Susi Vaasjoki

Minu meelest üks paremaid selle žanri lühitekste, mis mulle viimasel ajal ette sattunud. Kindel viis.

Et seda tühimikku täita, pidin jutu uuesti üle lugema, kuna eelmisel suvel ilmunud "Soome ulme" kogumik sai toona küll ühe soojaga läbi loetud, kuid lugemispäeviku kanded jäid tegemata. Ja nii särav see lugu polnud, et sisu aasta pärast meeles oleks olnud.

Jutu peakangelaseks on põhjamaine võitleja Kelts, kes on surma mõistetud vangistatud lõunamaalaste elusalt põletamise eest — tegu, mis on ilmselt igas kultuuris taunimisväärne. Talle vangikongi külla tulnud kroonik — jutumeister — ei taha ametliku versiooniga leppida ning pinnib Keltsalt välja tõe, mis on sama uskumatu...

Siiski ei taha ka mina pointi ära rääkida. Pean piirduma sellega, et fantasy`le kohaselt on mängus taevased ja allilma jõud, teadjamehed ning esivanemate hinged. Ja Keltsa kõrval tõuseb keskseks tegelaseks üliinimlike võimetega valgusetooja Saarne.

Tegelikult rääbib see romaan karmidest valikutest: kas jääda vabaks rahvaks, kuid riskida selle nimel jumalate vihaga; või lepitada hingi süütute verega ning saada seeläbi ilmaliku hukkamõistu ning alistamise osaliseks.

Ma ei taha sugugi nõus arvustajatega, kes tituleerivad selle teksti halva kirjanduse musternäiteks. Lugu on ju kirja pandud kõiki reegleid arvestades: on sissejuhatav teemaarendus, on kulminatsioon ja on lahtsi otsi kokku tõmbav lõpp. Ühesõnaga, lool on point. Kuid tõepoolest, tekst on asjatult pikk. Kogu puändi oleks saanud kokku võtta ilma nende lõputute suusaretkede jms kirjeldusteta.

Ühesõnaga, minu "kolm", mis on täitsa hea hinne, võttes arvesse seda, et fantasy pole üldse minu lemmikžanr.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.