega tuttav aju. Kui asjaolu lõpuks tegelastele kohale jõudis, ega mul ei olnud väga: "No nüüüüüd sa siis viimaks taipad!" Seal oli väga lühidalt selgitatud, miks ta sellele varem ei tulnud, aga ega too taipamatus mänginud erilist rolli. Tegu polnud sündmusi käivitava sõlmpunktiga, lihtsalt ühe ehiskeeruga.  


 


Üldiselt oli raamat tore, ühtegi rämedat loogikaapsu silma ei jäänud. Ega küll maailm ka uue nurga alt paistnud, ent nii põnev, et ei saa kuidagi magama mindud, vaid vaja on veel natuke lugeda, oli küll. 



Teksti loeti eesti keeles

Kiire, mõnus ja põnev. Sanderson on meisterkäsitööline, ja see on kompliment. Mees OSKAB kirjutada.  
Alati on rõõm lugeda kompetentse peategelasega lugusid ja selles raamatus on sihandane. Korraga väga osav ja samas on antud hea seletus, kuidas saab olla ühtaegu väga noor, nii umbes 13, ja oivaline. (Mis on ühtlasti peategelase sõna maagiavaldaja kohta, kuid tähendab ka "oivalist" tähenduses "imeline, suurepärane, äge".)
On mõned väga head tähelepanekud ja laused (-"... blablabla, ära saa surma, mul võtaks kuid ja kuid sellest üle saamine!" - "See oleks lühem aeg, kui minul sellest üle saamiseks kuluks!") ja mõned nutikad lahendused teemal "kuidas vältida kõige lahenemist Suure Võitluse Läbi nagu fantaasiaromaanides nii masendavalt tavaline".  
Maailm on nii oma ja ometi nii võõras, loed ja saad aru, et selle raamatu puud liigutavad end kiiresti väliste mõjurite peale, pööravad lehed kõrvale näiteks, vili kasvab nädalatega, tormid on kõigile teada tugevad ja tulevad alati ühest suunast jne. Kummalised loomad, veel kummalisemad muud olendid, rahana kasutatavad üksused on ühtlasi kasutatavad valgustitena ja väge, mis nad helendama panevad, saab tormide ajal neisse laadida. Osadest asjadest ei saanud ma täpselt aru (just see tormivalguse ja helenduskerade teema, kas ja kuidas võlujad tormivalgust tarbivad ja miks osad samas ei saa seda kätte ja kelle kirju lehm), aga ka need detailid tunduvad läbimõelduna. Lihtsalt mul oli esiteks lugedes liiga põnev, et korralikult süveneda, ja teiseks mu inglise keel nüüd täiuslikult hea ka pole.  Võisin mõnest väga olulisest poolausest üle vaadata kui "raskesti mõistetav, olgu, edasi!"  
Aa, sisu lühikokkuvõte?   
Võlutarist orb, tänavalaps, moraalne ja oportunistlik, naiivne, tark, ignorantne ja oivaline, proovib natuke aega elu uues linnas. Miks just seal, mis juhtub ja kes ta inimesena on, saab teose jooksul selgemaks.    Kõik on huvitav. Lugeja on just parasjagu peategelasest rohkem teadlik mõnedest asjadest. vähem teadlik teistest asjadest ja kokku saavutatakse hea tasakaal. 
Teksti loeti inglise keeles

Kiitustvääriv jutt. 
Võibolla on mu vaatlusvõime oma kultuuriruumis kinni. Kogumiku teine (lugemisjärjekorras esimene) Jaapani-lugu ei suutnud mu südant, hinge ... või siis lihtsalt emotsioone puudutada. Ent selles loos mõtles peategelane nagu normaalne inimene, kellest mina oma kultuuritaustaga aru saan.
Elasin täiesti kaasa noorele naisele, kes ei tahtnud sooritada au-enesetappu perekonna eest, kuhu alles pool aastat tagasi sotsiaalse edu kaalutluste tõttu abiellunud oli, tema võitlustele, tema kartmatusele ja hirmudele, talle kui inimesele.
Loo esimese poole peategelane tegeleski klannisõdade keskele sattunud noore naisena enda päästmisega erinevate sõjakoleduste eest ja tema otsustavus oli väga meeldiv. Jutt oli detailitäpne vähemalt minu harimata lääne silmale, igasugused turvistiku, kasvatuse, majade paigutuse, vaid kandetooliga väljaspool kodu liikunule hirmsa tänavarägastiku ja sõdurite hierarhia ja loomuste kirjeldused tundusid õiged, kohased. Kuskil ei tulnud "oot, see on nüüd küll meile tuttavate ettekujutuste kunstlik sellesse keskkonda surumine"-tunnet. 
 
Kui seiklusjutt muutus õuduslooks, oli seda veidi tunda - teine keskkond, veidi teistsugune kirjutusstiil, väga palju pikki hoolikaid kirjeldusi (pikk hoolikas kirjeldus elutruudest nukkudest lihtsalt kõlab juba üsna kriipivalt, eks) ja uus B-tegelane. 
Sümpaatselt kirjutatud lahe B-tegelane, usutav oma omadustekomplekti ja suhtumisega. 
Üldiselt ma õudust väga ei hinda - meetodid on nii lihtsad, kirjelda, kirjelda, vaikne ebakohasus imbub sisse - ja siis lajata täiega, arvukad terad, putukajalad, deemonlikud kriisked ja muu säärane. Teed nii ja töötab, rahvas on rahul.
Aga selles jutus on küll kasutatud täpselt neid lihtsaid meetodeid, ent tehtud seda hästi ning kuna peategelane on ikka veel seesama seiklusjutuna alanud loost tuntud otsustav noor naine, ei hakka õudus lämmatama. Seda on parasjagu, et olla stiililiselt tunda. Piisavalt, et silme ees hakkaks jaapanlik hirmsus jooksma. Aga mitte nii palju, et otsustada: ah, jälle mingi pärimuslik jura, miks mind huvitama peaks?!
Ka viimaks saabuvad-tekitavad lahendused on piisavalt loogilised. Jaapani filmidest tuttavad elemendid mängivad koos kenasti. Päris loo lõpuks pole masendavat tunnet ning samas ei anta absurdselt ebausutavat happy end-i.
Ütleksin: väga hea töö, autor!
Teksti loeti eesti keeles