Kosmoserännak laevas, mis põhimõtteliselt riik, eesmärgiks uus planeet, kuhu inimesed ümber asustada. Peategelane on raamatukoguhoidja Anna, pisike naine, kirglik ema, kes aga ei taha olla sünnitusmasin.
Lugu keerleb selle ümber, kas kosmoselaev-riigi elukorraldus on ikka parim võimalik ja kas seda hoitakse jõuga üleval, samas armastusest jutustades.
Laev kui elukeskkond on veenvalt kirjeldatud ning detailid head - taimede austamine, seksism, vanadele ainult eluks vajalik, peaaegu näljapajuk - ent siis teeb lugu paar uskumatut käändu ja lõppeb nagu Punamütsikese muinasjutt, kus jahimees (ehk ainus oluline täiskasvanud mehest tegelane peale ebamäärast sugu hundi) päästab päeva ning toob kõigele lahenduse.
Laev kui elukeskkond on veenvalt kirjeldatud ning detailid head - taimede austamine, seksism, vanadele ainult eluks vajalik, peaaegu näljapajuk - ent siis teeb lugu paar uskumatut käändu ja lõppeb nagu Punamütsikese muinasjutt, kus jahimees (ehk ainus oluline täiskasvanud mehest tegelane peale ebamäärast sugu hundi) päästab päeva ning toob kõigele lahenduse.
Ma olen päris kindel, et lõpplahendus mind ei rahuldanud. Seal juhtus liiga palju ebatõenäolisi asju järjest. Aga lugu ise oli põhiosas täiesti loetav.