Lühiromaani "Igas lauses peab olema sõna "tahe"" pärast jäi mul 3 aastat tagasi "Soome ulme" pooleli, nüüd võtsin uuesti kätte lugesin läbi. Elamus on endiselt sama - väga halb tekst. Pole siin ei korralikku lugu ega konflikti, maailm on tarbetult ebamäärane, igav ja saamatu targutamine ja kõik mu emotsioonid sellest on pigem kirjeldatavad ropu sõimuna. Konkretiseerimata aeg ja koht viitavad pigem magilisele (anti)realismile. Hinne on 1 ja 2 vahepeal. Kuna autori teine lühiromaan tõestas, et ta siiski kirjutada oskab, jääb hindeks "kaks", aga sellest loost ei jää mulle meelde ei muud kui pidevalt korduvate sõnade "tahe" ja "kadunuke" lällutamine.