Kasutajainfo

Artur Räpp

  • Eesti

Teosed

· Artur Räpp · Joel Jans · Ove Hillep ·

Tuumahiid 2: Toorium

(antoloogia aastast 2015)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
5
1
0
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (6)

Nagu esimese Tuumahiiu puhul, on mul ka nüüd hea meel, et see kogumik paberil ilmus. Siin on mitu sümpaatset lugu ja ma poleks neid võrgust iialgi lugema hakanud. Ega ma mingi imelik ei ole, et arvutist ilukirjandust loen. Toorium 2 on siiski mõnevõrra õhukesem kui esimene (teksti jätkub 150 leheküljele). Sisaldades valikut Reaktori 14 kuu juttudest, ilmselt rohkem välja ei vedanud (aga äkki oleks võinud mõned kuud veel oodata ja oleks 200 lk täis tulnud). Kahtlusest, et Reaktor avaldab ainult kõntsa, loobusin ma juba esimese valikkogu järel - midagi pole teha, arvutiekraanil tundub ilukirjandus minu silmale kuidagi nõrgem.

Hargla lugu "Õed" olen ma siiski võrgust lugenud, aga vene keeles, kui see enne Venemaal ühes Bradbury tribuutantoloogias ilmumist kättesaadavaks tehti. Tõsise meeleoluga tulevikunägemus inimkonna, Maa ja Marsi saatustest vääris kindlasti ka eesti keeles paberil ilmumist.

J.J. Metsavana jutt "Ajukaabe" oli mulle meelde jäänud oma pealkirja tõttu, sisuga tutvudes pean aga tõdema, et liiga tehnilised, eriti nn kübermiljöös lood tekitavad minus automaatselt vastumeelsust. Kui on sõnu, mille tähendusest ma aru ei saa ja võib-olla pole kuulnudki ("renderdama"). Ma tunnustan siiski huvitavat lõpplahendust - poleks ma nii piiratud oma tehnikavõõruses ja -kartlikkuses, võiksin lugu vägagi kõrgelt hinnata. Juhuse tahtel lugesin kohe pärast Metsavana juttu Van Vogti lugu "Dear Pen Pal" (1949), mille puänt on põhimõtteliselt samasugune - pettusega kellegi teise keha üle võtmine ja siis avastada, et uus keha on invaliidi oma. Kui mina oleksin saanud valida antoloogia pealkirja, oleksin pannud ilmselt "Tuumahiid 2: Ajukaabe". Sõna "toorium" raamatus vist üldse ei kasutata. Mitte et peaks tingimata, aga noh.

Kui kogumik ei sisaldaks Heinrich Weinbergi lühiromaani "Vihma seitse nime", poleks ma siin Baasis selle raamatu kohta viitsinud vist kommenteerima hakkamagi. Weinbergi lugu meeldis mulle kõige enam, selles on küpsust, põnevust, atmosfääri ja seetõttu kuluvad avalikud kiidusõnad ära. Kui peaks kellegi sarnasega eesti autoritest paralleeli tooma, pakuks Bergi. Tegevus toimub veidra kliimaga Yellowstone´i planeedil, kus osal territooriumist on rohkesti vett (ent sitad ilmastiku- ja muud olud), teisel poolel ei ole eriti vett, ent on tavapärasem tsivilisatsioon ja kindel riigivõim. Peamiselt sunnitööliste ja nende järglastega asustatud vihmasele alale saadetakse valitsuse poolt naissoos kapteni juhtimise all suurem sõdurite salk, et näidata riigi muskleid. Kui halvasti ja miks neil just nii läks, seda loete juba ise edasi. Vaatan, et BAASis regsitreeritud 5-st Weinbergi tekstist on 4 lühiromaani mõõtu ja võib-olla tuleb just temalt järgmine korralik eesti ulmeromaan.

Osvald Soobli "Väikeses majas raudtee ääres" hirmutab alguses segase info ja veidrate nimedega, nii et põhiküsimus on - mis üldse toimub? Tasapisi saab asi siiski selgemaks ja me mõistame, et peategelase Limu liiginimetus on katt, et ta elab mingil planeedil (see vist ei ole MAA?) koos teiste mõistuslike liikidega nagu hiidkärbid ja inimesed. Ja et inimesed ei pea katte siiski täisväärtuslikeks olenditeks ning on veel lähiminevikus neid mõnuga toiduks tarvitanud. Metsas elava Limu (kelle sarnasust mõne meile tuntud loomaga ma võrrelda ei oska, aga põhimõtteliselt on ta kiskja, kes tunneb end hästi ka puu otsas) elukaaslane jätab ta maha ja melanhoolne isakatt hüppab rongi katusele ning sõidab linna. Linnas töötab ühes sööklas inimeste teenindajana üks noor emaskatt, kes tekitab temas õrnu tundeid. Loo sisuks ongi Limu teekond linna poole ja juhtumised vaenulikus linnakeskkonnas, kus võõras laanekatt tekitab inimestes hirmu ja vaenulikkust. Ma saan aru, et lugu on seotud 13. Täheajas ilmunud Soobli looga "Aahe oma", aga seda pole jõudnud veel lugeda. "Väikeses majas" on "Tuumahiiu" kõige tundelisem lugu.

Maniakkide Tänava "Haualkäik" on suhteliselt sümpaatne lugu, mis paigutub Strugatskite Stalkeri-maailma, aga kas ei oleks võinud see olla pikem kui neli lehekülge?

Triinu Merese "Nahk" kasutab libahundi-teemat, kus kunstnikule modellina poseeriv neiu muundub vihaseks kiskjaks, kui avastab, et kunstnikul on seinal hundinahk. Libahuntlusega põimuvad armastuse, sugudevaheliste suhete ja vist ka jahpidamise eetilised aspektid.

Martin Kirotari "Uus algus" on kiires tempos kulgev action, kus lihtsa andmesisestajana töötav peategelane Liisi Mets satub ootmatault tuliste sündmuste keskpunkti. Põhiteemaks on androidid, nende koht pärisinimeste seas, robotite ja inimeste vaheline vastasseis. Sümpaatne lugu, mida lugedes tulu paratamatult meelde film "Navigaator Pirx" (lk 153: "Magnus võttis valendava plaadikese pintsettide vahele ja tõstis kõrvale. Selle alt paljastus lihaste ja siseelundite asemel metalsete lülide ja juhtmete võrgustik./---/ "Ei. See on halb unenägu. Ma ei ole robot," ütles ta valjusti.").

Panen lood oma maitse järgi järjekorda, maitsvamad eespool.
1. Weinberg "Vihma seitse nime"
2. Soobel "Väikeses majas raudtee ääres"
3.-4. Kirotar "Uus algus"
3.-4. Hargla "Õed"
5. Tänav "Haualkäik"
6. Metsavana "Ajukaabe"
7. Meres "Nahk"
8.-9. Krafinna "Kirsipuu valvur"
8.-9. Pokupoeg "Mamma"

Teksti loeti eesti keeles

Kirjandust on siin umbes sama palju kui eelmises kogumikus, aga kuna sellessinases on ainult 9 lugu, mitte 21, on kontsentratsioon (ja hinne) kõrgem.

Võrgus kõigile kättesaadavatest tekstidest raamatu vormistamine on sellegipoolest mõttetu raiskamine.

Teksti loeti eesti keeles

TH2 koostajaid tuleb ainult kiita - sest mida rohkem pikki lugusid, seda parem mu meelest. Eelmise kogumikuga võrreldes oli tehtud tunduvalt suurem filtreerimine ja sellest on kogumik ainult kiirgust juurde saanud elik tegu on palju ühtlasema tasemega.

Weinbergi ja Kirotari lood olid mulle väga meeltmööda, mille lugemise järel tahaks teada, et mis selles maailmas veel toimub. Mulle tundub, et neil vendadel on ainest pikemateks teosteks. Palun seda ka realiseerida :)

Maniakkide Tänava "Haualkäik" oli ainus neist lugudest, mida oleks võinud kindlasti pikemalt kirjutada. Suurepärane olustikupilt eelnevalt romaani ("Mehitamata inimesed") lugenule. Kuid jah, see lahendus, mis nagu ei jõudnud kusagile.

J.J. Metsavana "Ajukaabe" oli selline mõnus suutäis minusugusele nohikule, kellele kirjeldet terminid raskusi ei valmistanud. Kirjutatud taas Metsavanalikult rõlges muheduses.

Minu jaoks moodustasid eraldi kategooria Osvald Soobeli "Väikeses majas raudtee ääres", Indrek Hargla "Õed", Triinu Meresi "Nahk" ja Krafinna "Kirsipuu valvur" armsad jutud tunnetest, tegelaste rasketest otsustest või siis eneses selgusele jõudmisest. Kui viimased kolm jõudsid väiksema lehekülgede arvu juures kiiremini tuumani, siis Soobeli lugu läks veidi venivalt käima. Aga ei, muarust oli seekordne annus kattide ja muude karvaste maailmast täitsa kenasti vormistatud ja huvitavalt kirjutatud. Hargla oli taas talle omaselt tasemel ja tema Marsipildikesed viisid korraks meie olevikust eemale küll. Ja Meres oskab ikka ilusti kirjutada! Olgu selle libahundi looga, kuidas on, aga lihtsalt loed igat lauset ja naudid ilmekaid kirjeldusi ning vihjepisikuid. Krafinna lugu tekitas palju küsimusi, aga eks üks teos peabki neid tekitama.

Bix Pokupoja jutt "Mamma" oli küll lühike, aga alguses suutsin nende klotside ja kettakeste peale ainult Portali-nimelist mängumaailma ette kujutada. Hiljem selgus, et kogu sellel klotsimajandusel oli hoopis teine otstarve. Kui midagi soovitada, siis tolle Külalise ootamatut ilmumist oleks võinud peategelases veidi õõva tekitavamana kujutada - väike kirsilik lisandus.

Koondhindeks tugev 4+ ja ma usun, et samas stiilis jätkates saab Tuumahiid 3 minult viie ka kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt mulle kogumikud ei meeldi. Neis on ALATI ka paar nõrka teksti (seegi kord pole erand) ning halvemal juhul on lausa enamik söödamatu kraam. Kui tegu on autorikogumikuga, on vähemalt mingi ühtlus sees, aga sedasi erinevate autorite loomingust tehtuna on see "Tuumahiid" isegi üllatavalt hea. Ja seega saab kõrgema hinde, kui lugude keskmine lubaks. Üllatavalt kõlbulik lugemine, jätsin pooleli ning lappasin edasi vaid ühe loo.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Reaktori esimese tegevusaasta jooksul ilmunud juttude paremikku koondavas "Tuumahiius" ei olnud ega ole jätkuvalt minu jaoks midagi atraktiivset, mis seda lugema kutsuks, siis ajavahemikus oktoober 2012 kuni veebruar 2014 ilmunud lugudest tehtud valimiku puhul oli kohe selge, et võtan selle esimesel võimalusel ette. Ühtpidi on selge, et toimetajate sõel on antud juhul tunduvalt tihedam olnud kui esimesel korral, sest kui Tuumahiiu esimese köite 21 lugu olid valitud perioodi vältel ilmunud 65 teksti hulgast, ehk siis kogumikku pääses pea iga kolmas lugu, siis käesoleva köite puhul on need numbrid vastavalt 9 ja 45.

"Tooriumi" lood on ka valdavalt pikemad kui esimese köite omad, sest käesolev 160-leheküljeline raamat on vaid 60 lk võrra lühem kui Tuumahiiu esimene väljaanne. Kolmandaks on Tooriumi autorite hulgas rohkem tuntud nimesid, mis lubab eeldada teatud kvaliteeti. Kõigi nende mõjurite tulemusel on ilmavalgust näinud jutuvalimik, mis kannatab jätkväljaande-antoloogiatega nagu meil neid siin ilmunud on, võrdluse välja küll.

Kui midagi kogumiku sisust eraldi esile tõstma peaks, siis oleks need kolm järgnevat teksti. Weinbergi "Vihma seitse nime" on noorautori hetkeseisuga parim jutt ning ilmub siin minu meelest oma parimal kujul, s.t et võrreldes "Reaktoris" ilmunud algversiooniga on välja visatud mõned lugejat ohmuks pidavad entsüklopeedialõigud ja lugu pisut ümberliigendatud ning jätkuvalt on alles epiloog, mis hiljem autorikogus ilmunud versioonis juba puudub.

Ka "Nahk" on minu meelest parim, mis selle autorilt võtta on. Hoogne, vahetu, kirglik ja mitte nii nihilistlik, kui mõned teised Merese lood. Lisaks meeldib mulle veel "Mamma" oma haigevõitu maailmaga ja kalibreeritud naturalismiga.

Hargla tekst on küll aegade hämarusest üles tuhnitud materjal, aga selle hetkeni, mil ta "Reaktoris" ilmus, polnud "Õdede" eestikeelset varianti olemas ju mujal kui käsikirjas. See, et vahepeal on ilmunud küllaltki sarnase põhiideega ja igas muus mõttes alaväärne "Kuu kättemaks", millega "Õdesid" lugedes häirivad paralleelid tekivad, pole ei Hargla ega toimetajate kollektiivi süü.

Köite miinuspoolele jäävad Soobli pikk ja tuim heietus, mis jätab parajalt autistliku mulje ("Aahe oma" tasemest on autor siin veel päris kaugel) ning "Kirsipuu valvur", millest ma paar kuud peale lugemist sõna otseses mõttes silpigi ei mäleta.

Veel on raamatus kaks lühikest kergestiseeditavat puändilugu ning Martin Kirotari ladus paranoiapõnevik, mis küll laenab liigselt Philip K. Dickilt (eeskätt tulevad meelde "Impostor" ja "The Electric Ant").

Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Revelation Space sari jätkub antud romaaniga, mida on mööndustega võimalik tõesti lugeda iseseisvana. Kuigi Reynolds küll proovib teose jooksul möödunud sündmusi või tausta lahti seletada, võivad nii mitmedki asjad pealiskaudseks või arusaamatuks jääda. Seega soovitan pigem RS maailmaga tutvunutele kui värsketele huvilistele.
 
Erinevalt varasematest sarja osadest on siin tegevus tihe ja kui jätta kõrvale episoodiline kõrvalliin, siis võib kogu romaani kokku võtta kui ühe eepilise questi. Kohtume mitmete väga lahedate tegelastega varasematest romaanidest (hüpersiga Scorp, Nevil Clavain, määndunud laevmõistus John Brannigan, Rashmika Els või Aura) ja leiame uusi, kellele kaasa elada. Teos on tihedamalt tegevust täis kui varasemad romaanid, aga mastaapsus ning tehnoloogia endiselt Reynoldsi kõrgel tasemel. Romaani jooksul saame rohkem aimu müstilistest tulnukatest (Nestbuilders), süveneme rohkem planeetide (nagu varasematest osadest tuttav Ararat) ookeane katva mõistusliku tsivilisatsiooni (PatternJugglers) maailma, taaskülastame kuulsat Yellowstone'i planeeti, mille ümber tiirleb inhibiitorite poolt hävitatud Rust Belt ja jõuame isegi Chasm City jäänuste manu.
 
Kuna teose lähtepunktiks on inhibiitorite tõttu inimkonna hävingu viimane vaatus, saab kokku väga ebatõenäoline kamp tegelasi, kes peavad inhibiitorite vastu mingitki rohtu leidma. Kas see õnnestub, jääb huvilistele lugeda. Reynoldsi ja RS maailma fännidele kohustuslik lugemine, teistele SF huvilistele mastaapse seiklusliku loona siiski mõnus kulgemine.
Teksti loeti inglise keeles

Sarnased jooned Vinge romaaniga "Sügavik taevas" on tõesti olemas, kuid "Chidren of Time" andis parema seletuse ämblikute inimlaadsele käitumisele ja kiirendatud arengule. Lisaks on Czajkowskil sobivam haridus bioloogiast kirjutamiseks, mida on ka tunda. Jah, maailm ei ole ehk nii lai kui Vinge "Zones of Thought" sarjas, aga väga läbimõeldud ja mitmekihiline siiski. Minul oli nii inimeste kui putukate peatükke ühtviisi põnev lugeda. Kahjuks mahu tõttu ilmselt jälle üks selline sari, mis tõlkena maakeelde ei jõua. 5+
Teksti loeti inglise keeles

Polity sarja sissejuhatavad lühikesed palad on läbi mälutud ja ees ootamas hunnik telliseid. Käesoleva loo lühidus on kindlasti plussiks, sest lugu ise ei olnud nii kaasahaarav, kuid Cormaci taust ja Spatterjay-ga seonduv küll. Võib arvata, et legendaarse drooniga saab edaspidistes romaanides veel kohtuda. Pean tunnistama, et Prador Moon meeldis rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Vast kolmest romaanist kõige nõrgem selles triloogias, mis on iseenesest huvitav, et esimene ja eriti keskmine osa tundusid paremad. Kuid vähemalt sõlmis autor otsad rahuldavalt kokku ja ühiskond võttis uue suuna. Tsipa liiga magus oli, aga vähemalt jäi lõpuks parem maitse suhu, kui triloogia viimase osa algust lugedes. Üldiselt on kogu tsükkel mõnuga tarbitav, hoogsa sündmustikuga ja värvikaid kujusid täis paleeintriigide tulevärk.
Teksti loeti inglise keeles

Reynoldsi tume YA piraadisaaga jõuab selle teosega lõpule. Vähemalt on autor nii lõppsõnas väitnud, et lähiajal ta õdede Nesside maailmaga edasi minna ei plaani. Triloogia kolmas osa on eelmistega võrreldes pea poole mahukam (603 lk).
 
Eelmistes osades raskustes karastunud ja "üleöö" täiskasvanuks saanud kaptenitest õed Nessid otsivad käesoleva romaani alguses endale uut töötavat pealuud, mis on kosmoses kaguside pidamiseks hädavajalik. See viib neid taaskord uue maailma külastamiseni, kus nad mässitakse ootamatult (või siis nende puhul täiesti tavapäraselt) mastaapsetesse sekeldustesse, mis lõpuks määrab kogu inimkonna ja ehk ka mitme teise tsivilisatsiooni tuleviku. Õed aitavad ühel keerulise nimega tulnukal põgeneda, keda jahivad tumedad pankurid ja võimueliit. Neid jahib kuuest spetsiaalse lahingvarustusega koosnevast laevast eskadron, mida juhib sadistist nooruk Incer Stallis. Neid ootab ees Reynoldsile tüüpiline pikk ja painav kosmosevõitlus, seiklused mitmes maailmas ja hea eesmärgi nimel kaotavad oma elu mitmed meile lähedaseks saanud tegelased. Autor avab romaani lõpus veidi suuremat pilti inimeste ja tulnukate ajaloost, kogeme sensawundat ja müstikat ning saame õrnalt aimu sündmustest, mis ulatuvad kaugelt üle käesoleva Okupatsiooni ja inimtsivilisatsiooni tervikuna.
 
Romaan esimene pool on rahulikum sammumine, kuid autor kerib põnevust tasapisi. Mõnes kohas oleks saanud lühemalt, kuna dialoogid kipuvad lugeja jaoks heietamiseks muutuma, kus olulist või huvitavat infot edasi ei anta. Küll aga näeme selles romaanis Arafura Nessi pehmemat poolt ja Adrana suuremat otsustavust, kui õed on sunnitud eraldi laevu kaptenitena juhtima ning raskeid otsuseid vastu võtma. Mina jäin autori seletustega tulnukatest ja maailmast rahule, kuid ma mõistan ka neid, kes ütlevad, et see ei pakkunud sellist rahuldust kui võiks (võrreldes näiteks Revelation Space universumiga). Tõesti, romaani epiloog, kus kosmosemüsteeriumi uuritakse, jätab veidi kokkuklopsitud mulje, kui tegelased justkui õhust sobivaid teooriaid välja käivad. Ehk oleks võinud olulist infot juba varem tilgutama hakata, sest asjadest teadlik tulnukas, keda õed kaitsesid, kippus loo käigus pidevalt ebaolulist mõistujuttu ajama, kuidas ahvid ei suuda oma alamate mõistustega asju mõista jne. Mis ei ole iseenesest vale, muidugi :) Jah, õed (eriti Adrana) püstitasid juba loo käigus mõningaid teooriaid, kuid veidi jäi selles arengus miskit puudu. Maitse asi ja pisinorimine tegelikult. Kokkuvõttes siiski minu jaoks tugev teos ja hea lõpetus süngele piraadilikule kosmosesaagale.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates "Viimane soov" kogumikust tugevam. Lood on täiskasvanulikumad, ühtlaselt head ja sügavamad, nagu ülal juba korduvalt mainitud. Saame rohkem aimu maailmast, tegelaste taustast ja motiividest. Kõik jutud antud kogumikus on sarnase pikkusega ja nauditavalt kirja pandud. Olen minagi "müüdud", et romaanide kallale asuda. Eriti hõrgutav oli kogumikku koos Netflixi sarjaga kogeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik tervikuna oli väga hea - selline rahulik ja intelligentne SF, kus puudub seikluslikkus/märul ja tegeletakse inimesi või ühiskonda mõjutavate tehnoloogiate analüüsiga. Juttudest olid selle valikus minu jaoks paremad just lühemad ja vanemad lood (The Merchant and the Alchemist's Gate, What's Expected of Us, Dacey's Patent Automatic Nanny). Ülejäänud olid nii 4-5 vahel, aga viimased kaks 2018. ilmunud juttu ei haakinud kuidagi.
Teksti loeti inglise keeles

Hea kogumik ja korralik sissejuhatus Sapkowski Nõiduri fanatasy-maailma. Lood läksid mu meelest järjest paremaks (kaks viimast olid väga head) ja seetõttu võtan kohe järgmise, "Ettemääratuse mõõga" kätte. Kohati tundus minu maitse jaoks natuke naiivne või lapsik olevat, aga siis lajatas autor jälle mõnusa sarkasmi või mahlaka kirjeldusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et Raul Sulbi on selle koostamisega teinud kena žesti kuulsale ulmekirjanikule ja teaduse populariseerijale Isaac Asimovile. Antoloogiasse saanud jutud on algupärastele autoritele omaselt väga eripalgelised ja illustreerivad täiesti isemoodi lähenemisi Asimovi tegelastele ja sündmusele tema teostes. Mulle isiklikult sümpatiseerisid enam Weinbergi, Lauriku ja Hargla teine lugu, kuid mis ei tähenda, et ülejäänud oleks nõrk või halb looming. Ei, Eesti autorite käekiri oli meeldivalt äratuntav ja samas oli mõnus taas tuttavates lugudes/maailmades ringi uidata, mis tõi ette mälestusi enda kunagistest lugemiselamustest. Mul on hea meel, et selline antoloogia on teoks saanud, ja koondhindeks kahtlemata 5. Väikestviisi on siin ka Stalkerihoiatus selleks suveks õhus.
Teksti loeti eesti keeles

Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles

«Igaviku lõpp» on jätnud ka minusse sügava vao (nii raamat kui 1987. aastal valminud Jermaši ekraniseering). Seetõttu oli Lauriku lugu Belialsi eelneva looga võrreldes kuidagi kergem seedida. Mind üllatas autor väga positiivselt - meeldis filosofeerimine Igaviku ja lõpmatuse teemal  ning pseudoteaduslik arutlemine temporaalenergia üle. Hea saavutus lühijutu mahus. Kardan, et kes Asimovi romaani pole lugenud või ei mäleta seda, jääb see jutt veidi kaugeks, aga mulle mõjus hästi. Tubli töö!
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu lisab Asimovi Asumi saagale pisukese epiloogi, kus tuntud tegelased nagu Trevize, Bliss, Daneel saatust jagavad. Lugu on belialsilikult emotsionaalne ja keerab kogu teemale ühe lisavindi peale küll. Huvitav mõtteeksperiment. Kuna Asumi sarja lõpuosade lugemisest on hulga vett merre voolanud, siis on mäletamisega kehvasti. Ehk oleks kasuks tulnud väike autoripoolne kokkuvõtte eelnevast või siis et tegelased ise tuletavad lugejale mõne sõnaga meelde kasvõi dialoogi käigus, mis juhtus. Muhe lugemine sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles

Armas lugu Impeeriumi inspektorist ja tema abilisest. Kui tegevus jõudis Solariale, meenutasin härdalt kunagisi Eliah Baley ja R. Daneel Olivawi tegemisi sel samal planeedil. Nüüd on muidugi neist sündmustest väga palju aastaid möödunud ning olukord sootuks teine. Inspektori küünilisus ja samas häbematu flirt kaaslannaga paralleelselt õõvastavate südmuste käigus mõjub kuidagi muretu vana telesarja või seiklusloo episoodina. Sarnaselt eelarvustajale jäi mulle tunne, et lõpp on kuidagi liiga järsku peale tulnud. Mitmeid kordi räägiti mingist printsist ja tegelased justkui komistasid lahenduse peale. Lahendus ise ja idee oli lahe, aga kuidagi noh... liiga sigarisuitsuselt kergelt paljastus sellise mastaabiga vandenõu. 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Krimilugu taas robootika seaduste teemal ja seejuures täitsa elavalt kirja pandud. Mulle tundub, et see lugu oleks sobinud paremini Hargla teose järele, ilmestamaks järk-järgulist arengut Asimovi robotite iseseisvumise ja sellega seotud ohtude suunas. Küll aga oli Belialsi jutus täiesti ebausutavad kaks tegelast - kindral Opiter ja peategelane Yalla ise. No ei ole ükski tõsiseltvõetav kindral selline õnnetusehunnik, kes laseb mingil teadlasetolgusel endada nii rääkida või jääb lontis kõrvadega loenguid kuulama. Teades, mis on kaalul. No ei ole ükski uurimislaeva eest vastutav(!) ning erudeeritud teadlane selline hüsteerik ja taolise sõnavaraga. Mõni sajatus ajas lausa naerma. Ehk on asi vabandatav, kui juba algusest peale...
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe valitud teema/periood Asimovi universumist on kahtlemata huvipakkuv, et kuidas Maa ja Välismaailmade omvaheline suhe ja tehnoloogia areng edasi kulges. Autor pakub siin ühte arengusuunda, mida võiks tegelikult pikemalt lahata. Kahjuks koosneb jutu algus liiga mahukast lugeja harimisest ja sättungi püstitamine on läbi pikkade vestluste veidi väsitav. On tõesti meeldiv, et Veskimees pole raisanud aega aktide kirjeldamisele, mis ei sobituks kuidagi Asimovi stiiliga. Mul on tunne, et siin on säärases mahus ideid, mida võiks rahumeeli romaaniformaadis realiseerida. Jutu puhul tasub kiiremini asja kallale asuda.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häiris siin vast kõige enam Calvini tegelaskuju. St see oleks võinud olla tema jünger või ootamatult välja ilmunud tütar või kes iganes teine. No ei olnud Susan selline. Kui tuli vihje atsetooni varastamisest ja meenus loo pealkiri «Õnnelik robot», jäi sisimas paluda, et mitte purjus robotid! No ok, nii läkski. Korralik satiir Asimovi robotilugude teemal väikese ühiskondliku annusega. Lõpp oli siiski armas ja totrus ajas mitmes kohas muigama küll. Seega üks tärn hästi teostatud kirjatööle juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle Asimovi robotilood meeldivad. Ühelt poolt nostalgiast ja teiselt poolt just sellise armsa aegunud tehnoloogia ja vasturääkivuste osas. On lahe lugeda, kuidas erinevad kirjanikud (nüüd nii meil kui mujal) proovivad Asimovi klassikalist kolme (või nelja, kui Hea Doktori hilisem looming arvesse võtta) robootikaseadust edasi arendada või uusi vinte neile peale keerata. Mis sellest, et see kõik on pseudoteaduslik heietus. Ilukirjandus ikkagi.
 
Roosvaldi «Jänesehautis» sisaldab suures osas kuulsa doktor Susan Calvini sisepilti (mis on Asimovi loomingus suht haruldane, ei meenugi kohe) ja suures hulgas vestlust streikiva robotiga. Värvikad Donovan Ja Powell saavad küll veidi sõna, aga kahjuks neil palju pildil olla ei lasta. Calvin lahendas juhtumi suht lennult, kuigi rohkesõnaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Sander on kirjutanud loole "It's Such a Beautiful Day" järje, mis jätkab Asimovi mõneti ühiskonnakriitilist teemat, kuidas tehnoloogia inimkonda mõjutab. Uksed ehk portaalid võimaldavad inimestel hõlpsalt ruumis ümber paikneda elik külla/teatrisse/tööle/poodi jne minna, ilma et peaks tüütut kodust halva ilma kätte väljumist ja liiklemise tüütut agooniat taluma. Kuigi Ukse omamine on esialgu kättesaadav rikkamale osale ühiskonnast, leidub neid juba piisaval hulgal, et mõju inimeste käitumisele ja mõtlemisele on tajutav.
 
Naerma ajas see bakterite leviku kirjeldamise koht, mis on ilmselt mõeldud illustreerimaks teatud seltskonna täielikku ignorantsust. Pole siis imestada, et vandenõuteooriad kergesti kanda kinnitavad.
 
Jällegi jäi ette lõpp. Kui oma varasemas loomingus on Sander lühivorme nõtkelt lahendanud, siis siin on kuidagi liiga nuiaga pähe. Samas on omal kohal kriitika, mis viimastest lõikudest välja kumab.
Teksti loeti eesti keeles

Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Uhh, see oli küll vahelduseks hoopis teistsugune SF, mida olen harjunud tarbima. Orgaanilised maailmad (Leegion) ümber kunsttähe mööda ilmaruumi uitamas. Lahe! Maailmade asukad võitlemas kontrolli pärast Leegioni üle. Ok! Maailmades eksisteerivad ainult naised (või vähemalt naissoost mutandid), kuigi mingit seletust sellele me ei saa, ja hunnik veidrat faunat ja floorat. Lahe siiski! New Weird oma kõige rõlgemas tähenduses: määndumine, lagunemine, seened, veri, higi, roe, kannibalism, kõikjal vohav liha jne. Sügelema ajavalt lahe! Maailmad "kasutavad" naisi ära, et endile vajalikke olendeid või osi sünnitada, mitte-seksuaalne viljastumine. Päris õõvastav! Julmus, vägivald, täielik reetmine ja armastus läbisegi. Noh, ok - kohati usutav. Kaasahaaravad ja huvitava tegelased? Ei. See tähendab kõrvaltegelased olid ägedad ja huvitavad, peategelastega (Jayd ja Zan) oli kuidagi raske ühtida - ei hoolinud neist karvavõrdki. Lugu tervikuna kompaktne? Ei, selline raske teekond väärinuks pikemat ja põhjalikumat lahendust. Lugedes käis äkitselt mingi klõks läbi, kui oli aru saada, et autor tõmbab otsad kiiresti kokku. See oli vist hetk, kuid rag-tag nelik jõudis... No ei taha spoilida rohkem. Kaalusin 3 tärni andmist, aga pagan, romaan pani mõtlema, et mis värk seal ikkagi päriselt toimub, miks need maailmad või selline tsivilisatsioon üldse tekkisid, mis oli selle orgaanika taust jne jne. Mitte suurepärane, aga häirivalt hea - seega neli.
Teksti loeti inglise keeles

Soliidne ja sirgjooneline andmine võika tulnukrassi ja inimkonna vahel. Esimene ja selgelt lõunasse läinud kontakt. Lühike ja lööv romaan. Meeldis nii, et võtab peagi järgmise osa ette.
Teksti loeti inglise keeles

Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles