Tegevusliin jaguneb kolmeks. Üks liin jälgib inkvisiitor Glokta silme läbi tegevust üle mere asuvas, Impeeriumi viimase sillapea rollis olevas Dagoska linnas, mida himustab endale ülejäänud lõunapoolse kontinendi allaneelanud Gurkha impeerium. Teine liin keskendub vaheldumisi major Westi ja Bethodile vaenulike mõnede põhja barbarite - Verise Üheksa endiste kaaslaste - silme läbi Põhjas toimuvale sõjategevusele Impeeriumi ja Põhja barbarid omale allutanud ja sealjuures mõningaid müstilisi jõudusid omava Bethodi vahel. Kolmas ja esmapilgul kõige tüütum liin keskendub Bayazi, Logeni, Luthari ja teiste rännakule maailma otsa saarele ühte müstilist ja maagilist eset ära tooma.
Abercrombie kirjutab kuramuse hästi. Kasvõi see kolmas liin. Mis saab olla suurem klišee kui barbari, maagi, osava vibuküti, mõõgakangelase jne. quest kuhugi teise ilma äärde mingi maagilise, ent hädavajaliku eseme järele. Abercrombie` käsitluses pole aga klišeedest haisugi. Maag on hoopis teistsugune kui maagid tavaliselt fantasys, barbarist ja ilueedist mõõgamehest rääkimata. Quest ei ole tegelikult quest ja tegelased käituvad ja räägivad niimoodi, et raamatut on raske käest panna. Maagiat muide, teadmiseks neile kes jälestavad seda, kui keegi "võluma" hakkab, on üsna minimaalselt ja tagasihoidlikult, uuele fantasyle kohaselt.
Üldiselt on tegu kõva konkurendiga George R.R. Martini "Jää ja tule laulule", eelkõige sellepärast et triloogia on valmis ja lõpetatud, sisu kvaliteedi poolest aga vahet praktiliselt polegi.
Kuskil raamatu keskel, kui see quest hakkas natuke üksluiseks muutuma, tundus "4" õige hindena. Raamatu lõpu verised lahingud ja vintidele vindi pealekeeramised aga tõstsid hinde loomulikult kõrgema võimalikuni. Väga hea.