Kuskil planeedil on mingid jubedad elukad, kes inimesi söövad, aga kelle eest saab varjuda, jäädes liikumatuks – peategelane kaotab oma sõbra neile elukatele. Päris jube jutt...
On planeet, on elukad, on mees, naine (lapseootel), on pingeline situatsioon, nagu mingi lõpp oleks ka... Selle loo (või siis situatsioonikirjelduse, sest tegelikult on olemuselt siiski tegu kõigest natuke tummisema laastuga) põhilisteks tugevusteks ongi meeleolu, õhustiku loomine. Selles mõttes on see paine, hirm ja pinge täitsa edukalt välja tulnud. Mis stiililiselt vajaka jääb, on see alguse põiklemine mineviku ja oleviku vormi vahel. Nõus - on tekste, kus autor ongi valinud selle võtte, et pinge kruvimise hetkel läheb minevikult üle olevikule ja kui jälle sündmustik maha rahuneb, läheb minevikule tagasi. Siin alustab autor mineviku vormis, läheb siis üle oleviku vormile ja jääbki selle juurde, ka siis kui loos tulevad hetked, mil toimub justkui pinge leevendus.
Kui ma püüan kokku võtta jutu suurimad plussid enda jaoks, siis veelkord – õhustik. Õudust on neetult raske kirjutada, nii et see oleks õudne ka kellelegi, kes on – ütleme vanem kui 5-6 aastat. Kõik need tondid, kummitused, poltergeistid ja deemonid – phähhh... No pole õudne! Ei saa parata. Aga kui õudus tuleneb mingist SFi butafooriast: elukad, tulnukad, pinge, teadmatus, ootamine, õudse ja ebameeldiva lõpu ootus, siis see mõjub.
Suurim miinus on jutul see, et terviku loomiseks oleks vaja rohkem tausta, rohkem detaile, rohkem tegevust. Hetkel võibki mõistatama jääda, et mis värk siis lõpuks oli. Natuke nagu läbi uduse klaasi antakse seda asja.