Kasutajainfo

Hilary Tham

Teosed

· Tim Powers ·

The Anubis Gates

(romaan aastast 1983)

eesti keeles: «Anubise väravad»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont)

Hinne
Hindajaid
11
5
0
0
1
Keskmine hinne
4.471
Arvustused (17)

Powersi The Anubis Gates võitis Philip K. Dicki auhinna ja on steampunki üks keskseid teoseid. Ülesehituselt on Anubise väravad üsna lõdvalt seotud romaan, üks seiklus järgneb teisele. Romaani peategelane kirjandusprofessor Brendan Doyle uurib kuninganna Victoria algusaastate poeedi William Ashblessi elu ja loomingut. Ta rändab ajas 1810 aasta Londonisse ja langeb seal lõksu (ei pääse tagasi). Tegevus muutub peadpööritavalt kiireks: egiptuse maagia ristub suurlinna allilmaeluga. Romaanis kohtame kõrtsmikke, mustlasi, kerjuseid, rändnäitlejaid, varaste kuningat aga ka vanaegiptuse (atlantise?) nõida, ühest kehast teise siirduvat kaabakat jne. Powers kasutab Londoni allilmaelu kujutamisel Dickensi abi. Doyle rändab ajas edasi-tagasi, aga lõpuks saab tast Ashbless. (NB! Tim Powers on avaldanud selle väljamõeldud poeedi nimel ka luulet, 1985). Romaani epiloog lahendab salapärase Ashblessi mõistatusliku surma Woolwicki nõmmel 1846 a. aprillis. Lahendus on õnnestunud ja tekitab küsimuse: mis saab edasi? Romaan pakub sedasi mõneks ajaks mõtlemisainet. Paks, aga tasub lugeda.

28.02.2010 Loen juba mitmeid kuid suure hooga soome detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid ka ulmet pole päris kõrvale heitnud. Sel küünlakuu viimasel päeval lõpetasin Anubise väravate kolmanda lugemiskorra. Kaks varasemat korda olid 10-15 aastat tagasi ja soome keeles. Kui raamat ise on verstapost aurupungis, siis selle eestindus on kahtlemata eelmise aasta väljapaistvaim ulmeromaan maakeeles. Kiidusõnu pälvivad Eva Luts ja Ats ning nõudliku teksti ladusa tõlke eest Tiina Randus.
Teksti loeti soome keeles

Nii hea raamat, et võttis lausa õhku ahmima. Mingeid sarnaseid jooni võib tõmmata Zelazny "Üksildase oktoobriööga", kuid Powersi fantaasia on ikka märksa lopsakam ja laiahaardelisem, kui Zelaznyl. Lugu ise saab alguse 1983. aastal, kui inglise kirjanduse professor Brendan Doyle saab kummalise pakkumise kelleltki ekstrentriliselt miljonärilt. Viimane on avastanud ajas tagasi liikumise võimaluse ja kavatseb teenida hunniku raha viies 10 kirjandushuvilist 1810. aasta Londonisse kuulama inglise poeedi Coleridge`i loengut. Doyle palgatakse kaasa asjatundjaks. Kohapeal röövitakse Doyle kamba kummaliste mustlaste poolt ja ta jääb üksi 1810. aasta Londonisse. Järgnevad peadpööritavad seiklused läbi aja ja ruumi. Doyle käib veel kaugemas minevikus, 1666. aasta Londonis, võitleb vanaegiptuse võluri käsilastega, vahetab keha, röövitakse Kairosse jne. Tegevuspaikadeks muuhulgas Londoni kaabakate kogunemiskohad, kõrtsid ja maa - alused tunnelid. äärmiselt värvikate kõrvaltegelaste hulgas paistavad silma keha vahetav, liigse karvakasvu all kannatav pätt nimega Dog - Faced Joe, vedrutaldadega saapaid kandev dr. Romany/Romanelli ja värdjalik karkudel käiv kääbus ja vargajõugu pealik, klouniks maskeeritud Horribin. Sõnaga, äärmiselt mõnus lugemine, mis tükiks ajaks meelt kummitama jääb.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani on kombeks seostada mõistega steam punk. Esmapilgul siin mingit auru pole; aurumasinad vähemasti ei kasutata, hoopis palju võimsam maagia on mängus. Ka punklusega ei paista pealtnäha mingit seost olevat, kuid ainult pealtnäha. Kokku on see romaan aga niivõrd pöörane; seiklused seikluste pärast ja klassikaliste kirjandusreeglitega põhistamata madin, et hakkad midagi punkliku tunnetusega seoses olevat aimama küll.

Powers tunneb end väga vabalt; isegi korralikus fantasy’s on reeglid vist rohkem paika pandud. Mõnes mõttes käib ju ka siin kõik reeglite järgi - eriti, mis puutub ajas rändamist ja kehadevahetamist, kuid lisaks sellele kahele mõõtmele tuuakse mängu ka meeletu kogus maagiat. Milles reeglitest on muidugi palju rääkida ja väärib imetlust, et kogu see pöörasus ja sündmuste karusell on autoril algusest peale põhjalikult läbi mõeldud.

Imetlust väärib ka see, kuidas autor ei väsi sündmustele veel ühte vinti peale keeramast; kogu aeg toimub meeletu tormlemine; ükski situatsioon ei jää kestma, puudub igasugune stabiilsus. Tõmmatakse veidi hinge ja madistatake edasi. Jälle järgmine kehavahetus, ajaränd, tagaajamine, põgenemine, nõidumine, maagia, uued tegelased. Nii et mingis mõttes võib seda pungiks pidada küll, sest ajarännu-, õudus- või fantasykaanonid jäävad liialt kitsaks. Siin on kõik liiga peapeale pööratud, Powers loob ise zhanri.

Palju on tegemist poeetidega - Coleridge, Byron ja fiktiivne Ashbless. Samas pole romaani tonaalsus kuidagi poeetiline, armastuslooni jõutakse alles loo lõpus. Peategelase motiiv pole maailmapäästmine - kuigi just sellega ta tegelikult hakkama saab - ta võitleb vaid iseeenda säilimise nimel. Samas, hoolimta kogu sellest pöörasusest, on tegu ikkagi kaheksakümnendate romaaniga. Ja andke andeks, aga kohati tundub see veidi konservatiivne.

Hindeks on muidugi “viis”. Ja kui seal miinus taga ongi, siis ainult puhtisiklikel põhjustel, mil pole mingit seost Powersi kirjanikumeisterlikkusega. Ja mis (ilmselt ilmumisaastat arvestades) igati kena on - asi lõppeb ära, kõik liinid jooksevad kokku ja saavad otsa. Ei mingit järge!

Teksti loeti inglise keeles

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles
10.2005

Tim Powersi "Anubis Gates" ehk "Anubise väravad" on teos, mille kohta võib öelda, et tegu on Olulise Raamatuga. Olulised Raamatud on teosed, millega edaspidi inimene võrdleb kõiki muid samalaadseid üllitisi. Anubis Gates on selleks Steampunki valdkonnas. Puhast viite ma muidugi ei saa sellele panna, sest liiga palju oli etteaimatavaid kohti ning mõningasi loomingulisi uperpalle, kuid nelja samuti ei tõuse käsi panema. Võib-olla on selle põhjuseks asjaolu, et sellist tüüpi raamatuid on lihtsalt liiga vähe.

Raamatu algus on paljutõotav. Salapärane Vana-Egiptuse jumalaid kummardav sekt üritab oma isandaid taaselustada, kuid ürituse käigus juhtub äpardus. Tseremooniat juhtiv võluriga juhtub õnnetus ning selle asemel, et jumalatega ühendust saada puuritakse üsna suvaliselt läbi aja ja ruumi suur hulk auke, mille vahel on võimalik vajaliku tehnoloogia (või maagia) abil hüpata. Neid auke nimetataksegi Anubise Väravateks.

Edasi jätkub sündmus tänapäeval, kus ekstentriline vananev ärimees on avastanud Väravate fenomeni ja kogu oma raha sinna investeerinud. Selleks, et oma plaani lõpuni finantseerida vajab ta aga lisafinantseeringuid ja ta pakub rikastele kultuurihuvilistele võimalust ajas tagasi rännata ja kuulsate klassikute esinemisi nautida. Meie peategelane Brendan Doyle on üks neist, kuid paraku juhtub temaga minevikus äpardus ning ta ei jõua õigeks ajaks värava juurde tagasi. Värav sulgub ning ta jääb minevikku lõksu.

Doyle spetsialiteediks oli ühe (fiktiivse) viktoriaanliku poeedi looming ja elulugu. Jäädes nõnda oma maailmast äralõigatuna, ei ole tal võimalik ennast muud moodi ära elatada kui kerjamisega. Kuna ta selles ajastus täiesti võõras, tekib tal lõpuks idee, et ta peaks pöörduma ainukese inimese poole, keda ta tegelikult (kuigi kaudselt tunneb) ja selleks on tema uurimisobjekt Ashbless.

Pisitasa hakkab asi hargnema, mängu tuleb kehavargast Koerakoonlane Joe (Dog Face Joe), mustlased, mõned võlurid ning terve pinu ajaloolisi figuure, kellest osadega tutvutakse lähemalt (näiteks Byron). Loomulikult ei puudu tegevusest ka kerjuste gildid ning läbi elatakse nii mõnigi ajalooline sündmus.

Raamat on kirjutatud üsna haaravalt ja igav ei hakka hetkekski. Nördimapanev on kogu värgi juures see, et tihtipeale tegelased, kes on täpselt sama hästi infoga varustatud (ja kohati isegi paremini) ei suuda näha ilmselgeid asju ja jooksevad ringi nagu peata kanada. Samas seda kompenseerivad ünsagi teravmeelsed lahendused, näiteks see kuid Koerakoonlase liin ära klaariti. Igal juhul soovitan.

Teksti loeti inglise keeles

Muistse Egiptuse panteon, mustlaskultuur, Victoria-ajastu atmosfäär, Briti romantilise peroodi poeetide kirjanduslugu, allegooriline maagia ja okultistlik tehnoloogia ning varjamatult kaootiline mängulisus on vaid mõned märksõnad, mis seoses käesoleva vahva eestindusega meelde tulevad. Rõõm on tõdeda, et T. Randuse näol leiti ülesande kõrgusele küündiv tõlkija (ehkki värsid tõlkinud hr Mõisnik oleks vast võinud Ashblessi õhulise stiili tabamise nimel veidi rohkem pingutada, ent eks luuletõlgete treimine ole igal juhul üks tänamatu töö…).

Kuigi Powers ei keskendu kusagil otsesele „killurebimisele”, on „Anubise väravates” üllatustele avatud lugeja jaoks rohkem huumorit kui mõnes Pratchettis, ning erinevalt paljudest Pratchettidest ei kipu muhe atmosfäär siin ka tõlkesõela takerduma. Perioodikohased, kunsti- ja kultuuriloolised algteadmised tulevad muidugi kasuks, kuid nende puudumine ei pidurda teose tempot ega üleüldist „nätakat” kuigivõrd. Igav selle raamatu seltsis juba ei hakka!

Teose sisu on eelpool piisavalt ammendavalt kokku võetud, nii et seda ma ümber jutustama ei hakkaks. Isiklikult mulle avaldas keeruka intriigidepuntra laitmatust haldamisest enam muljet mõnede pöördeliste või lihtsalt äkiliste stseenide kirjelduste intensiivsus: varaste gildi maa-aluse peakorteri julm ja klaustrofoobne õhustik, „kloonide” loomise tehnoloogia naturalistlik õõv, hõredaks kulunud ürgmaagia rakendamisega kaasnevad poolnaljakad-poolkõhedad probleemid nagu Kuu halastamatu külgetõmme, Coleridge’i uimastilumma hõrk oopiumihõng ning päikesejumal Ra laeva sürrealistlik reis toidavad kindlasti iga uudishimuliku ja kujutlusvõimelise lugeja mõistust ning pakuvad kütkestavaid, muinasjutulisi vaatepilte.

Tunnistan, et ma pole seni läbinud kõike, mida „Sündmuste horisondi” nimetuste hirmuäratavalt kiiresti pikenev loetelu pakub, kuid enda napi kogemuse ja teiste lugejate vastukaja põhjal tundub, et Powersi tähtteost võib praeguse seisuga pidada üheks olulisemaks julgest sarjast. Rohkem sama intrigeerivaid, tugevaid, intelligentseid ja väärtuslikke eestindusi, paluks!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olgu kõigepealt öeldud, et ma ei saa ikka aru, mis võis sel romaanil ühist olla auru või pungiga. Aurupunk pole mind küll kunagi huvitanud ja igatahes oli tore, et tekst polnud Dickensi stiilis.

Tagantpoolt jätkates: Rauli järelsõna oli meeldivalt teabeküllane. Seda kindlasti mitte esimest korda ja loodetavasti ka mitte viimast korda, aga vahepeal on mulle ette sattunud ka tema järelsõnasid, mis mulle nii väga pole meeldinud. Arvan küll endiselt, et kuni raamat ise pole eesti keelde tõlgitud, võiks seda tähistada pealkirja tõlkimata jätmisega, aga see selleks.

Tõlge oli tubli, ainult paar korda pidi lausest aru saamiseks selle mõttes inglise keelde tagasi panema. Tuli veel pähe, et ise olen ma tõlkides jätnud selle neetud raba, kus inglaste lombakas poeet oma otsa leidis, inglise kujule, aga ju ma olen siis valesti teinud. Teisest küljest jäi mulle antud juhul pisut hoomamatuks, miks on dokk, torn, kvartal vms geograafilised (?) mõisted ära tõlgitud, aga tänav ja sild on osutunud tõlkimatuteks mõisteteks. Muidugi, loost aru saamist see ju ei häirinud.

Lugu ise ausalt öeldes ei haaranud. Igasugused kaklused ja lahingud jätan ma nagunii lugedes vahele ning umbes poole raamatu kohalt ei viitsinud ma ka enam meeles pidada, kes on parajasti kelle kehas ja miks.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigele ülaltoodud kiitusele lisaksin vaid selle, et on tähelepanuväärne kuidas veerand sajandit tagasi kirjutatud teos ei tundu tänapäeval põrmugi aegununa. Ulmes ei olegi see niiväga igapäevane.
Teksti loeti eesti keeles

Või et seda teost on siis hakatud pidama aurupungi mõõdupuuks? Mul aga tekkis sellega seoses üks küsimus. Kus oli raamatus aur ja kus punk? Kui auru võib tinglikult tuletada ajastust, milles tegevus toimub, siis pungiga on juba väheke raskemad lood. Minu silmis on tegu ikkagi üsna tüüpilise ajarännulooga, mille sündmustik autori tahtel areneb enamasti kuningas Edwardi aegsel Inglismaal. Kuna ajaränd pole teatavasti reaalselt võimalik, siis sõltub selle võimalikuks tegemine ainult autori fantaasiast. Mõni kasutab selleks tehnoloogiat, mõni jällegi maagiat. Erilist vahet ju pole, kuna tulemus on üks ning uusi termineid mingis kindlas ajastus aset leidva jutustuse tarvis pole vaja küll looma hakata. Sama hästi võiks kuskil eelajaloolisel maal toimuva loo tembeldada kohe näiteks jurassicpunk´ik ja mõne keskaja seikluse medievalpunk´iks. Nimetused jäävad ikkagi pelgalt nimetuseks ning tekstide olemus sellest ei muutu. Tänapäeval on küll steampunk kui žanr üsna selgepiiriliselt välja kujunenud ning selle kohta välja mõeldud termin iseloomustab seda kirjandusliiki väga hästi, andes lugejale üsna hea ettekujutuse, mida ühelt või teiselt teoselt oodata võib, kuid Tim Powersi "Anubise väravad" seda ei tee. Steam ja punk eriti mitte, seevastu ajaränd küll. Ja mitte üldsegi halvasti teostatud. Powers kirjutada oskab, põnevat maailma ja lugu jutustada mõistab ning mõnusasti aega sisustada suudab Seda küll ja seda pole ka põhjust eitada. Kenasti loetav lobe tükk. Samas väga suurt ja erilist vaimustus ei tekitanud. Meeldis, aga mitte ülivõrdes. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Rõõmus tsirkus, aga ma eelistan raamatuid, mida annab veidigi tõsiselt võtta.

Ma olen ju siiski ka otsapidi ajaloolane ja võin vast midagi sellest positsioonist arvata. Nende tema skeemide ja rännakute taga pole midagi muud peale tubli, aga mitte mingil juhul erakordse, uurimistöö. Fantastika osa on niru: Apep ja Ra Surnutelaev läbi Londoni solgitorude kulgemas, no andke andeks... Mis puutub "põhjalikult läbimõeldusse", siis kuidas neil ikkagi ankrud rihmaga käe küljes püsisid, kui rihmade-nööride, nööpide-haakide ja muu sellisega kinnitatud riided iga kord maha jäid? Möllustseenid on korralik keskmine: hästi ära õpitud ameerikalik kirjutuslaad, milles koreograafilisele harjutusele sarnaselt on igal tüübil oma kindel osa täita ja mida siis antakse edasi kordamööda neist igaühe silmade läbi. Jutustamislaad on pigem kiirustav, vähedetailne ja hüplik, meeleolusid edasi mitte andev, mittekognitiivne. Üle 300-st leheküljest on ainult 4 suurepärased: 297 jj, kui Ashblessi pahade keldris piinatakse ja Jackie seda pealt kuulab.

Tõlge oli enam-vähem. "Sir" ei kõlba siiski eesti keeles "härraks" tõlkida, "elementaalide" asemel öeldakse eesti keeles senistes tõlgetes "element" ja mõni lapsus oli veel, aga väga ei häirinud. Kaanekujundus on "Fantaasiale" tavapäraselt äbarik (valge kiri kollasel taustal jne), aga mitte midagi eriliselt hirmsat.

Teksti loeti eesti keeles

Olen seda raamatut kunagi ammu korra raamatukogust laenanud, tollal kuidagi ei haakinud. Kevadel ostsin ära, nüüd jõudsin siis ka lugemiseni. Tegu on ju siiski aurupungi olulise verstapostiga, 16 inimest on BAASis palju kiidusõnu jaganud, keskmine hinne viiepalliskaalal 4.688. Seega võiks ju midagi huvitavat olla, eks?

 Peategelaseks on kirjandusprofessor Brendan Doyle, kes satub aastast 1983 aastasse 1810. Edasi keritakse tempo kiirelt üles, seiklus järgneb seiklusele - on hulganisti tolle aja tegelasi, keskkonda, verejanulisi mustlasi, kellel on oma agenda ning erinevaid abilisi. Lisaks väljamõeldud poeet William Ashbless, kelle olemus ja looming on raamatu lõpuks olulisem kui esialgu tundub.

 

Minu arvates sisust polegi rohkem midagi rääkida, lapats on põhjas ja kogu aeg toimub midagi. Mingist hetkest alates andsin alla, sirvisin diagonaalis lõpuni et näha, kas läheb teistsuguseks. Ei läinud.

 Raamat oli alguses mõõdukalt huvitav. Mida edasi seda igavamaks ja nürimaks kõik kiskus, pidev seikluste pillerkaar ja ühest juhtumisest teise kukkumine. Kui ma panen kõrvale mingis mõttes sarnasest stiilist näiteks Philip Reeve “Surelikud masinad” siis on ka Reevel samamoodi pidev andmine aga see on kuidagi… huvitav. Tegelased saavad liha luudele ning läbi raamatute muutuvad järjest elavamaks. Powersiga ei õnnestunud kuidagi endal samale lainele saamine. Lihtsalt pidev udjamine - ning see pole tehnilise võttena üldsegi halb, kaugeltki mitte. Head põnevus- või pinevuskirjandust on nauding lugeda - aga üldiselt on neis midagi muud ka, mitte lihtsalt juhtumised. Mingi point, mingi iva, midagigi... aga ise ei suutnud sellest raamatust küll midagi leida peale pideva tegevuse. Ja see oli igav.

Mis on minu jaoks huvitav - eesti ulmelugejad valdavad avalikult kiidavad seda raamatut. Kui võtta ette Goodreads siis seal on pilt kirjum. Jah, keskmine hinne on endiselt kõrge (3,93/5) aga kui vaadata madalamaid hindeid ning just nendega kaasakäivaid jutustusi siis kumavad sealt läbi samad punktid, mida ise ka mainisid. Samas enamusele meeldib - ning ega iga raamat ei saagi igaühele istuda.

 Raamat on võitnud Philip K. Dicki auhinna. Siinkohal jälle müts maha elava entsüklopeedia Jüri Kallase ees, osundan: “Kuna Dicki enamus tippteoseid ilmus algselt pehmekaanelisena, siis antakse seda auhinda just eelmise aasta (žürii arvates) parimale pehmekaanelisele ulmekale.” Mis natuke paneb end irooniliselt muigama sest nimelt paljukiidetud-auhinnatud Philip K. Dicki “Mees kõrges lossis” oli enda jaoks lugemiskogemuse poolest samamoodi suur pettumus, olen ka siin grupis kirjutanud ning BAASis sai mu käest viiepunktiskaalal ühe punkti.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles