Kasutajainfo

Artur Räpp

  • Eesti

Teosed

· Artur Räpp · Joel Jans · Ove Hillep ·

Tuumahiid 2: Toorium

(antoloogia aastast 2015)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
5
1
0
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (6)

Nagu esimese Tuumahiiu puhul, on mul ka nüüd hea meel, et see kogumik paberil ilmus. Siin on mitu sümpaatset lugu ja ma poleks neid võrgust iialgi lugema hakanud. Ega ma mingi imelik ei ole, et arvutist ilukirjandust loen. Toorium 2 on siiski mõnevõrra õhukesem kui esimene (teksti jätkub 150 leheküljele). Sisaldades valikut Reaktori 14 kuu juttudest, ilmselt rohkem välja ei vedanud (aga äkki oleks võinud mõned kuud veel oodata ja oleks 200 lk täis tulnud). Kahtlusest, et Reaktor avaldab ainult kõntsa, loobusin ma juba esimese valikkogu järel - midagi pole teha, arvutiekraanil tundub ilukirjandus minu silmale kuidagi nõrgem.

Hargla lugu "Õed" olen ma siiski võrgust lugenud, aga vene keeles, kui see enne Venemaal ühes Bradbury tribuutantoloogias ilmumist kättesaadavaks tehti. Tõsise meeleoluga tulevikunägemus inimkonna, Maa ja Marsi saatustest vääris kindlasti ka eesti keeles paberil ilmumist.

J.J. Metsavana jutt "Ajukaabe" oli mulle meelde jäänud oma pealkirja tõttu, sisuga tutvudes pean aga tõdema, et liiga tehnilised, eriti nn kübermiljöös lood tekitavad minus automaatselt vastumeelsust. Kui on sõnu, mille tähendusest ma aru ei saa ja võib-olla pole kuulnudki ("renderdama"). Ma tunnustan siiski huvitavat lõpplahendust - poleks ma nii piiratud oma tehnikavõõruses ja -kartlikkuses, võiksin lugu vägagi kõrgelt hinnata. Juhuse tahtel lugesin kohe pärast Metsavana juttu Van Vogti lugu "Dear Pen Pal" (1949), mille puänt on põhimõtteliselt samasugune - pettusega kellegi teise keha üle võtmine ja siis avastada, et uus keha on invaliidi oma. Kui mina oleksin saanud valida antoloogia pealkirja, oleksin pannud ilmselt "Tuumahiid 2: Ajukaabe". Sõna "toorium" raamatus vist üldse ei kasutata. Mitte et peaks tingimata, aga noh.

Kui kogumik ei sisaldaks Heinrich Weinbergi lühiromaani "Vihma seitse nime", poleks ma siin Baasis selle raamatu kohta viitsinud vist kommenteerima hakkamagi. Weinbergi lugu meeldis mulle kõige enam, selles on küpsust, põnevust, atmosfääri ja seetõttu kuluvad avalikud kiidusõnad ära. Kui peaks kellegi sarnasega eesti autoritest paralleeli tooma, pakuks Bergi. Tegevus toimub veidra kliimaga Yellowstone´i planeedil, kus osal territooriumist on rohkesti vett (ent sitad ilmastiku- ja muud olud), teisel poolel ei ole eriti vett, ent on tavapärasem tsivilisatsioon ja kindel riigivõim. Peamiselt sunnitööliste ja nende järglastega asustatud vihmasele alale saadetakse valitsuse poolt naissoos kapteni juhtimise all suurem sõdurite salk, et näidata riigi muskleid. Kui halvasti ja miks neil just nii läks, seda loete juba ise edasi. Vaatan, et BAASis regsitreeritud 5-st Weinbergi tekstist on 4 lühiromaani mõõtu ja võib-olla tuleb just temalt järgmine korralik eesti ulmeromaan.

Osvald Soobli "Väikeses majas raudtee ääres" hirmutab alguses segase info ja veidrate nimedega, nii et põhiküsimus on - mis üldse toimub? Tasapisi saab asi siiski selgemaks ja me mõistame, et peategelase Limu liiginimetus on katt, et ta elab mingil planeedil (see vist ei ole MAA?) koos teiste mõistuslike liikidega nagu hiidkärbid ja inimesed. Ja et inimesed ei pea katte siiski täisväärtuslikeks olenditeks ning on veel lähiminevikus neid mõnuga toiduks tarvitanud. Metsas elava Limu (kelle sarnasust mõne meile tuntud loomaga ma võrrelda ei oska, aga põhimõtteliselt on ta kiskja, kes tunneb end hästi ka puu otsas) elukaaslane jätab ta maha ja melanhoolne isakatt hüppab rongi katusele ning sõidab linna. Linnas töötab ühes sööklas inimeste teenindajana üks noor emaskatt, kes tekitab temas õrnu tundeid. Loo sisuks ongi Limu teekond linna poole ja juhtumised vaenulikus linnakeskkonnas, kus võõras laanekatt tekitab inimestes hirmu ja vaenulikkust. Ma saan aru, et lugu on seotud 13. Täheajas ilmunud Soobli looga "Aahe oma", aga seda pole jõudnud veel lugeda. "Väikeses majas" on "Tuumahiiu" kõige tundelisem lugu.

Maniakkide Tänava "Haualkäik" on suhteliselt sümpaatne lugu, mis paigutub Strugatskite Stalkeri-maailma, aga kas ei oleks võinud see olla pikem kui neli lehekülge?

Triinu Merese "Nahk" kasutab libahundi-teemat, kus kunstnikule modellina poseeriv neiu muundub vihaseks kiskjaks, kui avastab, et kunstnikul on seinal hundinahk. Libahuntlusega põimuvad armastuse, sugudevaheliste suhete ja vist ka jahpidamise eetilised aspektid.

Martin Kirotari "Uus algus" on kiires tempos kulgev action, kus lihtsa andmesisestajana töötav peategelane Liisi Mets satub ootmatault tuliste sündmuste keskpunkti. Põhiteemaks on androidid, nende koht pärisinimeste seas, robotite ja inimeste vaheline vastasseis. Sümpaatne lugu, mida lugedes tulu paratamatult meelde film "Navigaator Pirx" (lk 153: "Magnus võttis valendava plaadikese pintsettide vahele ja tõstis kõrvale. Selle alt paljastus lihaste ja siseelundite asemel metalsete lülide ja juhtmete võrgustik./---/ "Ei. See on halb unenägu. Ma ei ole robot," ütles ta valjusti.").

Panen lood oma maitse järgi järjekorda, maitsvamad eespool.
1. Weinberg "Vihma seitse nime"
2. Soobel "Väikeses majas raudtee ääres"
3.-4. Kirotar "Uus algus"
3.-4. Hargla "Õed"
5. Tänav "Haualkäik"
6. Metsavana "Ajukaabe"
7. Meres "Nahk"
8.-9. Krafinna "Kirsipuu valvur"
8.-9. Pokupoeg "Mamma"

Teksti loeti eesti keeles

Kirjandust on siin umbes sama palju kui eelmises kogumikus, aga kuna sellessinases on ainult 9 lugu, mitte 21, on kontsentratsioon (ja hinne) kõrgem.

Võrgus kõigile kättesaadavatest tekstidest raamatu vormistamine on sellegipoolest mõttetu raiskamine.

Teksti loeti eesti keeles

TH2 koostajaid tuleb ainult kiita - sest mida rohkem pikki lugusid, seda parem mu meelest. Eelmise kogumikuga võrreldes oli tehtud tunduvalt suurem filtreerimine ja sellest on kogumik ainult kiirgust juurde saanud elik tegu on palju ühtlasema tasemega.

Weinbergi ja Kirotari lood olid mulle väga meeltmööda, mille lugemise järel tahaks teada, et mis selles maailmas veel toimub. Mulle tundub, et neil vendadel on ainest pikemateks teosteks. Palun seda ka realiseerida :)

Maniakkide Tänava "Haualkäik" oli ainus neist lugudest, mida oleks võinud kindlasti pikemalt kirjutada. Suurepärane olustikupilt eelnevalt romaani ("Mehitamata inimesed") lugenule. Kuid jah, see lahendus, mis nagu ei jõudnud kusagile.

J.J. Metsavana "Ajukaabe" oli selline mõnus suutäis minusugusele nohikule, kellele kirjeldet terminid raskusi ei valmistanud. Kirjutatud taas Metsavanalikult rõlges muheduses.

Minu jaoks moodustasid eraldi kategooria Osvald Soobeli "Väikeses majas raudtee ääres", Indrek Hargla "Õed", Triinu Meresi "Nahk" ja Krafinna "Kirsipuu valvur" armsad jutud tunnetest, tegelaste rasketest otsustest või siis eneses selgusele jõudmisest. Kui viimased kolm jõudsid väiksema lehekülgede arvu juures kiiremini tuumani, siis Soobeli lugu läks veidi venivalt käima. Aga ei, muarust oli seekordne annus kattide ja muude karvaste maailmast täitsa kenasti vormistatud ja huvitavalt kirjutatud. Hargla oli taas talle omaselt tasemel ja tema Marsipildikesed viisid korraks meie olevikust eemale küll. Ja Meres oskab ikka ilusti kirjutada! Olgu selle libahundi looga, kuidas on, aga lihtsalt loed igat lauset ja naudid ilmekaid kirjeldusi ning vihjepisikuid. Krafinna lugu tekitas palju küsimusi, aga eks üks teos peabki neid tekitama.

