Täiega tore raamat.
Abercrombie vaheldab hästi halba ja head - just siis, kui lugeda muutub juba piinavaks ja kõik on halvasti, kaasa arvatud peategelase meeleseisund, juhtub midagi head. Keegi ütleb lahke lause, sõnavahetus on umbes viis korda teravmeelsem, kui ootad, keegi naerab seal, kus mõni väiklasem annaks käsu tappa. Jaa, muidugi on raamat huvitav ka, süžeepöörded, mida ei ootaks - aga ausalt, huvitavaid raamatuid on maailmas palju, aga see hea ja halva vaheldamine, et lugejat ei piinata võikusega ära, vaid lubatakse talle kergendust ka - see on Abercromie eriline omadus. Põhiliselt on see lugu pooliku käega nooruki troonikaotusest, elust peale seda ning üritusest kuningakoht tagasi võtta üsna põhjamaalises-viikingilises maailmas, kus haldjate vanad tehnikad on siiamaani seisvad müürid ja tornid ehitanud ja oletatavalt ka jumala tükeldanud. Aga pole enam ei haldjaid ega lohesid, kõigega saavad inimesed ise hakkama.
Abercrombie vaheldab hästi halba ja head - just siis, kui lugeda muutub juba piinavaks ja kõik on halvasti, kaasa arvatud peategelase meeleseisund, juhtub midagi head. Keegi ütleb lahke lause, sõnavahetus on umbes viis korda teravmeelsem, kui ootad, keegi naerab seal, kus mõni väiklasem annaks käsu tappa. Jaa, muidugi on raamat huvitav ka, süžeepöörded, mida ei ootaks - aga ausalt, huvitavaid raamatuid on maailmas palju, aga see hea ja halva vaheldamine, et lugejat ei piinata võikusega ära, vaid lubatakse talle kergendust ka - see on Abercromie eriline omadus. Põhiliselt on see lugu pooliku käega nooruki troonikaotusest, elust peale seda ning üritusest kuningakoht tagasi võtta üsna põhjamaalises-viikingilises maailmas, kus haldjate vanad tehnikad on siiamaani seisvad müürid ja tornid ehitanud ja oletatavalt ka jumala tükeldanud. Aga pole enam ei haldjaid ega lohesid, kõigega saavad inimesed ise hakkama.