Kasutajainfo

Artur Räpp

  • Eesti

Teosed

· Artur Räpp · Joel Jans · Ove Hillep ·

Tuumahiid 2: Toorium

(antoloogia aastast 2015)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
5
1
0
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (6)

Nagu esimese Tuumahiiu puhul, on mul ka nüüd hea meel, et see kogumik paberil ilmus. Siin on mitu sümpaatset lugu ja ma poleks neid võrgust iialgi lugema hakanud. Ega ma mingi imelik ei ole, et arvutist ilukirjandust loen. Toorium 2 on siiski mõnevõrra õhukesem kui esimene (teksti jätkub 150 leheküljele). Sisaldades valikut Reaktori 14 kuu juttudest, ilmselt rohkem välja ei vedanud (aga äkki oleks võinud mõned kuud veel oodata ja oleks 200 lk täis tulnud). Kahtlusest, et Reaktor avaldab ainult kõntsa, loobusin ma juba esimese valikkogu järel - midagi pole teha, arvutiekraanil tundub ilukirjandus minu silmale kuidagi nõrgem.

Hargla lugu "Õed" olen ma siiski võrgust lugenud, aga vene keeles, kui see enne Venemaal ühes Bradbury tribuutantoloogias ilmumist kättesaadavaks tehti. Tõsise meeleoluga tulevikunägemus inimkonna, Maa ja Marsi saatustest vääris kindlasti ka eesti keeles paberil ilmumist.

J.J. Metsavana jutt "Ajukaabe" oli mulle meelde jäänud oma pealkirja tõttu, sisuga tutvudes pean aga tõdema, et liiga tehnilised, eriti nn kübermiljöös lood tekitavad minus automaatselt vastumeelsust. Kui on sõnu, mille tähendusest ma aru ei saa ja võib-olla pole kuulnudki ("renderdama"). Ma tunnustan siiski huvitavat lõpplahendust - poleks ma nii piiratud oma tehnikavõõruses ja -kartlikkuses, võiksin lugu vägagi kõrgelt hinnata. Juhuse tahtel lugesin kohe pärast Metsavana juttu Van Vogti lugu "Dear Pen Pal" (1949), mille puänt on põhimõtteliselt samasugune - pettusega kellegi teise keha üle võtmine ja siis avastada, et uus keha on invaliidi oma. Kui mina oleksin saanud valida antoloogia pealkirja, oleksin pannud ilmselt "Tuumahiid 2: Ajukaabe". Sõna "toorium" raamatus vist üldse ei kasutata. Mitte et peaks tingimata, aga noh.

Kui kogumik ei sisaldaks Heinrich Weinbergi lühiromaani "Vihma seitse nime", poleks ma siin Baasis selle raamatu kohta viitsinud vist kommenteerima hakkamagi. Weinbergi lugu meeldis mulle kõige enam, selles on küpsust, põnevust, atmosfääri ja seetõttu kuluvad avalikud kiidusõnad ära. Kui peaks kellegi sarnasega eesti autoritest paralleeli tooma, pakuks Bergi. Tegevus toimub veidra kliimaga Yellowstone´i planeedil, kus osal territooriumist on rohkesti vett (ent sitad ilmastiku- ja muud olud), teisel poolel ei ole eriti vett, ent on tavapärasem tsivilisatsioon ja kindel riigivõim. Peamiselt sunnitööliste ja nende järglastega asustatud vihmasele alale saadetakse valitsuse poolt naissoos kapteni juhtimise all suurem sõdurite salk, et näidata riigi muskleid. Kui halvasti ja miks neil just nii läks, seda loete juba ise edasi. Vaatan, et BAASis regsitreeritud 5-st Weinbergi tekstist on 4 lühiromaani mõõtu ja võib-olla tuleb just temalt järgmine korralik eesti ulmeromaan.

Osvald Soobli "Väikeses majas raudtee ääres" hirmutab alguses segase info ja veidrate nimedega, nii et põhiküsimus on - mis üldse toimub? Tasapisi saab asi siiski selgemaks ja me mõistame, et peategelase Limu liiginimetus on katt, et ta elab mingil planeedil (see vist ei ole MAA?) koos teiste mõistuslike liikidega nagu hiidkärbid ja inimesed. Ja et inimesed ei pea katte siiski täisväärtuslikeks olenditeks ning on veel lähiminevikus neid mõnuga toiduks tarvitanud. Metsas elava Limu (kelle sarnasust mõne meile tuntud loomaga ma võrrelda ei oska, aga põhimõtteliselt on ta kiskja, kes tunneb end hästi ka puu otsas) elukaaslane jätab ta maha ja melanhoolne isakatt hüppab rongi katusele ning sõidab linna. Linnas töötab ühes sööklas inimeste teenindajana üks noor emaskatt, kes tekitab temas õrnu tundeid. Loo sisuks ongi Limu teekond linna poole ja juhtumised vaenulikus linnakeskkonnas, kus võõras laanekatt tekitab inimestes hirmu ja vaenulikkust. Ma saan aru, et lugu on seotud 13. Täheajas ilmunud Soobli looga "Aahe oma", aga seda pole jõudnud veel lugeda. "Väikeses majas" on "Tuumahiiu" kõige tundelisem lugu.

Maniakkide Tänava "Haualkäik" on suhteliselt sümpaatne lugu, mis paigutub Strugatskite Stalkeri-maailma, aga kas ei oleks võinud see olla pikem kui neli lehekülge?

Triinu Merese "Nahk" kasutab libahundi-teemat, kus kunstnikule modellina poseeriv neiu muundub vihaseks kiskjaks, kui avastab, et kunstnikul on seinal hundinahk. Libahuntlusega põimuvad armastuse, sugudevaheliste suhete ja vist ka jahpidamise eetilised aspektid.

Martin Kirotari "Uus algus" on kiires tempos kulgev action, kus lihtsa andmesisestajana töötav peategelane Liisi Mets satub ootmatault tuliste sündmuste keskpunkti. Põhiteemaks on androidid, nende koht pärisinimeste seas, robotite ja inimeste vaheline vastasseis. Sümpaatne lugu, mida lugedes tulu paratamatult meelde film "Navigaator Pirx" (lk 153: "Magnus võttis valendava plaadikese pintsettide vahele ja tõstis kõrvale. Selle alt paljastus lihaste ja siseelundite asemel metalsete lülide ja juhtmete võrgustik./---/ "Ei. See on halb unenägu. Ma ei ole robot," ütles ta valjusti.").

Panen lood oma maitse järgi järjekorda, maitsvamad eespool.
1. Weinberg "Vihma seitse nime"
2. Soobel "Väikeses majas raudtee ääres"
3.-4. Kirotar "Uus algus"
3.-4. Hargla "Õed"
5. Tänav "Haualkäik"
6. Metsavana "Ajukaabe"
7. Meres "Nahk"
8.-9. Krafinna "Kirsipuu valvur"
8.-9. Pokupoeg "Mamma"

Teksti loeti eesti keeles

Kirjandust on siin umbes sama palju kui eelmises kogumikus, aga kuna sellessinases on ainult 9 lugu, mitte 21, on kontsentratsioon (ja hinne) kõrgem.

Võrgus kõigile kättesaadavatest tekstidest raamatu vormistamine on sellegipoolest mõttetu raiskamine.

Teksti loeti eesti keeles

TH2 koostajaid tuleb ainult kiita - sest mida rohkem pikki lugusid, seda parem mu meelest. Eelmise kogumikuga võrreldes oli tehtud tunduvalt suurem filtreerimine ja sellest on kogumik ainult kiirgust juurde saanud elik tegu on palju ühtlasema tasemega.

Weinbergi ja Kirotari lood olid mulle väga meeltmööda, mille lugemise järel tahaks teada, et mis selles maailmas veel toimub. Mulle tundub, et neil vendadel on ainest pikemateks teosteks. Palun seda ka realiseerida :)

Maniakkide Tänava "Haualkäik" oli ainus neist lugudest, mida oleks võinud kindlasti pikemalt kirjutada. Suurepärane olustikupilt eelnevalt romaani ("Mehitamata inimesed") lugenule. Kuid jah, see lahendus, mis nagu ei jõudnud kusagile.

J.J. Metsavana "Ajukaabe" oli selline mõnus suutäis minusugusele nohikule, kellele kirjeldet terminid raskusi ei valmistanud. Kirjutatud taas Metsavanalikult rõlges muheduses.

Minu jaoks moodustasid eraldi kategooria Osvald Soobeli "Väikeses majas raudtee ääres", Indrek Hargla "Õed", Triinu Meresi "Nahk" ja Krafinna "Kirsipuu valvur" armsad jutud tunnetest, tegelaste rasketest otsustest või siis eneses selgusele jõudmisest. Kui viimased kolm jõudsid väiksema lehekülgede arvu juures kiiremini tuumani, siis Soobeli lugu läks veidi venivalt käima. Aga ei, muarust oli seekordne annus kattide ja muude karvaste maailmast täitsa kenasti vormistatud ja huvitavalt kirjutatud. Hargla oli taas talle omaselt tasemel ja tema Marsipildikesed viisid korraks meie olevikust eemale küll. Ja Meres oskab ikka ilusti kirjutada! Olgu selle libahundi looga, kuidas on, aga lihtsalt loed igat lauset ja naudid ilmekaid kirjeldusi ning vihjepisikuid. Krafinna lugu tekitas palju küsimusi, aga eks üks teos peabki neid tekitama.

