Kasutajainfo

Hilary Tham

Teosed

· Tim Powers ·

The Anubis Gates

(romaan aastast 1983)

eesti keeles: «Anubise väravad»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont)

Hinne
Hindajaid
12
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (16)

Powersi The Anubis Gates võitis Philip K. Dicki auhinna ja on steampunki üks keskseid teoseid. Ülesehituselt on Anubise väravad üsna lõdvalt seotud romaan, üks seiklus järgneb teisele. Romaani peategelane kirjandusprofessor Brendan Doyle uurib kuninganna Victoria algusaastate poeedi William Ashblessi elu ja loomingut. Ta rändab ajas 1810 aasta Londonisse ja langeb seal lõksu (ei pääse tagasi). Tegevus muutub peadpööritavalt kiireks: egiptuse maagia ristub suurlinna allilmaeluga. Romaanis kohtame kõrtsmikke, mustlasi, kerjuseid, rändnäitlejaid, varaste kuningat aga ka vanaegiptuse (atlantise?) nõida, ühest kehast teise siirduvat kaabakat jne. Powers kasutab Londoni allilmaelu kujutamisel Dickensi abi. Doyle rändab ajas edasi-tagasi, aga lõpuks saab tast Ashbless. (NB! Tim Powers on avaldanud selle väljamõeldud poeedi nimel ka luulet, 1985). Romaani epiloog lahendab salapärase Ashblessi mõistatusliku surma Woolwicki nõmmel 1846 a. aprillis. Lahendus on õnnestunud ja tekitab küsimuse: mis saab edasi? Romaan pakub sedasi mõneks ajaks mõtlemisainet. Paks, aga tasub lugeda.

28.02.2010 Loen juba mitmeid kuid suure hooga soome detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid ka ulmet pole päris kõrvale heitnud. Sel küünlakuu viimasel päeval lõpetasin Anubise väravate kolmanda lugemiskorra. Kaks varasemat korda olid 10-15 aastat tagasi ja soome keeles. Kui raamat ise on verstapost aurupungis, siis selle eestindus on kahtlemata eelmise aasta väljapaistvaim ulmeromaan maakeeles. Kiidusõnu pälvivad Eva Luts ja Ats ning nõudliku teksti ladusa tõlke eest Tiina Randus.
Teksti loeti soome keeles

Nii hea raamat, et võttis lausa õhku ahmima. Mingeid sarnaseid jooni võib tõmmata Zelazny "Üksildase oktoobriööga", kuid Powersi fantaasia on ikka märksa lopsakam ja laiahaardelisem, kui Zelaznyl. Lugu ise saab alguse 1983. aastal, kui inglise kirjanduse professor Brendan Doyle saab kummalise pakkumise kelleltki ekstrentriliselt miljonärilt. Viimane on avastanud ajas tagasi liikumise võimaluse ja kavatseb teenida hunniku raha viies 10 kirjandushuvilist 1810. aasta Londonisse kuulama inglise poeedi Coleridge`i loengut. Doyle palgatakse kaasa asjatundjaks. Kohapeal röövitakse Doyle kamba kummaliste mustlaste poolt ja ta jääb üksi 1810. aasta Londonisse. Järgnevad peadpööritavad seiklused läbi aja ja ruumi. Doyle käib veel kaugemas minevikus, 1666. aasta Londonis, võitleb vanaegiptuse võluri käsilastega, vahetab keha, röövitakse Kairosse jne. Tegevuspaikadeks muuhulgas Londoni kaabakate kogunemiskohad, kõrtsid ja maa - alused tunnelid. äärmiselt värvikate kõrvaltegelaste hulgas paistavad silma keha vahetav, liigse karvakasvu all kannatav pätt nimega Dog - Faced Joe, vedrutaldadega saapaid kandev dr. Romany/Romanelli ja värdjalik karkudel käiv kääbus ja vargajõugu pealik, klouniks maskeeritud Horribin. Sõnaga, äärmiselt mõnus lugemine, mis tükiks ajaks meelt kummitama jääb.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani on kombeks seostada mõistega steam punk. Esmapilgul siin mingit auru pole; aurumasinad vähemasti ei kasutata, hoopis palju võimsam maagia on mängus. Ka punklusega ei paista pealtnäha mingit seost olevat, kuid ainult pealtnäha. Kokku on see romaan aga niivõrd pöörane; seiklused seikluste pärast ja klassikaliste kirjandusreeglitega põhistamata madin, et hakkad midagi punkliku tunnetusega seoses olevat aimama küll.

Powers tunneb end väga vabalt; isegi korralikus fantasy’s on reeglid vist rohkem paika pandud. Mõnes mõttes käib ju ka siin kõik reeglite järgi - eriti, mis puutub ajas rändamist ja kehadevahetamist, kuid lisaks sellele kahele mõõtmele tuuakse mängu ka meeletu kogus maagiat. Milles reeglitest on muidugi palju rääkida ja väärib imetlust, et kogu see pöörasus ja sündmuste karusell on autoril algusest peale põhjalikult läbi mõeldud.

Imetlust väärib ka see, kuidas autor ei väsi sündmustele veel ühte vinti peale keeramast; kogu aeg toimub meeletu tormlemine; ükski situatsioon ei jää kestma, puudub igasugune stabiilsus. Tõmmatakse veidi hinge ja madistatake edasi. Jälle järgmine kehavahetus, ajaränd, tagaajamine, põgenemine, nõidumine, maagia, uued tegelased. Nii et mingis mõttes võib seda pungiks pidada küll, sest ajarännu-, õudus- või fantasykaanonid jäävad liialt kitsaks. Siin on kõik liiga peapeale pööratud, Powers loob ise zhanri.

Palju on tegemist poeetidega - Coleridge, Byron ja fiktiivne Ashbless. Samas pole romaani tonaalsus kuidagi poeetiline, armastuslooni jõutakse alles loo lõpus. Peategelase motiiv pole maailmapäästmine - kuigi just sellega ta tegelikult hakkama saab - ta võitleb vaid iseeenda säilimise nimel. Samas, hoolimta kogu sellest pöörasusest, on tegu ikkagi kaheksakümnendate romaaniga. Ja andke andeks, aga kohati tundub see veidi konservatiivne.

Hindeks on muidugi “viis”. Ja kui seal miinus taga ongi, siis ainult puhtisiklikel põhjustel, mil pole mingit seost Powersi kirjanikumeisterlikkusega. Ja mis (ilmselt ilmumisaastat arvestades) igati kena on - asi lõppeb ära, kõik liinid jooksevad kokku ja saavad otsa. Ei mingit järge!

Teksti loeti inglise keeles

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles
10.2005

Tim Powersi "Anubis Gates" ehk "Anubise väravad" on teos, mille kohta võib öelda, et tegu on Olulise Raamatuga. Olulised Raamatud on teosed, millega edaspidi inimene võrdleb kõiki muid samalaadseid üllitisi. Anubis Gates on selleks Steampunki valdkonnas. Puhast viite ma muidugi ei saa sellele panna, sest liiga palju oli etteaimatavaid kohti ning mõningasi loomingulisi uperpalle, kuid nelja samuti ei tõuse käsi panema. Võib-olla on selle põhjuseks asjaolu, et sellist tüüpi raamatuid on lihtsalt liiga vähe.

Raamatu algus on paljutõotav. Salapärane Vana-Egiptuse jumalaid kummardav sekt üritab oma isandaid taaselustada, kuid ürituse käigus juhtub äpardus. Tseremooniat juhtiv võluriga juhtub õnnetus ning selle asemel, et jumalatega ühendust saada puuritakse üsna suvaliselt läbi aja ja ruumi suur hulk auke, mille vahel on võimalik vajaliku tehnoloogia (või maagia) abil hüpata. Neid auke nimetataksegi Anubise Väravateks.

Edasi jätkub sündmus tänapäeval, kus ekstentriline vananev ärimees on avastanud Väravate fenomeni ja kogu oma raha sinna investeerinud. Selleks, et oma plaani lõpuni finantseerida vajab ta aga lisafinantseeringuid ja ta pakub rikastele kultuurihuvilistele võimalust ajas tagasi rännata ja kuulsate klassikute esinemisi nautida. Meie peategelane Brendan Doyle on üks neist, kuid paraku juhtub temaga minevikus äpardus ning ta ei jõua õigeks ajaks värava juurde tagasi. Värav sulgub ning ta jääb minevikku lõksu.

Doyle spetsialiteediks oli ühe (fiktiivse) viktoriaanliku poeedi looming ja elulugu. Jäädes nõnda oma maailmast äralõigatuna, ei ole tal võimalik ennast muud moodi ära elatada kui kerjamisega. Kuna ta selles ajastus täiesti võõras, tekib tal lõpuks idee, et ta peaks pöörduma ainukese inimese poole, keda ta tegelikult (kuigi kaudselt tunneb) ja selleks on tema uurimisobjekt Ashbless.

Pisitasa hakkab asi hargnema, mängu tuleb kehavargast Koerakoonlane Joe (Dog Face Joe), mustlased, mõned võlurid ning terve pinu ajaloolisi figuure, kellest osadega tutvutakse lähemalt (näiteks Byron). Loomulikult ei puudu tegevusest ka kerjuste gildid ning läbi elatakse nii mõnigi ajalooline sündmus.

Raamat on kirjutatud üsna haaravalt ja igav ei hakka hetkekski. Nördimapanev on kogu värgi juures see, et tihtipeale tegelased, kes on täpselt sama hästi infoga varustatud (ja kohati isegi paremini) ei suuda näha ilmselgeid asju ja jooksevad ringi nagu peata kanada. Samas seda kompenseerivad ünsagi teravmeelsed lahendused, näiteks see kuid Koerakoonlase liin ära klaariti. Igal juhul soovitan.

Teksti loeti inglise keeles

Muistse Egiptuse panteon, mustlaskultuur, Victoria-ajastu atmosfäär, Briti romantilise peroodi poeetide kirjanduslugu, allegooriline maagia ja okultistlik tehnoloogia ning varjamatult kaootiline mängulisus on vaid mõned märksõnad, mis seoses käesoleva vahva eestindusega meelde tulevad. Rõõm on tõdeda, et T. Randuse näol leiti ülesande kõrgusele küündiv tõlkija (ehkki värsid tõlkinud hr Mõisnik oleks vast võinud Ashblessi õhulise stiili tabamise nimel veidi rohkem pingutada, ent eks luuletõlgete treimine ole igal juhul üks tänamatu töö…).

Kuigi Powers ei keskendu kusagil otsesele „killurebimisele”, on „Anubise väravates” üllatustele avatud lugeja jaoks rohkem huumorit kui mõnes Pratchettis, ning erinevalt paljudest Pratchettidest ei kipu muhe atmosfäär siin ka tõlkesõela takerduma. Perioodikohased, kunsti- ja kultuuriloolised algteadmised tulevad muidugi kasuks, kuid nende puudumine ei pidurda teose tempot ega üleüldist „nätakat” kuigivõrd. Igav selle raamatu seltsis juba ei hakka!

Teose sisu on eelpool piisavalt ammendavalt kokku võetud, nii et seda ma ümber jutustama ei hakkaks. Isiklikult mulle avaldas keeruka intriigidepuntra laitmatust haldamisest enam muljet mõnede pöördeliste või lihtsalt äkiliste stseenide kirjelduste intensiivsus: varaste gildi maa-aluse peakorteri julm ja klaustrofoobne õhustik, „kloonide” loomise tehnoloogia naturalistlik õõv, hõredaks kulunud ürgmaagia rakendamisega kaasnevad poolnaljakad-poolkõhedad probleemid nagu Kuu halastamatu külgetõmme, Coleridge’i uimastilumma hõrk oopiumihõng ning päikesejumal Ra laeva sürrealistlik reis toidavad kindlasti iga uudishimuliku ja kujutlusvõimelise lugeja mõistust ning pakuvad kütkestavaid, muinasjutulisi vaatepilte.

Tunnistan, et ma pole seni läbinud kõike, mida „Sündmuste horisondi” nimetuste hirmuäratavalt kiiresti pikenev loetelu pakub, kuid enda napi kogemuse ja teiste lugejate vastukaja põhjal tundub, et Powersi tähtteost võib praeguse seisuga pidada üheks olulisemaks julgest sarjast. Rohkem sama intrigeerivaid, tugevaid, intelligentseid ja väärtuslikke eestindusi, paluks!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olgu kõigepealt öeldud, et ma ei saa ikka aru, mis võis sel romaanil ühist olla auru või pungiga. Aurupunk pole mind küll kunagi huvitanud ja igatahes oli tore, et tekst polnud Dickensi stiilis.

Tagantpoolt jätkates: Rauli järelsõna oli meeldivalt teabeküllane. Seda kindlasti mitte esimest korda ja loodetavasti ka mitte viimast korda, aga vahepeal on mulle ette sattunud ka tema järelsõnasid, mis mulle nii väga pole meeldinud. Arvan küll endiselt, et kuni raamat ise pole eesti keelde tõlgitud, võiks seda tähistada pealkirja tõlkimata jätmisega, aga see selleks.

Tõlge oli tubli, ainult paar korda pidi lausest aru saamiseks selle mõttes inglise keelde tagasi panema. Tuli veel pähe, et ise olen ma tõlkides jätnud selle neetud raba, kus inglaste lombakas poeet oma otsa leidis, inglise kujule, aga ju ma olen siis valesti teinud. Teisest küljest jäi mulle antud juhul pisut hoomamatuks, miks on dokk, torn, kvartal vms geograafilised (?) mõisted ära tõlgitud, aga tänav ja sild on osutunud tõlkimatuteks mõisteteks. Muidugi, loost aru saamist see ju ei häirinud.

Lugu ise ausalt öeldes ei haaranud. Igasugused kaklused ja lahingud jätan ma nagunii lugedes vahele ning umbes poole raamatu kohalt ei viitsinud ma ka enam meeles pidada, kes on parajasti kelle kehas ja miks.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigele ülaltoodud kiitusele lisaksin vaid selle, et on tähelepanuväärne kuidas veerand sajandit tagasi kirjutatud teos ei tundu tänapäeval põrmugi aegununa. Ulmes ei olegi see niiväga igapäevane.
Teksti loeti eesti keeles

Või et seda teost on siis hakatud pidama aurupungi mõõdupuuks? Mul aga tekkis sellega seoses üks küsimus. Kus oli raamatus aur ja kus punk? Kui auru võib tinglikult tuletada ajastust, milles tegevus toimub, siis pungiga on juba väheke raskemad lood. Minu silmis on tegu ikkagi üsna tüüpilise ajarännulooga, mille sündmustik autori tahtel areneb enamasti kuningas Edwardi aegsel Inglismaal. Kuna ajaränd pole teatavasti reaalselt võimalik, siis sõltub selle võimalikuks tegemine ainult autori fantaasiast. Mõni kasutab selleks tehnoloogiat, mõni jällegi maagiat. Erilist vahet ju pole, kuna tulemus on üks ning uusi termineid mingis kindlas ajastus aset leidva jutustuse tarvis pole vaja küll looma hakata. Sama hästi võiks kuskil eelajaloolisel maal toimuva loo tembeldada kohe näiteks jurassicpunk´ik ja mõne keskaja seikluse medievalpunk´iks. Nimetused jäävad ikkagi pelgalt nimetuseks ning tekstide olemus sellest ei muutu. Tänapäeval on küll steampunk kui žanr üsna selgepiiriliselt välja kujunenud ning selle kohta välja mõeldud termin iseloomustab seda kirjandusliiki väga hästi, andes lugejale üsna hea ettekujutuse, mida ühelt või teiselt teoselt oodata võib, kuid Tim Powersi "Anubise väravad" seda ei tee. Steam ja punk eriti mitte, seevastu ajaränd küll. Ja mitte üldsegi halvasti teostatud. Powers kirjutada oskab, põnevat maailma ja lugu jutustada mõistab ning mõnusasti aega sisustada suudab Seda küll ja seda pole ka põhjust eitada. Kenasti loetav lobe tükk. Samas väga suurt ja erilist vaimustus ei tekitanud. Meeldis, aga mitte ülivõrdes. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Rõõmus tsirkus, aga ma eelistan raamatuid, mida annab veidigi tõsiselt võtta.

Ma olen ju siiski ka otsapidi ajaloolane ja võin vast midagi sellest positsioonist arvata. Nende tema skeemide ja rännakute taga pole midagi muud peale tubli, aga mitte mingil juhul erakordse, uurimistöö. Fantastika osa on niru: Apep ja Ra Surnutelaev läbi Londoni solgitorude kulgemas, no andke andeks... Mis puutub "põhjalikult läbimõeldusse", siis kuidas neil ikkagi ankrud rihmaga käe küljes püsisid, kui rihmade-nööride, nööpide-haakide ja muu sellisega kinnitatud riided iga kord maha jäid? Möllustseenid on korralik keskmine: hästi ära õpitud ameerikalik kirjutuslaad, milles koreograafilisele harjutusele sarnaselt on igal tüübil oma kindel osa täita ja mida siis antakse edasi kordamööda neist igaühe silmade läbi. Jutustamislaad on pigem kiirustav, vähedetailne ja hüplik, meeleolusid edasi mitte andev, mittekognitiivne. Üle 300-st leheküljest on ainult 4 suurepärased: 297 jj, kui Ashblessi pahade keldris piinatakse ja Jackie seda pealt kuulab.

Tõlge oli enam-vähem. "Sir" ei kõlba siiski eesti keeles "härraks" tõlkida, "elementaalide" asemel öeldakse eesti keeles senistes tõlgetes "element" ja mõni lapsus oli veel, aga väga ei häirinud. Kaanekujundus on "Fantaasiale" tavapäraselt äbarik (valge kiri kollasel taustal jne), aga mitte midagi eriliselt hirmsat.

Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Lugesin, sest teos on Hugo 2019. a nominentide nimekirjas 6.
 
Et viisakas, eriliste ambitsioonideta põnevik. Postapo, nõidumine, indiaanlased ja muu sihuke värk, mis üldiselt seostub YA-ga. Peategelane on vinge nõidsõdalastibi. Raamat on naistekas selles mõttes, et üsna alguses astub sisse tema sidekick, temast natuke väiksem kena noormees, kes teab päris palju neist koletistest, mis selle maagia ja tsivilisatsiooni allakäiguga otseselt seotud.
 
Tähendab, rohkem polegi öelda. Loed... justkui päris tore. Alles hiljem tuleb mõte, et milleks...
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, sest Hugo 2019. romaanikategooria nominentide viies.
 
Nojah. Iseenesest mul juba on üks negatiivne kogemus autoriga. Aga vähemalt on ta korralikult kirjutama õppinud. Loo algus oli hea. Mitte küll minu maitse, mulle ei paku eriti midagi pseudoajalooline jura mingite suvaliste mõttetust elust, aga see oli hästi kirjutatud. Loo arenedes polnud ka asi kõige hullem ja ega midagi muutnud ka taipamine, et krt, see on ju liigagi tuttav muinasjututöötlus. ;-) Seni veel heas mõttes.
 
Ütleme, ma ei ole selle raamatu peale üldse kuri. No ei ole minu tass teed. Aga veelkord, päris hästi kirjutatud ja ma tean - üldse mitte kõige jaburamaid ja mõne koha pealt ju väga meeldivaid -- inimesi, kellele see võiks meeldida... :-P  
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 romaanidest 4.
 
Raamat algab hästi. Joonistatakse suurejooneline pilt hoopis teistsugusest Galaktikast ja siis tuuakse sisse peategelased. Päris lahedalt absurdsed. Möla jookseb, kõik on nagu hästi. Ja siis tekivad kõigi Maa inimeste juurde suured sinised flamingod, kes hakkavad neid harjutama mõttega... noh, et meie kujutletav koht universumis on pehmelt öeldes ülehinnatud. Selles staadiumis võib veel teatud ideoloogilised luulud andeks anda.
 
Spoiler alert! Või mis spoiler -- seda räägitakse peaaegu igas raamatututvustuses -- kogu see lora on sellest, kuidas inimkond peab n-ö oma tuleviku eest võitlema ülegalaktilises eurovisioonis. Ühesõnaga, Douglas Adamsi Pöidlaküüdi... noh, hommage. Ainult et välja ei vea.
 
Ühesõnaga, kui ma olin ca 30 leheküljel, olin kindel, et siit tuleb 4 või 5. Aga siis hakkas kogu see jura tasapisi tüütama. Et jah, vinge, kuidas autor on suutnud nii jabura maailma välja mõelda ja selle ümber nii palju päris hästi kõlavat teksti produtseerida... Aga see ei ole ka nii hea, et ma viitsiks seda paljalt teksti enda pärast (minu versioonis) 240 lk lugeda.
 
Võib-olla ma muudan tulevikus hinnet. Võib-olla ma peaksin sellele raamatule kunagi tulevikus, kui rohkem aega, veel ühe võimaluse andma. (ehk siis ma pole seadnud endale ülesandeks lugeda kõik Hugo nominendid läbi mõttega, et kas on midagi SH sarja jaoks võtta...) Ehk võib-olla olen ebaõiglane -- nagu öeldud, algus oli päris lahe... Võib-olla oleks sellest saanud 3x lühema hea raamatu?  
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundub, et ulme on surnud. See on taandumas mingiks sädelevaks meelelahutuseks, mida tarbitakse vaimse kiirtoiduna -- arvutimängulik süžee, igasugusest loogikast neitsilikult puutumatu maagia, mille reeglid loo jooksul muutuvad nii, nagu autorile vaja (see, et seda teaduseks või tehnikaks nimetatakse, on mainitute mõnitamine), otsitult võimatud, idiootlikud situatsioonid ja näpuotsaga "suuri küsimusi", mis võivad natuke lugenud üle-100-IQ-se ainult õlgu kehitama panna.
 
Asi ei ole näiteks selles, et narratiivi, et spetsiaalselt treenitud laps võidab sõdu, suhtudes sellesse kui mängu, on korduvalt kasutatud. Asi on selles, et Card esitab terve teosega küsimuse... mis ilmselt RG keskmisel publikul nii kõrgelt üle pea sõidab, et isegi juukseotsad ei liigu. Cardiga võib nõus olla ja mitte nõus olla, aga selle taseme küsimust siin raamatus ei kerkigi. Mingi tiinekas, kes olevat eelmises elus olnud vinge kindral... ja siis sa loed ta tegutsemist ja nii selle raamatu autorist kui lugejatest hakkab väga kahju -- maailma on tabanud kollektiivne idioodistumine ja see on väljasuremise ühes viimastest staadiumitest, kui sellise taseme infantiilne sebimine on parim, mida neil välja on panna.
 
Tõsiselt, kui loll peab olema lugeja, kellele saab matemaatika pähe maha müüa selle raamatu näppudel arvutamist! Mulle meenus millegipärast Jevgeni Zamjatini "Mõ"... Ja need sõjaliblikad -- no püha perse, pool või ka kolmveerand sajandit tagasi lendasid SF-is tähtede vahel sisuliselt aurulaevad, aga nad vähemalt proovisid! See, kuidas need seal formatsioonides lendavad... ma ei tea, see on nii kirjeldamatult hale. See on selline lumehelbekeselt lumehelbekesele lahingukirjeldus, mis tekitab mulje, et kõige ohtlikum asi, mida autor reaalses elus oleks valmis proovima, on teritatud varrastega kudumine. Ja selles raamatus ei ole ühtki tegelast, kes võiks natukegi korda minna, on kari psühhopaate, kes igasuguse loogika vastaselt valitsevad tähtedevahelist impeeriumi, sest otsused, mida nad loo arenedes teevad... noh, parimad nendest on sellise natuke tasakaalukama ja kogenuma taksojuhi tasemel.
 
Kokkuvõttes -- ladusalt kirjutatud mõttetu raamat juhmipoolsele lugejale.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019.a 2. romaanidest.
Nüüd ma vajan midagi, mis rohkem köidaks ja kaasa haaraks, milles oleks rohkem actionit -- lähen heidan võrkkiike ja jälgin muru kasvamist.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 võitja. Emane ila. Aeglaselt kulgev alternatiivajalooline romaan, milles 1952. a tabab USA-d meteoriit. Esimene ca veerand raamatust on katastroofi kirjeldus, mis läheb vaikselt üle mõistmiseks, et see oli extinction level event, ehk kui inimkond ei taha jagada dinosauruste saatust, tuleb paari põlvkonna jooksul Marsile kolida. Romaani on iseloomustatud kui "feminist and nerdy" ja täpsemalt seda öelda ei saagi. Peategelane on loomulikult persetrebestavalt geniaalne, aga küll on tal häda seksismi, ahistamise, mittetunnustamise ja kõige muuga. Tiimi koostab ta omale ka teistest sellistest erivärvilistest supertibidest. Ühesõnaga, ausalt öeldes läksin millalgi sirvimisele -- sotsrealismi, Valgus Koordis ja Kuidas karastus teras loetud elus küll, aitab.
Teksti loeti inglise keeles

 „Kivike taevas” on üks neid raamatuid, mida hambad ristis lugesin 1980-ndatel oma tollal mitte kõige parema inglise keelega. Ei jaksanudki sõnaraamatust vaadata kõiki sõnu, mida ma ei teadnud, rääkimata sõnade teisest või n+1-sest tähendusest...  

Jah, meie jutu Vahva Rätsep satub tulevikku. Satub mingi aatomijõududega seotud nähtuse abil, mis on jutu jaoks kombineeritud kõigest ja ainult selleks, et see poleks lihtsalt võlukübar... mida see muidugi sisuliselt on. Aga see selleks. Kauges tulevikus leiab ta end igas mõttes väga haigelt Maalt ja ta on vanem, kui seal inimestel elada on lubatud. Ja kohe hakkab temaga juhtuma. Loodan, et liiga palju raamatust ära ei räägi, aga võtet, et kaitsetu võõra kallal hakatakse tegema katseid, mis tal lõpuks võimaldavad n-ö laua ringi keerata on muidugi palju kasutatud. („Turn the table” ei ole siinsele kultuuriruumile omane väljend, aga see selleks; ühelt poolt oleks tore natuke targutada selle üle, millistes kaardimängudes seda isegi kasutati ja millistes kirjandusteostes kurat seda teeb, aga viimasel ajal on maailmas liiga palju lolle, kes üldse ei häbene öelda, et neile ei lähe korda... või veel hullem, neil on selle kohta oma [tegelikult küll internetist leitud] kiiksuga teooria).  

Sellest, et teatud vanusesse jõudnud isikud maha löödi, ei ole midagi erilist. See oli tavaline praktika siinmailgi vähem kui tuhat aastat tagasi ja Jaapanis vähem kui sajand tagasi. Sellest on kirjutanud paljud kirjanikud, siinmail vast kõige tuntum Jefremovi „Sõnni tund”, aga ehk mäletatakse ka Aldissi „Uut jõuluvana” (1969. a Horisont). Muud olud tuleviku Maal... nojah. Hiljem on tõsisemas SF-is hakatud arutama, et mingi maagi vedu tähtede vahel on üsna lollakas mõte. Et tõenäolisem tundub, et vahetatakse ideid, võib-olla tööjõudu (inimkogemust) ja vast ehk mingeid luksuskaupu, mille emotsionaalne väärtus on kindlasti mõõdetamatult suurem selle tegelikust väärtusest. See ei ole oluline – see ei sega jutu nautimist. Küll aga muudab see kargelt mõttetuks arutlused selle üle, kas asjad oleksid võinud või pidanud natuke teistsugused olema. Sama kehtib tegelikult kõigi muude ühiskondlik-ajalooliste allusioonide kohta – kindlasti suudaksin ma selle raamatu maailma Jüriöö ülestõusuga kokku viia, kui ikka oleks tõsine tahtmine trollida.  

Mis järele jääb? Hea ulme. Päris toredad ja nutikad ideed ja kapaga tõsiselt professionaalset teostust. Ei, see ei ole tõeliselt fantastiliste, kuid lähemal vaatlemisel natuke mangalike (=lollakalt lapsikute) ideede enda alla mattev salat. Ei, see ei ole seksist, surmast ja perverssustest läbi imbunud müttamine. Ei, see ei ole umbne urgitsemine inimhinge pahupooles. See on ikkagi ehe ulme kuldaja lugu – karge, natuke naiivne, kuid mingil tasemel läbimõeldud ja lugeja vastu aus.  

Enda ja teiste vastu aus olles – eks see nüüd eesti keeles väljaandmise jaoks lugedes oli ikka üks hoopis teine raamat kui see, mida 80-tel lugesin. Alates keeleoskusest ja kogu tausta tajumisest. Muidugi panid nii mõnedki asjad selle raamatu juures ohkama, aga veelkord, ausalt, see on hea raamat :-)  

*  

Võimalik, et nii pole ilus, aga tsivilisatsioon ei jõua kuhugi ka ainult lootes, et kõik olulised olevused meie ümber kohe vaimse sõnniku ära tunnevad ja sellesse ka vastavalt suhtuvad. Noh, eelmine arvustus pani mu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõna üle lugema. Er jube tore on aeg-ajalt hoomata, kuidas inimkond kõrvalseisjatele võib tunduda – et mis oli siis nüüd kohale ei jõudnud? Mis käivitas allergiahoo? Nojah. Ausalt, väga kasulik oli tajuda, kuidas enam ei ütle teatud osale siinset lappi asustavatest kahejalgsetest midagi probleemid ja seosed, millest omal ajal koosnes elu. Kas peaksid? Jah ja ei. Mäletan, kuidas mulle lapsena ei läinud korda suur osa sellest, mida mulle räägiti – ma ei mõistnud seoseid; kasulik on endas alati hoida seda vaimuteravust, et kuigi suur osa arusaamatust ongi aus rämps, võib olla ka nii, et sa ei saa aru... Ega ei saa keelata mitte mõista. Kuid, vaadake, vähesed kirjutavad ainult iseendale ja siis neil tavaliselt ei ole palju lugejaid. Millegi kirjutamine nõuab ikkagi iga rea puhul arvestamist, kuidas seda võidakse vastu võtta. Või täpsemalt, kuidas seda võtavad vastu need, kellele sa seda kirjutad. On omalaadne oskus kirjutada nii, et „omad” naudivad ja teiste arvamusest sa lihtsalt ei hooli. Võimalik, et sellega võiks piirduda ja rahul olla ja kogu selle lisa arvustusel kirjutamata jätta, aga kuidagi... kohatu tundub, et kummardumata intellekti lati alt läbi lipsav saab laiutada ilma väikesegi disklaimerita.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mjah, lugesin seda siis, kui see eesti keeles ilmus ja kõige rohkem paraku pean nõustuma Kristjani arvamusega. Mind kohutavalt häiris lugedes tehniline küündimatus ja püüdsin seda kogu aeg andeks anda, et vast jõuab lugu kuhugi välja... st justkui andis lootust. Aga lõppu jõudes sama emotsioon - autor on endale ülejõukäiva ülesande püstitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Me elame ajastul, mil näivus ruulib objektiivsuse ees, ebateadus seljatab teaduse, naturaalne rumalus naerab vaevaga omandatud teadmiste üle ja enesehävituslik nihilism õõnestab väärtusi, mille kandjad on loonud tsivilisatsiooni. Kunagi väitsid usutegelased, et jumal ootab teadlasi iga ukse taga, mille nad avavad, ja teadlased kehitasid õlgu – iga avatud uksega taandub jumal kaugemale pimedusse, nii et kui teadmatus on su jumal, miks mitte, aga vast avaks teadmise uksi, mitte ei tegeleks lohutuse otsimisega. Nüüd teeb rumalus endale pesa juba keset valgustatud ala – tõmbab endale ignorantsuse katte peale ja muudkui kaagutab ja kaagutab...

Kunagi oli ulme tulevikkuvaatav. Pisut lihtsustatult: katse meelelahutusvõtmes kombata Inimese kohtumist Tundmatuga. See ei olnud ainult eskapism, odav meelelahutus, mis pakub pseudovastuseid pseudoprobleemidele. Isegi Tolkieni katseid luua uut tüüpi religiooni saab väärikaks pidada. Aga mida üldse annavad inimesele Jordani, või veel hullem, Paolini lood? Olgu, Martin vähemalt kohati ärgitab mõtteid ja mõjus vähemalt algusest värskendavalt oma oluliste tegelaste mahalöömisega siis, kui neil oli loogiline surma saada.  

Ja siis tuleb Jemisin. Ei, see ei ole kindlasti madalaim põhi, saab veel palju hullemaks minna. Aga Inimene on mingi lahingu jälle kaotanud, kui selline saast võidab mainekaid ulmeauhindu. Lugesin, täpsemalt üritasin lugeda seda raamatut siis, kui 2016 auhindu jagati (loen võimaluste piires läbi kõik mainekate ulmeauhindade nominendid).  

Kõigepealt, see lugu on minu jaoks nii natuke üle kahe tuhande aasta hiljaks jäänud. Vana testament on suures osas selline haavatud hinge valu väljaonamine, ühe rahvakillu maakerasuuruse alaväärsuskompleksi manifestatsioon, hale muinasjutt, kus üks tige ja armukade tont nende eest kõigile teistele ära teeb. Esiteks, kui ma loen oma elus juba julgelt viiekümnendat lugu, kus Maa kuidagi teadlikult inimesele vastu astub, hakkavad mu sõrmed kabuuri otsima. Olgu, see motiiv on 5000 aastat vana ja eks seda ikka kasutatakse, aga kui viledaks saab ühe sümboli nühkida, enne kui see viimaseidki oksele ajab? Ja kas tasub üldse rääkida füüsikast raamatu puhul, mis sellest nii ilmselt neitsilikult puutumata on jäänud? Igasugused geoloogilised protsessid on seotud tohutute energiahulkadega; sellised pisikesed raputused, nagu siin Eestiski on olnud, on võrreldavad väiksema tuumapommiga, eks ole, kuid koguenergia, mis on vajalik, et selline raputus esile kutsuda, on õige mitme nulli jagu suuremad. Mis masin seal kauge tuleviku Maa põues siis ikka oli, mis suutis vastu võtta inimaju antud korraldusi? Või teisel, palju jaburamal juhul lasid siis need inimesed oma ajust läbi nii tuhandete võimsaimate aatomipommide jagu energiat? Matrixi-laadses maailmas – olgu, niikuinii on kõik kujutlus. Aga mis on selliste lugude väärtus reaalses maailmas, kui lõigu alguses väljendatud mõtted välja arvata?  

Ja mitusada korda ma olen lugenud ülivõimetega naiivsest lapsukesest, kelle teele muudkui veeretatakse raskusi? Olgu, mõelge ise pika lõigu jagu roppu sõimu siia juurde, lihtsalt ei jaksa...  

Ja üldse, miks toimuvad kõik sellised lood mingis pseudokeskaegses maailmas? Ma ei ole leidnud muud vastust, kui et juba varase tööstusrevolutsiooni aegsed ühiskondlikud suhted käivad autoril – ja ju siis ka selliste lugude lugejal – üle mõistuse.  

Kokkuvõttes – karikatuurne tundlemine usutamatus muinasjutumaailmas. Mul on natuke kahju selle raamatu sihtgrupist; mul on kahju inimkonnast, et selline sihtgrupp nii suur on – meid ootab allakäik ja häving.  

Teksti loeti inglise keeles
7.2018

Tähendab, spoiler alert! Räägin edaspidi raamatu sisust ja lahendusest, nii et ettevaatust neile, kes ei tea, millega see lugu lõppeb (või näib lõppevat vähemalt selle tetraloogia raames)...
Kõige iroonilisem tundub muidugi maailma loojate nimi Ethicals. Et midagi julmemat kui Riverworld, annab välja mõelda - inimestelt võetakse kõik, mis nende elule mõtte andis, ja visatakse kuhugi võõrasse keskkonda, võõraste keskele vegeteerima. Lauta, kust välja ei saa, automaatsöötjast tuleb lobi ja pole võimalik end isegi tappa, ikka leiad end uuest latrist... Jah, ma tean, suurem osa religioone üritavad sedalaadi lugudega oma järgijaid kontrolli all hoida, aga see ei puutu hetkel asjasse.
Olgu, Farmer on välja mõelnud triki, mis sellist teguviisi õigustab. Noh, selle kohta ütleks küll, et kindlasti saab ka paremini. Mulle üldiselt meeldis, kuidas lugu ikkagi teatud venivusele vaatamata raamides püsis. Või kuidagimoodi püsis, sest eriti lõpplahenduse valguses tunduvad need Ethicals veel eriliste klounsadistidena, sest see nende põrgu (Riverworld) polnud lisaks kuigi töökindel -- kas on raske ette kujutada, mis juhtub, kui ühe kalda automaatsöötjad toimimast lakkavad? Või kuidas see peaks kaasa aitama sellele müstilisele edasiliikumisele, mille nimel kogu asi käib?
Järjekorras - raamatu üks suurimaid pettumisi oli suurte jõelaevade lahing. Võimalik, et Mark Twain oleks sellises situatsioonis tõepoolest käitunud nii, nagu ta käitus... sest ta oli ikkagi kirjanik, mitte juht ja sõjaväelane. Igatahes lausa valus oli lugeda, kuidas ta lahingut pidas. :-) Paljudes teostes on kohti, kus sa tunned liiga selgelt, et tegelased on mängukannid autori käes, kes teeb nendega, mis tahab. Ma tõele au andes ei ole kindel, kas ma teadsin või aimasin, kuidas lahing lõppeb, kummatigi tundsin teravat pettumust, kuidas Farmer tegelased talle sobilikku kohta välja vedas.
Edasi siis poolusele minek ja lõpplahendus. Kas toimetaja nõudis käsikirja nüüd ja kohe? Nii palju läbimõtlematusi, mis tunduvad eriti kummastavad, arvestades, millal Farmer sarja kavandama hakkas. Või oligi tegu 50-ndate ettekujutustega? (St suunatusega 50-ndate ulmelugejale.) Ma ei tahaks siiski lugu ära rikkuda, hakates detailide üle irisema, ütlen vaid, et mulle üldse ei meeldi stseenid, mis on komponeeritud n-ö tagantpoolt ettepoole, st autor on otsustanud, kuhu lugu peab välja jõudma, ja hakanud siis tegevuspaika, motivatsiooni vmt väänama, et tegelaste kohalevedamine väga jabur ei paistaks...
Kas ei oleks tehniliste tasemete vahe pidanud olema hulga suurem? Farmer suutis välja mõelda Riverworldi -- miks sa ei mõelnud läbi, mida selle loojad oleksid pidanud suutma, kuigi ta isegi korduvalt vihjab sellele? Milline idioot paneb omale ja kõigile oma inimestele pähe pommid, mille abil suvaline renegaat saab kõik korraga ära tappa? (Olles eelnevalt muidugi taassünni urruauku keeranud -- kah pole ju midagi lihtsamat, sest kes selle peale tuleb, et sellist tundlikku ja olulist süsteemi kaitsta...) Ja tegelased arutavad pikalt selle üle, kuidas need pooljumalad välja nägid, samas väga hästi teades, et nad on pärit masinatest. Ööpäevaga inimesi tegevatest masinatest, saate aru - isegi aastatuhandete eest elanud inimesel ei peaks kuluma üle paari minuti selle peale tulemiseks, et valitsejad võivad välja näha täpselt sellised, nagu tahavad... Ehk siis kogu Riverworld kõlas nii, nagu oleks selle kokku soperdanud tegelased, kes leidsid kusagilt kellegi väga võimsad masinad ja seega ega nad väga hästi ei tea, mida teevad... Kardan, et mitte see ei olnud Farmeri taotlus tetraloogiat lõpetades...
Teksti loeti inglise keeles

