Kaupo Pähkel

Nagu juba eelnevalt öeldud, meenutab jutustus arvutimängu, kusjuures sellist, kus mängija ei ole vaevunud juhendit läbi lugema, vaid hakkab katsetama. Iga natukese aja tagant visatakse ta teele kamp pahalasi, kes tuleb maha lüüa. Siis saad sellest pildist läbi, satud ajatusse paika, kust leiad järgmise võlueseme ja su elumõõtja jälle 100% peale keeratakse. Olgu, seda oli tehtud ilusa järvekese ja veel ilusama tibi taustal, lisaks tegevustega, mis arvutimängu tavaliselt ei sobi, sest siis ei saa seda müüa alaealistele, kuid need iga stseeni lõpus korduvad tegevused olid umbes sama mehhaanilised ja säratud kui kogu muu lugu. Karjuvatele ebaloogilisustele on ka eelarvustajad tähelepanu juhtinud, ei hakka neid siin üle kordama, kuid kogu maailm, tegevuspaik järgib külmalt toda arvutimängu loogikat – liigutakse pildist pilti, leitakse uusi esemeid ja kaaslasi, võideldakse järjest vingemate elukatega ja kusagil kaadri taga suunab seda mängu väljamõtleja. Peategelasel, nagu öeldud, tuleb tagasi võita hertsogitroon ja maksta kätte, ta on küll võitlema õpetatud, kuid tal näib puuduvat igasugune järgmisest söögiajast kaugemale ulatuv arusaam, mida ta selleks õieti tegema peaks. Niimoodi teda siis läbi tolle haakumatute kulisside jada veetakse, ideaalne, nagu ta on, ja lõpptulemuses ei ole kahtlust, kuigi järjest vingemat maagiat mängu tuuakse.

Veelkord, ma ei tahaks ainult lahmida, tahaks midagi positiivset öelda... Leiaks mõne meeldejääva tegelase... Mõne ilusa kujundi... No ei ole! On mõned head killud ja lõpuks ei ole lugemine piin, hea lahe jutt selline...
Ainult et see, millest autor kirjutab, paneb mind pead vastu lauda taguma...

Hertsogitroonilt tõugatu leiab endale toetajad ja sõbrad seksapiilsee sõsarkonna juhatusel. Ja AINULT selle juhatusel. Kas see sõsarkond on ehk pärit Düünilt? Ja samas miskipärast meenub eesti muinasjutt targast mehest taskus... mitu korda tekkis küsimus, et kas raamat ongi kirjutatud selle ainetel? Selliste teemade põimimise eest küll kümme punkti!

Aga mul on paar punkti veel. Pool raamatut kinnitasin endale, et täiesti super, uus tegija meie eesti fantastikas. Aga siis hakkas allamäge kiskuma... Pikad ja sisult elementaarsed selgitused (kas noorele lugejale?), korduv tegevus liimi-ja-kleebi tegelastega... lõpuks närisin end sellest raamtust siiski läbi – umbes keskpaigani läks see üpris hõlpsasti, aga kui algasid pikad seletused teemadel, mis igale fantaasialugejale (ja muidu terve mõistusega inimesele) on ühe või paari lausega arusaadavad, siis läks küll kodus vandumiseks ja kirumiseks. Anna armu, Pähkel, ega’s me lollid ei ole!

Kui soovite patroniseerimise epitoomi, võtke see raamat. Einoh, kui ikka “ülimalt lihaselise keha, helekollaste lokkide ja roheliste silmadega ja veidi kassiliku näoga” tüüp ütleb amatsooni isale amatsooni juuresolekul pärast tolle isaga vestlemist, et „kallis väike amatsoon, kuuletu ikka oma isale”, siis viskab ikka ära küll. Või viskaks, kui ülejäänud raamat oleks “stiilipuhas” nagu tagakaanel väideti. Aga olge kallid, öelge mulle, kus on stiilipuhtus vanaaegse kõnepruugi, mida autor vahelduva eduga rakendada püüab, rikastamisel sõnadega nagu registreeruma, funktsioneerima, immuunsus... puudub veel e-mail ja andmeside.

Ja kõige lõpuks kasvatab “ülimalt lihaselise keha, helekollaste lokkide ja roheliste silmadega veidi kassiliku näoga” peategelane endale vurrud. Midagi õudsemat annab välja mõelda! Ouch!

Kokkuvõttes: raamatu esimese poole eest oleks pannud uuele autorile julgustavad 4 punkti, sest tahaks kindlasti näha veel materjali. Aga raamatu teine pool väärib vaevu ühte punkti. Samas on see sügavalt subjektiivne ja julgen öelda seda, et need, kellele meeldivad Siim Veskimehe macho-jutustused, naudivad ka seda lugu!