Kasutajainfo

Kaupo Pähkel

  • Eesti

Teosed

· Kaupo Pähkel ·

Ehatähe rüütel

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2008

Hinne
Hindajaid
0
1
4
3
0
Keskmine hinne
2.75
Arvustused (8)

Raamat on ladusalt kirjutatud ja lugedes eriti igav ei hakka, kuid siiski head hinnet panna ei tihka.

Üks põhilisi vigu on see, et lugu meenutab rohkem arvutimängu, kui actionit. Peakangelane on niivõrd tubli, et tahes-tahtmata tuleb meelde legend (?) Fordi tehasesse kaadripoliitikas, kui uksetaha taheti jätta kandidaat, keda küsitledes selgus, et tal pole mitte ühtki pahet.

Samuti sisaldas loo maailm paljugi ebaloogilist. Esimese asjana jäi silma see, et teerajal, millel matkavad 5 sõjameest kõrv-kikkis-nool-nööril, reisib hiljem kaupmees-üksi-hinnalise-vasekoormaga. Samalaadseid väikseid apse tuli päris tihedalt ka edasi, kuid ei hakanud neid enam meelde jätma ega tähele panema, vaid leppisin sellega, kui (noore?) autori eripäraga.
Teksti loeti eesti keeles

... võiks kanda sapist alapealkirja ugrimugri ninnunännutamine. Plusspoolele tuleb kanda ehtugri jaanituli, miinuspoolele aga ilmselgelt ratsutavatest nazgulitest inspireeritud kurjamid. Tegelikult häiris mind kõige enam peategelase determineeritud käitumine -- teda ju suisa talutatakse ühest süþeekäigust teise, ei mingit oma peaga mõtlemist -- väikseimagi valikusituatsiooni ilmnemisel ilmus alati nagu deus ex machina selle naisteordu saadik, kes kangelasele sisuliselt puust ja punasest raja järgmise surmamist vajava kurjamini ette tegi. Tõsi, selle loovalt mehaanilise tegevusega sai ta hästi hakkama. Kurjamite arv muudkui kahanes ja anastatud riigikese vabastamine tuli üha lähemale.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tahaks ilmselt noore autori kohta teenimatult pahasti öelda ja kindlasti ei tahaks, et selline kriitika tal kirjutadatahtmise ära võtaks, kuid midagi positiivset peale ladusa jutustamisstiili ma raamatu kohta öelda ei saa. Ja lõpuni lugema ei olnud ma tõtt-öelda kah suuteline, kahju raisatud ajast. Minu jaoks on see raamat libakirjandus – kõik kirjanduse tunnused on olemas, esimesel hetkel läbib lehekülgi mõtestatud tegevuste jada... kui aga laiemat plaani vaadata, ei ole seal midagi. Lihtsalt mitte midagi. See on eestlaste Paolini. Võetagu seda kiitusena, siiralt – kui see raamat oleks ameerikakeeles kirjutatud, vahetataks paar meile omast detaili näiteks indiaanlaste omade vastu ja ilmuks Jänkistanis, asuks see ilmselt samasse ritta muude sellistega.

Nagu juba eelnevalt öeldud, meenutab jutustus arvutimängu, kusjuures sellist, kus mängija ei ole vaevunud juhendit läbi lugema, vaid hakkab katsetama. Iga natukese aja tagant visatakse ta teele kamp pahalasi, kes tuleb maha lüüa. Siis saad sellest pildist läbi, satud ajatusse paika, kust leiad järgmise võlueseme ja su elumõõtja jälle 100% peale keeratakse. Olgu, seda oli tehtud ilusa järvekese ja veel ilusama tibi taustal, lisaks tegevustega, mis arvutimängu tavaliselt ei sobi, sest siis ei saa seda müüa alaealistele, kuid need iga stseeni lõpus korduvad tegevused olid umbes sama mehhaanilised ja säratud kui kogu muu lugu. Karjuvatele ebaloogilisustele on ka eelarvustajad tähelepanu juhtinud, ei hakka neid siin üle kordama, kuid kogu maailm, tegevuspaik järgib külmalt toda arvutimängu loogikat – liigutakse pildist pilti, leitakse uusi esemeid ja kaaslasi, võideldakse järjest vingemate elukatega ja kusagil kaadri taga suunab seda mängu väljamõtleja. Peategelasel, nagu öeldud, tuleb tagasi võita hertsogitroon ja maksta kätte, ta on küll võitlema õpetatud, kuid tal näib puuduvat igasugune järgmisest söögiajast kaugemale ulatuv arusaam, mida ta selleks õieti tegema peaks. Niimoodi teda siis läbi tolle haakumatute kulisside jada veetakse, ideaalne, nagu ta on, ja lõpptulemuses ei ole kahtlust, kuigi järjest vingemat maagiat mängu tuuakse.

Veelkord, ma ei tahaks ainult lahmida, tahaks midagi positiivset öelda... Leiaks mõne meeldejääva tegelase... Mõne ilusa kujundi... No ei ole! On mõned head killud ja lõpuks ei ole lugemine piin, hea lahe jutt selline...
Ainult et see, millest autor kirjutab, paneb mind pead vastu lauda taguma...

Teksti loeti eesti keeles

Ühel kenal päeval raamatukogus uidates sattus mulle kätte Kaupo Pähkli "Ehatähe rüütel". Raamatul oli kena väljanägemine ja tagakaanel minimaalselt huvipakkuv sisututvustus. Ainult täiesti tundmatu autorinimi tekitas pisut kahtlusi. Otsustasin ikkagi proovida. Kahjuks osutusid mu kahtlused põhjendatuks. Sisu on lihtne. Peategelane peab tagasi võitma mingisuguse maakonna trooni, mis kuripahalane salakavalalt anastas. Kogu protsessi käigus lüüakse mättasse hulganisti väiksemaid pahalasi ning kogu see möll päädib ühe "eepilise" lahinguga. Kangelasel on ka ustavad kaaslased, kes on peaaegu sama kõvad mehed kui ta ise. Loomulikult ei tule puudu ka ilusatest naistest, kes peategelasele hoobilt kaela langevad. Ühesõnaga on terve see teos üks suur jama, mida on raske millegagi õigustada. Autor on noor ja kogenematu ning seda on ka igast lausest ja mõttekäigust näha. Kui alguses meenutas jutustuse sisu ja ülesehitus natuke Howardi erinevaid kangelasfantaasiaid, siis hiljem pidin ma oma arvamust revideerima. Esitieks oskas Howard paremini kirjutada ning teiseks teadis ta, millal lugu ära lõpetada. Pähkel ilmselgelt sellisele tasemele veel ei küündi. Samuti tekkisid teatud seosed Ameerika-maa pseudokirjaniku Clive Cussleriga - mõlematele meeldib ilmselgelt kirjutada, vahet pole millest. Võrdlused Paoliniga pole ka kohatud, kuigi viimati nimetatu suhtes on see võrdlus isegi natuke ebaõiglane. Kahju on muidugi noore autori esimest teost niimoodi põhjata, kuid midagi muud ei jää üle. Kahju on lihtsalt nendest puudest, mis selle jama pärast oma elu pidid andma. Aga kui autori rahakott kannatab, siis võib sellised raamatuid muidugi ilmutada. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelkõnelejatega kõikides punktides, alates ebakõladest (nt kas need surmarüütlid kisti siis lõhki või mitte, eks) kuni tüütuseni arupidava ja jutlustava valikuvaese superkangelaseni, kelle eest iga viimnegi samm ära otsustatakse.

Hertsogitroonilt tõugatu leiab endale toetajad ja sõbrad seksapiilsee sõsarkonna juhatusel. Ja AINULT selle juhatusel. Kas see sõsarkond on ehk pärit Düünilt? Ja samas miskipärast meenub eesti muinasjutt targast mehest taskus... mitu korda tekkis küsimus, et kas raamat ongi kirjutatud selle ainetel? Selliste teemade põimimise eest küll kümme punkti!

Aga mul on paar punkti veel. Pool raamatut kinnitasin endale, et täiesti super, uus tegija meie eesti fantastikas. Aga siis hakkas allamäge kiskuma... Pikad ja sisult elementaarsed selgitused (kas noorele lugejale?), korduv tegevus liimi-ja-kleebi tegelastega... lõpuks närisin end sellest raamtust siiski läbi – umbes keskpaigani läks see üpris hõlpsasti, aga kui algasid pikad seletused teemadel, mis igale fantaasialugejale (ja muidu terve mõistusega inimesele) on ühe või paari lausega arusaadavad, siis läks küll kodus vandumiseks ja kirumiseks. Anna armu, Pähkel, ega’s me lollid ei ole!

Kui soovite patroniseerimise epitoomi, võtke see raamat. Einoh, kui ikka “ülimalt lihaselise keha, helekollaste lokkide ja roheliste silmadega ja veidi kassiliku näoga” tüüp ütleb amatsooni isale amatsooni juuresolekul pärast tolle isaga vestlemist, et „kallis väike amatsoon, kuuletu ikka oma isale”, siis viskab ikka ära küll. Või viskaks, kui ülejäänud raamat oleks “stiilipuhas” nagu tagakaanel väideti. Aga olge kallid, öelge mulle, kus on stiilipuhtus vanaaegse kõnepruugi, mida autor vahelduva eduga rakendada püüab, rikastamisel sõnadega nagu registreeruma, funktsioneerima, immuunsus... puudub veel e-mail ja andmeside.

Ja kõige lõpuks kasvatab “ülimalt lihaselise keha, helekollaste lokkide ja roheliste silmadega veidi kassiliku näoga” peategelane endale vurrud. Midagi õudsemat annab välja mõelda! Ouch!

Kokkuvõttes: raamatu esimese poole eest oleks pannud uuele autorile julgustavad 4 punkti, sest tahaks kindlasti näha veel materjali. Aga raamatu teine pool väärib vaevu ühte punkti. Samas on see sügavalt subjektiivne ja julgen öelda seda, et need, kellele meeldivad Siim Veskimehe macho-jutustused, naudivad ka seda lugu!

Teksti loeti eesti keeles

Pa``ris nii maha teha seda lugu kyll ei tahaks nagu teised arvustajad on teinud,kuigi v6rdlus arvutima``nguga peab teatud tasandini paika kyll.On ju teemade arv siiski l6plik,millest kirjutada,kuid variatsioone,kuidas kirjutada,on kyll sama palju kui kirjutajaid...ning hea ja kurja vahelise vahetegemise filosoofilise kylje juures on isegi paar nyket,mida just tihti ei kohta,nii et "3 rasvase plussiga"...on ta ju iseenesest yks ladusalt loetav lugu pealegi.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2022
juuli 2022
juuni 2022
mai 2022
aprill 2022
märts 2022

Autorite sildid: