Kasutajainfo

Jose Antonio Suarez

1963-

Teosed

· Ander Skarp ·

Hinged kuuluvad masinatele

(jutt aastast 2018)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-hinged-kuuluvad-masinatele

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 86 (november 2018)
Hinne
Hindajaid
0
0
2
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (2)

Loo idee oli päris vahva, moraalsed-eetilised dilemmad annavad alati sügavust juurde. See meeldis. Stiililiselt oleks võinud aga väheke rohkem pingutada - nullpunktimootorid, ruumihüpped ja siis - vintpüss, releed, kooliõpikutest lugemine... Ime, et nad veel lauatelefoni ei kasutanud või pastakaga märkmeid paberile ei sirgeldanud :P

Teksti loeti eesti keeles

See on ilmselgelt mu erialaga(IT) seotud aga - mitmed väljendid mõjuvad eesti keeles kuidagi võõrastavalt, nagu sadul sea seljas. Seega näiteks "nullpunktmootor" ning "eelprogrammeeritud algoritmid" tunduvad veidravõitu, eriti kui mingitsorti logis on "paoklahv" takkatippu. Ühtepidi kiidan heaks seda, et keeleliselt üritatakse emakeelt elus hoida aga siiski, sedasorti tekste üritan pigem vältida.
 
Kui stiililiselt veel natuke kritiseerida siis kiviaja inimesest rääkivas tekstis on "evimine" ning "füüsiline tunne" natuke kohatud kaasaegsed väljendid.
 
Mis meeldis - jutu iva! Sellised moraalsed dilemmad ning filosoofilised vastuolud annavad oma võlu, nende pärast ma loengi head kirjandust. Seega kui tehnilises mõttes saaks norida siis autori mõtted liiguvad minu jaoks õiges suunas. Stiili ja sõnaseadmist saab (minu arvates) pigem lihtsalt õppida aga jutule hinge andmine on märksa keerulisem.
Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Adrian Tchaikovsky pärisnimi on Adrian Czajkowski, tegu on britiga, sündinud aastal 1972. Praegu kiirelt googeldades ei leidnud väga palju ta tausta kohta (mõtlen just juuri). Kirjutab igaljuhul inglise keeles, leiba teenib hoopistükki juristina. Kuigi vaadates, palju ta on kirjutanud (praeguseks 21 romaani, lisaks veel lühiromaane ja jutte), siis tekib küll küsimus, et mis see põhitöö siiski on. Raamatu "Children of Time" eest on ta ka saanud Arthur C. Clarke auhinna ("Arthur C. Clarke Award Award").

"Dogs Of War" on võrreldud H. G. Wellsi romaaniga "Doktor Moreau` saar". Tuleb nentida, et ma ise Wellsi nii hästi ei mäleta, seega endal kippus hoopis Daniel Keyes'i "Lilled Algernonile" silme ette tulema (kui mõtelda siis peategelase arengule). Muide - paljud ilmselt teavad sellenimelist lühijuttu ning kogumikku, mis nõuka-ajal ilmus. Aga vähem teatakse, et Keyes kirjutas kaheksa aastat hiljem lühijutu romaaniks ümber, jättes iva samaks aga lisades sügavust ja detaile.

Või kui veel paralleele tuua siis Chrichton kippus meenuma enda technothrillerlikkuses.

...aga tegelikult on praegu jutuks sõjakoerad. "Dogs of War" räägib peamiselt kahemeetrisest bioformist nimega Rex, kelle lähtematerjaliks on koer. Autor ilmselt kasutas küborgi asemel sõna bioform rõhutamaks inimloomalikku poolt. Tegu on siis inimese kätetööga, kus tulemuseks on sõdurid, kellel on erinevate loomade tugevad jooned, võime mõtelda nagu inimene ning väga tugev konstruktsioon. Kui lähtepunktiks on näiteks sisalik (raamatus bioform nimega Dragon) siis on tulemuseks koletuslik suur elukas, kes näiteks suudab enda metabolismi... st ainevahetuse vajadusel sisuliselt seisata ja seega sobib hästi pikemaks varitsuseks, kus on vaja vahepeal mõneks kuuks silm "looja lasta". Või siis mesilastel põhinev Bees, kelle olemus ja teadvus koosnevad siis miljonitest indiviididest ning võib seega olla hea spioon või siis pea nähtamatu ning äärmiselt ohtlik pilv, mis vaenlasse endasse mässib ja elu võtab.

Loomulikult on bioformidele riputatud erinevaid relvi külge, lisaks on tava-ajule veel kõva osa igasugust iti-värki, mis võimaldab kiirelt õppida, adapteeruda, suhelda. Samas bioformid üksikult ei sõdi ja ise otsuseid vastu ei võta. "Master" on see, kes ütleb, mis on õige ja mis mitte, kes on vaenlane. Ning vaenlastega on lihtne - nad tuleb hävitada.

Bioform Rex on oma väikese karja juht, koosneb see siis Dragon, Bees ja Honey (võite ise arvata, kes tema algmaterjaliks on) nimelistest sõduritest. Rexi juhib omakorda inimene Murray, kes täpsemalt kasutab juhtimiseks samu meetodeid nagu koerte puhul ikka. "Hea koer", "halb koer", tee seda, tule siia, hävita vaenlane, seisa kõrval, oota uut käsklust. Inimene otsustab, koer täidab käsku. Bioformide puhul on abiks spetsiaalne tagasiside-kiip, mille abil siis mõjutatakse kiibistatut.

Rexi tiim on tänu Murray'le Lõuna-Ameerikas mehe mõnevõrra hämaraid tegusid peitmas - mida siis tehakse loomulikult õlalpumpsuvate relvade mürina saatel, jättes selja taha laibamäed. Ühel hetkel aga lähevad asjad natuke nihu, Rexi tiim jääb omapäi. Sealt lähebki lahti koorma kraavikiskumine, alguses on asjad eriti keerulised kuna pole enam inimjuhti, kes otsuseid langetab. Rex on küll formaalselt olnud liider aga päriselus jääb hätta. Eriti kuna Dragon arvab, et pea kõik inimesed on halvad ja tuleb hävitada. Bees on suhteliselt madala IQ'ga ja kipub mõnes mõttes olema selline hajusam (heh-heh) kolleeg. Raskerelvade ekspert karu Honey on kõige kambas kõige intelligentsem, tema puhul on eksperiment läinud mõnes mõttes nihu kuna ta on ülearendatud (loe: liigagi intelligentne). Seega alguses töötab tiim päris hästi kuna Honey suudab omadega täiesti segaduses koer Rexi aidata otsuste langetamisel.

No vot. Ma ei hakkaks raamatut täitsa ümber rääkima, seega edasise jätaks teistele lugejatele. Lühidalt niipalju ütlen, et raamatu ja ula peal olevate bioformide arenedes läheb just filosoofilise poole pealt kõik märksa põnevamaks, tuleb eetilisi ja legaalseid küsimusi, lisaks on raamatus mitmeid inimtegelasi, keda ma üldse ei maininud. Mida rohkem Rex areneb seda keerulisemaks ta valikud muutuvad, seda keerulisemaks läheb ka inimeste maailm.

Minu jaoks on raamat kenasti balansis actioni, tehnikavidinate ja inimliku/emotsionaalse/filosoofilise komponendi poolest. Ilmselt on koeraomanikel seda raamatut eriti huvitav lugeda, kohati ka väga valus kuna ei ole selle kutsu elu lihtne. Endale meeldis raamat väga, plaanin kindlasti seda autorit veel lugeda. Eesti keelde teda küll pole vist tõlgitud.
 

Kusjuures raamat on mu arvates üsna koleda kujundusega, raamatupoes või -kogus poleks ilmselt selle poole vaadanudki. Selles mõttes on kontrast väärt sisuga eriti tugev.

Teksti loeti inglise keeles

Esimene mulje juttu avades - illustratsioon! Seda ei juhtu just tihti, et netis oleval lühijutul on pilt juures, lisaks veel jutu autori kätetöö. Väga äge!
 
Jutt ise on selline "Matrixi" mingitsorti töötlus, kus nö. pärismaailm on ammu otsa saanud. Allesjäänud virtuaalmaailma valitseb Režiim, inimeste teadvus on Keskajus, mis kontrollib kogu maailma ning iniemsed elavad Illusioonides. Peategelasteks on vabadusvõitlejad Arkin ja Marian, kes siis mingil hetkel üritavad Režiimile vastu hakata.
 
Teostuse mõttes igati korralik, jutt jookseb, hästi kirjutatud.
 
Kokkuvõttes - üldiselt pigem meeldis. Aga natuke kipub jääma selliseks "meh" jutuks, mis pole ise-enesest üldsegi mitte halb aga puudub selline uudne sära, point, iva. Eriti just algajal on muidugi selles mõttes keeruline lugu, kuna kõik on ju ammu ära kirjutatud...
 
Ma ise arvan, et ühe jutu põhjal ongi keeruline midagi arvata. Võinoh, kahe  - "Hinged kuuluvad masinatele" on ka loetud hetkeseisuga. Seega kui võtta ilmunud jutud kuidagi kokku üheks loogiliseks tükiks, jutukoguks - siis saaks mdiagi üldisemat arvata. Ainult ühe pusletükiga jääb suurem pilt hoomamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

See on ilmselgelt mu erialaga(IT) seotud aga - mitmed väljendid mõjuvad eesti keeles kuidagi võõrastavalt, nagu sadul sea seljas. Seega näiteks "nullpunktmootor" ning "eelprogrammeeritud algoritmid" tunduvad veidravõitu, eriti kui mingitsorti logis on "paoklahv" takkatippu. Ühtepidi kiidan heaks seda, et keeleliselt üritatakse emakeelt elus hoida aga siiski, sedasorti tekste üritan pigem vältida.
 
Kui stiililiselt veel natuke kritiseerida siis kiviaja inimesest rääkivas tekstis on "evimine" ning "füüsiline tunne" natuke kohatud kaasaegsed väljendid.
 
Mis meeldis - jutu iva! Sellised moraalsed dilemmad ning filosoofilised vastuolud annavad oma võlu, nende pärast ma loengi head kirjandust. Seega kui tehnilises mõttes saaks norida siis autori mõtted liiguvad minu jaoks õiges suunas. Stiili ja sõnaseadmist saab (minu arvates) pigem lihtsalt õppida aga jutule hinge andmine on märksa keerulisem.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat on pärlikee. Stephen Kingi esimene jutukogu, mis on suuremas osas kirjutatud napilt peale ülikooli lõpetamist. Kogumik ise ilmus siis, kui autor oli 29-aastane. Selles köites on koos mitmed lühijutud, mis on ka hiljem suurele ekraanile toodud - kuus filmi (tuntumatest näiteks "Children Of The Corn" ja "Maximum Overdrive") ja neli teleadaptsiooni (näiteks "Sometimes They Come Back" ja "Cat's Eye").



Kui rääkida enim enda jaoks silmajäänuist siis "Karniis" oli üks paganama pinev tükk, siis kui tuli jutus ühtäkki pööre, hakkas minevikust midagi esile pugema, äkki on kusagil "Marduses" või sarnases kohas näppu jäänud.


"Redeli ülemine pulk" - tõi pisara silma. Tõsi, tegemist oli siiski õudusjutuga aga ma ise pakun, et ilmselt on kõige lugejasõbralikum kui tohib niimoodi ütelda. Venna ja õe suhe läbi aastakümnete, ainult 14 lehekülge aga kui hästi tabatud.


"Rullija" - see oli enda jaoks kõige õudsem. Lühijutu puhul on raske sisust rääkida, sest teinekord annadki lausega kogu jutu iva edasi. Seega - lugege ise.


Eks neid väärt jutte oli teisigi, tegelikult ühtegi halba polnudki. Ei hakka rohkem eraldi välja toomagi. Niipalju veel ütlen, et oli nii ulmelisi kui vägagi realistlikke ja igapäevaseid. Tea, kas enam vaatangi tänaval lillekimbuga käivaid mehi sama pilguga ("Mees, kes armastas lilli")...


Kogumik meenutas endale igatepidi "Mardust", just ajast, mil see oli ajakirja kujul. Selline toores, vahetu, siiras stiil. Kohati muidugi võiks kirjandusparnassilt alla vaadates hapult muiata ja ütelda, et logisev algaja-värk. Jah, täpselt nii ongi - need jutu on kirjutatud mingi nurga alt vaadates amatöörlikult. Kuigi sellel sõnal kipub olema halb varjund siis TEGELIKULT tähendab see asjaarmastajat. Ning mis saab olla parem kui - et armastad seda, mida teed? Seega - kuna King on kirjutanud palju, väga palju (üle 50-aastase loomekarjääri jooksul pea 60 romaani, kümmekond jutukogu, ca paarsada lühijuttu) siis just algusepoole oli ta looming eriti vahetu ja mõnus.


Lugesin ise nii nagu ikka - reeglina voodis enne magamaminekut. Ning nii mõnelgi ööl tuld kustutades jäin murelikult mõtlema, et ega nüüd kapist koll ei tule? Samuti väljas muruniidukit kuuldes hakkas "Niidukmees" silme ees kerima.


Ehe ja vürtsine värk, soovitan soojalt.


Teksti loeti eesti keeles
5.2019

Ütlen kohe ära, et minu arvates on tegu armastusromaaniga.
 
Raamat räägib noorest naisest nimega Reinita, kuidas kehvades ja vaenulikes oludes kasvanud tüdruk lööb algul koolis läbi erakordselt kõrgete testitulemustega. Samal ajal on ka juttu ta lapsepõlvesõbrast Kaurist, kes on pärit parema taustaga perest kuid ometi saavad noored omavahel väga hästi läbi. Palju on igasugust tavaelulist-osa, kus mängitakse malet, juteldakse ning peamiselt juuakse kohvi. Edasi läheb tumedamaks, kus Reinita armastus Kauri vastu saab kurva lõpu. Siis läheb raamat noortekast põneviku suunas, lõpeb hoopistükkis perekonnaromaanina.
 
Kogu tegevus on pandud postapokalüptilises maailmas. Jah, põhimõtteliselt võiks ka ütelda, et tegemist on ulmeromaaniga aga seda osa on (minu hinnangul) näpuotsaga ning tegemist on pigem fooniga. Sajandeid tagasi on maad tabanud tuumakatastroof ning ellujäänud inimesed-loomad kannatavad mitmete tagajärgede all. Kusjuures olid ühed sümpaatsed tegelased kahekümne-sentimeetrised lepatriinud, kellele meeldib väga elektrijuhtmeid süüa :). Inimestega on olukord keerulisem kuna mutatsioonid on karmid ning nende vältimiseks on loodud Süsteem, mis paneb paari, suunab elusid, otsib sobivaimad kaaslased. Aga ega ükski arvutisüsteem pole täiuslik ning tegevus keerlebki selle ümber, mida saatuslik Viga kaasa toob ja kuidas inimelusid mõjutab.
 
...aga tegelikult pole (jällegi minu arvates) ulmeline osa isegi väga tähtis. Jah, see loob oma keskkonna ning seetõttu on mitmed detailid teistmoodi, ka Reinita elu uperpallid on seotud Süsteemi Veaga. Kui tegelikult on see siiski armastusromaan, armastus lapse, armastus lapse isa vastu.
 
Raamatul on veel kaks liini, üks on Emake Maa, kes siis muretseb ta pinnal toimuva pärast. Lisaks jupikesed Ray Domeni, Süsteemi looja elust. Temast ja ta kaasast Laurast oleks tahtnud rohkemgi lugeda (kuigi nad elasid üsna vahetult peale tuumakatastroofe ning nende elude füüsiline ja moraalne lagunemine oli päris jube).
 
Üks asi, mida ise lugemise ajal ka üritasin meeles pidada - tegemist on debüüdiga. Seega kuigi raamat ise-enesest meeldis mulle väga siis siin seal mõnes detailis ei ole mõtet norida. Lisaks tundub mulle, et nii mõnigi arvustaja (vt BAAS) luges raamatut... kas just valesti aga väga tugevate omapoolsete eeldustega. Oma osa on siin ka reklaamil või turundusel sest ega tagakaanel lubatakse ju "postapokalüptilist ulmet". Mida ju saab ka aga see on nö. maitseks, suurem osa raamatust on siiski inimsuhetest, mis juhtub olema ulmekastmes. Raamat on ka üsna turvaline... kui rääkida siis postapo-võtmes. Kui rääkida Reinita elust siis on muidugi seal päris julmi ja raskeid hetki.
 
Kui oleks ise universumi direktor siis eelistanuks ca ~100 lehekülge paksemat raamatut, kus oleks rohkem välja toodud tausta. Miks ikka oli Reinita Süsteemile risuks jalus, mis seos oli Domenil Reinitaga, rohkem juttu mutantloomadest ja -putukatest, rohkem juttu poliitikast, filosoofiast ning üldse uuest maailmakorrast.
 
Igaljuhul lahe raamat, mulle meeldis ning tulevikus loodan autorilt ka teisi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

"Cozy catastrophe" - eesti keeles "hubane katastroof". See võeti ühe ulmekirjaniku-kriitiku (Brian W. Aldiss) poolt kasutusse mahukas ulmekirjanduse ajalugu käsitsevas teoses aastal 1973. Tema kirjeldas väga irooniliselt ja hammustavalt siis briti pealeteisemaailmasõjajärgseid katastroofiraamatuid, mis lähenevad peategelasele ja teda ümbritsevale leebelt. Maailm saab hukka, miljardid inimesed surevad aga peategelasel on ikka tüdruk olemas, käed-jalad küljes, ning pole palju puudu, et õhtul viie ajal pakutakse küpsiseid ja teed. Kui rääkida Wyndhamist endast siis "Trifiidide päev" on eesti keeles ilmunud hubastest katastroofides üks kuulsamaid teoseid.

See termin on praeguseks algse autori lõikava kriitika kaotanud ja kirjeldab lihtsalt ühte tekstikorpust.

Üldse oli huvitav lugeda järelsõnast raamatusarja koostaja Raul Sulbi selleteemalist kokkuvõtet. Sest ega samamoodi on olemas ka hubane krimka, kasvõi Christie ja muu kuldajastu raamatud lähevad suures osas sinna alla. Kaasaegsematest siis näiteks M. C. Beaton.

Raamatust endast polegi juttu veel jõudnud teha . Eks on teised seda juba ka teinud. Kui pigem lühidalt sisul peatuda siis inimkond pistab rinda kosmosest tulevate vaenulike jõududega, kes tegelikult teevad kurja hoopis läbi maailmamere. Peategelasteks on ajakirjanikest briti abielupaar, kes on läbi aastate seda probleemi kajastanud. Raamat on üles ehitatud faasidena, kus siis tegevus järjest areneb ning olukord keerulisemaks muutub. Võib-olla sisust rohkem ei räägikski, las jääb lugejale ka rõõmu.

Enda jaoks lugesin raamatu läbi "valel" ajal. Nimelt veel üsna hiljuti lugesin üle Frank Schätzingu "Parve", mis lembib sarnase teemaga - inimkond ning merepõhjast tõusev õudus. Kui Wyndham on õdus ning päeva lõpuks läbivalt pigem positiivne siis Schätzing on õdususe teises otsas, isegi mitte olles ülepaisutatult grotesktne vaid pigem enda detailsuses annab katastroofi julmust hoopis teisel skaalal edasi. Kui Wyndham on seal romaani ja lühiromaani piirimail (kuigi vist pigem ikka romaan) siis Schätzing kasutab enda mõtte edasiandmiseks ära üle tuhande lehekülje (ning teksti on ka lehekülgedel selgelt rohkem). Kui "Kraken ärkab" on seiklusromaani-tüüpi ning mingil määral on ka filosoofilist poolt, siis "Parves" on oluline osa teaduslikul lähenemisel ning rõhutatakse seda, kuidas kriisilukorras indiviidid, riigid ja inimkond käituvad. Eks on ka Krakenis kõike seda aga mastaap, volüüm on erinev.

Mis tähendas, et Wyndhami lugedes oli esimene kolmandik selline, et täitsa kaalusin diagonaalis lugemist. Raamat polnud halb, kaugel sellest. Aga ta oli saksa kirjaniku tellise taustal selline... lihtne. Vähe mõtisklemist ja filosoofiat, palju dialoogi ja tegevuspõhist lähenemist. Raamatu arenedes õnneks olukord muutus paremaks ning just viimane veerand või kolmandik rehabiliteeris eelneva korralikult. Ühtepidi tekkis rohkem inimlikku komponenti ning kogu sellele jamale hakkas lahendus tekkima. Teisalt hakkas autor keskenduma rohkem sellele, mida siis erinevad juhtoinad ette võtavad. Tuli mängu mõtisklev hoovus, ei olnud enam action-action-action. Kui korraks veel neid kahte raamatut võrrelda siis "Krakeni" lõpp oli äärmiselt mõnus ja sümpaatselt vormistatud, naerulsui sulged raamatu. "Parve" lahendus oli kahjuks nõrgavõitu, samas muu raamat oli nii võimas, et et et... aga see on teine teema.

Teksti loeti eesti keeles

Autor ise on kirjutanud 90nendatel "Loomingus" mõne novelli Jaan Niiluse nime all, aastal 2010 pärisnime alt veel ühe lühijutu. Googeldades avaneb pilt täiesti tavalisest ettevõtlikust keskealisest pereinimesest. Kui natuke pusletükke kokku panna siis raamatu peategelane on Jaan, autori kunagi pseudonüüm kah Jaan. A võta nd kinni, kuipalju kirjutatul päriseluga seost on.



Sisusse ei tahakski väga laskuda kuna märksa huvitavam on lugeda ilma midagi teadmata. On see siis postapokalüptiline põnevik, mis räägib kunstniku kirest fantasy kastmes? Noo... jaah. Vihjab ju raamatu pealkirigi, millega on tegu, omamoodi kiriromaaniga, Jaan kirjutab, Kadri vastab. Autori stiil on väga mõnus, eriti just esimene kolmandik raamatust on selline, et keerad vahel lehti tagasi ja loed üle. Teine kolmandik oli hoogne, sutsu lihtsama koega, samas sedasorti kirjandust eesti keeles vist pole kirjutatud? Viimane hakkas minema algul ühes, siis teises suunas ning rääkis kokkuvõttes mitu lugu. Jube lahe kuidas autor oskab astuda erinevatesse kingadesse ja näha maailma isepalgeliste nurkade alt.


Kõik kokku on selline heas mõttes "normaalne" tulemus, mõnikord kasutatakse ka vist väljendit "suveromaan" - loed mõnuga, naudid nii mõndagi kohta aga ega vist teist korda kätte ei võta. Midagi pole isegi halb aga pole ka sellist eredat, säravat hetke. Teisalt tundub, et raamat tahab natuke settimist saada, vbolla kirjutan seda juttu liiga vara. Sest säherduse olemusega teost kohtab harva. Puhtalt juba selle pärast tasus ja tasub ette võtta.


Teksti loeti eesti keeles

Kui alustada raamatu sisulisest poolest siis lähitulevikus sajavad Marsilt maale hiigeltünnid, täheväravad, mille kaudu saab liikuda teistele planeetidele. Jagunevad need üsna võrdselt üle maailma, ka Eesti saab ühe. Raamatu algusepool keskendubki nendele tünnidele, olgu nad siis selles kontekstis lendavad ulmemasinad. Peategelased hangivad Marsilt erilisi kristalle, mille abil saab täheväravaid ühendada ning koloniseerivadki ühe planeedi ära nimetades selle Taaravallaks. Ega neid sinna kokkuvõttes palju ei lähe, suurusjärgus paarkümmend tuhat aktivisti. Planeet on Maa-tüüpi, mitmekülgne ja pigem karm, küll aga on Euraasia-suurune lapp inimkonnale täitsa sobiva kliimaga. Selline pigem keskmisest soojem, õhk 20C, vesi 25C.

No vot. Autor ise paneb ka kohe eessõnas paika, et on poliitikas olnud tegev, kaitseliidus ka, lisaks kirjanik ning andnud igaljuhul Eesti maa ja rahva heaks keskmisest enam. Jah, just nii ongi kirjas. Igaljuhul seega peab ta enda irooniat asjakohaseks, samuti on enda maa ja rahva kohta väga-väga kehvasti ütlemine õigustatud sest ta on ju ju keskmisest parem inimene.

Raamatut läbib tõepoolest ironiseeriv ja kriitiline joon. Fookuses on Taaravalla, kus siis entusiastid üritavad uut ja paremat Eestimaad teha. Enne tünne oli Eestis ja Euroliidus samuti elu sant, see jätkub ka Taaravallat ehitades. Tihti räägitakse sapiselt, peamiselt läbi vägesid juhtiva Haini silme läbi, kuidas Eestis makstakse mõnituspalku, kuidas valitsejad on nõmedad, kodumaa-armastus pateetiline, seadused tobedad. Ning seda kõike kuidagi väga lihtsustatult ja labaselt. Sotsiaalkriitikat saab teha väga erineval moel, antud juhul on kukkunud kuidagi Delfi kommentaariumi tasemel välja.

Samal ajal on enamus tegelasi meeskodanikud, kes pidevalt kortsutavad kulmu, ironiseerivad, suruvad läbi hammaste, muigavad pahuralt. Sõnavaras on "kõõmakott", "liikuv peldik", "möga" ja "alamõõõdulised jobud". Isegi Taaravalla deklaratsioonis on sõna sõnalt kirjas: "Me tegime selle ära vaatamata sellele, et kari armsaid rahvuskaaslastest pereseauke meid kõikvõimalike vahenditega takistada proovis - lihtsast laimust ja irisemisest idiootlike kohtuhagideni välja." Eks üsna niimoodi võibki päriselus olla, et kõvemad sõnad tulevad teinekord kasutusse. Samas kui raamat koosnebki märkimisväärses osas dialoogide poolest madalalaubalisest jõmmikeelest - no ei ole hullult nauditav.

Kui rääkida loodud maailmast siis see on üldiselt pigem huvitav. Puudu jääb aga igal sammul, et MIKS? Mis oli nonde tünne saatvate tulnukate agenda? Kuhu Augustase punt Haini juhtimisel välja jõuda tahtis? Sest päeva lõpuks olid osad mutid-kutid kusagil teisel planeedil ja tegelesid ikka õlle joomise ja paaritumisega. Mis jällegi on ise-enesest täiesti okei aga raamatulehtedelt vastuvaatavad (mees)kodanikud olid kahemõõtmelised ja nullpsühholoogiaga tüütused. Näiteks Lew R. Bergil on tegelikult raamatud ju täis sigar hambus suur relvi kõmmutavaid higilõhnalisi meeskodanikke, need aga on kuidagi... sümpaatsed. Umbes nagu kaheksakümnendate Hollywoodi action, mis on omas niššis igati okei.

 
 

Ahjaa, et lõpetada positiivsemal noodil siis raamatu kaunis kaanepilt on Siiri Kumari jagu.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on stiililiselt fantaasiaromaan, tuginedes eesti mütoloogial, täpsemalt siis sellest, kuidas Kaali kraater omal ajal tekkis. Õigemini - kuidas tekkida võis, sest nagu autor ka järelsõnas mainib siis on üht koma teist pärit päriselust kuid suurem osa on siiski kirjaniku mõttelend ja vaimusünnitis.

Peategelasteks on kolm sõpra, kellel ühel on mõnevõrra üleloomulikud võimed ning keda kutsutakse Saarele appi. Nimelt on peale meteoriidi kukkumist hakanud levima erinevad tõved, haldjad on muutunud kurjaks ning Maaema ise hakkab juba inimestele kallale kippuma. Alguses jääb mulje, et tegu on sellise "tüüpilise" fantaasiajutuga, kus esmapilgul mittesobiv tüüp pannakse maailma päästma, solgutatakse teda igasugusest jamast läbi ja nii edasi. Tegelikult täitsa nii ei ole, Tolmovil on varrukas mitmeid nutikaid võtteid ja huvitavaid (kõrval)tegelasi. Ei tahaks sisust väga rääkida, las jääb lugejale avastamisrõõm.

Raamat on hea mõnus lugemine, läks endal üsna ruttu, paari päevaga ehk kokku. Kui ehk natuke saaks siit ja sealt kritiseerida näiteks liigmodernset sõnakasutust siis see tegelikult ei sega. Loomulikult, kui kunagi peaks minema teksti ülevaatamiseks või läbikirjutamiseks siis äkki jätaks normaliseerimise ja illusioonid välja . Aga tglt ka, see läheb juba liigse nokkimise valda.

Mulle väga meeldis loodud maailm. Kuna tegelikult ei tea me sellest ajast suurt midagi siis sai autor lasta kujutlusvõime pikema paela otsa ja välmida paeluva keskkonna. Juba need nimed - Säde, Vagur, Aulemb, Tarn, Lõõmar, Maasi... jumalik!

Teksti loeti eesti keeles



Paar kuud tagasi, kui Peeter Helme raamatust oli palju juttu, jäin mõtlema, et enne seda võiks ära lugeda mõnes mõttes ühe sarnase teose. Teose, millest räägitakse kui ulme suurteosest - Philip K. Dick'i "Mees kõrgel lossis". Ei hakka pikemalt sellele keskenduma aga lühidalt - ei meeldinud. Seega jäi Helme raamat ootele, vbolla olekski jäänud ripakile kuid juhtus nii, et võitsin Apollo kinkekaardi. Ning kuna mul oli kindel plaan osta selle eest eesti kirjandust siis kokkuvõttes vaatasin raamatupoest ühes käes olevaid rusikaid ja teises haakristi. Kuna 800+ lehekülge tundus tol hetkel natuke liig siis läksin kaasegse eesti ulme teed.


"Haakrist ja ajarelv" lähtub võimalusest, et teise maailmasõja võitsid Saksamaa, Itaalia ja ja Jaapan. Maailm ning päikesesüsteem on nende vahel ära jagatud, suur osa (rahvus)riike kaardilt kadunud. Tehnoloogia on natisde käe al teinud võidusamme, paras osa keskkonna kujutamisest ongi igasuguste vidinate-keskne - holofilmid, bioonika, lendavad autod, tähelaevad - noh, teate küll, selline "kohustuslik" ulmekola.


Kui rääkida veel keskkonnast siis minu jaoks oli raamatu peamine võlu Natsi-Saksamaa kujutamine, kus lähtepunkt oli laias laastus see, kuhu aastaks 1945 oli meie ajaloos jõutud ning seda siis arendati edasi. Totalitaarne haare koos häirivalt tuttava riigiaparatuuriga(RuSHA, OrPo, SD, SiPo, Reichsrat) või siis Germania, Reval, igasugused führer'id - on tunda kuidas autor tunneb valdkonda ning on kokku pununud detailse põneva maailma. Sinna kõrvale veel Jüri Saksa illustratsioonid, mis on lihtsalt hurmavad, armastan ta "käekirja".


Aga et siis sisu... sisu on selline...lihtne? Raamatus on mitu tegevusliini, kus ühes tegutsevad natside juhtfiguurid, kellele tundub, et midagi on aja ja ruumiga kahtlast. Raamatu jooksul selgubki, et kunagise USA kolkas küpseb kaval plaan ajalugu muuta, ehitada ajarelv. Lisaks tehisnaine-superagent Inertia ja minategelane oberjunker-itipoiss Staack. Kusjuures tehniliselt oli täiesti arusaamatu, et kui enamus raamatut on kirjutatud nö. jumalapositsioonilt siis üks osa oli mina-vormis. Vbolla on see midagi uudset ja erilist aga antud juhul mõjus...veidralt.


Peeter Helme on ise ütelnud, et kirjutas raamatu üsna kiirelt, vist oli juttu paarist nädalast. Kui see infobitt võtta taustaks siis on raamat märksa rohkem mõistetav. Täpsemalt siis ta sisuline pealiskaudsus, kus nii mõnigi koht saab väga kiire ja imelihtsa lahenduse, eriti just mida lõpupoole seda hoogsamaks kõik läheb. Millest kõigest on jube kahju kuna nagu algul ütlesin - raamatu pseudoajalooline õhkkkond on väga äge, koos tehnikabutafooriaga on kõik head eeldused, mille sisse põnev sisu luua. Kuna raamatu lõpus lubatakse järge ("Haakrist ja tõusev päike") siis äkki tuleb sealt midagi? Samas pole see esimene kord Peeter Helmel lubada raamatule järge ("Tuleviku mäletajad. Sofia" ootab seni), saame näha.


Kokkuvõtvalt - kõik head eeldused olemas aga ega raamatut oli vähevõitu. Jube-jube kahju.



 
Teksti loeti eesti keeles

Algul teen natuke reklaami - üks niššikas ostu-müügi-vaheta-kingi FB grupp on loodud just ulme jaoks - https://www.facebook.com/groups/1967289303382887/ . Just sealt ma ise ka tolle raamatu ostsin. Kusjuures tegelikult ma sihtisin hoopis muid raamatuid aga siis vaatasin, et kolmeka eest võiks ju eesti ulmet olla küll. BAASi-kriitikud küll väga kõrgelt ei arvanud... aga kolmeka eest võiks raamatut olla ju küll. RR'is on ka raamat üsna odavalt müügis, muide.
 
Ning oli ja on ka tõesti väärt raamat! Kuna mu eelmine lugemine oli Pautsi krimka siis ilmselgelt oli lihtne paremaks minna. Aga isegi täiesti tavalisel skaalal on tegu väga hea postapokalüptilise ulmega, kus maailm on hädas Indiast vallapääsenud ebolaviiruse erilise vormiga. Raamat keskendubki sellele, kuidas Eestis maailmalõpp üle elada, selline mõnus eestimaine värk, kus tegevus toimub tuttavates kohtades ning inimesed on ka luust ja lihast. Lisaks on raamatut natuke, moka otsast nimetatud ka "naistekaks". Ilmselt siis seetõttu, et teoses on laipu vähe, verd ei lenda, keskendutakse hoopis sellele omalaadsele Noa laevale, kes üritab kogu kaose sees elus püsida. "Cozy catastrophe" on see väljend, mida võib julgelt kasutada.
 
Kui täpne olla siis on üldse küsimus, et kas tegu ongi ulmega sest võimalus, et mingi tõbi maailmas valla pääseb, pole üldsegi mitte võimatu. Vahepeal natuke uurisin, Mari Järve on kirjutanud veel ka raamatu "Klaasmeri", peaks olema samamoodi fantasy, mis on tegelikult üsna "tavakirjandus" kerge ulmelise nüansiga.
 
Enda lemmiktegelane oli "Esimeses aastas" Lumi, maal elav vanem naine, kes ei arva kehtivast riigist ning tehnikasaavutustest suurt midagi, kes üritab siin maailmas hakkama saada nii nagu seda maal sajandeid on tehtud. Pole tal ei elektrit ega üht vihjetki moodsale elule.
 
Tegelaskujudest rääkides - ilmselt on ka teistel lugejatel veider tunne kui mõni tegelane kannab sama nime kui enda mõni sugulane, tuttav. Kuna enda lapse nimi on Leemet siis oli päris huvitav lugeda, kuidas nimekaim raamatulehtedel tegutseb.
 
Mari Järve on õppinud geenitehnoloogiat, raamatu kirjutamise ajal oli molekulaarbioloogia doktorant. Seega teab hästi, millest kirjutab.
 
Tore on avastada selliseid raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see raamat üks õudsamaid, mida olen lugenud.

Ei, see oli nauditav essee, mõtisklus kuhu inimloom võib areneda.

Ei, see oli jutt inimkonna hällist.

Või räägitakse hoopis sellest, milliseid veidraid vorme võib võtta vanema armastust lapse suhtes?

Või siis populaarteadus, kus autorile tutvustatakse ühiskonna arengut, tagasipõigetega ajalukku vürtsitatuna ohtrate näidetega, mis võis TEGELIKULT toimuda oluliste sündmuste puhul?

Veel eriti lühidalt - tegu on hea ulmega, mis räägib ulmekuues inimese pärismaailma pärismuredest. Tahaks lausa ütelda, et kohustuslik lugemine kõigile, kes hoolivad sellest, kuidas elu siin maamunal areneb.

Raamat algab peale justkui tavalisest kapitalismist ja võimuahnusest aastal 2035 - meediaärimees Hiram Patterson tahab olla konkurentidest sammu ees, luua kaamera, millega jõuda tegevuspaigale võimalikult ruttu. Ideest jõuatakse ka praktikasse ning tulemuseks on ussiurkekaamera ("wormhole" on siis see, millel kõik baseerub), millega näebki igale poole üle maakera. Raamatu jooksul tehnoloogia täieneb ning hakatakse nägema ka minevikku, mida edasi seda kaugemale.

Samal ajal läheneb maale asteroid Koirohi ("Wormwood"), mis ähvardab hävitada elu maal ca 500 aasta pärast. Seega on raamatul ajalooliselt mitu mõõdet - mis toimub hetkel, milline tulevik terendab ees, mida me näeme mineviku kohta.

Ussiurkekaamera kaotab muuhulgas ära igasuguse privaatsuse maakeral, peale kasvab täiesti uus põlvkond inimesi, kellel on igalpool kaasas kergekraanid, kes saavad vaadta igale pooel maailmas, nii praegu kui siis mineviku suunas. Täiesti muutub ajalugu - kuna raamatutes kirjutatu ja koolis õpetatu... on tihtipeale erinev sellest, mis TEGELIKULT toimus. Muutuvad inimsuhted - iga minevikuvale tuleb välja. Politseiuuringud - enam pole probleemi sellega, et kas tunnistaja valetab või räägib tõttu - vaatame järgi!

Kusjuures ma ei spoilerdanud praegu suurt midagi ära sest raamatu väärtus asub hoopistükkis filosoofilises pooles, kuidas me suudame hakkama saada eluga ilma saladusteta. Paigutan ise teose ulme kuldajastusse, kus oluline oli idee, mitte selle ümber vahutamine ja iga peategelase lellepoja naabri käekäik. Kui vbolla natuke nurgast kritiseerida siis väärt ideede ja mõttemõlgutuste puhul kipuvad peategelased varju ning kahemõõmeliseks jääma. See kindlasti ei sega kuna pole (minu arvates) tegelikult ka oluline. Karakterid on muule osale toeks.

Kirjutatud see kõik aastal 2000 ning täitsa hämmastav, kuidas väga palju sellest kõigest on meil praegu juba olemas. Meil on taskus mobla, millega näeme reaalajas, kuidas Prantsusmaal kirik põleb või Tšiilis lennuk alla kukub. Juba praegu on meie lastel hoopis teine nägemus privaatsusest kui meil on - ja see nihe on toimunud loetud aastatega. Minevikkus me küll nii detailselt veel ei näe... tahaks ütelda, et õnneks.

Ise tahaks anda sellele raamatule viiepalliskaalal kuus punkti. Mõni kohe oskab hingekeeli õige nurga alt paitada.
Kaanel on kahe väärt autori nimed, Arthur C. Clarke ning Stephen Baxter. Täpsemalt siis on ideede autor Clarke, Baxter pani need kirja. Ma pole ise küll vist Baxterit lugenud aga Clarke kõrvad on raamatu tagant kaugele tunda, tema (ulme)raamatud on just täpselt niimoodi filisofeerivad, et ka hardcore science fictioni fänn noogutab kaasa.

Teksti loeti eesti keeles

 
Lühidalt üteldes - kerges ulmekuues peidab end teaduskirjandus. Teisalt on raamatut nimetatud ökoloogiliseks põnevusromaaniks. Või hoopis "cozy catastrophe"? Eks leiab tõde kõigist vaatenurkadest.
 
Raamatus on mitu liini, mis lõpus kenasti kokku seotakse. India ookeani rannikul Sarasvati jõest leitakse varemed, mis viitavad justkui Atlantisele. Gröönimaal tekivad üleöö sulamisveejärved. Bahama saartel on veidrad rändrahnud. Vaikselt hakatakse siin ja seal teadlaste toimetamisi kokku viima ning tulemuseks... aga lugege parem ise. Raamatu kaanepilt ise on juba piisavaks vihjeks sisu kohta.
 
Plusspool - teadus. Autor seletab palju läbi dialoogi, läbi vabateksti seda, mis toimub vee all ja vee peal, mida on ajaloos inimene teinud, mida meil oleks muistsetelt tsivilisatsioonidelt õppida. Kuna ma hetkel pole teaduskirjanduse lainel siis minu jaoks mõjus selline sutsakas läbi ilukirjandusliku vormi väga hästi. Eriti soovitan lugeda autori järelmärkuseid, saab teada, mis on tõde ja mis... mitte tingimata (spoiler: enamus raamatust on tõde, isegi mõned tegelased eksisteerivad päriselus).
 
Neutraalne - tegelased. Nad on piisavalt usutavad ning suuresti põhjamaiselt temperamentsed. Eriti kui jällegi mõtelda, et suurem osa katastroofikirjandusest on tähetriibulipuline. Samas on raamat piisavalt lühike ning karakterid kaovad tegevuse ja teaduse taha ära. See polegi tingimata halb, asjade loogiline jätk.
 
Kehvem pool - tõlge on kohati natuke veider ning on silmatorkavalt palju lihtsaid trüki- ja ortograafiavigu. Mõned asjad "lihtsalt juhtuvad" jube lihtsalt. Lõpp tuleb kuidagi väga rabinal ning kiirelt, jällegi on autori rõhk on selgelt mujal. Riigipeaga suhtlemine ning riikide toimetamine riskiolukorras mõjub siiralt koomiliselt ning meenutab Hollywoodi filme, kus president on oma jope ja kõik käib nagu nipsust ja võluväel.
 
Kokkuvõtvalt eestlaslikult üteldes "pole üldsegi halb raamat". Ladusalt loetav, saab kõvasti teada meie planeedi kohta ning paneb natuke mingist nurgast isegi mõtlema, et äkki ongi kuri tulekul?
 
Ei saa üle ega ümber sellest, et lugemise ajal tiksus kogu aeg taustal Frank Schätzingu "Parv" ning mis seal salata - Isomäki raamat jääb mu silmis sellele selgelt alla. Nad pole küll selles mõttes võrreldavad, et liiva-raamatu puhul on tunda, kuidas autor on teinud kõvasti taustatööd ja tugev rõhk on populaarteadusel. Samas teistpidi kukub see kohati välja nii, et teadlased seletavad teineteisele aabitsatõdesid, mis ei mõju usutavusele just eriti hästi. Lisaks on parve-raamat neli korda pikem ning saabki rohkem süvitsi minna.
 
Lõpetuseks - kuigi ma virisesin raamatu kallal päris palju siis need on tegelikult väiksem osa kupatusest. Pigem soovitan lugeda, eriti kui mõttemaailm on natukegi roheline ja planeedil toimuv huvi pakub.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ära, et raamatule on on kirjutatud ka järg "Живые люди" aga seda pole kahjuks eesti keelde tõlgitud. Samuti pole seda autorit rohkem eesti keelde tõlgitud. Õnneks on raamat kenasti loetav ka üksikuna, lool on igati korralik lõpp.

Sisust, kasutan väljalõiget raamatututvustusest: "...apokalüptiline põnevik „Vongozero” räägib maailmast, kus inimesed on silmitsi surmava gripiviirusega. Selles kaoses, kus tavapärane elurutiin on katkenud ja maailma suurlinnad karantiinis, püüab noor perekond meeleheitlikult laastava haiguse eest põgeneda."

Raamatul on huvitav loomislugu. Jana Vagner kribas algul blogisse järjejuttu, see meeldis lugejatele, kokkuvõttes kirjutas autor selle romaaniks kokku. Tegu on ta esikromaaniga, mille kohta käiv tagasiside on kohati... huvitav. Näiteks kritiseeritakse lauseehitust - nimelt on tihti laused justkui liiga pikad. On tõesti pikad, seitsmeteistkümnerealine lause on täiesti tavaline - ning teate milline nauding on neid lugeda! Algab ühest kohast, liugleb kõrvalteemasse, hüpleb tagasi, põikab kolmandas suunas - puhas rõõm!

Või siis peategelane, noor naine Anja, on mõne lugeja jaoks liialt neurootiline. Kardan, et selle kriitika taga on taaskord autori stiil, kus suur osa tegevusest toimub Anja peas. Ning kui mõtleme, et raamatu taustaks on ülemaailma apokalüptiline kaos, kus miljonid inimesed surevad gripi erilisse ja kiirestikulgevasse kurva lõpuga vormi - pole ju ime, et peas on teinekord virr-varr ning meel on tume. Minu jaoks ongi üks selle raamatu põhiväärtuseks inimese sisemaailm, kus üheltpoolt rebitakse ema süda pooleks keeruliste inimsuhetega, kus mehe "ex" ja poeg mehe eelmisest suhtest satuvad ootamatult lähedasse seltskonda.

Kus teiselt poolt on külm, väga külm - tegevus toimub karmis vene talves, kus autodega rühitakse suurlinnadest ning tõvest kaugemale põhja, eesmärgiks Vongozero järv, kus perekonnal asub vana jahimaja. See roadmovie tüüpi raamat meenutab endale mitmeid talviseid autosõite Lapimaale läbi külma Soome - tõsi, meil oli taustaks turvaline elu, ei mingeid ähvardavaid teelisi, kes on valmis kütuse eest kõhklemata tulistama ning tapma. Kuid siiski, see üdini tungiv pakane on tuttav. Raamatu üheks äärmiseks kõvaks plussiks (heh-heh) ongi see karm miinus, mis tegelased korralikult proovile paneb.

Kui vaadata raamatu miinuseid (ei, mitte temperatuuri) siis kohati asjad "juhtuvad" kuidagi väga lihtsalt. Tegelased satuvad plindrisse ning siis ühtäkki rebitakse kusagilt torukübarast jänes välja. Noh, nagu näiteks Jules Verne "Saladuslik saar", kus igasugused maavarad asuvad kenasti kohe maapinnal. Muide - see ei vähenda kummagi raamatu väärtust, lihtsalt selle kallal saaks natu-natuke norida.

Nojah, бот так. Üks tõeliselt hea leid, mis on täiesti arusaamatul põhjusel raamatupoes kõvasti alla hinnatud. Ütleksin lausa, et on alahinnatud raamat. Tõesti loodan, et Vagnerilt tõlgitakse ka muid raamatuid eesti keelde.

Stiilinäide leheküljelt 301:

"Viis pikka tundi pöördekohani hoidsin mõlema käega rooli ja vaatasin ette, hüplevat kõikuvat haagist, kõrvale, mööda ujuvat osavõtmatut puudemüüri, ja taha, tujukalt siuglevat tühja teed, mille meie rattad üles kündsid; ma ei suutnud rääkida ega kuulnud enam midagi, sest igaüks neist kolmesajast minutist oli pilgeni täis ootust — midagi peab juhtuma, kindlasti, aga mis ja millal ja kas ma jõuan ära arvata — ning õige varsti Marina, kes lõpuks minu pilgu selles neetud peeglis kinni püüdis, kuigi ma üritasin teda oma pilguga mitte riivata, vakatas poolelt sõnalt ja neelas alla kõik, mis kavatsenud öelda, tõmbas häälekalt ninaga õhku ia istus edasi vaikides, peites näo tüdruku karvasesse kapuutsi."
Raamatu järgi on Venemaal tehtud seriaal "Эпидемия (Вонгозеро)", esimene osa tuli 2019 aasta 10. aprillil.

Ahjaa, enda lemmiktegelane selles raamatus oli Koer.

Teksti loeti eesti keeles

Inglismaal on suure tähega Probleem - maa on vallutanud erinevad kummitused, enamus neist inimvaenulikud. Samal ajal on lastel erinevad erivõimed, mis aitavad kummitusi tajuda - kes näeb, kes kuuleb neid. Kusjuures erivõimed nõrgenevad ja lõpuks kaovad täiskasvanuks saades. Seega ongi loodud kummitusi uurivate/kõrvaldavate noorte agentuurid, raamat räägib ühest nimega Lockwood & Co., peamiselt läbi ühe liikme, Lucy, silmade. Lisaks on tiimis skeptilisest pakatav George ning karismaatiline tiimiliider Anthony. Anthony etendab muuhulgas ka detektiivi-rolli, raamatut saabki vaadata mitme nurga alt - noortekas, õudukas, detektiivikas, alternatiivajalugu. Kõike seda väga mõistliku kokteilina.



Konkreetne raamat keerleb algul ammuhukkunud Annie Wardi kummituse ümber, siis aga astub lavale tööstur Fairfax, kelle käsu minnakse uurima ühte kõige kummitavamat maja Inglismaal, Combe Carey mõisat, kus siis tuleb pista rinda Punase Toa ja Kisendava Trepiga. Tegevus kisub vahepeal üsna intensiivseks, õhustik on ühtepidi kohati üsna õudne aga seda kuidagi... turvaliselt, "keskmisele koolieale" sobivalt.


Samas seerias on olemas veel neli raamatut, kokku saab lõpetatud pentaloogia. Neist on "Sosistav Kolp" ka eesti keeles ilmunud.


Teksti loeti eesti keeles
3.2019

Omamoodi raamat.

Kuna ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinev siis ei ole niisama lihtne ütelda, et millest siis jutt. Aga ühe lähenemisviisina saab ütelda, et peategelaseks on Õismäe. Suur osa tegevusest toimub 21. sajandi lõpupoole, noormees Leon teeb ohtralt narkot ning on keeruline ütelda, kas uimas nähtu ja kogetu ongi siis düstoopiline tulevik või hoopis unenägu. Riigikord on muutunud ning maailma valitseb islam, lisaks liigub inimeste seas ringi tulnukaid

Raamatut saab võtta ka kui lühijutukogumikku, millest osad on teineteisega mõnevõrra seotud. Üks geniaalsemaid oli prussaka kirjutatud, samuti meeldis väga "ufo ja mina: kultuurifilosoofiline essee".

Päris mitmed veatükid võiksid olla hoopistükkis mingitsorti vabavärsiline proosatekst, kus autor ei hoia kujunditega kokku ning tekstile mõtte andmine jääb lugeja fantaasia kanda.

Ehk siis vabandage väljendit aga mõnes mõttes saab seda raamatut pidada ka purkisittumiseks. Samas ise käin aeg-ajalt hea meelega kaasaegseid tantsuetendusi ja perfokaid, kus tingimata pole kõik selgelt ja sirgelt arusaadav, kus ongi oluline läheneda avatud peaga.

Ahjaa, raamatu tagant paistavad ka ZA/UM'i ja Nihika (nihilist.fm) kõrvad, seega aitab kindlasti tausta mõista mõningane tänavaslängitundlikkus, eriti just narkomaania vallas. Muidu jäävad geed ja küürud segaseks tähenduseta sõnapudruks.
-------

Raamatu tagakaanel on kirjas nii:

"Steve Vihalemma kraterotoopiline ulmeromaan on meelierutav kokteil tehnoloogilise kataklüsmi järgsest realismist, taqwacore-esteetikast, magalarajoonide hõllanduslikust romantikast ja araabia mütoloogiast teravalt päevakajalise süsteemikriitika võtmes.

„6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality“ annab vendi Strugatskeid ja Philip K. Dicki meenutavas filosoofilises stiilis mõista, mis juhtub, kui Henno Käo tondijuttude peal suureks kasvanud põlvkond hakkab hapet võtma."

------

Kuna Mihkel Samarüütel on ühe hea väljavõtte prussaka-osast netti üles riputanud siis kasutan võimalust ja copy-pasten seda:

"“Ma olen siin kapi otsas kükitanud tunde ja jälginud teid. Seda, kuidas te süües vaidlete olematute probleemide üle. Kuidas te süües räägite oma unistustest ja pettumustest. Kuidas te sööte, andmata endale aru, kui palju te väärite seda toitu, kui palju te sõltute selle toidu olemasolust. Et ainult see toit on oluline - et ilma selleta te päriselt surete ära. Te ei sure ära kurbusesse, ega sellesse, et te ei saa maailmast aru. Ma ei mõista teid; ma ei mõista, miks te eeldate, et te olete evolutsiooni tippsaavutus. Ma ei mõista, kuidas te saate seda teha, kui kogu teie eksistents on ennasthävitav. Teie eesmärk ei ole iial olnud edasipürgimine, vaid alati ja jäädavalt vastutöötamine kas iseendale või oma liigikaaslastele. Te püüate vastu astuda antropotsentrilisele maailmale, olla enesekriitilised, päästa loodust ja aidata ligimest. Aga kas sa oled võimeline võtma vastu kõiki enda liigikaaslaseid? Igas vormis, igal kujul, poriste ja räpastena? Ma tean, et te olete võimelised vihkama kõiki täpselt sama palju kui te vihkate iseennast. Ma ei näe teis tulevikku, eesmärki. Ma näen teis vaheetappi, verstaposti meie arengus. Ja ma tean, et enne sööme meie teid välja kui teie meid.” (lk 33)"

Teksti loeti eesti keeles

Tellisin healt Eva Lutsult ca kuu aega tagasi hunniku Fantaasia raamatuid, olen neid järjest vaikselt lugenud. Nagu ikka selliste kuhjade puhul siis mõnda raamatut tahad kiiremini lugeda, teised tulevad riburada mööda sabas - ja siis osad jäävad erinevatel põhjustel lõppu ootama.

Jube naljakas mõtelda, et Howardi raamatud jätsin üsna viimasteks, eks põhjuseks oli see, et ma ei teadnud tast ju veel hiljuti sisuliselt mitte midagi. Praeguseks on seis teine - tema töö kaasaegse fantasy loomisel, panus Cthulhu maailma (antud kogumikus jutt "Asshurbanipali tuli") - see kõik on võrratu. Pole veel barbar Conani juttudeni jõudnudki.

Antud kogumik sisaldab nii varast kui hilist Howardit, samuti näeb erinevaid väljalõikeid ta loomingust. Seega kui on soovi järgi proovida, mida "sword & sorcery" looja eelmise sajandi alguse kirja pani siis see lühijutukogumik võiks nähtavasti algus olla. On üllaid ja jõulisi kangelasi, kes kirves või mõõk peos veristavad õudseid koletisi ning päästavad kauneid neidusid. Stiil on seikluslik ja hoogne, ei mingit miljoni kõrvaltegelase elulugude jutustamist. Mille tõttu Howardit armastatakse ja vihatakse samaaegselt. Aga eks on siin päikese all kohta nii Howardi lühijutumaailmale kui telliseformaadis romaanisarjadele.

EDIT: jäin mõtlema, et just filmikujul on paljud odavad filmid tekitanud naistegelastest lihtsa ja labase mulje. Howardil on küll suurem osa tegelasi mehed aga see ei tähenda, et naised oleks ajulagedad ja nõrgad, päästmistootavad kergemeelsed, suurerinnalised ning napis riides... ehk siis stereotüüpsed. Oh ei, tegu on tugevate ja julgete naistega... kes tõsi küll, satuvad vahel hätta ja siis vajavad mehise põhjamaise tüübi abi. 
 

Kogu mu jutule räägib osaliselt vastu kasvõi konkreetne kaanepilt... aga õnneks tekstiline pool on teise tonaalsusega.

Teksti loeti eesti keeles

Kaks lugu professor Challengerist. Eesti keeles kohtuti esimest korda aastal 1958 mil "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjas ilmusid koos "Kadunud maailm. Maracoti sügavik". "Kadunud maailmas" sukelduti ekstsentrilise Challengeri juhtimisel Amazoonasesse... kadunud maailma otsima. Selles raamatus on ära toodud kaks lühijuttu, kus "Kui maailm karjus" on päris huvitava ideega maakerast kui elusorganismist. "Lõhustamismasin" on mõnevõrra lihtsam ja sirgjoonelisem, kajastades professori toimetamisi siis hoopistükkis eetilisema nurga alt - mis sammud on õigustatud kui kaalul on muuhulgas äärmiselt suure hävitusvõimsusega leiutise juurutamine? Kirjutatud aastal 1929, aatompommi leiutamiseni oli üle 10 aasta veel aega.
Teksti loeti eesti keeles

Kellele Robert E. Howard nimi ei ütle midagi - temast sai alguse esiteks moodne fantasy ja teiseks selle verest tilkuva mõõgaga allhoovus "sword & sorcery" - ehk siis mõõga ja maagia kirjandus. Näiteks barbar Conani tegelaskuju on tema loodud (keda kinolinal Arnold Schwarzenegger kehastas).
 
Antud raamat koondab seitset lühilugu, kõik siis sellessamas vanakooli fantaasiarikkas kastmes. Selline kergestiloetav kraam, kus on parasjagu sisu, kus on nii õilsad kui pahelised kangelased, igasuguseid veidraid elukaid, libahunte, -hüääne ja muid jõurameid. Ning lugude keerkäikude lahtisõlmimiseks tuleb nii mõnigi kord käed küünarnukkideni veriseks teha.
 
Enda jaoks oli kohati sarnasust Lovecraftiga, kus õhkkonna loomisel on jutus kohati oluline osa (kuigi ma neid kirjanikke omavahel ei võrdleks, enda peaks tekkis lihtsalt natuke seoseid). Või teise nurga alt kodumaine Lew R. Berg, kelle looming on üsna lihtsakoeline testosterooni täispumbatud action. Ning taas - liiga palju neid ei võrdleks, mingi nurga alt aga kipub ühiseid jooni olema. Howardi looming on (praeguseks) üsnagi stiilipuhas žanrikirjandus, kasutatakse ka väljendeid "pulp" ja "ajaviitekirjandus". Ning täpselt nii ka on. Ma ei saa jätta ikka ja jälle mainimata, et igasugust kirjandus on vägagi vaja ning omas kategoorias on Howard äärmiselt mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin tükk aega, kuidas seda raamatut "sildistada". Nimelt on tegu.... keerulise? mitmetahulise? vastandliku? jabura? teosega, mida ühe nurga alt liigitatakse hoopistükkis pseudofeministlikuks. Ise võtsin raamatu endale lugemisse kuna "Kaklusklubi" meeldis väga. See on tiba teine teema kuid "Fight Club" on üks väheseid erandeid, kus väga hea raamatu järgi on tehtud veel parem, suurepärane film. "Kaunist sina" pole küll filmistatud.



Raske ütelda, kas tegu on nö. tavalise ilukirjandusega, kus väljamõeldud tegelased tegutsevad tavalises, argises keskkonnas. Või on tegu ulmega sest raamatu tehnoloogiline pool + veel mitmed nüansid ei ole just väga tavapärased? Võinoh, on vägagi kindel, et raamatul on mitmeid fantastilisi elemente, selles pole kahtlust ka. Minu jaoks mõjus raamat blackmirrorlikuna. Nii enda vindi peale keeramisega kui üldse sellega, et milliseks tehnoloogia areng võib inimest muuta.


Raamat räägib noorest Penny Harriganist, tavaline inimene, kes sisimas vaatab rikaste ja ilusate elu ning õhkab. Ühel hetkel tutvub neiu miljardär C. Linus Maxwelliga, elu saab täis kulda ja karda ja ennenägematuid seksuaalnaudinguid. Nimelt uurib Maxwell naise keha ning aistinguid loomaks tooteliini "Kaunis sina" slooganiga "Miljard abikaasat asendatakse üsna pea". Jah, me räägime üldnimetajast seksmänguasjad (kuigi mängust on antud juhul asi kaugel).


Kes on Palahniuki varem lugenud või kasvõi "Fight Club" filmi näinud - jah, ka siin raamatus võetakse asju suurelt ette. Õnneks ma lugesin enne ühte sisukokkuvõtet, muidu oli esimese veerandi puhul juba tunne, et kuradile! See, mis algul tundus erootiline, läks üsna kiirelt hoopis teise seina, raamatu läbi noot ongi juhtida tähelepanu inimeste kerglastele kiirnaudingutele. Kui muidu räägitakse peamiselt (noorte) meeste lembusest arvutimängude ning netiporno vastu siis see raamat keskendub algul õrnema soo kiirmeelelahutusele. Ning mida edasi seda rohkem läheb pilt üldisemaks - kuidas me, inimesed oleme kõik ikka üsna ajudeta lambad ja kergesti mõjutatavad.


Põhimõtteliselt saab ütelda, et tegu on eriti musta huumoriga - ise pakun, et mingi nurga alt on raamatus tõesti märkimisväärselt satiiri. Aga muigama ei pannud kordagi, pigem nimetaks hoiatusromaaniks. Sest tõesti, kui vaadata ümberringi siis raamatus kirjeldatu ei pruugi olla (kauge) tulevik, juba praegu asendatakse iga päev inimsuhteid masinate, erinevate ekraanide ning virtuaalmaailmaga. Palahniuk keerab selle kõik üle võlli, kus elu käib "kärtsroosa plastikrahulduse jahis". Või kas keerab? Äkki ongi tegu dokumentaaliga?


Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on see olnud kahtlemata üks raskemaid raamatuid viimase mitme-mitme aasta jooksul. Nimelt on ta surmigav ja puine. Lugesin ta lõpuks läbi päris pika perioodi jooksul, muude asjade vahele, peatükkhaaval. 
Dicki stiil on antud juhul "kaamera lahti, kaamera kinni" - suvalises kohas toimub ühel hetkel midagi, kaamera käib. Siis äkki toimub mujal midagi huvitavat - plaks esimene kaamera kinni ja teine tööle. Ühel hetkel on käes lehekülg 198 ja kaamera läheb mingis stseenis kinni, igasugused niidid ripakil. Lahtine lõpp pole kindlasti mitte halb tehnika, samuti on hea kui jääb lugeja fantaasiale mõistatada, et mis nüüd edasi sai. Antud juhul saab raamat lihtsalt ühel suvalisel hetkel otsa ja kõik.

 

Idee oli tõesti huvitav aga ei haaranud tegevus kaasa, karakterid pehmelt üteldes igavad ning vorm suurest dialoogipõhine. 

Peamiselt lugesin raamatu praegu lõpuni, et Peeter Helme "Haakrist ja Ajarelv" saaks tausta. Nimelt on mõlemis ühine joon alternatiivajalugu ning natside võit. Muus osas ei oska veel midagi kosta kuna üks neist kahest on lugemata.

Teksti loeti eesti keeles