Mitte et siin nüüd midagi originaalset oleks. Abercrombie meenutab mulle kompotti mu kahest lemmikfäntasistist – GRR Martinist ja Dave Duncanist. Natuke tundub olevat ka Steven Eriksonist, aga kui Eriksoni lugemine võrdub saepuruplaadi hammustamisega, siis Abercrombie on värske, terav, humoorikas, põnev ja äärmiselt huvitav. Raamatu lõpuosa süngete saladuste osaline paljastumine andis aimu Robert Jordani stiilist, ent jällegi ilma lõputult pikaks venitatud seebiseriaalita. Abercrombie pluss on kahtlemata see, et sari on lõpetatud – asi millega Jordan hakkama ei saanudki ja millega Martini puhul hakkamasaamises on mul praeguseks tekkinud juba sügavad kahtlused. Keegi ei jaksa 10 aastat järge oodata, kusjuures pole teada, millal sari üldse ära lõpeb.
Moodsale fantasyle omaselt on tegevusliine palju ja igaüks neist jälgib mingite tegelaste kaudu sündmuste toimumist kuskil eri kohtades. Lõpupoole mõned liinid küll jooksevad kokku. Üheks peategelaseks on kehkenpüksist mõõgamees Jezal dan Luthar, kes Uniooni pealinnas Aduas valmistub iga-aastaseks mõõgaturniiriks, millest ta loodab soodsat tõuget oma karjäärile. Teise liini peategelaseks on sünge põhja barbar Logen Üheksasõrmeline, kes on väsinud rüüsteretkedest ja tapmistest ja kes põgeneb põhja barbarite kuningaks tõusnud Bethodi eest. Ta satub kokku Esimese Maagi Beyaz’iga ja jääb talle teatud sorti ihukaitsjaks. Kolmanda liini peategelane oli psühholoogiliselt kõige huvitavam. Endine kuulus mõõgamees ja naiste lemmik Sand dan Glokta, kes aga langes sõjas vaenlase kätte vangi ja keda aastaid halastamatult piinati on muutunud kehaliselt haledaks inimvareks. Mõistus on tal aga endiselt vahe ja ta töötab inkvisiitorina, piinates halastamatult vandenõus kahtlustatavaid. Glokta meenutab kõvasti üht Martini mõnusamat tegelast, kääbus Tyrioni, seda nii kehalise vigasuse kui ka kibeküüniliste ja sarkastiliste mõtete poolest.
Kõrvaltegelasi on kõvasti ja nad kõik aitavad välja tuua üht või teist vaatepunkti selles saagas, mille konfliktist esimeses osas parimal juhul ainult natukene aimu saab. Siiski, mingi ülevaade on olemas ja mängunupud on lauale paigutatud. Kui raamatu poole peal kõhklesin veel 4 ja 5 vahel, siis mida lõpupoole, seda kindlamaks otsus muutus. Parim hinde „5” poole kallutaja on asi, mida just paljude raamatute juures ei esine – nimelt hirm, et saab teine liiga kähku otsa.