Kasutajainfo

Hilary Tham

Teosed

· Tim Powers ·

The Anubis Gates

(romaan aastast 1983)

eesti keeles: «Anubise väravad»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont)

Hinne
Hindajaid
12
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (16)

Powersi The Anubis Gates võitis Philip K. Dicki auhinna ja on steampunki üks keskseid teoseid. Ülesehituselt on Anubise väravad üsna lõdvalt seotud romaan, üks seiklus järgneb teisele. Romaani peategelane kirjandusprofessor Brendan Doyle uurib kuninganna Victoria algusaastate poeedi William Ashblessi elu ja loomingut. Ta rändab ajas 1810 aasta Londonisse ja langeb seal lõksu (ei pääse tagasi). Tegevus muutub peadpööritavalt kiireks: egiptuse maagia ristub suurlinna allilmaeluga. Romaanis kohtame kõrtsmikke, mustlasi, kerjuseid, rändnäitlejaid, varaste kuningat aga ka vanaegiptuse (atlantise?) nõida, ühest kehast teise siirduvat kaabakat jne. Powers kasutab Londoni allilmaelu kujutamisel Dickensi abi. Doyle rändab ajas edasi-tagasi, aga lõpuks saab tast Ashbless. (NB! Tim Powers on avaldanud selle väljamõeldud poeedi nimel ka luulet, 1985). Romaani epiloog lahendab salapärase Ashblessi mõistatusliku surma Woolwicki nõmmel 1846 a. aprillis. Lahendus on õnnestunud ja tekitab küsimuse: mis saab edasi? Romaan pakub sedasi mõneks ajaks mõtlemisainet. Paks, aga tasub lugeda.

28.02.2010 Loen juba mitmeid kuid suure hooga soome detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid ka ulmet pole päris kõrvale heitnud. Sel küünlakuu viimasel päeval lõpetasin Anubise väravate kolmanda lugemiskorra. Kaks varasemat korda olid 10-15 aastat tagasi ja soome keeles. Kui raamat ise on verstapost aurupungis, siis selle eestindus on kahtlemata eelmise aasta väljapaistvaim ulmeromaan maakeeles. Kiidusõnu pälvivad Eva Luts ja Ats ning nõudliku teksti ladusa tõlke eest Tiina Randus.
Teksti loeti soome keeles

Nii hea raamat, et võttis lausa õhku ahmima. Mingeid sarnaseid jooni võib tõmmata Zelazny "Üksildase oktoobriööga", kuid Powersi fantaasia on ikka märksa lopsakam ja laiahaardelisem, kui Zelaznyl. Lugu ise saab alguse 1983. aastal, kui inglise kirjanduse professor Brendan Doyle saab kummalise pakkumise kelleltki ekstrentriliselt miljonärilt. Viimane on avastanud ajas tagasi liikumise võimaluse ja kavatseb teenida hunniku raha viies 10 kirjandushuvilist 1810. aasta Londonisse kuulama inglise poeedi Coleridge`i loengut. Doyle palgatakse kaasa asjatundjaks. Kohapeal röövitakse Doyle kamba kummaliste mustlaste poolt ja ta jääb üksi 1810. aasta Londonisse. Järgnevad peadpööritavad seiklused läbi aja ja ruumi. Doyle käib veel kaugemas minevikus, 1666. aasta Londonis, võitleb vanaegiptuse võluri käsilastega, vahetab keha, röövitakse Kairosse jne. Tegevuspaikadeks muuhulgas Londoni kaabakate kogunemiskohad, kõrtsid ja maa - alused tunnelid. äärmiselt värvikate kõrvaltegelaste hulgas paistavad silma keha vahetav, liigse karvakasvu all kannatav pätt nimega Dog - Faced Joe, vedrutaldadega saapaid kandev dr. Romany/Romanelli ja värdjalik karkudel käiv kääbus ja vargajõugu pealik, klouniks maskeeritud Horribin. Sõnaga, äärmiselt mõnus lugemine, mis tükiks ajaks meelt kummitama jääb.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani on kombeks seostada mõistega steam punk. Esmapilgul siin mingit auru pole; aurumasinad vähemasti ei kasutata, hoopis palju võimsam maagia on mängus. Ka punklusega ei paista pealtnäha mingit seost olevat, kuid ainult pealtnäha. Kokku on see romaan aga niivõrd pöörane; seiklused seikluste pärast ja klassikaliste kirjandusreeglitega põhistamata madin, et hakkad midagi punkliku tunnetusega seoses olevat aimama küll.

Powers tunneb end väga vabalt; isegi korralikus fantasy’s on reeglid vist rohkem paika pandud. Mõnes mõttes käib ju ka siin kõik reeglite järgi - eriti, mis puutub ajas rändamist ja kehadevahetamist, kuid lisaks sellele kahele mõõtmele tuuakse mängu ka meeletu kogus maagiat. Milles reeglitest on muidugi palju rääkida ja väärib imetlust, et kogu see pöörasus ja sündmuste karusell on autoril algusest peale põhjalikult läbi mõeldud.

Imetlust väärib ka see, kuidas autor ei väsi sündmustele veel ühte vinti peale keeramast; kogu aeg toimub meeletu tormlemine; ükski situatsioon ei jää kestma, puudub igasugune stabiilsus. Tõmmatakse veidi hinge ja madistatake edasi. Jälle järgmine kehavahetus, ajaränd, tagaajamine, põgenemine, nõidumine, maagia, uued tegelased. Nii et mingis mõttes võib seda pungiks pidada küll, sest ajarännu-, õudus- või fantasykaanonid jäävad liialt kitsaks. Siin on kõik liiga peapeale pööratud, Powers loob ise zhanri.

Palju on tegemist poeetidega - Coleridge, Byron ja fiktiivne Ashbless. Samas pole romaani tonaalsus kuidagi poeetiline, armastuslooni jõutakse alles loo lõpus. Peategelase motiiv pole maailmapäästmine - kuigi just sellega ta tegelikult hakkama saab - ta võitleb vaid iseeenda säilimise nimel. Samas, hoolimta kogu sellest pöörasusest, on tegu ikkagi kaheksakümnendate romaaniga. Ja andke andeks, aga kohati tundub see veidi konservatiivne.

Hindeks on muidugi “viis”. Ja kui seal miinus taga ongi, siis ainult puhtisiklikel põhjustel, mil pole mingit seost Powersi kirjanikumeisterlikkusega. Ja mis (ilmselt ilmumisaastat arvestades) igati kena on - asi lõppeb ära, kõik liinid jooksevad kokku ja saavad otsa. Ei mingit järge!

Teksti loeti inglise keeles

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles
10.2005

Tim Powersi "Anubis Gates" ehk "Anubise väravad" on teos, mille kohta võib öelda, et tegu on Olulise Raamatuga. Olulised Raamatud on teosed, millega edaspidi inimene võrdleb kõiki muid samalaadseid üllitisi. Anubis Gates on selleks Steampunki valdkonnas. Puhast viite ma muidugi ei saa sellele panna, sest liiga palju oli etteaimatavaid kohti ning mõningasi loomingulisi uperpalle, kuid nelja samuti ei tõuse käsi panema. Võib-olla on selle põhjuseks asjaolu, et sellist tüüpi raamatuid on lihtsalt liiga vähe.

Raamatu algus on paljutõotav. Salapärane Vana-Egiptuse jumalaid kummardav sekt üritab oma isandaid taaselustada, kuid ürituse käigus juhtub äpardus. Tseremooniat juhtiv võluriga juhtub õnnetus ning selle asemel, et jumalatega ühendust saada puuritakse üsna suvaliselt läbi aja ja ruumi suur hulk auke, mille vahel on võimalik vajaliku tehnoloogia (või maagia) abil hüpata. Neid auke nimetataksegi Anubise Väravateks.

Edasi jätkub sündmus tänapäeval, kus ekstentriline vananev ärimees on avastanud Väravate fenomeni ja kogu oma raha sinna investeerinud. Selleks, et oma plaani lõpuni finantseerida vajab ta aga lisafinantseeringuid ja ta pakub rikastele kultuurihuvilistele võimalust ajas tagasi rännata ja kuulsate klassikute esinemisi nautida. Meie peategelane Brendan Doyle on üks neist, kuid paraku juhtub temaga minevikus äpardus ning ta ei jõua õigeks ajaks värava juurde tagasi. Värav sulgub ning ta jääb minevikku lõksu.

Doyle spetsialiteediks oli ühe (fiktiivse) viktoriaanliku poeedi looming ja elulugu. Jäädes nõnda oma maailmast äralõigatuna, ei ole tal võimalik ennast muud moodi ära elatada kui kerjamisega. Kuna ta selles ajastus täiesti võõras, tekib tal lõpuks idee, et ta peaks pöörduma ainukese inimese poole, keda ta tegelikult (kuigi kaudselt tunneb) ja selleks on tema uurimisobjekt Ashbless.

Pisitasa hakkab asi hargnema, mängu tuleb kehavargast Koerakoonlane Joe (Dog Face Joe), mustlased, mõned võlurid ning terve pinu ajaloolisi figuure, kellest osadega tutvutakse lähemalt (näiteks Byron). Loomulikult ei puudu tegevusest ka kerjuste gildid ning läbi elatakse nii mõnigi ajalooline sündmus.

Raamat on kirjutatud üsna haaravalt ja igav ei hakka hetkekski. Nördimapanev on kogu värgi juures see, et tihtipeale tegelased, kes on täpselt sama hästi infoga varustatud (ja kohati isegi paremini) ei suuda näha ilmselgeid asju ja jooksevad ringi nagu peata kanada. Samas seda kompenseerivad ünsagi teravmeelsed lahendused, näiteks see kuid Koerakoonlase liin ära klaariti. Igal juhul soovitan.

Teksti loeti inglise keeles

Muistse Egiptuse panteon, mustlaskultuur, Victoria-ajastu atmosfäär, Briti romantilise peroodi poeetide kirjanduslugu, allegooriline maagia ja okultistlik tehnoloogia ning varjamatult kaootiline mängulisus on vaid mõned märksõnad, mis seoses käesoleva vahva eestindusega meelde tulevad. Rõõm on tõdeda, et T. Randuse näol leiti ülesande kõrgusele küündiv tõlkija (ehkki värsid tõlkinud hr Mõisnik oleks vast võinud Ashblessi õhulise stiili tabamise nimel veidi rohkem pingutada, ent eks luuletõlgete treimine ole igal juhul üks tänamatu töö…).

Kuigi Powers ei keskendu kusagil otsesele „killurebimisele”, on „Anubise väravates” üllatustele avatud lugeja jaoks rohkem huumorit kui mõnes Pratchettis, ning erinevalt paljudest Pratchettidest ei kipu muhe atmosfäär siin ka tõlkesõela takerduma. Perioodikohased, kunsti- ja kultuuriloolised algteadmised tulevad muidugi kasuks, kuid nende puudumine ei pidurda teose tempot ega üleüldist „nätakat” kuigivõrd. Igav selle raamatu seltsis juba ei hakka!

Teose sisu on eelpool piisavalt ammendavalt kokku võetud, nii et seda ma ümber jutustama ei hakkaks. Isiklikult mulle avaldas keeruka intriigidepuntra laitmatust haldamisest enam muljet mõnede pöördeliste või lihtsalt äkiliste stseenide kirjelduste intensiivsus: varaste gildi maa-aluse peakorteri julm ja klaustrofoobne õhustik, „kloonide” loomise tehnoloogia naturalistlik õõv, hõredaks kulunud ürgmaagia rakendamisega kaasnevad poolnaljakad-poolkõhedad probleemid nagu Kuu halastamatu külgetõmme, Coleridge’i uimastilumma hõrk oopiumihõng ning päikesejumal Ra laeva sürrealistlik reis toidavad kindlasti iga uudishimuliku ja kujutlusvõimelise lugeja mõistust ning pakuvad kütkestavaid, muinasjutulisi vaatepilte.

Tunnistan, et ma pole seni läbinud kõike, mida „Sündmuste horisondi” nimetuste hirmuäratavalt kiiresti pikenev loetelu pakub, kuid enda napi kogemuse ja teiste lugejate vastukaja põhjal tundub, et Powersi tähtteost võib praeguse seisuga pidada üheks olulisemaks julgest sarjast. Rohkem sama intrigeerivaid, tugevaid, intelligentseid ja väärtuslikke eestindusi, paluks!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olgu kõigepealt öeldud, et ma ei saa ikka aru, mis võis sel romaanil ühist olla auru või pungiga. Aurupunk pole mind küll kunagi huvitanud ja igatahes oli tore, et tekst polnud Dickensi stiilis.

Tagantpoolt jätkates: Rauli järelsõna oli meeldivalt teabeküllane. Seda kindlasti mitte esimest korda ja loodetavasti ka mitte viimast korda, aga vahepeal on mulle ette sattunud ka tema järelsõnasid, mis mulle nii väga pole meeldinud. Arvan küll endiselt, et kuni raamat ise pole eesti keelde tõlgitud, võiks seda tähistada pealkirja tõlkimata jätmisega, aga see selleks.

Tõlge oli tubli, ainult paar korda pidi lausest aru saamiseks selle mõttes inglise keelde tagasi panema. Tuli veel pähe, et ise olen ma tõlkides jätnud selle neetud raba, kus inglaste lombakas poeet oma otsa leidis, inglise kujule, aga ju ma olen siis valesti teinud. Teisest küljest jäi mulle antud juhul pisut hoomamatuks, miks on dokk, torn, kvartal vms geograafilised (?) mõisted ära tõlgitud, aga tänav ja sild on osutunud tõlkimatuteks mõisteteks. Muidugi, loost aru saamist see ju ei häirinud.

Lugu ise ausalt öeldes ei haaranud. Igasugused kaklused ja lahingud jätan ma nagunii lugedes vahele ning umbes poole raamatu kohalt ei viitsinud ma ka enam meeles pidada, kes on parajasti kelle kehas ja miks.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigele ülaltoodud kiitusele lisaksin vaid selle, et on tähelepanuväärne kuidas veerand sajandit tagasi kirjutatud teos ei tundu tänapäeval põrmugi aegununa. Ulmes ei olegi see niiväga igapäevane.
Teksti loeti eesti keeles

Või et seda teost on siis hakatud pidama aurupungi mõõdupuuks? Mul aga tekkis sellega seoses üks küsimus. Kus oli raamatus aur ja kus punk? Kui auru võib tinglikult tuletada ajastust, milles tegevus toimub, siis pungiga on juba väheke raskemad lood. Minu silmis on tegu ikkagi üsna tüüpilise ajarännulooga, mille sündmustik autori tahtel areneb enamasti kuningas Edwardi aegsel Inglismaal. Kuna ajaränd pole teatavasti reaalselt võimalik, siis sõltub selle võimalikuks tegemine ainult autori fantaasiast. Mõni kasutab selleks tehnoloogiat, mõni jällegi maagiat. Erilist vahet ju pole, kuna tulemus on üks ning uusi termineid mingis kindlas ajastus aset leidva jutustuse tarvis pole vaja küll looma hakata. Sama hästi võiks kuskil eelajaloolisel maal toimuva loo tembeldada kohe näiteks jurassicpunk´ik ja mõne keskaja seikluse medievalpunk´iks. Nimetused jäävad ikkagi pelgalt nimetuseks ning tekstide olemus sellest ei muutu. Tänapäeval on küll steampunk kui žanr üsna selgepiiriliselt välja kujunenud ning selle kohta välja mõeldud termin iseloomustab seda kirjandusliiki väga hästi, andes lugejale üsna hea ettekujutuse, mida ühelt või teiselt teoselt oodata võib, kuid Tim Powersi "Anubise väravad" seda ei tee. Steam ja punk eriti mitte, seevastu ajaränd küll. Ja mitte üldsegi halvasti teostatud. Powers kirjutada oskab, põnevat maailma ja lugu jutustada mõistab ning mõnusasti aega sisustada suudab Seda küll ja seda pole ka põhjust eitada. Kenasti loetav lobe tükk. Samas väga suurt ja erilist vaimustus ei tekitanud. Meeldis, aga mitte ülivõrdes. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Rõõmus tsirkus, aga ma eelistan raamatuid, mida annab veidigi tõsiselt võtta.

Ma olen ju siiski ka otsapidi ajaloolane ja võin vast midagi sellest positsioonist arvata. Nende tema skeemide ja rännakute taga pole midagi muud peale tubli, aga mitte mingil juhul erakordse, uurimistöö. Fantastika osa on niru: Apep ja Ra Surnutelaev läbi Londoni solgitorude kulgemas, no andke andeks... Mis puutub "põhjalikult läbimõeldusse", siis kuidas neil ikkagi ankrud rihmaga käe küljes püsisid, kui rihmade-nööride, nööpide-haakide ja muu sellisega kinnitatud riided iga kord maha jäid? Möllustseenid on korralik keskmine: hästi ära õpitud ameerikalik kirjutuslaad, milles koreograafilisele harjutusele sarnaselt on igal tüübil oma kindel osa täita ja mida siis antakse edasi kordamööda neist igaühe silmade läbi. Jutustamislaad on pigem kiirustav, vähedetailne ja hüplik, meeleolusid edasi mitte andev, mittekognitiivne. Üle 300-st leheküljest on ainult 4 suurepärased: 297 jj, kui Ashblessi pahade keldris piinatakse ja Jackie seda pealt kuulab.

Tõlge oli enam-vähem. "Sir" ei kõlba siiski eesti keeles "härraks" tõlkida, "elementaalide" asemel öeldakse eesti keeles senistes tõlgetes "element" ja mõni lapsus oli veel, aga väga ei häirinud. Kaanekujundus on "Fantaasiale" tavapäraselt äbarik (valge kiri kollasel taustal jne), aga mitte midagi eriliselt hirmsat.

Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles

Ajarännu teemalise looga peaks olema suhteliselt raske tänapäeval kedagi üllatada, aga Reynolds suudab seda ikkagi niimoodi jutustada et loed ja mugised heameelest... Ei ole ühtki põhjust miks maksimumhindest midagi maha võtta. Võrreldes "Revelation Space" sarja kosmoseooperitega on käesolev teos mitu korda rohkem kontsentreeritud. Lõpuni jõudes tekib hetkeks isegi pettumus - juba saigi läbi? Aga järele mõeldes taipad et seda oligi just täpselt parasjagu. Originaalseid ideid ja huvitavaid tegelasi sai ju küllaga. Kõik mis vajalik sai öeldud ja tegevusliinid korralikult kokku viidud.  Selle lühikese ja terava romaani juurde ei sobiks ka pikk ja heietav arvustus kohe mitte kuidagi, nii et võtke lihtsalt kätte ja lugege.
Teksti loeti inglise keeles

Kui "Võililledunastia" sarja avaromaan "The Grace of Kings" oli igati nauditav lugemine, siis teine osa "The Wall of Storms" tõstab taset veelgi. Avaosa sündmustik oli üles ehitatud peamiselt selle ümber kuidas kaks liitlast - heasüdamlik kelm Kuni Garu ja võimult tõugatud klanni viimane sõdalane Mata Zyndu - tegid koostööd kurja imperaatori kukutamiseks. Imperaator küll kukutati, selle käigus aga pöördusid esialgsed liitlased parandamatult tülli ja sündmused lõppesid mõnevõrra ambivalentselt - Mata Zyndu hukkus konfliktis aga Kuni Garu sai uueks imperaatoriks nii et põhimõtteliselt "head" ikkagi võitsid.
 
Paraku ei ole poliitikas asjad kunagi nii lihtsad ja ajaloo lõpp keeldub saabumast. Kuni Garu, uue nimega imperaator Ragini, lähikonnas tekivad erinevad fraktsioonid kellel on igaühel oma arusaam sellest kuhupoole impeeriumi areng peaks suunduma, kellest peaks saama troonipärija jne. Mitmed tegelased, kes sarja eelmises osas said lugejale hingelähedaseks vabadusvõitluse ustavate jüngritena, on nüüd valmis erilise kõhkluseta oma kunagisele liitlasele noa selga lööma. Ka Kuni Garu ise jõuab kohati tõdemusele et tema olukord ja tegevus eriti ei erinegi selle kurja imperaatori omast kelle kukutamisele ta kunagi oma elu pühendas.
 
Üldise olukorra Dara saarestikus muudavad ebastabiilsemaks ka vahepealsel Mata Zyndu võimuperioodil tekkinud ja nüüd uuesti likvideeritud pisiriikide endised valitsejad, kes loomulikult ei ole oma olukorraga rahul ja püüavad õhutada mässu selleks et uuesti võimule pääseda.
 
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, ilmub kaugelt põhjapoolse silmapiiri tagant uus välisvaenlane, kes ähvardab kogu võimuvõitluses lõhestunud Dara saarestikule käpa peale panna. Nende salarelvaks on needsamad olendid kelle suuri sarvilisi kolpasid on põhjapoolsetelt randadelt mõnikord leitud ning kes, nagu selgub, on umbes kolme elevandi suurused, lendavad ja purskavad tuld...
 
Et saavutada edu võitluses ülekaaluka vastasega, kaldub Võililledünastia kõrvale traditsioonilise fantasy radadelt. Appi ei tõtta mitte võimas maag ega mäekollide armee, vaid hakatakse hoopis edendama teadusuuringuid. Osaliselt võiks seda romaani liigitada isegi pigem teadusulme kui fantasy žanri. Uuringud on Ken Liu poolt ülimalt vaimukalt kirja pandud. Eriti meeldis mulle korralik bioloogiline käsitlus sellest mismoodi tuldpurskav lohe ikkagi tuld purskab ning kuidas teda võitlusvõimetuks saab muuta. Samuti on kirjeldatud elektri avastamist ning relvana kasutuselevõttu, ning kuidas see muudab lahingutaktikat. Kui juba romaani poliitilise intriigi osa  oli maksimumpunkte väärt, siis teaduspoolega koos on minu hinnanguks kestvad tormilised kiiduavaldused.
 
Kui sarja esimene osa moodustas üsnagi iseseisva terviku, siis teise osa tegevus katkeb kohas kus on selge et kolmas osa tulemata ei jää. Loodan et taset õnnestub hoida.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani tegevusmaailm on tuletatud vanast Hiinast, tekkisid minul lugedes paralleelid ka Kreeka mütoloogiaga. Tegutsevad ju siin lisaks inimestele ka jumalad, kelle jaoks kogu see inimeste impeeriumide kukutamine ja omavahelised sõjad on otsekui lauamäng. Igal jumalal on mängus omad nupud ning selleks et mängu oma kasuks kallutada liiguvad jumalad aeg-ajalt ka inimeste hulgas ringi, sekkudes asjade käiku päris otseselt. Nii et rohkem kui üks kord tuli meelde mõni nooruses loetud lugu raamatust "Vana-Kreeka muistendid ja pärimused".
 
Raamatu õhustik, nagu juba Kristjan eelmises arvustuses kirjutas, on suhteliselt leebe ja helge, hoolimata sellest et inimesi hukkub sadade tuhandete kaupa. Vägivalda enamasti väga graafiliselt ei kujutata, lihtsalt nenditakse stiilis "ja siis aeti kakskümmend tuhat lahingu kaotanud armee sõdurit auku ning maeti elusalt".
 
Palju on kõrvaltegelasi, sealhulgas niisuguseid kes ilmuvad kuskil poole raamatu peal mõneks peatükiks et anda oma panus sündmuste arengusse ja seejärel hukkuda kas lahingus, poliitilise palgamõrva või siis lihtsalt lolli juhuse läbi. Seejuures saame alati hea ülevaate nende tegelaste päritolust, iseloomust ja elukäigust nii et naljalt neid omavahel segi ei aja.
 
Siinkohal lõpetan eelmise arvustuse oma sõnadega ümberkirjutamise, nõustudes lõpuks veel ka viimase väitega -  ilmselt võtan mingil hetkel ka järje ette.
Teksti loeti inglise keeles

Esimese hooga lajatasin kolme, aga olles hetk mõelnud, arvan siiski et see on enamat väärt. Kuigi lugu on üsna staatiline ega tekita erilist kaasaelamist, avaldab siiski muljet see viis kuidas on kujutatud inimesi lootusetus olukorras. Kohe alguses tundub et kõik on täiesti lootusetu, loo edenedes muutuvad asjad järjest lootusetumaks ja ka lõpp on tegelikult lootusetu. Niisugune masendus on omaette saavutus ja väärib tunnustust.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast olid mu ootused lugema asudes pisut kõrgemad kui tulemus pärast lugemist. Varasemates arvustustes on esile toodud mitmeid positiivseid aspekte millele tänu oleksin hindeks võinud ka nelja panna, aga siiski on lugu selleks liialt sirgjooneline muinasjutt ilma olulise lisandväärtuseta. Eriliselt häirivalt mõjusid kuri linnapea ja peamaag, kelle tohutut kuri-olemist oli kujutatud lausa vodevillilikus võtmes, mis loo atmosfääri minu jaoks paljuski rikkus.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on keskpärase kosmosemäruliga. Midagi kiiduväärset ma selle juures esile tõsta ei oska, aga lugedes otseselt kiruma ka ei aja. Aga sellistest sõjaulme klassikutest nagu John Scalzi "Old Man's War" või Orson Scott Cardi "Ender's Game" on ta minu meelest küll mitme redelipulga võrra madalamal. Kui tuua analoogia rõivatööstusest, siis eelnimetatuid võiks võrrelda rätsepaülikonnaga, Larsoni teos aga on nagu H&M-ist ostetud odav riidetükk pooleks aastaks. Masstoodang. Millest annab tunnistust ka see et 6 aasta jooksul on autor jõudnud sellele vorpida 10 (!) järge, mida lugeda mul ei ole vähimatki kavatsust.
Teksti loeti inglise keeles

Umbes esimesed kaks kolmandikku oli tegu igati nauditava lugemisega, siis aga kadus loost pinge ära. Kõik probleemid lahenesid kuidagi iseenesest. Samas ilmus sel hetkel areenile veel mingeid uusi võõrtsivilisatsioonide esindajaid kes autori kavatsuse kohaselt vist pidid olema kogu loo seisukohalt väga olulised, aga minu jaoks ajasid asja ainult mõttetult segasemaks. Kokkuvõttes olid mitu viimast peatükki üks tarbetult väljavenitatud happy end.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt soovitas Amazon mulle seda raamatut kuna ostsin hiljuti Hannu Rajaniemi "The Quantum Thiefi". Tuleb tunnistada et nende soovitusmootor antud juhul õigustas ennast.
---
Autori enda sõnade kohaselt meeldib talle oma teostes uurida erilisi tegevuspaiku ja inimesi. Seekord oleme 26. sajandis ning eriliste tegevuspaikade ja inimesteni on viinud kaks revolutsioonilist arengut. Esiteks on tähtedevaheliseks liikumiseks kasutusele võetud nn. ussiaugud. Neid väga üksikasjalikult ei kirjeldata aga saame siiski teada et need ei ole inimeste endi leiutis vaid on saadud päranduseks mingilt vanemalt tsivilisatsioonilt, kuigi nüüdseks oskavad inimesed väiksemaid ja ebastabiilsemaid ussiauke ka ise tekitada.
---
Teine ja romaani seisukohast olulisem murrang on toimunud geenitehnoloogias. Eri planeetidele asunud inimkonna kallal on tehtud tõsiseid geneetilisi muudatusi, mille tulemusel on tekkinud täiesti uued inimliigid. Raamatu järelsõnast võib välja lugeda et autor ongi erialalt geenitehnoloog, ja lugedes on ka tunda et seda teemat valdab ta paremini kui universumi ussiaukude füüsikat.
---
Romaani tegevuse keskmeks on suurejooneline salakaubavedu. Üks suhteliselt obskuurne väikeriik tahab rahvusvaheliste võimude teadmata toimetada ussiaukude peamagistraali kaudu ühest tähesüsteemist teise kaksteist uudse tehnoloogiaga sõjalaeva. Selle võimatu ülesande täitmiseks palkavad nad Bellisarius Arjona. Arjona kuulub kvantinimeste hulka - tal on võime viia oma teadvus meie "tavalisest maailmast" kvanttasemele ja seega mõelda välja igasuguseid eriti tarku ja keerulisi asju. Kui üldiselt elavad kvantinimesed oma kinnises kogukonnas ja tegelevad universumi suurte saladuste üle mõtisklemisega, siis Arjona on saatuse keerdkäikude läbi sattunud laia maailma ja teenib elatist mitmesuguste kavalate petuskeemide väljamõtlemise ja elluviimisega.
---
Seekordse plaani jaoks paneb Arjona kokku igati värvika meeskonna. Siia kuuluvad näiteks piloot kelle loomulik elukeskkond on külm süvaookean ning kes anatoomiliselt meenutab rohkem vaala kui inimest, aga ka tehisintellekt kes on väga pädev elektroonikaekspert kuid seejuures peab ennast apostel Matteuse taaskehastuseks ning püüab peategelast igal võimalusel ristida.
---
Kui see seltskond asub plaani ellu viima siis mõistagi selgub sündmuste edenedes et plaanide sees on omakorda teised plaanid mis on "suuremad kui välimine maakera", mõned tegelased mängivad topeltmängu jne. Netiavarustes on seda romaani võrreldud filmiga "Ocean's 11", minule aga meenus pigem "Ronin". Kes ühte või teist nendest näinud on see kujutab ette millega tegu. Näeme mitmest vaatepunktist üheaegselt kuidas erinevad tegelased pusivad oma töölõikude kallal ja loodame et kõige kiuste need erinevad osad lõpuks ikka kokku klapivad. Tempo on kogu aeg peal, lugu ei jää venima ega kaldu asjatutesse kõrvalharudesse. Iga natukese aja tagant tuleb ilmsiks mingi uus takistus plaani elluviimisel või siis avaneb vaade mõnda uude eriskummalisse tulevikuühiskonna nišši. Lugemise ajal igavust tunda igatahes mahti ei ole.
---
Ulmeromaanide puhul esineb sageli üks kahest probleemist. Ühel juhul on küll loodud huvitav ja omapärane maailm, aga tegevus mis selles toimub on ainult ettekääne selle väljamõeldud maailma näitamiseks ning omaette võetuna tundub triviaalne. Teisel juhul on tegevus küll huvitav, aga maailm on tavaline "Tähesõdade" kloon. Künsken selle romaaniga ei vea alt ei maailma ega süžee osas. Arvustust kirjutama asudes kavatsesin panna hindeks 4, aga kirjutamise käigus tuli välja et pole ikka põhjust maksimumist madalamat hinnet anda.
Teksti loeti inglise keeles

"Expanse" sarja kaheksas osa algab olukorras kus Laconia diktatuur tundub vankumatu. Kosmoselaeva "Rocinante" meeskond on maailmu mööda laiali pillutatud. James Holden on Laconial diktaatori poolt vangistatud. Naomi Nagata on asunud juhtima põrandaalust vastupanuliikumist millel ei tundu kuigi palju edulootust olevat. Alex Kamal ja Bobbie Draper on Naomist eraldi samuti partisanivõitlusega hõivatud. Amos Burtoni asukoht on teadmata.
 
Nagu kõigis varasemateski osades, on eri peatükid edasi antud erinevate peategelaste vaatepunktist. Lisaks "Rocinante" meeskonnaliikmetele on fookuses ühest varasemast osast tuntud ksenobioloog dr. Elvi Okoye ja diktaatori teismeline tütar Teresa Duarte. Dr. Okoye kaudu kujutatakse seda kuidas Winston Duarte "inimkonna parimates huvides" torgib tulnukate tehnoloogiat millest arusaam on kasin. Nagu lugematud autorid enne neid, näitab ka kollektiiv nimega James S. A. Corey et kui aurumasina tasemel teadmistega lähed tuumareaktorit torkima siis võivad tagajärjed olla fataalsed nii üksikisiku kui ka globaalsel tasemel.
 
Teresa Duartet valmistatakse ette impeeriumi troonipärijaks. Arvestades et tema isa on põhimõtteliselt surematu võib jääda segaseks milleks seda vaja on, aga vaata eelmist lõiku. Kuna teismeline on teismeline, siis ei kulge ka see protsess päris nii nagu täiskasvanud on plaaninud.
 
Pingelist tegevust on romaanis küllaga, miskipärast aga ei suutnud see mind siiski köita samal määral nagu eelmine osa "Persepolis Rising". Kuigi tegelased on pehmelt öeldes keerulises olukorras, on lugedes siiski kogu aeg kuidagi selge et lõpuks läheb kõik hästi (ehkki tõsi, mitte kõigi jaoks...). Kordagi ei teki niisugust tunnet et nüüd on küll kõik täitsa perses. Samas on kiiduväärt kuidas autorid suudavad erinevate peategelastega peatükid just selle tegelaskuju seisukohast usutavalt edasi anda. Teismeline tüdruk käitub ja mõtleb teisiti kui hallinevate juustega kosmosepiraat, võimude poolt sundseisu pandud teadlane jällegi tegutseb tema seisukohast usutavast motivatsioonist lähtudes jne.
 
Eks sarjadega kipub olema see probleem et kui iga järgmine osa eelmist taseme poolest ei ületa, siis on tunne natuke "meh". Latt on juba üsna kõrgele aetud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Teine osa Jean le Flambeuri sarjast ei jätnud enam nii head muljet kui esimene. Rajaniemil on ilmselgelt fantaasiat nii palju et sellest jätkuks mitmele SF-autorile. Paraku aga kui toitu valmistades maitseaineid muudkui lisada ja lisada siis ühel hetkel saab ületatud piir millest alates tulemus muutub mitte enam paremaks vaid halvemaks... et mitte öelda mittesöödavaks. Ja kui seda hüpertehnoloogilist maitseainete buketti ignoreerida siis järele jääb ainult suhteliselt banaalne süzee mille lugemise üle ei ole samuti põhjust teab mis rõõmu tunda.
Teksti loeti inglise keeles

25 aastat pärast ajarännuromaani "Time and Again" ilmumist avaldas Jack Finney veel ühe samade peategelastega loo.
 
Mäletetavasti lõppes "Time and Again" sellega et ajarändur Simon Morley tegi kaks olulist otsust. Esiteks otsustas ta jäädagi elama 1880ndatesse ja teiseks nurjata 1970ndatel ajarännuprojekti juhtima asunud armee katsed muuta minevikku selleks et olevikku parandada. Viimase eesmärgi täitis ta teatud väikese nükkega mille tulemusel ajarännuteooria välja töötanud teadlane jäi sündimata ja kogu ajarännuprojekt olemata.
 
"From Time to Time" algab jällegi 1970ndates. Üks väike rühmitus uurib hobi korras teatud kummalist nähtust. Nimelt on olemas väga üksikuid inimesi kes selgelt mäletavad sündmusi mida tegelikult ei ole toimunud. Näiteks mäletab ühes suvalises perekonnas ainsa lapsena kasvav tüdruk et tal oli õde, tema vanemad ega keegi teine aga midagi niisugust ei mäleta. Või siis mäletab keegi mees selgelt JFK valimiskampaaniat teiseks ametiajaks, ja tal on olemas isegi üks kampaaniameene... Niisuguseid nähtusi on väga vähe, aga siiski piisavalt et tekib kahtlus et ajaloo kulgemisega on midagi korrast ära.
 
Asja jätkuv uurimine viib selleni et ajarännuprojekt siiski käivitub jälle ja tekib teooria kuidas minevikus ühe väikese muudatuse tegemisega oleks võimalik ära hoida I Maailmasõja puhkemine. Simon Morleyle suudetakse auk pähe rääkida, ta tuuakse 1880ndatest tagasi ja paistatakse aastasse 1912. Missioon on üsna lootusetu, sest on olemas ainult väga ähmased vihjed selle kohta kelle peaks Morley 1912. aastast üles otsima, ja mida täpselt ta peaks tegema kui on selle isiku leidnud ei oska keegi välja pakkuda. Tuleb improviseerida.
 
Morley jõuabki 1912. aastasse ja romaan, mis selle hetkeni oli üsnagi kaasahaarav, läheb siinkohal täiesti käest ära. Kirjeldatakse pikalt, laialt ja ebahuvitavalt 1912. aasta New Yorki eluolu erinevaid aspekte. Ulatuslikku käsitlust leiab näiteks vodevilliartistide raske elu, aga ka varajane lennundus jms. Tekib suur hulk raskesti eristatavaid kõrvaltegelasi kelle kaudu esitatakse romaani peateljega mittehaakuvaid heietusi minevikuühiskonna ühe või teise aspekti osas. Ka eelmises romaanis "Time and Again" oli niisuguseid olupilte sündmustiku vahele pikitud omajagu, aga lugejal säilis siiski arusaam et on olemas mingisugune story mis mingis suunas areneb. Siinarvustatava teose puhul kadus minul seesugune orientiir täielikult. Simon Morley tundus tuiavat ühest olukorrast ja seltskonnast teise ilma mingi eesmärgita ja mul kadus igasugune huvi seda sihitut tuiamist jälgida.
 
Sundisin end siiski lugemist jätkama ja... liialdus oleks öelda et see ennast ära tasus, aga tuleb tunnistada et ühel hetkel suutis autor sellest igavate olukirjelduste virrvarrist välja murda ja lugu siiski jõudis kuhugi. Ei puudunud isegi teatavad üllatusmomendid.
Kokkuvõttes tuleb aga siiski tõdeda et selle romaani kirjutamisega jättis Jack Finney kasutamata võimaluse jääda minu silmis heaks ja huvitavaks autoriks.
Teksti loeti inglise keeles

Vaatasin päris tükk aega tühjas kommentaarikastis vilkuvat kursorit ja mõtlesin mida siia nüüd kirjutada... Kuidas panna sõnadesse seda tunnet mille "Time and Again" suutis lugemisel tekitada. Lõpuks lõin käega - ilmselt oleks selle saavutamiseks vaja olla sama hea kirjanik nagu Jack Finney.
 
Ajarännuromaani puhul eeldame vaikimisi et tegu on seikluslooga. Jack Finney näitab et head ajarännuromaani saab kirjutada ka teisiti. Ehkki seikluslik süžee selles romaanis ei puudu, on minu meelest tegu peamiselt seisundiromaaniga (ma polnud päris kindel kas selline sõna nagu "seisundiromaan" on olemas, aga Google kinnitab et on; loodan et see ikka tähendab seda mida ma silmas pean). Seikluslik lugu ei ole autori jaoks mitte romaani peamine eesmärk, mitte see mida ta meile jutustada tahab. Peamine on hoopis nostalgiline tagasivaade 19. sajandi New Yorki olustikule. Sedasi ühe lausega kokku võetuna ei kõla see üldse nagu miski mida ma kangesti peaksin tahtma lugeda, aga ometi olen väga rõõmus et mul see võimalus avanes. Sest Jack Finney on oma nägemuse 1880. aastate New Yorkist suutnud kirjutada niivõrd elavaks et väga raske on mitte sattuda selle lummusesse. Ilmselt mõjus soodsalt ka see et ajal kui ma raamatut lugesin valitses akna taga samasugune ilus talveilm nagu Simon Morley Manhattanil.
 
Kuigi autor ei varja oma sümpaatiat "vanade heade aegade" suhtes, ei ole ta kindlasti mitte naiivsel seisukohal et rohi oli vanasti igal pool ja kogu aeg rohelisem. Piisavalt palju on pühendatud tähelepanu tolle aja tõsistele probleemidele nagu rõuged, koolera, ülim vaesus jms. Samas sunnitakse lugejat järele mõtlema, kas aastakümnete edenedes on asjad maailmas ikka kokkuvõttes paremaks läinud. Vietnami sõda oli ju romaani kirjutamise ajal täies hoos ja ma julgeks arvata et sellel oli autori seisukohtade kujundamisel mitte just väike roll.
 
Omaette nüansi lisab asjaolu et romaani kirjutamisest on tänaseks möödunud peaaegu pool sajandit. See tähendab et romaanis kujutatud "tänapäeva" New York on tänase lugeja jaoks 50% võrra sama kaugel minevikus nagu Simon Morley jaoks oli see ajastu kuhu tema rändas. Kui sageli mõeldakse aastakümnete taguste ulmeromaanide puhul murelikult ega nad ometi ajale jalgu pole jäänud siis käesoleval juhul lisab ilmumisest möödunud aeg romaanile ainult väärtust juurde, tekitades justkui kaheastmelise ajarännuloo.
 
Lõpetada sobib romaanist mälu järgi võetud ebatäpse tsitaadiga. Kui peategelast alles värvatakse ja ta veel ei tea mislaadi projektiga ta on liitumas, ütleb talle üks värbaja umbes järgmist - "Kas oled kunagi sõbrale head raamatut soovitades tundnud kadedust? Sina juba tead milline elamus teda ees ootab, aga sa ise seda tunnet enam kogeda ei saa, sest sama raamatut pole võimalik kaks korda esimest korda lugeda."
 
Ma kadestan inimest kes kirjutab minu oma alla järgmise arvustuse sellele romaanile. 
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Rätsep on ülevalpool ära öelnud kõik selle mida ma tahtsin öelda ja seejuures paremini kui mina oleksin seda osanud sõnastada.
Teksti loeti inglise keeles

Mida rohkem ma loen kogu internetti täitvat kiidulaulu Pierce Browni "Red Rising" sarjale, seda rohkem esitan endale küsimust kas on maailm lolliks läinud või olen seda mina. Pärast kolmanda osa läbilugemist on mul igatahes keeruline leida midagi mida selle juures kiita.
 
Tegevusmaailm, nii ühiskonnakorralduse kui tehnoloogia osas, oleks nagu pärit mingist 1980ndate odavast ulmefilmist või mõne Jules Verne'i kaasaegse sulest. Kui võtta Vana Rooma ühiskond, lisada sinna juurde "kosmoselaevad" (yay!) ja mõningase geenimanipulatsiooni teel loodud tegelased kes mõõgaga kõvasti vehkida oskavad ja öelda et mingi osa tegevusest toimub näiteks Marsil või mõnel Jupiteri kuul, siis sellest iseenesest ei teki küll mingit huvitavat maailma. Mitte et seda ei oleks võimalik tekitada, aga Pierce Brown sellega igatahes hakkama ei ole saanud.
 
Tegelased ja nende vahelised suhted on ka millegipärast välja kukkunud lamedad ja ebaveenvad. On küll paar erandit keda ei saa päris üheselt heade või halbade hulka lahterdada. Aga kuna ei olnud ühtki tegelast kellele ma arvestataval määral kaasa elada oleks suutnud siis ka tegelastega juhtuvad kõige ootamatumad süžeepöörded ei tekitanud minus õlakehitusest tugevamat emotsiooni. Üks hetk küll siiski oli kuskil 90% kandis (seoses e-raamatutele üleminekuga kipun mõtlema rohkem protsentides kui lehekülgedes) kus paistis et vau, nüüd keerati asi ikka täitsa pea peale, aga siiski lõppes asi nii "nagu pidi". Siiski sunnib just see mind kogu raamatut kokkuvõttes hindama pigem keskpäraseks kui halvaks.
 
Kokkuvõttes oli selle raamatu läbilugemine rakse töö mida ma uuesti ette ei võtaks ja soovitan ka teistel vältida.
Teksti loeti inglise keeles

Põhimõtteliselt nõustun Joel Jansi arvustusega, ainult et mulle käisid kõik esiletoodud puudused ühe pügala võrra rohkem närvidele. Enne viimast paari lehekülge olin üsna kindlalt otsustanud et ma selle triloogia puhul piirdun kahe esimese osa lugemisega. Lõppu aga oli autor osanud sellise cliffhangeri virutada et midagi pole teha, tuleb ka järgmine osa ette võtta. Kuigi ma kahtlustan et pärast kahetsen.
Teksti loeti eesti keeles

"Punase tõusu" peategelane Darrow on maailma kõige tüüpilisem koomiksikangelane, ilma ühegi nõrkuse või puuduseta. Sündinud ühiskonna põhjakihti, läbi elanud kohutava pisaraidkiskuva isikliku tragöödia, nurjatute valitsejate poolt tapetud ja seejärel uuesti üles tõusnud et muutuda võitmatuks kättemaksjaks.
 
Sellise peategelasega romaan ei tohiks justkui olla midagi muud kui halb. Siiski on Pierce Brown suutnud üht-teist päästa, tegelikult isegi päris edukalt. Kui lugeja suudab vältimatu peategelast käivitava alguse üle elada, jõuab ta ühel hetkel kohani kus Darrow pääseb õppima instituuti. Sellest hetkest hakkavad leheküljed väga kiiresti pöörduma. Õppetöö instituudis kujutab endast aasta aega kestvat "capture the flag" mängu, kus ellu võivad küll jääda paljud aga võitjaks tuleb siiski vaid üks. Käibeväljend sellise mängu kohta on et "vahendeid ei valita". Tegelikult ikka valitakse küll, enamasti selline mis vastasel võimalikult võikal viisil soolikad välja laseb. Tempo on kogu aeg peal ja verd lendab laias kaares. Mängu võitmiseks tuleb moodustada liite, sageli inimestega kelle tegelikult tahaks ära kägistada, teisalt võid ka avastada et su parimast liitlasest on mingi asjaolude muutumise tõttu üleöö saanud verivaenlane. Samuti võib välja tulla et kõik mängus osalejad ei mängigi päris samade reeglite järgi ja pinna all toimetab hoopis mingisugune "süvariik" oma asju.
 
"Troonide mängust" jääb see küll umbes sama kaugele kui "Kevade" "Sõjast ja rahust" aga siiski osutus sarja esimene osa piisavalt heaks et ostsin ka järgmise.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba eelmistes arvustustes on rõhutatud, nii ka minu jaoks on selle romaani parimaks omaduseks põhjalikult lahti kirjutatud ning usutavad tegelaskujud. Kuna erinevad peatükid on edasi antud eri tegelaste vaatepunktist, sain paljude tegelaste pea sisse piiluda ning kuulata nende põhjendusi miks nad teatud olukordades just teatud viisil tegutsevad. Ausalt öeldes ei tulegi põgusal järelemõtlemisel pähe mõnd teist Eesti autori ulmeteksti kus selle asjaga nii hästi oleks.
 
Mis puutub sellesse aspekti et maailma kohta lugejale liiga palju infot ei anta siis sellel, nagu välja tuleb, on ka negatiivseid külgi. Enamasti mulle niisugune võte meeldib ja suuremalt jaolt kehtib see ka "Kuningate tagasituleku" kohta. Nii kaua kui toimub metsas ja tundras madistamine eri inimgruppide ja kuningate vahel, on see täiesti omal kohal. Aga teose viimases osas peaksin ma kaasa elama täiemõõdulisele revolutsioonile ilma et ma selle põhjuste kohta tegelikult midagi teaksin, ja selleks on mul ennast liiga keeruline sundida. Esitatud on küll väga üldine väide "Linn on paha", aga milles see pahaolek täpsemalt seisneb? Selles et ühele skaudile ei antud pärast missioonilt tagasitulekut puhkust? Ja kes on need jõud kes revolutsiooniga võimule pääseda üritavad? Paistab nagu et kaks sõpra kellel Linn on ühel või teisel põhjusel üle visanud? Ja kas tõesti piisab vähearenenud "pärismaalastel" kõrgemal arengutasemel oleva Linna alistamiseks ainult sellest et võtta kampa üks kuningas, olgu ta inimesest kasvõi 1000x efektiivsem võitleja?
 
Kuna mul niisugused mured teose viimast osa lugedes tekkisid ei saa ma maksimaalset hinnet välja panna, aga üldmulje jäi pigem ikkagi positiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi kui "Janissaries" sai läbi loetud lisasin selle järjed oma lugemisnimekirja sest too algne romaan oli üsnagi lubav. Oleks siiski pidanud enne nimekirja täiendamist tutvuma ülal nähtava Avo Nappo arvustusega, sest see räägib sulatõtt.
 
Ma millegipärast eeldasin et palgasõdurite seiklused planeedil Tran on ainult suurema sündmustiku sissejuhatus ja järgmistes osades läheb lahti globaalne tähtedevaheline intriig kus mitmete tulnukrasside föderatsiooni erinevad jõud püüavad suures poliitilises mängus ülekaalu saavutada, Rick Galloway peab oma maailmapäästmise alase tegevuse üle kandma tähtedevahelisse ruumi jne. Autoritel paraku olid teistsugused ideed mis seisnesid peamiselt selles et kujutada pikalt ja mitte eriti huvitavalt keskaegseid ratsa- ja jalaväe lahinguid, ilma et tegevus lõppkokkuvõttes kuhugi välja viiks. Kahju, aga tuleb tunnistada et "Trani" lugemisele kulutatud aega oleks saanud kasutada kindlasti palju mõistlikumalt.
Teksti loeti inglise keeles