Joe Abercrombie

Mitte et siin nüüd midagi originaalset oleks. Abercrombie meenutab mulle kompotti mu kahest lemmikfäntasistist – GRR Martinist ja Dave Duncanist. Natuke tundub olevat ka Steven Eriksonist, aga kui Eriksoni lugemine võrdub saepuruplaadi hammustamisega, siis Abercrombie on värske, terav, humoorikas, põnev ja äärmiselt huvitav. Raamatu lõpuosa süngete saladuste osaline paljastumine andis aimu Robert Jordani stiilist, ent jällegi ilma lõputult pikaks venitatud seebiseriaalita. Abercrombie pluss on kahtlemata see, et sari on lõpetatud – asi millega Jordan hakkama ei saanudki ja millega Martini puhul hakkamasaamises on mul praeguseks tekkinud juba sügavad kahtlused. Keegi ei jaksa 10 aastat järge oodata, kusjuures pole teada, millal sari üldse ära lõpeb.

Moodsale fantasyle omaselt on tegevusliine palju ja igaüks neist jälgib mingite tegelaste kaudu sündmuste toimumist kuskil eri kohtades. Lõpupoole mõned liinid küll jooksevad kokku. Üheks peategelaseks on kehkenpüksist mõõgamees Jezal dan Luthar, kes Uniooni pealinnas Aduas valmistub iga-aastaseks mõõgaturniiriks, millest ta loodab soodsat tõuget oma karjäärile. Teise liini peategelaseks on sünge põhja barbar Logen Üheksasõrmeline, kes on väsinud rüüsteretkedest ja tapmistest ja kes põgeneb põhja barbarite kuningaks tõusnud Bethodi eest. Ta satub kokku Esimese Maagi Beyaz’iga ja jääb talle teatud sorti ihukaitsjaks. Kolmanda liini peategelane oli psühholoogiliselt kõige huvitavam. Endine kuulus mõõgamees ja naiste lemmik Sand dan Glokta, kes aga langes sõjas vaenlase kätte vangi ja keda aastaid halastamatult piinati on muutunud kehaliselt haledaks inimvareks. Mõistus on tal aga endiselt vahe ja ta töötab inkvisiitorina, piinates halastamatult vandenõus kahtlustatavaid. Glokta meenutab kõvasti üht Martini mõnusamat tegelast, kääbus Tyrioni, seda nii kehalise vigasuse kui ka kibeküüniliste ja sarkastiliste mõtete poolest.

Kõrvaltegelasi on kõvasti ja nad kõik aitavad välja tuua üht või teist vaatepunkti selles saagas, mille konfliktist esimeses osas parimal juhul ainult natukene aimu saab. Siiski, mingi ülevaade on olemas ja mängunupud on lauale paigutatud. Kui raamatu poole peal kõhklesin veel 4 ja 5 vahel, siis mida lõpupoole, seda kindlamaks otsus muutus. Parim hinde „5” poole kallutaja on asi, mida just paljude raamatute juures ei esine – nimelt hirm, et saab teine liiga kähku otsa.

Erinevalt Tyrion Lannisterist (kes oli ainus sümpaatne tegelane Lannisteride klannis), jättis Glokta mulle kuni viimase peatükini lihtsalt kibestunud sadisti mulje... mis muutus vahetult enne raamatu lõppu. Originaalseid lahendusi (barbar Logeni berserkliku käitumise seletamine skisofreenilise kahestumisega) ja küünilisi mõtteteri (Broken hearts heal with time, but broken teeths never do) leiab siit tõesti. Ning kui vägivald kõrvale jätta, oli kohati tunne, nagu loeksin mingit musta huumorit sisaldavat comic fantasyt... seda eelkõige pratchetlikult häguse maailma ja kentsakate peategelaste pärast.

Olles alustanud Abercrombie loominguga tutvumist viimati ilmunud romaanist "Best Served Cold", peaksin veel ära märkima, et "First Law" triloogias, erinevalt tollest, esineb ka elemente mis lubavad seda kõhklusteta ulmekirjanduseks liigitada.

“The Blade Itself” (maakeelse nimega “Raud ise”) on uue põlve low fantasy kirjatükk: vähe maagiat, pole ei haldjaid ega päkapikke ning kui verd valatakse siis voolab seda pangede kaupa. Tegemist on “The First Law” (“Esimese seaduse”) triloogia esimese raamatuga.

Kuna selle raamatu põhiline eesmärk on kokku viia põhilised tegelased ning tutvustada maailma, ei ole ilma olulisi detaile välja lobisemata võimalik suurt midagi sellest rääkida. Sestap piirdun ma põhiliste tegelaste kelle toimetamisi jälgitakse kirjeldamisega.

Üheksa Sõrmega Logen on meie mõistes viiking kellel on must minevik ja veel mustem saladus hingel. Ta on kõikidest jutuliini tegelastest üllatuslikult kõige intellektuaalsem ja küpsem ning ta üritab tõsimeeli oma minevikuga lõpparvet teha. Paraku minevik pole temaga veel lõpetanud.

Jezal dan Luthar on kerglane keigarist snoob, kelle tõenäoliselt ainukeseks väärtuseks on see, et tegemist on ühe parima mõõgamehega linnas (kui mitte kogu maailmas).

Sand dan Glokta on invaliidist inkvisiitor, kes veel mõne aasta eest oli täpselt nagu Jezal: kerglane keigarist snoob, mõõgamees. Pärast vaenlaste kätte vangi langemist ja kahte aastat järjepanu piinamist on temast jäänud järele inimvare. Ta on naiivne, kuningale jäägitult ustav ning kohati lapsik, samas sadistlik, kartmatu ning küüniline. Ta boss manipuleerib temaga järjekindlalt.

Ferro Maljinn on ksenofoobne harimatu lõunamaallasest kõrilõikaja. Tundub, et elu on talle järjekindlalt jaganud järjest halvemaid kaarte ja samas tundub, et ta on ise enamustes oma probleemides süüdi. Ta ei taha tegemist teha ülejäänutega ning ülejäänud ei taha tegemist teha temaga. Ometigi tundub, et ta vereliinis on midagi sellist mis muudab ta järgnevate sündmuste jaoks hädavajalikuks.

Logeni semud. Raamatu alguses läks Logen oma meeskonnast lahku. Ta arvas, et nad on hukka saanud ja nood arvasid temast sama. Ometigi on nad elus ja üritavad maailma enda paremat äranägemist mööda paremaks teha.

“The Blade Itself” on Joe Abercrombie esikromaan ja see lennutas autori silmapilk fantaasiakirjanduse absoluutsesse tippu. Seda täiesti mõjuval põhjusel. Hindeks kindel viis.