Bix Pokupoja jutt "Mamma" oli küll lühike, aga alguses suutsin nende klotside ja kettakeste peale ainult Portali-nimelist mängumaailma ette kujutada. Hiljem selgus, et kogu sellel klotsimajandusel oli hoopis teine otstarve. Kui midagi soovitada, siis tolle Külalise ootamatut ilmumist oleks võinud peategelases veidi õõva tekitavamana kujutada - väike kirsilik lisandus.

Koondhindeks tugev 4+ ja ma usun, et samas stiilis jätkates saab Tuumahiid 3 minult viie ka kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt mulle kogumikud ei meeldi. Neis on ALATI ka paar nõrka teksti (seegi kord pole erand) ning halvemal juhul on lausa enamik söödamatu kraam. Kui tegu on autorikogumikuga, on vähemalt mingi ühtlus sees, aga sedasi erinevate autorite loomingust tehtuna on see "Tuumahiid" isegi üllatavalt hea. Ja seega saab kõrgema hinde, kui lugude keskmine lubaks. Üllatavalt kõlbulik lugemine, jätsin pooleli ning lappasin edasi vaid ühe loo.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Reaktori esimese tegevusaasta jooksul ilmunud juttude paremikku koondavas "Tuumahiius" ei olnud ega ole jätkuvalt minu jaoks midagi atraktiivset, mis seda lugema kutsuks, siis ajavahemikus oktoober 2012 kuni veebruar 2014 ilmunud lugudest tehtud valimiku puhul oli kohe selge, et võtan selle esimesel võimalusel ette. Ühtpidi on selge, et toimetajate sõel on antud juhul tunduvalt tihedam olnud kui esimesel korral, sest kui Tuumahiiu esimese köite 21 lugu olid valitud perioodi vältel ilmunud 65 teksti hulgast, ehk siis kogumikku pääses pea iga kolmas lugu, siis käesoleva köite puhul on need numbrid vastavalt 9 ja 45.

"Tooriumi" lood on ka valdavalt pikemad kui esimese köite omad, sest käesolev 160-leheküljeline raamat on vaid 60 lk võrra lühem kui Tuumahiiu esimene väljaanne. Kolmandaks on Tooriumi autorite hulgas rohkem tuntud nimesid, mis lubab eeldada teatud kvaliteeti. Kõigi nende mõjurite tulemusel on ilmavalgust näinud jutuvalimik, mis kannatab jätkväljaande-antoloogiatega nagu meil neid siin ilmunud on, võrdluse välja küll.

Kui midagi kogumiku sisust eraldi esile tõstma peaks, siis oleks need kolm järgnevat teksti. Weinbergi "Vihma seitse nime" on noorautori hetkeseisuga parim jutt ning ilmub siin minu meelest oma parimal kujul, s.t et võrreldes "Reaktoris" ilmunud algversiooniga on välja visatud mõned lugejat ohmuks pidavad entsüklopeedialõigud ja lugu pisut ümberliigendatud ning jätkuvalt on alles epiloog, mis hiljem autorikogus ilmunud versioonis juba puudub.

Ka "Nahk" on minu meelest parim, mis selle autorilt võtta on. Hoogne, vahetu, kirglik ja mitte nii nihilistlik, kui mõned teised Merese lood. Lisaks meeldib mulle veel "Mamma" oma haigevõitu maailmaga ja kalibreeritud naturalismiga.

Hargla tekst on küll aegade hämarusest üles tuhnitud materjal, aga selle hetkeni, mil ta "Reaktoris" ilmus, polnud "Õdede" eestikeelset varianti olemas ju mujal kui käsikirjas. See, et vahepeal on ilmunud küllaltki sarnase põhiideega ja igas muus mõttes alaväärne "Kuu kättemaks", millega "Õdesid" lugedes häirivad paralleelid tekivad, pole ei Hargla ega toimetajate kollektiivi süü.

Köite miinuspoolele jäävad Soobli pikk ja tuim heietus, mis jätab parajalt autistliku mulje ("Aahe oma" tasemest on autor siin veel päris kaugel) ning "Kirsipuu valvur", millest ma paar kuud peale lugemist sõna otseses mõttes silpigi ei mäleta.

Veel on raamatus kaks lühikest kergestiseeditavat puändilugu ning Martin Kirotari ladus paranoiapõnevik, mis küll laenab liigselt Philip K. Dickilt (eeskätt tulevad meelde "Impostor" ja "The Electric Ant").

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

III koht Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas.
 
Tegelikult on see tekst esikolmikust parim. Jah, muidugi on ka see  kirjutatud võrdlemisi oskamatult ja ka selle autorile pole pähe tulnud, et range mahupiiranguga võiks kaasas käia eneseväljenduse ökonoomsus. Aga siin on vähemalt arglik pretensioongi kujutada tegelase sisekonflikti. Esikolmiku teistes lugudes tegelane lihtsalt on kuskil, teeb midagi, mille on juba varem kindlalt ära otsustanud, ja siis temaga juhtub midagi.
 
Selles seisnebki olemuslik vahe jutu ning anekdoodi vahel. Tõsi, anekdoodil on oma vaieldamatu koht inimkonna nii kirjalikus kui suulises kultuuripärandis - aga see käib ainult heade anekdootide kohta. Igav ja mõttetu anekdoot on saast.
Teksti loeti eesti keeles

II koht Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas.
 
Võrrelduna võidulooga on see tekst juba täielik jama ja lisaks tundub ka, et ka Braduburyst mõjutatud. Ülilühijutu žanris, mis võiks ju eeldada eneseväljenduse täpsust ja selgust, peaks nii lohaka kirjatehnikaga soorituse diskvalifitseerima. Sisu poolest on kogu tekst ulmekirjanduses nii tohutult palju kordi läbi nämmutatud motiivide taasesitus, et jääb üle vaid imestada, kuidas küll Weinbergi taoline juba päris kogenud autor lugejale midagi sellist ette röhitseb.
Teksti loeti eesti keeles

Tallinna Keskraamatukogu korraldas 2022. aastal ulmeloomingu võistluse, mille ilukirjanduslik osa oli ülilühijutu (flash fiction) žanris ja seda koguni kahes vanusegrupis. Tulemused avaldati "Reaktoris". Kuigi seal kahjuks ei täpsustata, mis oli mahupiiriks, võib arvata, et 1000 sõna või midagi niisugust.
 
Kuigi võib tunduda, et moodsasse maailma sobiv (TL;DR jne), on ülilühijutt nõudlik nagu kõik autorilt ükonoomsust nõudvad žanrid. Autor peab ennast väljendama täpselt ja iga lause (või ka sõna) lõplikku versiooni jõudmine peab olema põhjendatud. See nõuab autorilt selget arusaama nii sellest, mida ta öelda tahab kui sellest, kuidas võimalikult vähesega lugeja mõtteid õigesti suunata - ja muidugi enesedistsipliini. Seetõttu on noortele või algajatele autoritele niisuguse piiranguga konkursi korraldamine totter idee.
 
Ülal öeldut illustreerib ka võidulugu. Autor kas ei suuda loobuda kirjelduse kiusatusest või ei tule talle lihtsalt pähe, et praegu tuleks midagi teisiti teha. Laused nagu "Tema vastas istuv helesinises kitlis läbitungivate roheliste silmade ning hõrenevate juustega kiitsakas mees muigas kergelt tema umbusklikkuse peale." ei sobi siia žanri. Esiteks kulutavad need niigi vähest ruumi ja teiseks häälestavad lugejat valesti, pikema teksti ootele. Seda pole mõistnud ka II ning III kohale sattunud tekstide autorid; kaugemale lugeda ei viitsinud.
 
Teiseks muidugi võiks sellest ideest - masinõppimise kõrvalmõjud - midagi huvitavamat välja imeda kui hernesupi. See pole loomulikult enam žanripiiridega seotud, vaid näitab konkursi üldist madalat taset. 
Teksti loeti eesti keeles

Mitte eriti pretensioonikas debüüt, millest siiski aimdub autori soovi peategelast hoolikamalt välja töötada, kui paljud debütandid seda teevad. Hindeks nõrk neli, aga Veskimees näiteks alustas samasugustega.
 
https://www.algernon.ee/node/1239
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ei ole BAAS-is praegu võimalust originaali viidet lisada. Paneme selle siis siia:  https://thraca.gr/2017/11/blog-post_25-11.html
 
 
Jutt on üks neid väheseid, kus peategelane on NPC. Juhanil on "Warcraft n'thousand" ning millalgi oli Years Best kogumikes veel mingi lugu, kus keegi oli saadetud üksildasele saarele vaimselt tervenema ja selle juurde käis temasse armuv NPC. Too siis oligi peategelane. Kui selliseid palju saab, siis läheb tüütuks, aga praegu on tore.
Teksti loeti inglise keeles

http://www.algernon.ee/node/1226
Mul on väga hea meel, et Taivo selle jutu kirjutas ning et ta selle just niisugusena kirjutas. Maailm on Veskimehe "Lõputu juuni" oma, kuid nii teemadering kui vorm kõike muud kui veskimehelikud.
 
Pseudodokumentaal, milles linna mööda ringi jalutatakse ja lihtsalt kohalikega vesteldakse, on nõudlik vorm, millega on kerge igavaks muutuda - "Kultuuridessant" vähemalt minu jaoks aga ei muutunud. Autor oskas lugeja huvi nii väikeste provokatsioonide kui muheda kirjutamisviisiga ülal hoida, käsitledes sealjuures läbinägelikult valdkondi, millest lähtekohaks olnud Veskimehe "Lõputus juunis" väga vähe juttu (ehk siis Taaravalla / Asumaa kultuurielu). Võib olla kuulsaimas selle žanri esindajas, Carl Sagani "Kontaktis", antakse samamoodi erinevatele rääkivatele peadele järjekorras sõna, alustades USA presidendist ja lõpetades Community College'i usuõpetajaga, ning romaanil on võrdlemisi ulatuslik austajate ringkond sellegipoolest.
 
Üksikud arvatavasti asjatundmatusest tulenevad krobelisused - kui juba 1990-ndate alguse Somaalia ära mainimist vääris kui riik, milles õiguskaitse jaoks oli vaja autoriõigusega kaitstav teos registreerida, oleks võinud samas seoses nimetada ka USA-d - tugevat üldmuljet ei riku.
Teksti loeti eesti keeles

Sama pealkirjaga eestikeelse antoloogia kaugelt kõige tugevam tekst. Ainult selle põhjal võiks autorit rikka mehe Veskimeheks pidada (mulje oleks muidugi ekslik).
Teksti loeti eesti keeles

Süžeed käivitav paranoia on tänapäevaks juba kõiki ära tüüdanud: jälle kord võõralt planeedilt külge hakkav salakaval ajuparasiit, kellega nakatumist kindlaks teha ei osata. Autor kirjutab siiski millestki muust - aga sellest on ta ise jutus "Enne koitu" tegelikult juba kirjutanud. Ideede taaskasutuse ehe näide.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on tehniliselt küündimatu ja sisu poolest avameelselt ajuvaba. Igasugu mürginooltest töötab paremini vana hea kuulipilduja. Laste asemel teeks sama töö ära robot. Laste ajude pesemiseks leidub hulk muid meetodeid kui neid kaugjuhitava tanki juhtidena kitsekarjuste karjamaade äärde patrullima saata. Kirjeldatud patrullimise oleks aga peatselt lõpetanud mõned maamiinid. Ja nii edasi. Miks seda saasta antologiseerida tuli, pole võimalik aru saada. Oleks siis veel algaja autori esimene suleproov, ma saaks veel aru - aga pole ju.
Teksti loeti eesti keeles

Keelekasutus on ladus ning autor täidab endale püstitatud eesmärgi. Too eesmärk pole küll eriti pretensioonikas, aga esimese jutu puhul ei peagi ju olema (ja võib-olla on isegi parem, kui ei ole?). Põhirõhk on tegelasel, mitte keskkonnal - selline debüüt tekitab optimismi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda juttu on keeruline hinnata. Autor oskab kahtlemata hästi kirjutada ning gradatsioon on suurepäraselt realiseeritud. Sobiks loovkirjutamise õpiku näiteks ning sellepärast ka "Algernonis" ilmus.
 
Ulmeline osa on samas nõrgem. Tulnukad, kes kingivad inimestele plastmassi söödavaks muutvate ensüümide retsepti ja kirjutavad selle seitsmejalaste tähtedega kaljuseintele... Kahtlane, kas see ühelegi maisele kaljuseinale niimoodi ära mahub. Edasi, molekulaarne koostur, mis suudaks uusi ensüüme valmistada, muudaks tsivilisatsiooni tundmatuseni. See oleks singulaarsusega võrreldav tehnoloogia nagu tehisintellekt. Autoril on see kuidagi samas reas mingite pesuvõrkudega.
Teksti loeti inglise keeles

Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini hulka kuulub muuhulgas ka 200 gr viinuski manustamine kohe, kui pood avatakse ning pool tundi enne selle sulgemist. Kodanikul on kunagi olnud ka kirjanduslikke kalduvusi, kuulus ka EKL-i.
Peaaegu vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles