Kasutajainfo

Hilary Tham

Teosed

· Tim Powers ·

The Anubis Gates

(romaan aastast 1983)

eesti keeles: «Anubise väravad»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont)

Hinne
Hindajaid
12
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (16)

Powersi The Anubis Gates võitis Philip K. Dicki auhinna ja on steampunki üks keskseid teoseid. Ülesehituselt on Anubise väravad üsna lõdvalt seotud romaan, üks seiklus järgneb teisele. Romaani peategelane kirjandusprofessor Brendan Doyle uurib kuninganna Victoria algusaastate poeedi William Ashblessi elu ja loomingut. Ta rändab ajas 1810 aasta Londonisse ja langeb seal lõksu (ei pääse tagasi). Tegevus muutub peadpööritavalt kiireks: egiptuse maagia ristub suurlinna allilmaeluga. Romaanis kohtame kõrtsmikke, mustlasi, kerjuseid, rändnäitlejaid, varaste kuningat aga ka vanaegiptuse (atlantise?) nõida, ühest kehast teise siirduvat kaabakat jne. Powers kasutab Londoni allilmaelu kujutamisel Dickensi abi. Doyle rändab ajas edasi-tagasi, aga lõpuks saab tast Ashbless. (NB! Tim Powers on avaldanud selle väljamõeldud poeedi nimel ka luulet, 1985). Romaani epiloog lahendab salapärase Ashblessi mõistatusliku surma Woolwicki nõmmel 1846 a. aprillis. Lahendus on õnnestunud ja tekitab küsimuse: mis saab edasi? Romaan pakub sedasi mõneks ajaks mõtlemisainet. Paks, aga tasub lugeda.

28.02.2010 Loen juba mitmeid kuid suure hooga soome detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid ka ulmet pole päris kõrvale heitnud. Sel küünlakuu viimasel päeval lõpetasin Anubise väravate kolmanda lugemiskorra. Kaks varasemat korda olid 10-15 aastat tagasi ja soome keeles. Kui raamat ise on verstapost aurupungis, siis selle eestindus on kahtlemata eelmise aasta väljapaistvaim ulmeromaan maakeeles. Kiidusõnu pälvivad Eva Luts ja Ats ning nõudliku teksti ladusa tõlke eest Tiina Randus.
Teksti loeti soome keeles

Nii hea raamat, et võttis lausa õhku ahmima. Mingeid sarnaseid jooni võib tõmmata Zelazny "Üksildase oktoobriööga", kuid Powersi fantaasia on ikka märksa lopsakam ja laiahaardelisem, kui Zelaznyl. Lugu ise saab alguse 1983. aastal, kui inglise kirjanduse professor Brendan Doyle saab kummalise pakkumise kelleltki ekstrentriliselt miljonärilt. Viimane on avastanud ajas tagasi liikumise võimaluse ja kavatseb teenida hunniku raha viies 10 kirjandushuvilist 1810. aasta Londonisse kuulama inglise poeedi Coleridge`i loengut. Doyle palgatakse kaasa asjatundjaks. Kohapeal röövitakse Doyle kamba kummaliste mustlaste poolt ja ta jääb üksi 1810. aasta Londonisse. Järgnevad peadpööritavad seiklused läbi aja ja ruumi. Doyle käib veel kaugemas minevikus, 1666. aasta Londonis, võitleb vanaegiptuse võluri käsilastega, vahetab keha, röövitakse Kairosse jne. Tegevuspaikadeks muuhulgas Londoni kaabakate kogunemiskohad, kõrtsid ja maa - alused tunnelid. äärmiselt värvikate kõrvaltegelaste hulgas paistavad silma keha vahetav, liigse karvakasvu all kannatav pätt nimega Dog - Faced Joe, vedrutaldadega saapaid kandev dr. Romany/Romanelli ja värdjalik karkudel käiv kääbus ja vargajõugu pealik, klouniks maskeeritud Horribin. Sõnaga, äärmiselt mõnus lugemine, mis tükiks ajaks meelt kummitama jääb.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani on kombeks seostada mõistega steam punk. Esmapilgul siin mingit auru pole; aurumasinad vähemasti ei kasutata, hoopis palju võimsam maagia on mängus. Ka punklusega ei paista pealtnäha mingit seost olevat, kuid ainult pealtnäha. Kokku on see romaan aga niivõrd pöörane; seiklused seikluste pärast ja klassikaliste kirjandusreeglitega põhistamata madin, et hakkad midagi punkliku tunnetusega seoses olevat aimama küll.

Powers tunneb end väga vabalt; isegi korralikus fantasy’s on reeglid vist rohkem paika pandud. Mõnes mõttes käib ju ka siin kõik reeglite järgi - eriti, mis puutub ajas rändamist ja kehadevahetamist, kuid lisaks sellele kahele mõõtmele tuuakse mängu ka meeletu kogus maagiat. Milles reeglitest on muidugi palju rääkida ja väärib imetlust, et kogu see pöörasus ja sündmuste karusell on autoril algusest peale põhjalikult läbi mõeldud.

Imetlust väärib ka see, kuidas autor ei väsi sündmustele veel ühte vinti peale keeramast; kogu aeg toimub meeletu tormlemine; ükski situatsioon ei jää kestma, puudub igasugune stabiilsus. Tõmmatakse veidi hinge ja madistatake edasi. Jälle järgmine kehavahetus, ajaränd, tagaajamine, põgenemine, nõidumine, maagia, uued tegelased. Nii et mingis mõttes võib seda pungiks pidada küll, sest ajarännu-, õudus- või fantasykaanonid jäävad liialt kitsaks. Siin on kõik liiga peapeale pööratud, Powers loob ise zhanri.

Palju on tegemist poeetidega - Coleridge, Byron ja fiktiivne Ashbless. Samas pole romaani tonaalsus kuidagi poeetiline, armastuslooni jõutakse alles loo lõpus. Peategelase motiiv pole maailmapäästmine - kuigi just sellega ta tegelikult hakkama saab - ta võitleb vaid iseeenda säilimise nimel. Samas, hoolimta kogu sellest pöörasusest, on tegu ikkagi kaheksakümnendate romaaniga. Ja andke andeks, aga kohati tundub see veidi konservatiivne.

Hindeks on muidugi “viis”. Ja kui seal miinus taga ongi, siis ainult puhtisiklikel põhjustel, mil pole mingit seost Powersi kirjanikumeisterlikkusega. Ja mis (ilmselt ilmumisaastat arvestades) igati kena on - asi lõppeb ära, kõik liinid jooksevad kokku ja saavad otsa. Ei mingit järge!

Teksti loeti inglise keeles

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles
10.2005

Tim Powersi "Anubis Gates" ehk "Anubise väravad" on teos, mille kohta võib öelda, et tegu on Olulise Raamatuga. Olulised Raamatud on teosed, millega edaspidi inimene võrdleb kõiki muid samalaadseid üllitisi. Anubis Gates on selleks Steampunki valdkonnas. Puhast viite ma muidugi ei saa sellele panna, sest liiga palju oli etteaimatavaid kohti ning mõningasi loomingulisi uperpalle, kuid nelja samuti ei tõuse käsi panema. Võib-olla on selle põhjuseks asjaolu, et sellist tüüpi raamatuid on lihtsalt liiga vähe.

Raamatu algus on paljutõotav. Salapärane Vana-Egiptuse jumalaid kummardav sekt üritab oma isandaid taaselustada, kuid ürituse käigus juhtub äpardus. Tseremooniat juhtiv võluriga juhtub õnnetus ning selle asemel, et jumalatega ühendust saada puuritakse üsna suvaliselt läbi aja ja ruumi suur hulk auke, mille vahel on võimalik vajaliku tehnoloogia (või maagia) abil hüpata. Neid auke nimetataksegi Anubise Väravateks.

Edasi jätkub sündmus tänapäeval, kus ekstentriline vananev ärimees on avastanud Väravate fenomeni ja kogu oma raha sinna investeerinud. Selleks, et oma plaani lõpuni finantseerida vajab ta aga lisafinantseeringuid ja ta pakub rikastele kultuurihuvilistele võimalust ajas tagasi rännata ja kuulsate klassikute esinemisi nautida. Meie peategelane Brendan Doyle on üks neist, kuid paraku juhtub temaga minevikus äpardus ning ta ei jõua õigeks ajaks värava juurde tagasi. Värav sulgub ning ta jääb minevikku lõksu.

Doyle spetsialiteediks oli ühe (fiktiivse) viktoriaanliku poeedi looming ja elulugu. Jäädes nõnda oma maailmast äralõigatuna, ei ole tal võimalik ennast muud moodi ära elatada kui kerjamisega. Kuna ta selles ajastus täiesti võõras, tekib tal lõpuks idee, et ta peaks pöörduma ainukese inimese poole, keda ta tegelikult (kuigi kaudselt tunneb) ja selleks on tema uurimisobjekt Ashbless.

Pisitasa hakkab asi hargnema, mängu tuleb kehavargast Koerakoonlane Joe (Dog Face Joe), mustlased, mõned võlurid ning terve pinu ajaloolisi figuure, kellest osadega tutvutakse lähemalt (näiteks Byron). Loomulikult ei puudu tegevusest ka kerjuste gildid ning läbi elatakse nii mõnigi ajalooline sündmus.

Raamat on kirjutatud üsna haaravalt ja igav ei hakka hetkekski. Nördimapanev on kogu värgi juures see, et tihtipeale tegelased, kes on täpselt sama hästi infoga varustatud (ja kohati isegi paremini) ei suuda näha ilmselgeid asju ja jooksevad ringi nagu peata kanada. Samas seda kompenseerivad ünsagi teravmeelsed lahendused, näiteks see kuid Koerakoonlase liin ära klaariti. Igal juhul soovitan.

Teksti loeti inglise keeles

Muistse Egiptuse panteon, mustlaskultuur, Victoria-ajastu atmosfäär, Briti romantilise peroodi poeetide kirjanduslugu, allegooriline maagia ja okultistlik tehnoloogia ning varjamatult kaootiline mängulisus on vaid mõned märksõnad, mis seoses käesoleva vahva eestindusega meelde tulevad. Rõõm on tõdeda, et T. Randuse näol leiti ülesande kõrgusele küündiv tõlkija (ehkki värsid tõlkinud hr Mõisnik oleks vast võinud Ashblessi õhulise stiili tabamise nimel veidi rohkem pingutada, ent eks luuletõlgete treimine ole igal juhul üks tänamatu töö…).

Kuigi Powers ei keskendu kusagil otsesele „killurebimisele”, on „Anubise väravates” üllatustele avatud lugeja jaoks rohkem huumorit kui mõnes Pratchettis, ning erinevalt paljudest Pratchettidest ei kipu muhe atmosfäär siin ka tõlkesõela takerduma. Perioodikohased, kunsti- ja kultuuriloolised algteadmised tulevad muidugi kasuks, kuid nende puudumine ei pidurda teose tempot ega üleüldist „nätakat” kuigivõrd. Igav selle raamatu seltsis juba ei hakka!

Teose sisu on eelpool piisavalt ammendavalt kokku võetud, nii et seda ma ümber jutustama ei hakkaks. Isiklikult mulle avaldas keeruka intriigidepuntra laitmatust haldamisest enam muljet mõnede pöördeliste või lihtsalt äkiliste stseenide kirjelduste intensiivsus: varaste gildi maa-aluse peakorteri julm ja klaustrofoobne õhustik, „kloonide” loomise tehnoloogia naturalistlik õõv, hõredaks kulunud ürgmaagia rakendamisega kaasnevad poolnaljakad-poolkõhedad probleemid nagu Kuu halastamatu külgetõmme, Coleridge’i uimastilumma hõrk oopiumihõng ning päikesejumal Ra laeva sürrealistlik reis toidavad kindlasti iga uudishimuliku ja kujutlusvõimelise lugeja mõistust ning pakuvad kütkestavaid, muinasjutulisi vaatepilte.

Tunnistan, et ma pole seni läbinud kõike, mida „Sündmuste horisondi” nimetuste hirmuäratavalt kiiresti pikenev loetelu pakub, kuid enda napi kogemuse ja teiste lugejate vastukaja põhjal tundub, et Powersi tähtteost võib praeguse seisuga pidada üheks olulisemaks julgest sarjast. Rohkem sama intrigeerivaid, tugevaid, intelligentseid ja väärtuslikke eestindusi, paluks!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olgu kõigepealt öeldud, et ma ei saa ikka aru, mis võis sel romaanil ühist olla auru või pungiga. Aurupunk pole mind küll kunagi huvitanud ja igatahes oli tore, et tekst polnud Dickensi stiilis.

Tagantpoolt jätkates: Rauli järelsõna oli meeldivalt teabeküllane. Seda kindlasti mitte esimest korda ja loodetavasti ka mitte viimast korda, aga vahepeal on mulle ette sattunud ka tema järelsõnasid, mis mulle nii väga pole meeldinud. Arvan küll endiselt, et kuni raamat ise pole eesti keelde tõlgitud, võiks seda tähistada pealkirja tõlkimata jätmisega, aga see selleks.

Tõlge oli tubli, ainult paar korda pidi lausest aru saamiseks selle mõttes inglise keelde tagasi panema. Tuli veel pähe, et ise olen ma tõlkides jätnud selle neetud raba, kus inglaste lombakas poeet oma otsa leidis, inglise kujule, aga ju ma olen siis valesti teinud. Teisest küljest jäi mulle antud juhul pisut hoomamatuks, miks on dokk, torn, kvartal vms geograafilised (?) mõisted ära tõlgitud, aga tänav ja sild on osutunud tõlkimatuteks mõisteteks. Muidugi, loost aru saamist see ju ei häirinud.

Lugu ise ausalt öeldes ei haaranud. Igasugused kaklused ja lahingud jätan ma nagunii lugedes vahele ning umbes poole raamatu kohalt ei viitsinud ma ka enam meeles pidada, kes on parajasti kelle kehas ja miks.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigele ülaltoodud kiitusele lisaksin vaid selle, et on tähelepanuväärne kuidas veerand sajandit tagasi kirjutatud teos ei tundu tänapäeval põrmugi aegununa. Ulmes ei olegi see niiväga igapäevane.
Teksti loeti eesti keeles

Või et seda teost on siis hakatud pidama aurupungi mõõdupuuks? Mul aga tekkis sellega seoses üks küsimus. Kus oli raamatus aur ja kus punk? Kui auru võib tinglikult tuletada ajastust, milles tegevus toimub, siis pungiga on juba väheke raskemad lood. Minu silmis on tegu ikkagi üsna tüüpilise ajarännulooga, mille sündmustik autori tahtel areneb enamasti kuningas Edwardi aegsel Inglismaal. Kuna ajaränd pole teatavasti reaalselt võimalik, siis sõltub selle võimalikuks tegemine ainult autori fantaasiast. Mõni kasutab selleks tehnoloogiat, mõni jällegi maagiat. Erilist vahet ju pole, kuna tulemus on üks ning uusi termineid mingis kindlas ajastus aset leidva jutustuse tarvis pole vaja küll looma hakata. Sama hästi võiks kuskil eelajaloolisel maal toimuva loo tembeldada kohe näiteks jurassicpunk´ik ja mõne keskaja seikluse medievalpunk´iks. Nimetused jäävad ikkagi pelgalt nimetuseks ning tekstide olemus sellest ei muutu. Tänapäeval on küll steampunk kui žanr üsna selgepiiriliselt välja kujunenud ning selle kohta välja mõeldud termin iseloomustab seda kirjandusliiki väga hästi, andes lugejale üsna hea ettekujutuse, mida ühelt või teiselt teoselt oodata võib, kuid Tim Powersi "Anubise väravad" seda ei tee. Steam ja punk eriti mitte, seevastu ajaränd küll. Ja mitte üldsegi halvasti teostatud. Powers kirjutada oskab, põnevat maailma ja lugu jutustada mõistab ning mõnusasti aega sisustada suudab Seda küll ja seda pole ka põhjust eitada. Kenasti loetav lobe tükk. Samas väga suurt ja erilist vaimustus ei tekitanud. Meeldis, aga mitte ülivõrdes. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Rõõmus tsirkus, aga ma eelistan raamatuid, mida annab veidigi tõsiselt võtta.

Ma olen ju siiski ka otsapidi ajaloolane ja võin vast midagi sellest positsioonist arvata. Nende tema skeemide ja rännakute taga pole midagi muud peale tubli, aga mitte mingil juhul erakordse, uurimistöö. Fantastika osa on niru: Apep ja Ra Surnutelaev läbi Londoni solgitorude kulgemas, no andke andeks... Mis puutub "põhjalikult läbimõeldusse", siis kuidas neil ikkagi ankrud rihmaga käe küljes püsisid, kui rihmade-nööride, nööpide-haakide ja muu sellisega kinnitatud riided iga kord maha jäid? Möllustseenid on korralik keskmine: hästi ära õpitud ameerikalik kirjutuslaad, milles koreograafilisele harjutusele sarnaselt on igal tüübil oma kindel osa täita ja mida siis antakse edasi kordamööda neist igaühe silmade läbi. Jutustamislaad on pigem kiirustav, vähedetailne ja hüplik, meeleolusid edasi mitte andev, mittekognitiivne. Üle 300-st leheküljest on ainult 4 suurepärased: 297 jj, kui Ashblessi pahade keldris piinatakse ja Jackie seda pealt kuulab.

Tõlge oli enam-vähem. "Sir" ei kõlba siiski eesti keeles "härraks" tõlkida, "elementaalide" asemel öeldakse eesti keeles senistes tõlgetes "element" ja mõni lapsus oli veel, aga väga ei häirinud. Kaanekujundus on "Fantaasiale" tavapäraselt äbarik (valge kiri kollasel taustal jne), aga mitte midagi eriliselt hirmsat.

Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ostsin selle raamatu lennujaamast ja lugesin lennukis ja pärast rongiga sõites läbi. Kindlasti on see üsna korralikult ja hästi jooksvalt kirjutatud, aga sealjuures ma kogu aeg imestasin, et miks ma seda loen. Juba "Tuule vari" mõjus mulle üsna närvesöövalt, aga see veel enamgi. Samas, täiesti ilmselt ei ole ma YA sihtgrupp, niisiis hindeks `neutraalne`.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, kuidas teatud hulk inimesi tajuvad teatud neurooperatsioonide tagajärjel aega teisiti ja mida nad sellega peale hakkavad. Jutustatud tavalise inimese silme läbi. Midagi enneolematut siin pole, aga täiesti loetav lühilugu.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Mitte vast viievääriliselt, aga idee poolest küll (ja selle tõttu panen eelmiste arvustuste kompenseerimiseks viie). Ma ei hakkaks vaidlema väga selle üle, kas 19. sajandi alguses oli olemas selline arheoloogiline võltsimisoskus või mitte. Põhimõtteliselt olen nõus, et ei olnud, aga sisuliselt asetub see samasse ritta kui Voinichi käsikiri, Torino surilina, Lügensteine või Ossiani laul. Need on omaette saavutused ja mingis mõttes on nende saamis- ja järellugu omaette väga huvitav.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, lugu on hea. Ma ei oska seda kuidagi absoluutskaalal hinnata (kas peakski?), aga omas kontekstis mõjub see tõesti kuidagi eriti ootamatult hästi...
Teksti loeti eesti keeles
7.2013

1q84 on hoolimata kõigist oma puudustest ikkagi hea raamat. Ja puudusi on sel raamatul omajagu. Kõigepealt, muidugi, kohe kätte võttes on aru saada, et tegemist ei tule mingi kiire ja lihtsa lugemisega, inglise tõlkes on üle 1000 lehekülje väikest teksti (mul oli veel mingi üsna nässakas paperback, mis mingi aja jooksul muutus vägagi tülikaks). Eesti avaldamispoliitika juures saaks siit ilmselt oma 10 raamatut. Jaapanis ilmus algselt (2009-2010) kuuldavasti 3 raamatuna. See selleks.

Raamatu tegevus on edasi antud enamasti kahe tegelase perspektiive vahetades (Aomame ja Tenko), vahel harva hüppab fookus mõnele teisele ka. Peamised tegelased on Aomame, kes on Jehoova tunnistajate perekonnast pärinev – mingis mõttes – palgamõrtsukas ja Tenko, kes on matemaatikaõpetaja ja algaja kirjanik. Avaldanud pole ta siiski midagi ning peamiselt tegeleb sellega, et toimetab ja retsenseerib teiste tekste. Juba kohe alguses teeb Murakami selgeks, et 1q84 liigutab meid mingisugusesse paralleelmaailma, kus tegutseb Väike Rahvas, ehk mingid haldjalaadsed olendid, kelle tegevuse motivatsioon ja vahendid on meie jaoks ilmselgelt haaramatud. Mulle näisid need tegelased mingil põhjusel kõige sarnasemana Mononoke Hime metsas nähtud haldjatega (kodama). Kogu raamatu mõte seisneb selles, kuidas Aomame ja Tenko teineteise poole liiguvad ja mis on nende kohtumise tähendus. Vahepeale mahub üsna palju sürreaalset, veidrat, pornograafilist ja isegi piinlikku. Mõistagi palju episoode stiilis, “Ma sõitsin rattaga koju ja viisin koti toidukraamiga kööki. Vares kopsis nokaga aknale ja vaatas mulle oma ümmarguse silmaga otsa. Lasin vee kastrulisse ja panin tulele ning võtsin külmkapist 0.33 purgi õlut. Läksin hämarasse tuppa ning panin mängima 40ndate jazzmuusika plaadi. Istusin diivanil ja rüüpasin lonkshaaval külma õlut, oodates, millal vesi kastrulis keema läheb.” Lisaks jazzile on olulisel kohal mõistagi ka Euroopa kirjandus ja klassikaline muusika ja just sellisest teise kultuuri kaugusest. Mitmes mõttes on see võibolla isegi raamatu kõige huvitavam vaatepunkt.

Teksti lugeda on hea, tegevus viib pidevalt edasi kuid on samas kohati üsna etteaimatav. See ei ole muidugi puuduseks, hea esituse korral on see pigem pinget tõstev ja lugejat kaasa tõmbav. Raamatule mõjub kõige halvemini (minu arvates) hoopis mingi kirjanikupoolne otsustamatus, millist teksti siis ikkagi kirjutada. Pärast selle läbi lugemist jäi mõnetine nõutuse tunne. Ühest küljest on tekst küll pikk, aga ei mõju samas eepiliselt, teisest küljest käsitleb Murakami siin peaaegu kõiki teemasid, mis võiks üldse pähe tulla. Ajaliselt haarab peamine tegevusliin vaid umbes aasta (vist?), kuid sisuliselt on arutluse all kogu 70ndate ja 80ndate jaapani kultuur. Enamähem kõik teemad saavad kuidagi ka läbi käidud ning mõnesuguse lahenduse, aga midagi justkui jääks ikkagi välja. Võibolla ongi massiivsus selle raamatu kõige nõrgem koht, sest käsitledes paljusid teemasid, ei kerki neist ükski väga tugevalt ja selgepiiriliselt esile ning nii kaotab kirjandus ühe oma peamistest funktsioonidest – tuua elust välja oluline ning traageldada need olulised sündmused kokku looks. Selles mõttes mõjub Murakami tekst väga eluliselt, et kuigi sisaldab uskumatuid ja vapustavaid sündmusi, püüdleb ikkagi mingi tasakaalu ja ühtluse poole, kus kõik kassid on öösel hallid.

Teksti loeti inglise keeles

Jutt sai 2012 Hugo auhinna parima lühiromaani (novella) kategoorias. Igaljuhul ei ole tegemist halva jutuga, aga mingisugust elamust see nüüd ka ei pakkunud.

Jutu tegevus toimub tehnoloogiliselt umbes varauusaegsel tasemel planeedil, kus impeeriumi keskusest tuleb mees ääremaadele, et ehitada sild üle veidra jõetaolise moodustise, mis on justkui udu, aga tegelikult rohkem nagu mingi happeline vaht. Üle selle sõidavad vahel parema ilmaga paadid, aga reisid on ohtlikud, sest udu sees elavad kummalised ja tohutu suured kalasarnased olevused, kes aeg-ajalt (keegi ei tea, kas kogemata või meelega) paate ümber ajavad. Sild peab tulema vägev, et tuultele-tormidele ja vahule vastu seista. Ehitatakse seda nii 5 aastat ja sillaehitaja (ehk siis mees, kes ületas udu) puutub kokku seal erinevate tehniliste ja psühholoogiliste probleemidega.

Jutule võib alguses ette heita mingit rollimängu (nt D&D) sarnast õhustikku, tegelased on veidi karikatuursed, meestegelased kannatavad selle all, et on kirjutatud üsna naiselikeks. Kokkuvõttes pani õlgu kehitama. Neli miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Ma hakkasin seda raamatut suure huvi ja ootustega lugema, aga jaks kadus kuhugi ära. Liiga seosetu-hüplik ja ülespuhutud näis. Aga põhimõtteliselt ma ju toetan üritust! Saan aru intentsioonist, stiil peab toetama sisu jne, aga ei jää muud üle, kui nõustuda Johannes Trithemiuse mõttega:
"Alkeemia on neitslik hoor, kunagi mitte kellegi embustele allaandev, aga need kes temani jõudsid, lahkusid ilma millegita. Mida omasid, sellegi kaotasid. Rumal muutub hullumeelseks, rikas vaeseks, filosoof lobamokaks, viisakas inimene kaotab igasuguse korralikkuse. Ta lubab püüdlejatele Kröösuse rikkusi, lõpp on aga alati väga kurb: täielik vaesus, üleüldine häbi, väljanaermine kõikide poolt."

Mis puutub raamatu lõpupoole toodud embleemidesse, siis on need 17. saj kogumikust "Tripus Aureus" (Basilius Valentinuse 12 võtit, isegi õiges järjekorras, aga teiste tekstidega, osad embleemid miskipärast imelikult lõigatud või ümberpööratud). Selleaegsed embleemiraamatud olid jah üldjuhul sarnast stiili tekstiga, aga siiski paremini jälgitavad.

Raamatu idee (või vähemalt, mis näib mulle selle idee olevat) mulle väga meeldib, aga paraku on teksti kõige parem osa järelsõna.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli tõesti üsna hästi loetav. Võiks siiski ette heita mingit pealiskaudsust ja oma tegelastesse mitte väga tõsiselt suhtumist. Kõik jätsid üsna karikatuurselt üheplaanilise mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Ideeliselt ja põhimõtteliselt meeldib see raamat mulle väga. Seal on olemas väga palju sellist, millele saab ainult kaasa kiita. Üldiselt hea taustatundmine ja perioodi enesele selgekstegemine (siiski - 17. saj Hollandi kaubavahetus, muide, on väga huvitav teema ning sugugi mitte igav. Piraadid, India, siidikaubandus jms.) Nagu ülal öeldud esines muidugi ka teisi ebatäpsusi, aga see pole ju tegelikult kõige olulisem. Kuigi siin on juttu olnud, et võrdlust Dan Browniga oleks patt teha ning igal juhul on see raamat just eeltöö poolest Dan Brownist üle, siis põhimõtteline sarnasus on neil olemas. Olemuslikult on raamat väga lihtne. Mulle näib, et seda iseloomustab teatud jamesbondilikkus – eksootikaihalus, kokkusattumused, suured varandused, kaunid vaated, head toidud, riigi- ja moraalipiire ületavad saladuste lahendamised, väline butafooria. Lühidalt, kirjanduslikku ambitsiooni jäi justkui väheks ning nt võrreldes «El club Dumas» vms tekstiga, jääb oluliselt nõrgemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pean seda raamatut just moraalsetel kaalutlustel väga meeldivaks - lühidalt, maailmavaatelistel põhjustel viis. Täpselt samuti aga nagu ülal kirjutatud, olen nõus ka sellega, et kirjanikuga vastassooline peategelane ei ole vahest kõige parem valik ning samuti hakkas firmamärkide pidev nimetamine tüütavaks muutuma. Naljakas küll, aga praegusel ajal tundub see raamat juba tehnoloogiliselt vananenud.
Teksti loeti inglise keeles