(jutt aastast 2006)
Kes nüüd ootab triviaalset lahendust, see saab küll kõvasti petta. Üks on kindel, šabloonse mõtlemisega küll hakkama ei saa. Kindel 5.
Romaani algus mõjus mulle tugevalt. Kuivõrd hiinlaste kultuurirevolutsiooni toimumise ajaks olid vene kommunistid hiina kommunistidega tülli pööranud, siis valgustati N. Liidus seda üritust suhteliselt naeruvääristavas valguses a la varblaste massitapmine ja „igasse koduaeda rauasulatusahi“. Ma ei süvenenud tollal asjasse ja seepärast mõjus teaduse õigekspööramise kirjeldus nüüd üsna ehmatavalt. Eriti kui taustaks on hiljuti toimunud BLM-i märatsemised, matemaatika rassistlikuks kuulutamine, Kolumbuse kujude mahatõmbamine ja muud säärased liberaalprotsessid. Hiinlased olid lihtsalt natuke ajast ees.
Ja on väga usutav, et sellised läbielamised panevad inimese kogu inimkonda niivõrd vihkama, et ta mõne sõrmeliigutusega viimsepäeva välja kutsub. Liu on üritanud lisada ka teatud portsu keskkonnateadlikkust, kuid võinuks selletagi läbi ajada. Nojah, eks nii sai ära seletada rahade päritolu. Ja – tahes või tahtmata – näidata, et fanaatilise idee teenistusse pandud raha suudab kohutavalt palju kurja teha.
Lugeda ei olnud romaani just eriti kerge. Mul on suuri raskusi hiina nimede meeldejätmisega ja kuskil kahe kolmandiku peal tabasin end mõttelt: võinuks kõik nimed asendada Smithide ja Jonesite või Petrovide ja Sidorovidega (eriti kuna tegelaste nimekiri on raamatu alguses olemas) – olnuks ehk kergem lugeda? Kuid järg oli juba liiga kaugel.
Teadusideedest raamatus puudust ei tule – üheks põnevamaks pean Päikese kasutamist võimendina. Mõni on ka selgelt mitu korda üle võlli, aga mis siis. Tegu on ikkagi ulme, mitte fantastikaga.
Niisiis lugeda kannatas, kuid miski jäi häirima. Seepärast „neli“.
P.S. Prontole: Liu Cixin ei ole infotehnoloogia spetsialist. Küll on seda teine Liu, romaani inglise keelde tõlkinud Ken Liu, kelle märkused aitavad ka teksti mõistmisele tohutult kaasa.
