Eespool on lugu kiidetud, kui ka tümitatud. Pigem siiski viimast. Kuid kahetsusväärne on hoopis see, et ei materdajad ega ka ülistajad pole vaevunud loo sisust rääkima.Et seda tühimikku täita, pidin jutu uuesti üle lugema, kuna eelmisel suvel ilmunud "Soome ulme" kogumik sai toona küll ühe soojaga läbi loetud, kuid lugemispäeviku kanded jäid tegemata. Ja nii särav see lugu polnud, et sisu aasta pärast meeles oleks olnud.
Jutu peakangelaseks on põhjamaine võitleja Kelts, kes on surma mõistetud vangistatud lõunamaalaste elusalt põletamise eest — tegu, mis on ilmselt igas kultuuris taunimisväärne. Talle vangikongi külla tulnud kroonik — jutumeister — ei taha ametliku versiooniga leppida ning pinnib Keltsalt välja tõe, mis on sama uskumatu...
Siiski ei taha ka mina pointi ära rääkida. Pean piirduma sellega, et fantasy`le kohaselt on mängus taevased ja allilma jõud, teadjamehed ning esivanemate hinged. Ja Keltsa kõrval tõuseb keskseks tegelaseks üliinimlike võimetega valgusetooja Saarne.
Tegelikult rääbib see romaan karmidest valikutest: kas jääda vabaks rahvaks, kuid riskida selle nimel jumalate vihaga; või lepitada hingi süütute verega ning saada seeläbi ilmaliku hukkamõistu ning alistamise osaliseks.
Ma ei taha sugugi nõus arvustajatega, kes tituleerivad selle teksti halva kirjanduse musternäiteks. Lugu on ju kirja pandud kõiki reegleid arvestades: on sissejuhatav teemaarendus, on kulminatsioon ja on lahtsi otsi kokku tõmbav lõpp. Ühesõnaga, lool on point. Kuid tõepoolest, tekst on asjatult pikk. Kogu puändi oleks saanud kokku võtta ilma nende lõputute suusaretkede jms kirjeldusteta.
Ühesõnaga, minu "kolm", mis on täitsa hea hinne, võttes arvesse seda, et fantasy pole üldse minu lemmikžanr.
