Kasutajainfo

Hilary Tham

Teosed

· Douglas Adams ·

The Hitch Hiker`s Guide to the Galaxy

(romaan aastast 1979)

eesti keeles: «Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas»
Tallinn «Olion» 1995

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
37
7
5
1
2
Keskmine hinne
4.462
Arvustused (52)

Hoolimata sellest, et raamatul on müriaad ilgelt vihaseid fänne (ka Eestis, nagu allpoolt näha), allakirjutanu nende hulka ei kuulu. Raamatul on kahtlemata helgeid momente, kuid tervikut pärsib minu meelest ülepunnitatus ja pealiskaudsus. Pealiskaudsus (kohati huvitavate ideede mittelõpetatus ja ilmselt vähesest viimistlemisest tingitud süzhee suvaline hüppamine) ei lase raamatut tõsiselt võtta ja ilmne ülepakkumine absurdi ja jalaga-perse tüüpi huumoriga on lihtsalt lame. Pealiskaudsuse koha pealt parandaks asja võib-olla järgede lugemine. Ilmselt ei saa ma ka kultuurikonteksti puuduliku mõistmise tõttu tihtipeale aru, mida nimelt ühes või teises kohas parodeeritakse. Väidetud on ka, et eestikeelne tõlge pole eriti õnnestunud. Ei tea. Seda ma ka ei usu, et tõlkija suudaks üliheast raamatust viletsa kokku keerata. Nii vilets see tõlkija ka nüüd ei olnud! Lõppresultaadiks on ikkagi see, et ehkki nii selle raamatu kui tema järgede inglisekeelseid elektroonilisi variante pole just eriti raske hankida, pole ma seda millegipärast veel teinud ning hindeks niru kolm. Pealiskaudne raamat pealiskaudsele inimesele.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult loetud kahes keeles. Väärib kõrgeimat hinnet ideedekülluse ja laheda huumori pärast. Pärast "Aktuaalse kaamera" vaatamist kui mõtteis see inimelu vaev ja viletsus on lohutav tutvuda kirjatükikga, kus kohe alguses sellest taagast vabanetakse (st maailm õhitakse). Vaidleksin veidi eelkirjutajaga - Adamsi võlu seisnebki selles, et ta kõiki ideid välja ei arenda, et ta paljud mõtted, mis mõnegi teise autori käes seriaaliks ketruks, ainult alustamist või viitamistväärivaks loeb. Samas - Adamsi absurdihuumor ei ole päris kõigile sobiv("Addamsite perekond" on tema kõrval üsna tavapärane) ja on oma olemuselt on ta ka üsna fantastikaväline, nii et seda raamatut ei pea tingimata ulmekana tõlgendama.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt hea! Viie palli süsteemis 42! (Dont'' Panic! Raamatu järgi on see vastus kogu Elu ja Universumi tähtsamaile küsimusele) Kõrgeimat hinnet on väärt juba idee roboti enesetapust :) Aga on ju veel tervelt 5 raamatut selles triloogias. Kahjuks ei ole ajapuudusel kaht printida-lugeda jõudnud..
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nojah, nii viletsat raamatut annab otsida. Mina pole igatahes teist sellist leidnud. Nalja saab ulmezhanris tunduvalt paremini teha. Tõlkest ma parem ei räägigi.
Teksti loeti eesti keeles

Ärge lugege seda raamatut eesti keeles!!! Lihtsalt sellepärast, et seda raamatut pole põhimõtteliselt võimalik korralikult ära tõlkida. Originaal on pehmelt öeldes viimase peal (5-pallisüsteemis samuti 42). Pole iial kätte sattunud raamatut, kus esimese paarikümne lehekülje jooksul nii palju asju juhtub. Järjed jäävad natuke nõrgemaks, aga see ei kahanda HHGTTG enese väärtust.
Teksti loeti inglise keeles

Kas just ulme... Aga sinnapoole küll. Pila UK elu üle, täpsemalt küll Londoni elu üle. On ära tunda seadused, tegelased... Inimeste kõnelemisviis. Stilistiliselt väga hea, fragmentaarsus annab erilise võlu. On väga meeldiv lugeda raamatut, kus ei aima, mis järgmises lauses juhtub.... Kokkuvõttes: arvan, et raamat tundub väga hea eelkõige neile, kes on Londoni elu ja inglise kultuuriga kursis, aga on hea ka niisama lugedes. Väga head laused! (Kui eestikeelset tõlget peaks hindama, annaks 1 palli).
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on rohkem kui hea. Ja eestikeelne tõlge rohkem kui vilets. Huvitav kuidas järgmine osa tõlgitakse? Meenutades eestikeelse variandi viimast lauset: lähme teeme ühe kiire ampsu Universumi A"äre Restoranis. (mälu järgi taastatud). Originaalis: We''ll take a quick bite at the Restaurant at the End of the Universe. Siin on tegu inglise keelse sõnamänguga, mida isegi jooonealuselt ei ole seletatud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mnjah. Eelnevate arvustajate poolt on juba palju ära öeldud... Ise lugesin esmalt inglise keeles ja pärast eesti keeles - ei ütleks, et see tõlge nüüd _nii_ vilets kah on. Kuigi ilmselt on ainult eestikeelset versiooni lugenutel mulje kehvem. Aga igal juhul "viit" väärt raamat!!!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tipmine teos ,absoluutselt krestomaatiline ,mille tõlkimine nõuab vähemalt autoriga võrdväärse sõnavara olemasolu. Soovitatav lugeda ühes tükis koos teiste "viieosalise triloogia" osadega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kordaks veelkord eelpool sisuliselt juba välja öeldud mõtet: ma ei kujuta ette kuidas oleks võimalik seda raamatut originaaliga võrreldavalt heal tasemel teise keelde tõlkida. Eestikeelset varianti ei ole ma paraku näinud. Kyll aga vedeleb riiulil venekeelne tõlge. Ja ka see oli täiesti ootuspäraselt nõrk. See raamat lihcalt koosneb ebaproportsionaalselt suures osas ingliskeelsel sõnademängul. Niiet soovitus: ärge lugege seda raamatut yheski teises keeles peale originaali. Teiega juhtub see, et te saate omale tegelikult viimasepeal oleva asja kohta koletu eelarvamuse. Tegemist *ON* krestomaatilise teosega ja tyybid kes vastupidist väitma tulevad, kutsun ma kahevõitlusele ;) Hinne on loomulikult viis.
Teksti loeti inglise keeles

Kuidagi uimane oli kohati ja liialt hüplik, aga muidu üldjoontes loetav. Huumor oli kohati päris tasemel. Paras selline kiiksuga lugu. Suuremat mõtet sealt ka ei maksa otsida, vahest ainult vastust kõigele (elule, universumile). Eks ta oli selline imelik raamat: ajaviiteks hea, süvenemiseks mitte. Fännimiseks on paremaid tükke küll.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta ole. Mulle meeldis vast kõige enam autori minimaalne maakesksus. Lood, milles tulnukad võitlevad Maa pärast, mis on "kirjeldamatult hinnaline asi universumis", näivad mulle haiglase enesearmastuse sümbolitena. Siin hävitatakse Maa, kuna ta jääb lihtsalt tee-ehitusele jalgu... "Nelja" sai sellepärast, et lugukisub pisut liiast sinna "sürri" kanti. Algul on üsna huvitav lugeda, lõpus kisub veidu tüütuks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma olen kogu aeg sõimanud neid nn. ulmefänne, kelle jaoks ulme piirdub eelkõige Tolkien-Adamsiga. Kuigi see raamat saab minult viie, sõiman ma neid fänne ka edaspidi: andke vanamehele andeks. Minu arust on sellised fännid täpselt samasugused, kui need soodad, kes vaatavad mõne Hollywoodi sopaulmeka ära ning otsustavad nende järgi kogu ulmezhanri üle. Ideaalne raamat pinnapealsele inimesele, et seltskonnas lõugu laiutada. Kuigi raamat on võrratu, on õudne, et sedavõrd suur kogus idioote seda loeb! Ning siis kogu aeg lalisevad, et "don't panic" ja "Level 42" jne. Püüdke olla... tegu on lihtsalt ühe pläruläralooga, mis mõnusalt kirja pandud ning ei sisalda oluliselt mingeid sügavaid mõtteid. Ostsin omal ajal selle Eestis välja antud Piibli layoutis omnibusi... lugesin ühe hingetõmbega läbi, naersin ja unustasin. See ongi selliste teoste saatus. Nüüd tõlkimisest: minu arust pole olemas tõlkimatuid teoseid, on vaid sitad tõlkijad. Säherduste kultusteoste puhul on aga tavaline, et tõsine tegija mõtleb ja kaalub tükk aega, enne kui kallale asub... vahepeal on aga kusagilt välja ilmunud keegi, kes on asja kiirelt ära teinud. Tulemust võiks võrrelda sellega, et seni kuni lohe tapmiseks valmistuv õilis rüütel mediteeris, palvetas ja relvi ihus, ilmus kusagilt metsast mingi mats, kes väärikale lohele siis vaikselt mürki andis ning seejärel malakaga tümaks tagus. Nahk raisus ja tore asi kah ära lörtsitud. Ilmunud eestikeelsele tõlkele võiks ette heita eelkõige just seda, et ajuti pole tõlkija raamatust lihtsalt aru saanud. Ning aru pole ta saanud üsna triviaalsetest asjadest, mis näib pigem viitavat kehvale keeleoskusele (mitte tõlkijavõimele). Originaalis lugedes tundub kõik ju nii lihtne! Olen lugenud üsna mitmeid ja märksa paremaid tõlkeproove sellestsamast asjast. Tegelikult on Douglas Adams lihtsalt üks meedia abil tunnustust leidnud nähtus, mis kogemata on (sellisest) tavatasemest paremaks osutunud. Mingit superoriginaalsust ta nüüd küll ei oma, lugege võrdluseks kasvõi Robert Sheckleyt, kes pole samuti ju mingi lagi... Ühes ülalpoolses kirjatükis mainiti "ülioriginaalset" roboti enesetapu ideed! Sorry ma olen sellel teemal lugenud vähemasti kümmet paremat lugu, mille ilmumisaasta Adamsist varasem on. Lugemist Vääriv Krestomaatiline Kommerts!!! Kas ja kus duell toimub?
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Optimist arvab, et on alati võimalik halvemini tõlkida, pessimist peab seda tõlget kõige halvemaks. Täna olen ma pessimist. Igat teost on võimalik hästi tõlkida. Lugesin selle sarja teist köidet soome keeles ja veetsin kaks väga mõnusat õhtut. Sedamoodi siis.
Teksti loeti eesti keeles

Lihtsalt eelkirjutaja tasakaalustamiseks punktid kirja. Teose headusest ja tõlke viletsusest on eespool piisavalt juttu, aga annaks punkte ikka teosele endale, mitte tõlkijale.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mnjahh .... Oli ja ei olnud ka. Algus täitsa paljutõotav, aga mida rohkem lõpu poole, seda enam hakkasin igavlema. Tekkis tunne, nagu oleks tegemist mitte maailmakuulsa ulmekirjanikuga, vaid kunagises noorteajakirjas "Põhjanael" ilmunud pubekate esimeste kirjanduslike katsetega. Lootsin palju, palju asjalikumat .... Kurb.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta selline pilamise raamat oli. Mingit sügavat mõtet pole sealt tõesti vaja otsida, sest seda pole seal (väljaarvatud kogu elu mõtte vastus, mis on 42). Raamatu vaimukus ja huumor (ka ideed) olid päris tasemel (kuigi Pratchett kirjutab minu meelest paremini). Seda siiski paiguti, sest vahepeal tundus raamat ilgelt ülepingutatu ja pealiskaudsena. Tundus selline hüplik. Vahel aeti mõnusalt jaburat ja tõesti naljakat juttu, kuid vahepeal jälle tehti tõesti väga magedat huumorit ja mõnes kohas jättis süzhee ka soovida. Kuid kõik see ei tähenda, et raamatu võiks lugemata jätta. Enesetapu tegi minu meelest laevaarvuti mitte robot. Hindeks paneks "4".
Teksti loeti eesti keeles

Heast huumorist ei saa kunagi küllalt, ja seda hitchhikerites jätkub. Kuna ma kohe kuidagi ei mõista sarja teisi osi erinevalt hinnata, siis äsan ilma pikema keerutamiseta kõigile osadele, mida lugenud olen viied ära.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Kõik oluline on eespool ära öeldud, aga oma (suhteliselt madala) hinde lisan tasakaalu mõttes, sest eestikeelset varianti sellisena nagu ta on, küll millegiks erakordseks pidada ei saa. Teoses on kuhjaga häid ideid ja ütlemisi, ent tervikuna meenutas ta mulle 70-ndate "Meelejahutaja" kosmilist varianti, ja följetoniks on ta tüütult pikk. Raamatu mõõte välja ei anna, kuna pole tegelasi, on karikatuurid ja pole tegevust, on sürr koogelmoogel. Lugesin mõnuga, aga teist korda küll kätte ei võta.
Teksti loeti eesti keeles

Plärazhanris viis. Ei saa sama mõõdupuuga hinnata erinevaid asju - üks asi on HHGTH, teine "Ceux de Nulle Part" ja kolmas "Meister ja Margariita". Kui neid omavahel võrdlema hakata, saaksid kaks esimest ühed ja viimane viie. Ometi panin esimesele viie, teisele nelja vist ja kolmandale samuti viie. Latid on erinevad. Tegemist on ammendamatu paroolide allikaga ning suurepärase pläraga, mille lugemine jätab hea tunde. Ometi ei tahaks ma seda teist korda lugeda, nagu näiteks "Asumi" või "Meremaa võluriga" olen mitu korda teinud. Selle tõttu käivad mulle ka HHGTG järjed närvidele - sellisete teoste massilisel produtseerimisel pole mingit väärtust. Kui HHGTG tahab miskile originaalsusele pretendeerida (plärazhanris on ta seda kahtlemata), siis jäägu ometi selleks! See võiks olla ta peamine väärtus tulevaste põlvede silmis ja just seda väärtust järjed lammutavad. Miski pubeka õhkamine, et "miks ta küll siinkohal pooleli jättis" ei muuda asja, selles raamatu võlu seisnekski. Aga mis teha, kunst nõuab ohvreid, raha paneb rattad käima ja kirjastajad tahavad järgi ... Ei viitsinud ka inglise keeles üle lugeda, mida võiks siin eelkõnelejate arvustuste põhjal teha - kaua sa ühe pläraga ikka aega raiskad!
Teksti loeti eesti keeles

Seda teost lugeda oli täitsa huvitav kogemus, pidevalt tuli raamat käest panna ja kõvasti naerda. Ideaalne võimalus lõõgastumiseks ja ennast ümbritsevast ära lõikamiseks. Absurdsusega võib ikka päris kaugele jõuda. Film iseenesest polegi nii hea kui raamat, aga üldiselt võib ka vaadata. Raamat ületab, minu arvates, filmi mitmekordselt.
Teksti loeti eesti keeles

Nonii... mida nüüd kommenteerida lisaks eelpool öeldule... Douglas Adams on vaieldamatult absurdiulme klassik ja parim esindaja, keda leida võime... Tema hindamine mingis 5-palliskaalas on aga ka täiesti absurdne ja tegelikult mõttetu... Sellest hoolimata, 5
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldivad Adamsi absurdsed lood. Paistab ju elu isegi aeg-ajalt mõnevõrra absurdne. Siis on hea lugeda, kui keegi selle kirja on pannud. Terve see viieosaline triloogia on hea selle poolest, et suhteliselt raske on ära arvata, kuidas peategelane supist välja pääseb, ehkki selles, et ta pääseb, võib olla kindel vähemalt esimese neljas jaos. Tõlkes lähevad mõned naljad kaduma, kasuks tuleks ka Briti tausta tundmine.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuidagi imelik on keskmisest nii palju madalamat hinnet anda. Aga ilmselt on viga pigem zanris kui raamatus. Üks geniaalne paik siiski on, minu mäletamist mööda tõlkest sõltumata (kunagi juhtus ingliskeelne variant pihku, aga ei viitsinud süveneda, sest olin juba eesti keeles lugeda jõudnud) - nimelt see, kus peategelane mõtleb? pomiseb? - vahet pole - :"Kollane." Kõik ülejäänu on kahjuks liiga laiatarbekaubalik ja asja pärisväärtus jääb varju. Kurb.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuk kugenud ainult eesti keeles. Mulle tundub nii, et ikka peaaegu kõik kes inglis keeles nii palju jagavad, et aru saada heast raamatust, räägivad et orginaal (kui originaal on inglis keeles)on parem. See on ju loogiline, et tõlkes läbeb palju kaduma, kuigi palju on teha tõlkijal jne...Raamat oli minu arvates suurepärane, kuigi ei saa seda võrrelda ta mõne teise parema raamatuga. Aeg ajalt läks asi kuidagi segaseks, aga seda kompenseerisid kõvad naljad. Kui juba tead, et kindlasti mõni kõva kild varsti tulemas siis kohe peab edasi lugema, see on juba lugemist väärt
Teksti loeti eesti keeles

Kui sul on vaja lihtsalt tuju tõsta siis on see suurepärane raamat selle saavutamiseks. Liigitage Adamsit kuidas tahate, liigitamatuks ta jääbki. Selleks, et Adamsi huumorit mõista peab ... ma ei oskagi seletada, suutma temaga samal lainepikkusel mõelda. Paljud inimesed on lihtsalt nii suured relistid, et nad ei suuda oma mõistust vabaks lasta. Nad loevad raamatu läbi ja siis viskavad nurka kui saasta ise seejuures öeldes, et täielik absurd. Ärge lugege siis selliseid asju! Free your mind! Elu ei koosne ainult reaalsusest. Lase oma mõtetel uidata ja tee seda koos Adamsiga. Kena õhtupoolik ja ilmselt ka suurem osa ööst on sisustatud. Asi on seda väärt!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Njah, kuigi to~lge ei ole ehk see, mis ingliskeelne algvariant, ei puudu tal siiski omad va"a"rtused ja sai naerdud mo~lema yle. Järgedega nii ei olnud, need olid nagu yhtlasemad. Ega jah, viit olen no~us vabalt andma, mulle huumor meeldib. Seda nii eesti- kui inglise keeles. Ja Adams seda pakub. Loos on ko~ige meeldivam just see probleemi puudumine. Kui kusagil nagu midagi sellist hakkakski tekkima, siis libiseb autor sellest haruldase kergusega yle ja keerab ko~ik naljaks. Ja see mulle meeldib. Vähemalt Adamsi puhul. Paroolidest nii palju, et kellele nelikymmend kaks, kellele robotid, aga meil koolis oli omal ajal see ko~ige meeldjäävam just kollane. Ja raamatu algus. See, kus Maa kiirteele ette jäi. Edasine oli asja lisa. Mis esialgu ju sugugi tarbetu pole. Noh, hiljem muutub tekst muidugi liigseks, aga esialgu sellist probleemi nagu veel pole.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Viimases presidendivalimiste eelses "Kahvlis" küsisid saatejuhid kandidaatidelt pealtnäha absurdseid küsimusi. Kiur Aarma tahtis Rüütlilt teada, et kui vastus on 42, siis mis on küsimus? Rüütel aga ei olnud nähtavasti kommenteeritavat teost lugenud ning nii ta poetaski: "Nelikümmend üks".

Mulle absurdihuumor istub täiesti. Sellega ei ole nii, et korra naerad ning siis unustad. Et MP "The Meaning Of Life" on mõeldud ühekordseks vaatamiseks? Pigem mitte. Ning - absurdihuumorit ei saa viljeleda mitte igaüks, ka selleks on annet vaja

Avaldan ka sügavat lugupidamist tõlkijale, kes on Adamsit suhteliselt hästi edasi andnud. Muideks, mina lugesid tõlke toda varianti, kuhu kirjastus oma käppasid korrektorite näol polnud veel külge ajanud. Trükiväljaandega on mitmeid erinevusi, olgu kas või pealkiri - "Galaktikas hääletaja käsiraamat". Ja Argo Vessmann, viimane lause on seal: "Me võtame kiire suutäie Restoranis Universumi Lõpus".

Teksti loeti eesti keeles

Miks peab igast raamatust väga sügavat mõtet otsima?
Inglise keeles on Adamsit tõesti mõttekam lugeda, mul ses mõttes vedas, et esimene osa sattus originaalis kätte.
Teksti loeti inglise keeles

Ega tegelt eestikeelsel versioonil ka suurt viga olnud. Vähemalt olid naljad veidi selgemini mõistetavad.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Veider, et ma polegi veel seda arvustanud. Üldiselt oli see ajuvabadus siiski suhteliselt normaalne, aga kui ma peaks veel mõne sellise veidruse jutti lugema siis ma enam küll viit ei paneks. Douglase huumori eristab Pratchetti huumorist esimese laksuga kohe ära.
Teksti loeti eesti keeles

Mida ma oskan öelda - klassika. Jättis mulle kustumatu mulje. Seda peab muidugi originaalkeeles lugema - muidu läheb palju kaduma.
Teksti loeti inglise keeles

Juhtus selle sarjaga siis selline lugu, et lugesin halvas järjekorras, nii et esimene osa sattus kätte eelviimasena(või viimasena, mõni aeg on möödas teiste lugemisest, nii et pole ise ka päris kindel). Eks seletatud on kenasti juba ja endal pole eriti midagi lisada. Kindlasti jäi nii mitmeski kohas midagi arusaamatuks, kuna sai loetud originaalkeeles, mis pole veel küllalt hea, et mõista kõiki tema peidetud sõnamänge. Aga meeldis, enamgi kui mõni teine osa.
Teksti loeti inglise keeles

Viimased aastad on olnud nii, et kui keegi hakkab mult kavala näoga küsima, mis on elu mõte, tõmbub mul käsi rusikasse. Naljadega on ju see häda, et ka kõige paremad neist väsitavad ära ja lõpuks hakkavad iseendale vastu töötama. Kuidas siis sellist raamatut, kust on pärit lõpmata palju tänaseks kulunud nalju, hinnata?

Esmalt mõtlesin, et virutan “nelja” - kes pole lugenud, võib lugeda küll, hea väike raamat. Teisalt mäletan selgesti, kuidas ma seda fidonetist allatõmmatud kujul eesti keeles esimest korda lugeda sain. Üsna varsti tuli see raamatuna ka välja ja ma oleksin peaaegu auto alla jäänud, sest tegin raamatu raamatupoes lahti ja ei suutnud pilku sealt enam tõsta, nii et Narva maanteel üks autojuht meeleheitlikult pidureid krigistama pidi. Olin vaimustuses, nagu mitu sõpragi. Raamatust sai nädalaga räbal, rääkisime sõpradega omavahel ainult pöidlaküüdimehe kildusid kasutades. Järelikult esmamõju põhjal peaks panema “viie”.

Et otsusele jõuda, mõtlesin raamatu nüüd uuesti läbi sirvida. Sirvimise asemel lugesin päris korralikult, mitmes kohas mugistasin mõttes naerda ja avastasin, et ma mäletan täiesti uskumatult suurt osa sealsetest naljadest. Kiirtee, vogonite luule, baabeli kala, hiired, ebatõenäolisuse mootor, Maa, Norra fjordid, Marvin. Peaaegu kõike. Järelikult ikka on kõva raamat.Ja tegelikult pole ju paha, et kogu selle jaburduse jaoks on laevamootori kujul olemas ka põhjendus, mida tihti ei ole isegi tõsises pulpulmes.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle jääb täiesti arusaamatuks selle raamatu fenomen. Ei olnud eriti naljakas, ei olnud eriti huvitav. Oli küll aimata, et autor ise nautis enda teksti ja kilde. On levinud arvamus, et vindi ülekeeramine ja seosetu jura kokkukirjutamine annab loole mingi müstilise lisandväärtuse või vaimukuse aura... paraku mitte minu jaoks. Kui roosad prillid eest võtta, siis ei saa mööda tõsisasjast, et see raamat pole tegelikult suurem asi.
Teksti loeti eesti keeles

Nonäed, ainult 40 aastat läkski, kuni ma kultusteose kätte sain. Võib-olla hoidsin seda ka hilisemaks, nagu lõunasöögist parimat pala lõpuks... Noh, et, kui isegi Musk ühe tsitaadi tähtsa koha peale kirjutab, siis peab raamatus ikka midagi olema.
Ning järjekordselt avastasin oma peakuju sobimatuse. Ei olnud seal suurt midagi.... alguses "Kollane." andis lootust, kuid edasi läks, nagu eelarvustajadki on öelnud killurebimiseks killurebimise pärast. Ja kõiksugu kunstkaamera objekte oli mägede viisi kokku kuhjatud, kuid nende vajalikkusest ma aru ei saanud. Vahel mulle tundus, et autor oli kirjutamise ajal pisut "Lucy in the Sky with Diamonds"...
Ja üsna lugemise alguses tulid selgelt silme ette "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud". Absurdi on sealgi kuhjaga..., kuid tundub parem. A' ju erinevalt mõnest eelarvustajast ma sattusin sobivas (õrnas) eas lugema Lemi, kuid mitte Adamsit. Ega mina süüdi ei ole, et Adams oma raamatu kirjutamisega tosin aastat hiljaks jäi ;)
Läbi ma teose lugesin ja üldiselt suundus hinne "kahe" kanti, kuid siis meenus koht, kus Zaphod žestidega juhitavat raadiot kuulas, ja sellise suurepärase ettenägelikkuse eest tuleb pall juurde.
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

See raamat on nagu Janus Poluektovitš -- eksisteerib kahes isikus. Esimene, 1964. aastal kirjutatud versioon räägib USA astronaudist, kes oma laeva (vist Gemini, aga võib-olla isegi Mercury) f***ing pidurdusmootori rikke tõttu on orbiidile jäänud ega saa enne alla, kui hapnik otsa saab. Teda üritatakse päästa mitmel viisil, mida ma siin kirjeldama ei hakka -- lugege ise.
Teine, 1969. aastal (ja pärast esimese raamatu järgi tehtud filmi) ilmunud versioon on üldjoontes sama, kuid ajas veidi edasi liikunud. Apollo Kuu-lennud on õnnelikult seljataga, üks viimastest kanderakettidest Saturn kasutatakse ära orbitaaljaama loomiseks, kus kolm meest terve aasta elavad ja töötavad. Noh, ja kui nad tagasi tulema hakkavad, siis muidugi ei käivitu f***ing pidurdusmootor. Laev pidurduks atmosfääri hõõrdumise abil niigi, kuid meestel saaks ammuu enne hapnik otsa. Jne.
Caidini teos on väga lähituleviku- (nüüd juba mineviku-) fantastika ja Eriti Raske Raua oma. Mulle meeldib... parim osa on minu jaoks astronaudiameti telgitaguste kirjeldus. Lugege, ja saate teada, kes või mis on ALFA. Või -- enamgi veel -- MASTIF.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Eelarvustajad on kõik öelnud. Urmas Muinasmaa: kas hinne ikka oli "viis kuubis"? Vôi hoopis "viis tesseraktis"?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ära tõesti ei tüüdanud, kuigi äkšenit tükk aega polnud. Neli pluss, kuid eelarvustajate "neljadele" vastukaaluks tuleb "viis".  Ka selle algupärase õnnetu lõpu eest. (Ühes võrgus olevas tekstis on mõlemad lõpud ära toodud ja ega neil suurt vahet polegi peale Poddy saatuse).
Teksti loeti eesti keeles

Geneetika mõttes on see kahtlemata kõva jutt, kuid ma soovitaksin seda lugeda ka kõigil aktiivsetel sallijatel. Eriti neil, kellel raha on tublisti rohkem kui mõistust.
Kuid ma tean, et mu soovitus nendeni niikuinii ei jõua.
Teksti loeti inglise keeles

Vat' nii tehaksegi kangelastegusid. Ei ole ei Matrossovit ega kummaski käes kuulipritsi hoidvat Schwarzeneggerit. On sihuke tavaline tüüp, kes üritab igas't jamadest nii palju kõrvale hoida kui saab. Aga, noh, kui kontorist lahkumisega pisut hiljaks jäädi, siis tuleb ikka koosolekule minna. Ja ... edasi lugege ise.
"The Long Watch", tõesti. Ainult paremini lahti kirjutatud ja suurusjärk süngem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuidas mul see lugu siiamaani arvustamata on? Kuid olgu, parem hilja kui...
Alustama aga pean sellest, et keegi võiks teha ja avaldada uurimuse teemal ""Väikeste" "Horisontide" osa ühe põlvkonna maailmavaate kujundamises". Vmt. Neis väikeseformaadilistes ajakirjades (1967-1971) oli see _miski_, mis ühes populaarteaduslikus ajakirjas peab olema, muuhulgas (kuid mitte ainult) maailmale lähenemine reaalteaduste seisukohalt.
Ja fantastikalood. "Must Pilv" oli neist esimene ja võimas. Loo sisu on varasemates arvustustes ära räägitud, kordama ma ei hakka. Idee on hea ja teostus on hea. Ma ei ole nõus nendega, kes Hoyle'i keelt puiseks ja igavaks peavad. Ta kirjutab nii, nagu kirjutas ka astronoomiaalaseid artikleid. Selgelt, lihtsalt, liialdusteta. (Clarke ka, näiteks). Ja minule on selline stiil palju vastuvõetavam õitsvast ja ilukirjanduslikust. Nagu kirjutab I. Grekova jutus "Värava taga":
"(Vovka) Kriitiku jaoks kõlavad luulena näiteks sellised read:
"Sisemiselt regulaarsete mõõtuvate hulkade jadade ühisosa on sisemiselt regulaarne; väliselt regulaarsete mõõtuvate hulkade kahanevate jadade ühisosa on väliselt regulaarne.""
Ja õigus ka, ütleks Agu Sihvka. Tuleb vaid sisu mõista.
"Musta Pilve" loen ikka aeg-ajalt üle...
Teksti loeti eesti keeles

Kuuekümnendatel aastatel avaldati Venemaal huumorikogumik "Fiziki šutjat" ja pisut hiljem selle järg "Fiziki prodolžajut šutit". Ma oma tookordses õrnas eas, olles esimese isu täis irvitanud, hakkasin teost tuttavate hulgas levitama. Ja avastasin (vist esmakordselt), et mõnedele inimestele ei läinud need naljad üldse peale. Mõningane statistiline analüüs näitas, et "mittepealeminemine" toimus nende hulgas, kes koolipõlves matemaatika ega füüsikaga eriti läbi ei saanud.
Võtsin avastuse oma edasises tegutsemises arvesse.
Nüüd satusin kõigepealt lugema Martin Jaanuse jutu "Kes kurat..." arvustust ning alles seejärel juttu ennast. Mille järel jõudsin arvamusele, et jutt kuulub rubriiki "Fiziki...".
Mõnus jutt on. On nalja nalja pärast. On irooniat praeguse võrgupandeemia teemal. On kurba tõdemust, et need, kes teevad, surevad vaikselt välja ning alles jäävad need, kes klikivad (või hõõruvad pöialdega või tõmbavad oma ajusse järjekordse jupi intelligentsisurrogaati -- vahet pole).
Pisut kohmakas on vormistus, ja korraks mõtlesin selle eest "nelja" panna. Kuid et vähemasti Baasis on tegu autori debüüdiga, anname pool palli avanssi. Ja ootame järgmisi lugusid. Ja et need täis-viie välja teeniksid, või muidu magnetiseeruvad kõik taasesituspead jäädavalt!
P.S. Ma nimelt kirjutasin jutu pealkirja komadeta. Sest kui selline lause põhjusega välja hõigatakse, kuidas saab siis aega olla komade rõhutamiseks?
 
Teksti loeti eesti keeles

Noh, kui loos vähemalt puänt on, siis on lugu ikka midagi väärt. Paljudes lugudes pole sedagi...
Teksti loeti inglise keeles

Igavesti mõnus iba, suurepärane keelekasutus a la Bornhöhe (või varasemgi). Veidi mõtlesin, kas panna "neli" või "viis", kuid naiivne esituslaad kergitas hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Kuid eks seda või võtta ka kui hoiatusjuttu sellest, mis juhtub, kui mõistet "vabadus" liigselt ja ühesuunaliselt võimendada... Märke näeme praegugi.
Teksti loeti eesti keeles

 Mulle meenus seda juttu lugedes Boris Kaburi "Kosmose rannavetes", kuigi need teosed tunduvad nii erinevatena kui vähegi saab olla. Ent minule paistab neis ühine joon: vene režiimi hammasrataste vahele jäänud autorid kirjutasid midagi "inimkonna helgest tulevikust", et uut hammasrataste vahele sattumist vältida.
Ja siin näen mina, et see mees, kes nende hammasrataste vahele tõsisemalt jäi (ehk laagrisse sattus), kirjutas vähem pugejaliku loo.
Ja sellepärast saab käesolev teos oma hinde. Kuigi temast saadud kirjandusliku elamuse järgi võiks sama palju anda.
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et kui tööliste ja talupoegade krahv oleks selle raamatu vähemalt kaheks, kui mitte kolmeks jaganud -- jõulise printsi ja dekadentliku printsessi Romeo-ja-Julia-lugu, ettevõtlike kommunistide tegutsemine revolutsiooni eksportimisel ja (või siiski parem mitte, vaadates, kuidas see välja kukkus) planeetidevahelise reisi kirjeldus -- oleksid osad saanud ehk kõrgema hinde kui tervik praegu saab.
Hüperboloid on suurusjärgu võrra parem. Kas või Zoja pärast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Aitäh, kaasarvustaja Raux, tähelepanu juhtimast! On tõesti muhe jutt, ja saksakeelsus on täiendav pluss. Inglise keeles ehk poleks nii lõbus olnud. Seal kõlavad igasugu nõmedused palju autoriteetsemalt kui teistes keeltes, vt. kas või keskmise poplaulu sõnu.
Teksti loeti saksa keeles

Nojah, kui jutt Baasis üles kerkib ja lausa "nelja" saab, siis võiks ju lugeda? Krt, ei võiks. Tegu on mingi viletsa point-and-shoot-arvutimängu kirjeldusega. Selle eest paneks "kahe", kuid nüüd tulevad tüsistused.
 
  Esiteks kirjeldatakse lähteolukorda, jutustades tegelastele (kes on olukorraga ammmuuuu põhjalikult tutvunud) seda lapsikult ümber. Midagi hullemat ei saa fantastikas olemas olla. Isegi Martõnovi kuulsa raamatu sissejuhatus pole nii kole. Palun, "ulmekirjanikud", lugege hakatuseks Strugatskite "Ponedelnikust" seda osa, kus Saška Privalov imemasinaga tulevikku sõidab. Lühidalt ja konkreetselt saate teada, kuidas ei tohi lähteolukorda tutvustada.  
 
Teiseks unustatakse see sissejuhatus imekähku ära. Suurest koloniseerimisprojektist pole haisugi, ainult mingi delirioosne Aleksei kargab ringi... Ei, tänan.  
 
P.S. Puänt? Missugune puänt?  
Teksti loeti eesti keeles

 Nonii, veidi enne Hea Doktori 70. sünnipäeva (ja tema 50 kirjanikuaasta täitumise puhul)  kutsus kodanik Greenberg kõik ulmekirjanikud vaibale ja ütles, et tuleb teha sünnipäevakingitus, ja et igaüks peaks Asimovi teoste või maailmade teemal ühe jutu kirjutama. Ja et siis tema, Martin H., paneb need kõik ühiste kaante vahele ja vaadaku lugeja, kuidas sellest supist sotti saab. Arvutasin just välja, et keskmiselt olen selle kogumiku lugudele andnud hinde 3,18. Mis tundus endalegi päris õiglane ;). Kuid tervik on osade summast pisut suurem ja saab seetõttu "nelja".  
Teksti loeti inglise keeles

Sõnade "Trantor", "Hari Seldon", "Asum" jne. kasutamine ei tee sellest jutust ulmet ega muuda seda loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Ma lugesin kõigepealt juttu ja siis Jüri Kallase arvustust. Mistõttu olen üpris kindel, et ükski lihtsurelik ei saa iial teada, keda või mida Harrison siin parodeerib.  Ja on tõesti säärane naerukiskuja jutt. Ühekordseks lugemiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Hal Clementi jutud mulle üldiselt meeldivad -- see on ehe teaduslik fantastika. Kuid selles loos ei paistnud autoril selget eesmärki olevat.
Nädalakese järele mõelnud, tõstan hinnet siiski palli võrra.
Teksti loeti inglise keeles

 Ei ole fantastika, ega isegi mitte ulme. Mõningane uba lühijutuna siiski on.
P.S. Kas teie oskate une pealt tähtede spektriklassid üles lugeda -- kuumemalt külmemale? Õige vastus on
O, B, A, F, G, K, M
Kui olete jutu läbi lugenud, siis võite uurima hakata, miks need on nii lihtsad meelde jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Sheckley: mida, lühem, seda parem. Mulle hirmsasti meeldivad praktiliselt kõik tema lühijutud. Ja ma ei ole veel leidnud ühtki tema romaani, mida suutnuksin lõpuni lugeda.
See lugu on seal vahepeal. Algab ja mõnda aega ka jätkub Sheckleyle omase lustaka ibaga, kuid siis märkab lugeja, et autor pole taibanud õigel ajal retrorakette käivitada... ja siis läheb pisut igavaks. 
Kuid ainult pisut, ja antud "neli" on mõningane karistus selle liigpikkuse eest. Võiks ka "viie" panna, kõlbab süüa küll.
Teksti loeti inglise keeles