See osa jäi venima. Kõik malendid on nagu lauale seatud, isegi liikuma pandud, ja kuigi nende rabelemist on päris tore lugeda, ei jõuata lähemale peaküsimusele - milleks see kõik? Kokkuvõtteks: professionaalselt, seega nauditavalt kirja pandud põnev lugu, millest Riverworldi loos ei saa üle ega ümber, aga iseseisvat väärtust sel pole.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, võibolla pole nii ilus, aga eelarvustaja viimasele retoorilisele küsimusele tahaks küll vastata -- vaata kasvõi neid inimliigile häbi tegevaid tölle, kes viimasel ajal Eestit on valitsenud, rääkimata tähtedest nagu Stalin, Hitler või Pol Poth, ja küsi uuesti...
Et noh, lugeda oli tore, seda enam, et mulle on Mark Twain alati sümpaatne tundunud, aga midagi erilist seal küll ei olnud. Raske öelda, kas käis areng liiga kiiresti... pärast IIms taastati näiteks üsna põhjalikult puruks pommitatud Saksamaa üsna kähku... Vast oleks eeldanud tugevamat, kiiresti suuremat ala haldavat riiki, ja kogu see protsess oleks vast pidanud olema palju verisem, aga see on vaieldav. 
Teksti loeti inglise keeles

Hm, proovin siis üle mõne aasta Baasi; pole seda uuel platvormil teinudki.
Ajendiks siis, et olin 10 päeva Peloponnesosel ja juhtus nii, et lugesin läbi 4 osa Riverworldi, ehk siis klassikalise tsükli, mis algab Burtoni seiklustega (see raamat peamiselt neist ongi), keerleb läbi mitmete peategelaste lahenduse suunas ja... nojah, minu jaoks oli raamatu lahendus tõsine pettumus, aga see on maitse asi (kui viitsin, kirjutan selle kohta ka.)
Raske on kirjutada teosest, millest on nii palju räägitud, et erilisi üllatusi seal enam ei ole; kui oled näinud kaht filmi ja kätte on sattunud vähemalt pool tosinat lugu-koomiksit-midaiganes, kus sellele vihjatakse. Ütleme nii, et kuna Farmer oli esimene, kes sellise maailma välja mõtles (ja korraliku SF-ina teostas, sest igasuguseid tehislikke inkarnatsioone on kirjanduses alati olnud), on ta plusspunktid ja sügava kummarduse ära teeninud. Kõiges muus...
Või muidugi oli tore ja lahe lugeda, aga küsigem nii -- see seal jõe kallastel oli täiesti mõttetu elu; kui see ei jõua kohale esimesel nädalal, siis esimese aasta lõpul peaks see olema selge ka erakordselt juhmidele. Ja oma eksistentsile leiab mõtte Burton, kes (vabandust kulunud väljendi pärast) ei seia pudeliski paigal, ja vast veel mõned tosinad kogu sellest lohutust karjast seal jõekallastel... Et nii ongi?
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, sest Hugo nomimentide hulgas; raisatud pool päeva -- nõme ja tühi nõidumine, kõik standardklišeed esindatud.
Teksti loeti inglise keeles

Põnev raamat. Ühe hooga lugesin läbi.
Nüüd lähen mängin natuke vana Quake`i, et see intellektuaalne väljakutse aju jälle käima tõmbaks.
Teksti loeti eesti keeles

Hm, 2015. aastal kõigest kolm arvustust seni... lahja, väga lahja. Hullem kui isegi esimene aasta, 1997... Noh, 5-ni vast jõuan.
[30.12.2015: algselt oli siin pikk lõik eelmise selgituseks, aga tõepoolest, parem on see lisada "Arvustaja endast" alla]

Muide, hoiatuseks – järgnev tekst on spoilereid täis...
See raamat on mulle vastu hakanud. Esimest korda üritasin seda lugeda aastat 7-8 tagasi, kui alles teatud seltskonnaga kaalusime ulmesarja, millest hiljem sai Sündmuste horisont. Siis läks mul esimene punane tuli põlema, kui jõudsin selle idiootliku meetodini, kuidas inimkond põrsikutega suhtleb – kui ikka tagumiku kaudu hambaid parandada, siis loomulikult on valus ja väheefektiivne ja suur võimalus sisikonnas veel midagi ära lõhkuda... Raamatu kandsin enda jaoks maha hetkel, kui Novinha elulised materjalid salastas – tõeliselt tolle teise eelpoolmainitud lugejagrupi vääriline loogika! Mu (kasu)isa sai just selle info pärast surma ja mina salastan selle... et „kaitsta”?!? No persse, see peaks teadlane olema... isegi allakümneaastased saavad aru, et tõenäoliselt lõppeb see sellega, et veel keegi saab surma. Aga ilma selleta oleks raamat lahjaks jäänud, terve Novinha õnnetu elu oleks ilma selle lauslolluseta ju hulga vähem õnnetu olnud ja Card pidanud midagi seeditavamat välja mõtlema. Lõplikult viskasin ma esimesel korral raamatu kõrvale hetkel, kui Jane enam Enderiga ei rääkinud. Selles stseenis on nii paljud asjad valesti, et ma ei oska isegi kusagilt otsast alustada: mingi kahe tuhande aasta vanune tehisintellekt solvub nagu teismeline plikake, kui kutt ühel hetkel ta tundlikus vestluses ta otseses mõttes kohatut ja segavat mula kuulata ei taha... Ja muidugi oleks kõik edasine hoopis teisiti välja näinud ja raamat vast 50 lehekülge lühem tulnud, kui Ender oleks kohe kogu info saanud.
No muidugi lugesin nüüd raamatu läbi ja olen hulga leebem. Card vähemalt püüab. Ta on hea kirjanik ja võimalik, et see on minu probleem, et ma ei suuda mööda vaadata väga kunstlikest pinge tekitamise vahenditest. Ikkagi pole ma üldse selle raamatuga rahul, sest esiteks oli terve kandev konflikt, nagu öeldud, inimeste endi tekitatud võimendatud hirmude ja ülemõtlemise tagajärjel (aga inimesed on päriselus võimelised rumalamaltki käituma, nii et las olla). Teine, palju suurem etteheide on teadlaste, ütleksin, narratiivne juhmus – ma juba tean neist vähestestki vihjetest, kuidas umbes Card selle elu seal Lusitanias välja on mõelnud, aga „teadlased” ei saa 50 aastaga aru. Kolmas on Enderi enda teatud jumalkuningalik positsioon, mis lubab tal tegelikult kogu ülejäänud inimkonnale pähe lasta ja kõrgeima ametliku valitsusorgani otsustest üle sõita (st küll on lihtne asju ajada, kui sul on sellised võimalused). Ja neljas on teatud „võtame käest kinni ja saame hästi läbi” meeleolu raamatu lõpus, mille kohta päriselus saaks öelda ainult, et see ei saa hästi lõppeda.

Aga miks siis ikkagi 3 ja mitte hullem hinne? Sest Cardis midagi ikkagi on ja kahtlemata on sel teosel teatud lummavus, teatud suurus ja võiks isegi öelda helge elujaatavus. Väga paljude näitajate järgi väga tugev raamat; lõpuks teenis see ka arvustuse ju ära (vabandatagu siit õhkuv egoism...)

Teksti loeti eesti keeles

Mjah, kõrgemat hinnet ei ole kusagilt võtta. Loed-loed ja... igav. Kindlasti parem suuremast enamikust kosmoseooperitest, mis siin mõnedelt inimestelt viisi saavad, aga noh, ütleme, et kipub langema nende tasemele -- meelelahutus.
Esimest juttu olen ma mingis teises kontekstis juba lugenud; Scalzi kipub tihti jutustama lugu läbi erinevate osapoolte vaatevinkli ja mina isiklikult ei saa seda muuks, kui rahategemiseks pidada.
Teist lugu ma hästi ei uskunud. No ei õnnestu tulnukaid elavaks kirjutada, ei õnnestu... Paar head detaili, muidu käsitöö.
Kolmas -- igav.
Neljas jällegi usutamatu. Paar head kohta, kuid kui liiga tihti tuleb ette inimkonna päästmist mingite juhuste ja keeruliste kombinatsioonidega, kust pealegi kõik traagelniidid läbi paistavad... No ma ei tea.
Kokkuvõttes lahja.
Teksti loeti inglise keeles

Oletagem, et see, mille OR just välja andis, on lühiromaan (paistab olevat ka sama nimega romaan, kui see pole lihtsalt viga... mahu järgi on lühiromaan).
Hirmsasti meeldis lugu osaliselt ka sellepärast, et kunagi tundus Hemingway vaata et parima kirjanikuna (hilisemas elus on tekkinud teised lemmikud ja Hemingway suhtes tekkinud teatud kahtlused). Sisust ei tahaks rohkem rääkida kui eelarvustaja, sest sellegagi öeldakse vast liiga palju ära, seda enam et minu jaoks jäi lugu natuke lahtiseks -- et tore, et nii juhtus ja tehti, aga mis siis? Peategelaste valikute jmt-ga on asi korras, irisen pisut teatud lõpetamatuse üle (mis muidugi mõne teise silmis võib olla voorus). Igatahes lahe lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Teatud mõttes on see mulle ülimalt sobiv raamat – tegeletakse ühiskonna modelleerimisega, sekka parajalt niipalju põnevust, et asi kuivaks deklaratsiooniks ei lähe. Raamat räägib äärmuslikest oludest ja küsib, kas äärmuslikud abinõud on väljapääs? Selles võtmes on teos tervik, sest ega Gussevi enda lukku saagi sisse tuua kuiva „ajaloolist” tõde, mida selline puhastus ühiskonnale maksma läheb. Samavõrra jabur on küsida, kas tegu utoopia või düstoopiaga ja mis õieti on autori seisukoht? Tegelikult ei tee Divov ju muud, kui keerab kõik vindid üle – diktatuur, drakoonilised karistused ja julgeolekulaadsete seadustest väljaspool seisvate jõudude kasutamine õigusmõistmisel. Vastukaaluks, „lihtsate inimeste” teatud imetlus ja kiituski, sest kuritegevuse saab nii ju tõepoolest kontrolli alla... Ma pole päris kindel, aga mulle tundus, et teatud mõttes käis autor läbi Venemaa möödunud sajandi ajaloo ja vastas omal viisil küsimusele, et tavaliselt tapetakse aegade muutudes sellised terroriorganisatsioonid sealmail maha, ja asjad lähevad tõeliselt halvaks alles siis, kui seda ei tehta...

Igal juhul tuleb lugeda ja mõelda!

Teksti loeti eesti keeles

Nojah. "5", mis sest, et vaevalt ma seda raamatut kunagi üle lugeda viitsin (sry, see märkus on mu enda skaala jaoks, st "5" = mida veel lugema olen nõus või mis millegi poolest tõesti head on.)
"5" sellepärast, et kuigi raamat on täis lolli nalja, sisu logiseb igast otsast ja kohati autor lihtsalt vahutab, kirjutab ta huvitavalt ja huvitava nurga alt. Ehk siis hinne on Tõelise Ulme eest. On tulevikumaailm, mis on jagunenud antigravitatsioonil hõljuvaks linnaks ja selle all laiuvaks urkide maast. Tuumasõjast on möödas palju sajandeid, muud maailma selle seltskonna jaoks olemas ei ole ja üldiselt käivad nad alla. Vaatamata raamatu üsna lõbusale toonile on tegu ikka väga sünge düstoopiaga. Üleval elatakse luksuses (täpsemalt küll luksuse illusioonis; aga ära rääkima ei hakka, see selgub raamatus), all mingis pseudokeskaegses košmaaris, mida juhitakse meedia vajadustest lähtudes -- peab ju kuri ja kole vaenlane olema...
Ütleme, mulle meeldib see, kuidas autor vindi vindi järel peale keerab, muutes maailma aina jälgimaks, kohati häirib vaid teatud primitiivsus (st kui asi nii lihtsalt käiks, oleks nad ammu ajusurnutest eristamatud). Esimese arvustuse sõnu korrates -- väga palju tänastest hädadest võetakse ja mõnitatakse korralikult läbi, samas Pelevin ei ole siiski Pratchett ja see osa, mis viimasel on täidetud vaimukustega, kipub esimesel minema seletamiseks; tal on hea mürgine keel ja fantaasiat on tal ka, aga kohati kirjutaks ta nagu keskpärastele algkooliõpilastele.
Teine suurem häda raamatus on teatud ebajärjekindlus sura, ehk selle "kumminaise" kirjeldamisel. Noh, see ei ole ju sisuliselt robot, see on mingi naissoo kvintessents kõverpeeglis. Ei mingit kolme robootika seadust, kui ikka vaimsuse ja mõrdsuse maksimumi keerad, võib ta pärast sobiva (või pigem ebasobiva) kirjanduse laadimist sulle teatud sugueluliste palvete peale kahvli silma lüüa... (tehase häälestuses on vaimsus 5% peal ja garantii katkeb, kui neid seadeid ise torkida). Olgu, oletame, et tegelased enam täpselt ei teadnud, mida nad teevad, kummatigi andis see autorile võimaluse ka kogu see puparastide (nukunikkujate) asi mõnusalt absurdi keerata. Ja nagu Pelevinil kombeks, veel paar vinti peale keerata ja siis teha veel midagi käsitamatult roppu. ;-)

Ühesõnaga, mõnus lugemiselamus, mida julgen soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

Kokkuvõtteks peab ütlema, et ei ole ajaproovile vastu pidanud. Asja teine külg on muidugi see, et seda vaest Atlantist on niipalju kirjanduses-filmides nühitud, et sellest materjalist annaks vist uue saare ehitada küll. See on paljus tüüpiline tolle aja raamat, millele lisab oma masendavad pitseri autori nõukogude taust -- sellest on ka varem kirjutatud, eks ole: autor ei ole eriti midagi näinud ja seepärast on tema kujutatud paigad kõik kuidagi... papist. (Muidugi juhtub seda ka tänapäeval, teinekordki tabad mõnes loos ära, et autor on ainult internetis liikuva materjali põhjal üritanud midagi kokku panna.) Atlantise lugude häda on veel ka sellest, et terve suure saare või väikese mandri hukkumise loo kõrvale üritatakse upitada mingit seepi, millel vaatamata kõigile ponnistustele on suure looduskatastroofiga parimal juhul nõrk otsitud side. Ikka mingi armulugu, mingi eriline maniakk valitsejaks, mingi tobe ülestõus... Päris ausalt öeldes ei suutnud ma seda rida-realt lugeda; mis ei takista tunnistamast, et omas ajas võis see ju midagi olla.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen natuke segaduses, sest ühelt poolt ei tahaks kuidagi midagi halba öelda OR sarja kohta, mida ma kahel käel toetan ja pean igas mõttes heaks ja vajalikuks, teisalt aga ilmub seal raamatuid, mida tõearmastus ei lase mul väga kõrge hindega hinnata. Antud teos illustreerib seda frustreerivat dilemmat vast kõige ehedamal kujul, seda enam, et ma hindan ACC-d vähemasti top-3 kuuluvaks ulmekirjanikuks absoluutskaalal. Antud lühiromaan on aga tervenisti üks deklaratsioon, mis polnud juba algusest peale eriti kirjanduslikult teostatud, ja selle kirjutamisest on möödunud 65 aastat, mis paraku tähendab, et ma täiesti mõistan, kuidas see võib kerget võõristust tekitada. Minus mitte, paraku aga olen autori nii palju lugenud, et... kuidas seda kõige viisakamalt öelda... midagi uut seal pole. See võis omal ajal üsna mõtlemapanev olla. Tollal kirjutati ju palju selliseid abituid kosmoseseiklusi, mis müüsid ainult sellega, et kõik teaduskarva võõras läks kaubaks, peaasi, et kaugel ja eriline. ACC eristus sellest sellega, et tema ideed on suuresti nüüdki aktuaalsed, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see raamat võidaks sellest, et mõni klaviatuurivägistaja sinna 300 lähekülge "inimsuhteid" peale oksendaks... Ehk selline kahetine suhtumine, nagu vaataks koopajoonist -- et uau, tegija oli andekas ja nägi vaeva, aga elutuppa ma ikka sellist ei tahaks... Kuid veel üks kannapööre -- kui ikka on huvi varase, karge ja teinekord kirjanduslikult natuke abitu SF-i vastu, on see raamat kohustuslik kirjandus
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin Evalt Estconil hunniku OR raamatuid, millest küll paljudega olen tuttav. Minu jaoks `tunnike võrkkiiges lahja kokteiliga` raamatud. Mis on kiitus -- tuleb ju kasutada seda imelühikest aega, mil saab õunapuu varjus kõikuda, raamat kõhu peal... ;-)

Ühelt poolt selline kirjandus mulle üldse ei meeldi (NB! ma ütlesin "kirjandus"ja teiseks ei kohusta minu isiklik arvamus kedagi millekski). Teiselt poolt, kui on hästi teostatud, siis mis viga lugeda. Võimalik, et hinne pole õiglane, sest selles loos on kõik paigas. Samas on selles loos kõik otsitud. Võib-olla kõige suurem etteheide raamatule olekski see, et ma ei tundnud kusagil seda müstilist kirjutamislusti, mis autoril võiks peal olla, kui ta klahve klõbistab (ma ei ole originaali lugenud, fluidum võib kergesti ka tõlkes välja aurata, aga veelkord, ma ei tea...) Ühelt poolt pole midagi mannetumat, kui fantaasiakirjanduse fantaasiavaesed, haledalt lihtsustatud pseudoajaloolised maailmad, teiselt poolt aga jutustab autor sisuliselt muinasloo, valmi või mõistujutu ja kuhu sa selle ikka paned... Igatahes lugemist ei kahetse, aga teist korda seda raamatut muidugi ka kunagi kätte ei võta.

Teksti loeti eesti keeles

Mjah, uskuge või ärge uskuge, aga mina arvasin puändi ära. Tõearmastus sunnib mind lisama, et võimalik, et olen kusagilt kuulnud/lugenud sellest loost kui huvitava maailma ülesehituse näitest. Mõnus sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles

Mis seal ikka öelda, suurepärane kogu. Nagu tihtipeale, ei vaevu ma lugusid ükshaaval arvustama, kuid mind lohutab, et ma pole ainuke.

Sama meelt eelarvustajaga ka selles, et teiste taustal tundub esimene lugu nõrgim. Võimalik, et sellel on mingid väärtused (peab kunagi Arvi käest küsima…), ent paraku ei häälestanud see just täpselt sellele, mis järgnes. Et minust õigesti aru saadaks -- järgnev on võimas. Tegelikult ei ole suur osa kogumikust just see ulme, mida ma kõige meelsamini loen, ent omapärane ja väga kõrge kvaliteediga nauditav lugemisvara on see kõigi kriteeriumite järgi (umbes nii, et ma võin ju konjakijoodik olla, aga see ei takista mul head viskit tunnustamast ja ära tundmast…) Boris Hurta kohta kokkuvõtteks ütleks, et tema lood tõstab esile tõsine doos musta huumorit.
Edasi, Sinisalo on vaieldamatu meister, ent minu jätavad Cthulhu klounid täeisti külmaks. See võib ju vastava maitsega inimestele hea olla, aga mina tõtt-öelda kerisin selle läbi. St loo algus oli hea, aga kui tuli "vormitu kurjus" ja "äravõitmatu õud", läksin diagonaalile.
Jääskeläise "Kirje Lethelle" on päris huvitava mõttekonstruktsiooni ümber komponeeritud lugu, mille inimlikkus esimesel hetkel puudutab (st järele mõeldes on see pisut kunstlik). Hea; selline lugu ei saagi actionist punguda, eks ole.
Edasi kolmelt autorilt kolm aurupungi lugu, kõik suurepärased. Erinevates foorumites on vaieldud selle üle, kas aurupunk on tõsiseltvõetav. No ei ole ju ühestki otsast, ent ega see sega just sellesse settingusse suurepäraseid lugusid kirjutamast. Võib-olla viimane lugu oli autorile pisut üle jõu käiva pseudoprobleemi üle halamine, ent tore ja hästi teostatud sellegipoolest.
Ja viimane lugu… Nojah, ühest küljest tavaline muinasjutt. Neid on vist tõesti läbi kõigi aegade miljon kirjutatud. Ja kirjutada autor oskab, paraku aga sellega, et see on hästi teostatud lugu, positiivne lõppeb. Ausalt öeldes ei kõnetanud lugu mind üheski plaanis, ja see, et ma sellesse ikkagi nö plussmärgiga suhtun, viibki sujuvalt kokkuvõtteni --

Võimalik, et lugu on selles, et mul on veel jutuvõistluse žüriis osalemisest mürgituse jääknähud, aga silma hakkab kirjanduslik, eriti kirjutustehniline äärmiselt kõrge kvaliteet. Lauseehituse jmt suhtes ei saa loomulikult välistada sedagi, et need on tõlkides paremaks läinud, eks ole, kuid lugude fookus, sõnum ja kontseptsioon on kõigil juhtudel õpikunäitena head. Tegelikult pole õige mainida kirjandusvõistlust, sest käärid on liiga suured. Need jutud on pea ja õlgade jagu üle nii keskmisest eesti kirjandusest (ja ma ei räägi siin Kenderi-taolistest antiintellektuaalsetest põhulõugadest), kui ka keskmisest angloameerika ulmest (ja ma ei räägi siin Paolini- või Jordani-suguste ajusurnutele toodetud lahjast eskapismipudrust). Võib-olla ma teen siin suguvendadele liiga, sest tegelikult on head kirjandust ju palju, ja enamasti ei pane tähelegi, võtad loomulikuna, et see on hea, ent ma kipun soomlasi automaatselt kohaliku mõõdupuuga võtma ja olen seetõttu üllatunud? Igatahes oli lugemine nauding.
Aitäh, Arvi!

Teksti loeti eesti keeles