Bix Pokupoja jutt "Mamma" oli küll lühike, aga alguses suutsin nende klotside ja kettakeste peale ainult Portali-nimelist mängumaailma ette kujutada. Hiljem selgus, et kogu sellel klotsimajandusel oli hoopis teine otstarve. Kui midagi soovitada, siis tolle Külalise ootamatut ilmumist oleks võinud peategelases veidi õõva tekitavamana kujutada - väike kirsilik lisandus.

Koondhindeks tugev 4+ ja ma usun, et samas stiilis jätkates saab Tuumahiid 3 minult viie ka kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt mulle kogumikud ei meeldi. Neis on ALATI ka paar nõrka teksti (seegi kord pole erand) ning halvemal juhul on lausa enamik söödamatu kraam. Kui tegu on autorikogumikuga, on vähemalt mingi ühtlus sees, aga sedasi erinevate autorite loomingust tehtuna on see "Tuumahiid" isegi üllatavalt hea. Ja seega saab kõrgema hinde, kui lugude keskmine lubaks. Üllatavalt kõlbulik lugemine, jätsin pooleli ning lappasin edasi vaid ühe loo.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Reaktori esimese tegevusaasta jooksul ilmunud juttude paremikku koondavas "Tuumahiius" ei olnud ega ole jätkuvalt minu jaoks midagi atraktiivset, mis seda lugema kutsuks, siis ajavahemikus oktoober 2012 kuni veebruar 2014 ilmunud lugudest tehtud valimiku puhul oli kohe selge, et võtan selle esimesel võimalusel ette. Ühtpidi on selge, et toimetajate sõel on antud juhul tunduvalt tihedam olnud kui esimesel korral, sest kui Tuumahiiu esimese köite 21 lugu olid valitud perioodi vältel ilmunud 65 teksti hulgast, ehk siis kogumikku pääses pea iga kolmas lugu, siis käesoleva köite puhul on need numbrid vastavalt 9 ja 45.

"Tooriumi" lood on ka valdavalt pikemad kui esimese köite omad, sest käesolev 160-leheküljeline raamat on vaid 60 lk võrra lühem kui Tuumahiiu esimene väljaanne. Kolmandaks on Tooriumi autorite hulgas rohkem tuntud nimesid, mis lubab eeldada teatud kvaliteeti. Kõigi nende mõjurite tulemusel on ilmavalgust näinud jutuvalimik, mis kannatab jätkväljaande-antoloogiatega nagu meil neid siin ilmunud on, võrdluse välja küll.

Kui midagi kogumiku sisust eraldi esile tõstma peaks, siis oleks need kolm järgnevat teksti. Weinbergi "Vihma seitse nime" on noorautori hetkeseisuga parim jutt ning ilmub siin minu meelest oma parimal kujul, s.t et võrreldes "Reaktoris" ilmunud algversiooniga on välja visatud mõned lugejat ohmuks pidavad entsüklopeedialõigud ja lugu pisut ümberliigendatud ning jätkuvalt on alles epiloog, mis hiljem autorikogus ilmunud versioonis juba puudub.

Ka "Nahk" on minu meelest parim, mis selle autorilt võtta on. Hoogne, vahetu, kirglik ja mitte nii nihilistlik, kui mõned teised Merese lood. Lisaks meeldib mulle veel "Mamma" oma haigevõitu maailmaga ja kalibreeritud naturalismiga.

Hargla tekst on küll aegade hämarusest üles tuhnitud materjal, aga selle hetkeni, mil ta "Reaktoris" ilmus, polnud "Õdede" eestikeelset varianti olemas ju mujal kui käsikirjas. See, et vahepeal on ilmunud küllaltki sarnase põhiideega ja igas muus mõttes alaväärne "Kuu kättemaks", millega "Õdesid" lugedes häirivad paralleelid tekivad, pole ei Hargla ega toimetajate kollektiivi süü.

Köite miinuspoolele jäävad Soobli pikk ja tuim heietus, mis jätab parajalt autistliku mulje ("Aahe oma" tasemest on autor siin veel päris kaugel) ning "Kirsipuu valvur", millest ma paar kuud peale lugemist sõna otseses mõttes silpigi ei mäleta.

Veel on raamatus kaks lühikest kergestiseeditavat puändilugu ning Martin Kirotari ladus paranoiapõnevik, mis küll laenab liigselt Philip K. Dickilt (eeskätt tulevad meelde "Impostor" ja "The Electric Ant").

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018

Autorite sildid: