Algab üsna rahulikult: kellegi Walter Frankliniga on kosmoses miskit juhtunud. Talle siis soovitakse kardinaalset keskonnavahetust - minna meretöödele. Edasine ongi sihuke tootmis-tehniline romaan veealusest elust. Ajuti huvitavam, ajuti igavam.
Romaani ilmne pluss on see tuleviku ookeanihõlvamise entusiasm, ilmne pluss Clarke`ile. Usun, et just selle romaani avaldamine (ja Beljajevi taasavaldamise lubamine) põhjustasidki selle tohutu mereulme buumi 60ndate vene ulmes. Ka Strugatskid pole patust puhtad: meenutage juttu «Moby Dick» (ek. romaani «Tagasitulek» peatükk). Sihuke see Clarke`i «Süvakarjamaa» ongi, ainult et venib ning pikem on ka.
Tegelikult oli minu jaoks see «Süvakarjamaa» ääretult igav romaan, lõpuni ma end suisa närisin. Paneks kahe, aga mul on siiani meeles mõned üsna eredad hetked. Esiteks see religiooni jama ning mingi budisti külaskäik vaalafarmi, kus ta siis vabalt kõike filmis ning sellest pärastpoole ilgelt võika linateose kokku monteeris. Või siis see koht, kus Walter Franklin taas tähti vaatab... võimas oli. Vaat säherduste tugevate stseenide pärast minu hinne kolmeni tõusiski.
Raamat, mis millegagi meelde jääb on juba midagi väärt, ehk loen ka kunagi originaalis läbi? Romaan põhineb samanimelisel jutul, mis ilmus 1954. aastal inglise ajakirjas «Argosy». Ehk oleks pidanudki jutuga piirduma?