Kasutajainfo

Dani Adler

  • Eesti

Teosed

· Dani Adler ·

Juhtmevaba armastus

(jutt aastast 2017)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
4
3
0
0
Keskmine hinne
3.571
Arvustused (7)

Ulmekriminullina algava loo minategelaseks on naispolitseinik, kes saabub Kwenluni-nimelisele kaevandusasteroidile tsirkuseartisti salapärast mõrva uurima...
Üldiselt päris hästi kirjapandud lugu, põneva sündmustiku ja ettearvamatu lõpuga. Siiski ei jätnud see mulle päris nii head muljet, et maksimumhinnet pälvida.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt krimijutt, aga ulmeline osa ka kenasti olemas. Jah, hästi kirjapandud, kohe näha et pole esimene katsetus.
Teksti loeti eesti keeles

See jutt meenutab veidi skandinaavia stiilis krimilugusid, mida eelmisel jutuvõistlusel esindas Piret Jaaksi "Varjutaimed". Kirjatehniliselt OK. Ulmepool ei ole vist lõpuni läbi mõeldud, sest loos eksisteerivad kõrvuti kõrgtehnoloogia ja vahendid, mida isegi meie siin teiega enam ammu ei kasuta.
 
Lugu pole ka tempo mõttes väljapeetud, sest kriminaalset intriigi ehk mõistatust "kes tegi?" jätkub väga lühikeseks ajaks. Pärast seda, kui uurija avastab, et tapetu korter on lilli, mida tegevuspaigaks oleval asteroidil/kaevandusplaneedil õieti ei kasvanudki, täis, arenevad sündmused juba väga suure kiirusega. Jääb mulje, et autor ei tahtnud väga palju aega loo kirjutamisele kulutada.    
 
Jutust ei selgu, miks on üks robot silikoonist näoga ja teine inimesest eristamatu. Mis lugu on politseihaaranguga loo lõpus, mis näib algavat, siis justnagu katkevat ja peale mõningast pausi taasalgavat? Ühtlasi näib, et sooneutraalsus on hakanud ka ulmelugudesse jõudma, sest praktiliselt kogu lugemise aja ei suutnud ma näppu peale panna, mis soost Lan Lucille Taylor on, hoolimata ilmsest viitest teise eesnime näol. Kuuldavasti on tegu siiski naisega ja teda seksuaalselt ahistanud kaksikud järelikult biseksuaalid.
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu. 
Miinused ja plussid minu arveraamatus:
Miinused:
- Lõpus oli peategelane haavadest ja valust ja segadusest kurnatud: olgu. Ta näeb asju kaleidoskoopselt, ei suuda päriselt vastu võtta: olgu. Aga see ei õigusta ebaloogilisusi. Et vana mees kolmkümmend aastat korrutab tuimalt ühte ja sama, olles samas piisavalt mõistuse juures, et seletada, kuidas kohalik võrk välja lülitada, on SELGELT võimatu. Ja see on minu jaoks VÄGA suur miinus. Pali läks kohe alla hinnangus.
- Ma unustasin ära, kes on Hank. Kui ta uuesti välja ilmus, läks mul pea kaks lehekülge, et meelde tuletada, kes ja mis tingimustel ta varem seal loos tegutses. Väike välimusekirjeldus, vihje möödunule äkki? Sest arvasin siiralt, et seeHank  on mingi uus tegelane ja tema tseremoonitsematu sissejuhatus oli osa peategelase ajus toimunud tükkidekslagunemisest.
- Oot, olgu, imelised masinad ja värk - aga inimkeha on ikka inimkeha ju? Amputatsiooniga kaasnev verekaotus ei mõjuta üldse või? Et kui veri ära taastati, mingid vahepeal kehvemini töötanud funktsioonid ei kahjustunud üldse, ei mingeid natukenegi pikaajalisi mõjusid, peategelase ainus mure on "kas küljestkistud käega saab veel midagi peale hakata?" 
Plussid:
+ Ernesto tegelane. Õekesed. Xing - ma tunnetasin, et tegelastel on elu sees, omad motiivid, omad toimismeetodid.
+ Õhustik - tunnetatav, ehe, mul ei olnud lugedes kordagi "see ei sobi ja sinna"-muljet
+ Põhiidee - et kas tunded on tõelised, mis iganes nende taga on, või mitte.
+ Päris põnev oli siiski ka
Kokku on tugev kolm. Kui lõpp oleks natuke loogilisem olnud, oleks neli, aga ei olnud.  Viis? Hei, ma panen viit ainult kohutavalt väga meeldinule!
Teksti loeti eesti keeles

Pean häbiga tunnistama, et pole varasemaid Adleri jutte lugenud ning seetõttu selline võrdlusmoment puudub. Mis mulle loos meeldis? Järsk muutus, kui robotid kurjaks muutusid. Ilus ja õõvastav stseen. Uurija unelemine uurimisel. Kõik tundus arusaamatu ja ega peategelane ise ka ei paistnud mõistvat. Seega meeldis see magus teadmise tunne, et varsti läheb asi vastikuks. Lugeja ette loodud kontrast oli niivõrd kõlavalt õhus. Miinusteks siin juba välja toodud segane politseiüksuse tegutsemine juhtumi jooksul. Action-stseenid olid natuke kohmakad ja loogikaaukudega, siin oleks vaja veidi rohkem süvenemist ja toimetamist. Adleri tugev külg väljendub mu meelest selgelt jutu esimeses pooles. Kokkuvõttes tuleb tubli hea ära.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles