Kasutajainfo

Joe Abercrombie

31.12.1974-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Joe Abercrombie ·

Best Served Cold

(romaan aastast 2009)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Joe Abercrombie saabus fantasysse oma triloogiaga "The First Law" ja maandus kohe enam-vähem tipus või tipu lähedal. Triloogia oli isegi fantasy uue laine jaoks enneolematult jõhker, samas irooniline, kohati naljakas, kohati õudne ja hiilgas üldse eheda naturalismiga. "Best Served Cold" on iseseisev romaan, mis paigutub küll "The First Law" maailma ja kus enamus peategelasi vilksatas läbi kõrvaltegelastena triloogiast, mida saab aga suurepäraselt lugeda, ilma "The First Law`st" aimu omamata.

Kui juba triloogia oli jõhker, realistlik ja iroonilisel moel vaimukas, siis "Best Served Cold" lööb kirjanikku enda seatud rekordit. Raamat nimelt viib küünilisuse ja naturalismi täiesti uude tippu hiilates erakordselt räigete vägivalla ja ka suguelu kirjeldustega (mis loomulikult pole väärtus omaette). Fantasy vanast lainest - nimetagem seda tolkinistlikuks - on uus laine valgusaastate kaugusel. Abercrombie (ja teiste fantasy uue laine kirjanike) maailma ei tahaks sattuda ükski terve mõistusega inimene. Selles raamatus ei ole "häid" ja "pahasid". Kõik tegelased vaatamata oma tegudele on erakordselt hästi motiveeritud ja sooritavad tegusid, mida võib lugeda nii headeks kui pahadeks.

Lugu saab alguse kui palgasõdurite jõugu "Tuhat mõõka" pealikud Monzcarro ja Benna Murcatto lähevad oma tööandja, Talinsi hertsogi Orso juurde uusi plaane hauduma. Orso juures aga tehakse neile atentaat, Benna saab surma aga üliraskelt haavatud Monza jääb vaatamata aknast väljaviskamisele siiski ellu. Keegi kummaline arst puhub talle eluvaimu sisse ja paranenud, kuid siiski rängalt vigastatud Monza vannub mõrvamise juures olnud 7 meest maha lüüa, lõpetades hertsog Orsoga. Üldiselt tõi nii see algus kui ka mõned kohad edasi silme ette Tarantino "Kill Billi".

Monza ajab kokku kõige erinevamatest kaabakatest koosneva jõugu ja asub teda oma arust tapnud mehi ükshaaval maha nottima. Tema jõuku kuuluvad muuhulgas Põhjast saabubud barbar Shivers, kes tuli lõunasse paremaks inimeseks saama (spoiler: see ei õnnestu tal, vähemalt mitte selles mõttes nagu ta alguses plaanis), "Tuhande Mõõga" endine juht, lootusetu joodik Nicomo Cosca, kelle vaenlaseks olla on tunduvalt ohutum, kui sõbraks, Styria meistermürgitaja Morveer oma abilise Day`ga, numbrimaaniaga massimõrvar ja endine vang Friendly ja endine piinaja Vitari.

Romaan kirjeldab selle lõbusa kamba seiklusi Styria erinevates linnades, kus nad jälitavad ja mõrvavad Monza ja ta venna tapnud mehi. Ütlematagi on selge, et mitte kõik tegelased ei näe raamatu lõppu. Samuti laseb kirjanik asjaolude selgumisel senised "kurjategijad" muutuda vaat et asjalikeks inimesteks ja süütu ohver pole tegelikult nii süütu midagi. Ükski asi pole päriselt nii nagu ta paistab, usaldada ei saa absoluutselt mitte kedagi, kokkulepped ja ausõnad ei maksa mitte midagi ja lugeja ei saa kohe üldse mitte aru, kellele kaasa tunda või keda vihata, naudib sealjuures aga kogu seda tegevust enneolematul moel. Abercrombie vihkab kaarte ja igasugu seletusi raamatu ees ja taga; nii avanevad selleski raamatus igasugu maailma puutuvad asjaolud üsna aeglaselt, juhuslike vihjete ja jutukatkete kaudu. Triloogia eelnev lugemine tuleb muidugi kasuks, nagu öeldud on üsna suur osa tegelasi eelnevalt - küll üsna põgusalt - sealt läbi käinud.

Fantasy uut lainet iseloomustabki hüperrealism, Abercrombie viib selle aga täiesti uuele tasemel. Sellist jõhkrat raamatut ei olnudki juba tükk aega kätte sattunud, mõningad keskaegsed sõjapidamise ja vangide ülekuulamise meetodid tõid silme ette Enn Kippeli "Suure nutu ajal", mis pole ka just nõrganärvilistele mõeldud. Abercrombie raamatus muidugi pehmendavad julmade kohtade jälkusi üsna kõva iroonia ja enesekriitiliselt kaine pilk, millega tegelased suhtuvad nii endisse kui oma tegemistesse. Eriti käib see viimane Cosca kohta, kelle joomarlust ja poolevahetusi oli eriliselt mõnus jälgida. Abercrombiel on õnnestunud oma tegelased väga loomulikeks ja ehedateks kirjutada. Isegi psühhopaadist massimõrvar Friendly arutlusi oli lõbus lugeda.

Üldiselt - ilmselt selle aasta raamat nr. 1. GRRM-i koha pealt ei tule tõenäoliselt mitte midagi ja ka mõned teised kirjanikud, kelle teoseid arvustaja iseäranis kannatamatult ootab, ei tule sellel aastal millegiga välja. Aga Abercrombie trooniks arvustaja isikliku edetabeli eesotsas isegi kui kõik oodatud kirjamehed oleks sellel aastal raamatu ilmutanud.Soovitan. Kui lugeja just paadunud fantasyvihkaja pole (leidub ka selliseid veidrikke), peaks üsna räige ja naturalistlik elamus olema garanteeritud.

Teksti loeti inglise keeles

Fantasy "uue laine" teoste üheks tunnusjooneks näib olevat igasuguse üleloomuliku elemendi viimine miinimumini. Abercrombie on siin minu meelest jõudnud nii kaugele et soovi korral saaksin selja sirgu lüüa ning selgelt ja kindlalt öelda - kuna pole ulme siis põhimõtteliselt ei kommenteeri!Lisaks sellele, et tegevus toimub väljamõeldud maal (mis minu jaoks millegi poolest peale kohanimede ei eristu keskaja Euroopast) leiame siit ainult paar kõrvaltegelast kellel tundub olevat pisut üleloomulikke võimeid. Samas ei näe ma selles asjaolus iseenesest põhjust raamatut kuidagi halvustada. Lugeda tasus kindlasti.

Viimasel ajal tavaks saanud sarjadega võrreldes torkas silma ka üks oluline erinevus teose ülesehituses - tegevus on edasi antud küllaltki lineaarselt, erinevad peatükid ei hüple erinevate tegevusliinide ja tegelaste vahel, iga järgmine peatükk algab enam-vähem sealt kus eelmine lõppes. Nii et keda just see hüplik stiil on uuema fantasy juurest eemale peletanud, sellele peaks käesolev teos sobima. Samuti ei tundnud ma ennast kuidagi häirituna sellest et ma "First Law" triloogiat lugenud pole.

Teksti loeti inglise keeles

Joe Abercrombie tõusis oma "First Law" triloogiaga fantaasiakirjanduse tippu võrdlemisi kiiresti, sest tegu oli tõepoolest heade raamatutega. Nüüd aga seisab autoril ees märksa raskem ülesanne - saavutatud taseme hoidmine, sest latt sai väga kõrgele seatud. "Best Served Cold" jätkub põhimõtteliselt sealt, kus "First Law`i" viimane raamat pooleli jäi, kuid sedapuhku täiesti uute kesksete tegelaste, kes on küll sarjast varem juba läbi käinud, ning täiesti uue tegevuspaigaga. Lugu ise on lihtne, keskendudes ühe reedetud naise kättemaksule, kuid selle käigus otsustatakse ära ja jagatakse ümber maade ja rahvaste saatused. Jätkub ka "First Law`ist" alguse saanud vastaseis kurja ja vähem kurja vahel. Tegelased autorile omaselt mitmekülgsed, hea ja halb ei eristu väga selgelt. Üldjoontes on selline lähenemine igati tervitatav, sest ka päris elus pole inimesed ainult head või ainult halvad, kuid Abercrombie on selle täiesti uuele tasemele viinud. Isegi tema positiivsed tegelaskujud on pigem halvad, mis muudab neile kaasa elamise, ükskõik kui õigustatud nende lõppeesmärk ka ei oleks, suhteliselt raskeks. "Best Served Cold" on teos, mis hiilgab oma naturalismi ning ambivalentsusega. Lugeda on kindlasti huvitav, kuid ma ei saa puhta südamega öelda, et ma seda väga nautinud oleksin. Sellepärast ka ainult neli
Teksti loeti inglise keeles

Ega see romaan sama kirjaniku triloogiast (mida mõne aasta eest lugema sattusin) niiväga erinegi-lurjused ja maniakid tapavad, piinavad ning reedavad üksteist. See lause oleks romaanile parim sisukokkuvõte. Ainult maagiat on romaanis veel vähem kui triloogias.

Sellest, miks kaasaegne briti fantasykirjanik kirjutab nii naturalistlikus ja küünilises laadis, on muidugi lihtne aru saada. Ingliskeelses maailmas domineeris fantasys ju väga pikalt tolkinistlik ninnunännutamine a la haldjad, ükssarvikud, hea ja kurja võitlus jne. George R. R. Martin tõestas, et saab ka teisiti edukas olla ja eks nüüd, kui "karmim" stiil kirjastuste ning fännide poolt aksepteeritud on, lükatakse pendel sujuvalt teise äärmusse. SF-ga oli omal ajal ju sama-kuni eelmise sajandi keskpaigani kirjutati väga konservatiivses stiilis, siis tuli "Uus laine", seksi- ja narkoteema jne. Millegipärast arvan, et lähema paarikümne aasta jooksul, kui uut tüüpi stiiliga pole enam kedagi võimalik šokeerida, jäävad käesolevat tüüpi pigem minevikku. Eks selles kirjutamislaadis peitu nii Abercrombie` tugevus kui ka nõrkus-kui ikka teksti lugedes tead, et kõik tegelased on nagunii lurjused, siis mingil hetkel kaob huvi nende tegemiste vastu ära. Muide, kusagil kahe kolmandiku peal näis autor mõistvat, et on vindi üle keeranud, misjärel reetmiste, piinamiste ja sandistamiste arv mõnevõrra vähenes.

Tegevuskoht Styria meenutab kõige rohkem renessanssiaegset Itaaliat, seda nii oma linnriikide-vaheliste sõdade, kunstilembeste valitsejate kui ka palgasõdurite poolest. Seega pole ka tegelaste nimed itaaliapärased mitte juhuslikult.

Teksti loeti inglise keeles

Muidu oli raamat väga hea, kuid algus jäi veidi venima ja tekitas kerge tülgastuse. Samas oli mul selline olukord, et midagi muud mul ka lugeda ei olnud ja seetõttu pidin edasi lugema. Õnneks oli teine pool raamatust väga hea.
Teksti loeti inglise keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles