Kasutajainfo

Hilary Tham

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Starship Troopers

(romaan aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1959; oktoober - november [pealkirjaga «Starship Soldier»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tähesõdalased»
Tartu «Elmatar» 2003 (Tempus fugit)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
12
4
2
0
Keskmine hinne
4.257
Arvustused (35)

Minu arust on tegu propagandistliku üllitisega, milles üsna hästi peegeldub külm sõda ja kommunismihüsteeria. Raamat kujutab ühe üsna tavalise noorsandi kujunemist patrioodist rünnakrühmlaseks ning teatud militaarset liiki väärtushinnangute kinnistumist temas. Aktsiooni (mida pealkirjast eeldada võiks) kui sellist on vähe, enamikku paarisajast leheküljest täidavad sõjaväeteenistuse "kõrgpunktide" kirjeldused (desertööri hukkamine jms.) ning peategelase sisemonoloog. Raamat ei paku erilist pinget, kuna Heinleini poolt propageeritavates populistlikes vaadetes ei ole tegelikult midagi uut, samuti pole mulle kunagi meeldinud utoopiad (sest seda see romaan varjatult on). Kahtlemata ei saa ükski autor mööda oma maailmavaate peegeldamisest oma teostes, kuid kirjanduslikult on tulemuslikum see, kui tema maailmapilt ei ole selgepiiriline ja lõplik.
Teksti loeti inglise keeles

Ulmelistis vaieldi selle romaani teemadel hääled kähedaks mning taoti näpud klaveril villi...

Aga see on ka loomulik, «Starship Troopers» on üldse RAHi kõige enam vaidlusi tekitanud teos. Üks naljakas asi veel: Heinlein ütles, et kirjutas romaane «Starship Troopers» ja «Stranger in a Strange Land» vaheldumisi. Kes neid mõlemaid lugenud on saab aru, mida autor mõtles, teistele niipalju, et raske on RAH-i loomingus leida tekste, mis üksteisele sedavõrd vastu räägiksid.

«Starship Troopers» oli RAH-i 13s noorsooulmekas ning seda keeldus kirjastus «Scribner» avaldamast. Heinleinil oli kirjastuse leping, et kirjutab neile iga aasta ühe noorsooulmeka oma valitud teemal. Ka kirjastusele tundus, et RAH on sedapuhku liiale läinud.

Ma olen ise oma olemuselt piisavalt ebasotsiaalne tegelane, aga mulle Heinleini tulevikunägemus meeldis. Ta oli oma perversuses täiuslik. Teades RAHi (tervislikel põhjustel) nurjunud militaarkarjäärist, ei imesta ma, et ta sihukese raamatu kirjutas.

Tasub lugeda juba kui militaarulme etaloni ning on ka üsna karge vaheldus üldiselt patsifistliku ulme taustal. See sõjaväele kõrges kaares vaatamine kipub ajuti ulmes üsna kohustuslik olema, seekord siis midagi teiselt poolt rindejoont. Ja kellele see militaarutoopia närvidele käib, see võib romaani lugeda ka kui palgaarmee ettenägemist... meenutage romaanis neid kohti, kus arutletakse sellest, et sõjatehnika on läinud sedavõrd kalliks ja professionaalseks, et suvaline võhik selle kallal toob rohkem kahju kui kasu...

Minu meelest on see romaan hästi välja peetud ning pole ta sugugi mingi lame propaganda.

PS: Targo Tennisbergi arvustuses mainitud Vietnami võrdlus pole päris korrektne. Vietnamis ei sõdinud vabatahtlikud ning kindlasti ei kutsu Heinleini romaan ülesse vägivallale ja metsikustele...

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Kui "Starnger in a Strange Land" oli omal ajal hipidele piibliks, siis "Starship Troopers" andis mõnedele kriitikute arvates alust syydistada Heinleini neofashismis. Kõige lõbusam on asja juures see, et Heinlein kirjutas neid raamatuid (vähemasti osaliselt) paralleelselt ;). Neile kellel on orgaaniline vastumeelsus ultraparempoolsuse ja/või militarismi suhtes, ma seda raamatut ehk tõesti ei soovitaks. Samas, poliitilist vasakpoolsust ei ole Heinlein kunagi põdenud. Minule ta igastahes meeldis. Yhtlasi yks Heinleini Hugodest.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Inimesed sõdurisinelis, st. skafandrites :-) Militarism. Ülistus sõduriseisusele. Utoopia. Tõepoolest: kuidas vältida otsustusmehanismide sattumist madala sotsiaalse vastutusega isikute ja nende gruppide kätte? RAH käib välja oma nägemuse. Ausalt öeldes pisut jubedavõitu. Vanad hiinlased panid "Sun Tsõ''sse" kirja mõttetera: "Häda rahvale, kelle sõjaväge hakatakse juhtima nagu riiki või riiki nagu sõjaväge".
Teksti loeti vene keeles

Raamat annab edasi üsna radikaalset suhtumist maailmaasjadesse. Heinleini pakub välja variandi, et riiki saavad juhtida ainult need, kes on teeninud rahvast. Teenistus iseenesest ei puukinud (erinevalt paljude arvamusest) olla sõjaväeline, kuid see oli enamustele kõige kättesaadavam. Teenistuse nimi oli nimelt Federal Service, mis koosnes küllalt paljudest osadest, näiteks Infantry, kuhu kuulus raamatu peategelane, Navy, R&D (Research and Development, kuhu suunati muide peategelase sõber Carl), jne. Federal Service tähendas sisuliselt seda, et persoon oli riigi omand ning temast pigistati välja maksimaalne. Kõik teadsid seda ja ainult tugevamad, targemad (ja ka neist ainult need kes VÄGA) tahtsid said valimisõiguse. Teisisõnu, valimisõigust ei antud igaühele, selle eest tuli maksta oma vere ja higiga. Kogu "Starship Troopers" üldiselt aga kirjeldas inimese kujunemist raskendatud tingimustes. Raamat ise oli küllalt sundimatult ning ilma erilise bravuurita kirjutatud (mis on küllalt ebatavaline Heinleini puhul) ning enamus peategalse ettvõtmisi oli küllalt motiveeritud. Muide, ühe asja eest peaks küll Heinleinile vastu kukalt andma (mitte selle raamatu pärast, vaid üldiselt) - nimelt pärast seda, kui ma olin järjest läbi lugenud 4 või 5 Heinleini raamatut hakkasin ma märkama, et ABSOLUUTSELT kõik Heinleini raamatu tegelased kasutavad täpselt sama sõnavara, samu lauseehitusi ning samu lemmikfraase. Kas vana seda tõesti ise ei märka, sest ajapikku hakkas see mulle närvidele käima. Võibolla olen ma lihtsalt pisut rikutud?
Teksti loeti inglise keeles

Süzhee oli raamatul küll olemas ja mingit mõtet üritati kah väljendada, kuid peab tunnistama, et mulle on see sõjaväelaste riigivalitsemise idee veidi vastumeelt. Teoses üks õppejõud väitis, et sõjaväes käinud inimestel on sisemine distsipliin. Vot see distsipliin teebki neist valijatena nukud: kes kõvemini käsib, selle poolt hääletatakse. Samuti käis närvidele see pidev jahumine sõdurite aukraadide teemadel. Mina isiklikult ei orienteeru Eesti sõjaväe aukraadideski, veel vähem suudan ma jälgida arutluskäiku stiilis "see mees ütles lahti kraadist X, et käia natuke koolis, et saada kraad Y,(kusjuures YX)". Ühesõnaga, kellele meeldis "Independence Day", sellele tõenäoliselt meeldib ka see raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Mmnjahh... Hea raamat oli - hankisin endale raamatu pärast filmi vaatamist (filmist olin sillas, kuid ei ole seni veel suutnud aru saada, miks), kuna tahtsin teada, mis siis TEGELIKULT toimus?
Tulemus oli oodatav - filmi ja raamatu sarnasus piirneb vaid mõnede nimede kokkulangemises (sh. ka teose enda nimi), mõningase ühiskondliku struktuuri ülesehituse printsiipide samasuses (filmis on seda isegi pisut edasi arendatud - nn. "poliitilise korrektsuse" suunas) ja pahadepahade putukate tsivilisatsiooni olemasulus. Igatahes mina ei kaeba - nii üks kui teine oli omas teostuses viit väärt. Mis aga puudutab Heineleini keskset ideed, mis läbis kogu seda raamatut, siis minule isiklikult hakkas silma idee sellest, et meie paljukiidetud arenenud demokraatliku maailma "humaansed" ideed on määratud (varem või hiljem) purunema vastu inimese loomust, kuna inimene ei oma iseenesest mingit abstraktset moraalitunnetust, kuna moraal on ühiskondlik alalhoiuinstinkt, mis vastandub üksikisiku omaga ja väike laps ei ole võimeline moraali reegleid mõistma(siinkohal tuli mulle miskipärast meelde "Kärbeste Jumal") ilma, et talle see üheselt ja võrdlemisi valusalt selgeks tehakse (näide koera kasvatamise peal) - demokraatlik ühiskond aga kippus alaealisi kurjategijaid isalikult noomima, et "oi oi - missa nüüd tegid!", kuna testsugune kohtlemine "traumeerivat noort ühiskonnakodanikku". Alaealiste kuritegevus (ja kuritegevus üldse) kasvas lihtsalt üle pea ja süsteem crashis... Teiseks oli nõue, et valimisõiguse saaks vaid isik, kes tunnetab kogu oma olemusega terviku (loe ühiskonna) vajaduste prioriteeti üksikisiku vajaduste üle ja oleks seega võimeline tegema otsuseid, mis lähtuvad eelkõige ühiskonna vajadustest... Selleks oligi vaja, et igaüks, kes tahtis saada valimisõigust, PIDI läbi tegema absoluutselt vabatahtlikku (võisid mistahes hetkel kogu kremplist välja astuda - kasvõi vahetult lahingu eel), kuid tohutult raske föderaalteenistuse ("Federal Service"). ... Olgu! .. Siin võib veel kaua jahuda, kuid üks on kindel - Lugege läbi- mõelge kaasa ja otsustage ise - Mina ei kahetse!
Teksti loeti inglise keeles

Kuuekümnendate aastate lõpus ning seitsmekümnendate alguses tulistasid, pommitasid, mürgitasid ja põletasid Ameerika Ühendriikide sõdurid Vietnamis surnuks üle miljoni inimese. Mulle millegipärast tundub, et nii mõnigi vabatahtlikult sõjaväkke läinud nooruke USA sõdalane sai inspiratsiooni ja patriotistliku tõuke just propagandistlikest tekstidest à la ``Starship Troopers``. Selle asjaolu pärast olen ma Heinleini peale võrdlemisi kuri. Iseenesest on raamat väga hästi kirjutatud, teostuslikult on kõik asjad omal kohal, kuid nagu mitme teise Heinleini teose puhul, lähevad ka siin minu ja tema vaated elule tugevasti lahku, antud juhul siis ühiskonnateaduste koha pealt. Arusaam, et range karistuste süsteem jms. väldib kuritegevust ning mõjub ühiskonnale hästi, on täielik bullshit, sellest loogikast lähtudes oleks mõnisada aastat tagasi, kui seavarguse eest surmanuhtlusega karistati, pidanud maailmas täiesti paradiislik elu olema. Ja - ma kuidagi ei saa panna head hinnet raamatule, milles kirjeldatud ideed pidevalt häirima kipuvad, olgu ta kuitahes hästi kirjutatud. Ok, mul ei ole midagi eksperimenteerimise mõttes igasuguste imelike asjade kirjapanemise vastu, kuid praegu tundub, et Heinlein on ise ihu ja hingega enda kirjeldatud maailmakorrale kaasa elamas, vastik. Ning peale selle veel miljon surnud vietnamlast - kolm miinus.

PS Jyrka kritiseerib eelpool seda minu võrdlust Vietnamiga, selle kohta nii palju, et Vietnamis sõdisid igasugused tegelased, nii vabatahtlikult kui ka mittevabatahtlikult. Aga see pole tegelikult oluline, Vietnam oli mul toodud suhteliselt suvalise näitena, ma üldse ei ütle, et RAH kuidagi otseselt sõja valla päästmise eest vastutas ;-) Oluline on see, et minu meelest on tegemist militaarsust ja autoritaarsust propageeriva tekstiga, ja sellised asjad mulle üldjuhul ei meeldi.

Teksti loeti inglise keeles

Kõik võtavad üsna pikalt sõna, seega igasugused vaated on esindatud. Mina paneksin oma käe alla Pronto kommentaarile ja täpsustuseks niipalju, et mitte lihtsalt riigi/rahva teenimine ei olnud RAH''il kodanikuks saamise eelduseks. Mõte seisnes selles, et kodanikuks võib saada inimene, kes tõestab, et seab ühiskonna huvid kõrgemale oma isiklikest huvidest. Sõjaväeteenistus oli lihtsalt üks käepärane viis sellise tõestuse saamiseks. Muidu oli lahe lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin raamatut palju aastaid tagasi vene keeles (ja imetlen inimesi, kes ajukahjustust saamata vene keelde tõlgitud ulmet loevad). Peale filmi vaatamist ostsin inglisekeelse, millele on muide juba filmitegelastega kaanepilt tekkinud.Selle raamatu arvustuste puhul torkab silma, et ei hinnata mitte teost kui sellist, vaid seal avaldatud ideesid. Mõnes mõttes aga ei ole ju jutustust sisuta, nii et teen samuti.Raamatut kirjanduslikust seisukohast hinnates annaksin talle "4". 1- RAH tegelased on igava jutuga ja surmtõsised; 2- palju ebahuvitavat juttu protseduurilistest sebimistest (auastmed, eeskirjad jne).Avaldatud ideede koha pealt väärib raamat kõrgeimat hinnet. Eriti meie selgrootul ja demokraatiat fetisheerival ajastul on karm sõduriloogika nagu sõõm värsket õhku. Pakutud skeem praktikas kahjuks vist ei tööta, sest kuigi eksiarvamuste vältimiseks arvajate arvu piirata on igati mõistlik mõte, ei ole sõjaväeline karjäär just parim valikukriteerium. Filmis oli seksuaalsust palju sümpaatsemalt ja vabamalt käsitletud, kui raamatus, kus tegemist oli sisuliselt mungakollektiiviga, viimased aga ei ole ka kunagi ega kusagil ühiskonna juhtimisega toime tulnud. Ja veel - kuidas saabki kirjeldatud hakklihamasinast rohkem kui paar protsenti kodanikke välja tulla, kui miski nende eelnevas elus neid selleks katsumuseks ette ei valmista? Arvatavasti ei olnud see RAH taotlus, ent suurim miinus minu jaoks on see, et kohati kipub (mõttetu) vägivald muutuma eesmärgiks omaette või universiaalseks rohuks kõigi hädade vastu.Kokkuvõttes aga üks huvitav vaatenurk ja kindlasti lugemist vääriv raamat.
Teksti loeti inglise ja vene keeles

  Lugesin raamatut päris tükk aega peale filmi nägemist. Vahe oli minujaoks suhteliselt vapustav, kuna filmist ei paistnud välja neid ideid, mida raamatus propageeriti. Näiteks paar neist, mis mulle rohkem silma jäid: elades ühiskonnas, peab inimene olema valmis ka ühiskonna eest seisma. Ning tahtes midagi saada, peab selle eest ka vaeva nägema.
  Samas, võrrelda Vietnami(Targo) ja Heinleini kirjeldatud ideid ja korda, tundub mulle isiklikult väga suure üldistamisena. Samamoodi nagu paljud kipuvad samastama inkvisitsiooni ja kristlust.
  Paaris kohas, kus igapäevast elu nagu liiga palju kirjeldati, kippus asi igavaks kätte minema. Muidu oli piisavalt lahe ja huvitav lugemine. Värskendav.
Teksti loeti inglise keeles

Kehva hinde yheks põhjuseks on see, et mul on kaasasyndinud vastumeelsus kõige militaarse suhtes. Kuigi tunnistan, et tegemist oli huvitava ning detailideni läbimõeldud utoopiayhiskonnaga, lugesin mitmeid hypermilitaarseid lehekylgi sellise tundega, nagu kriibiks keegi taustal kyyntega vastu klaasi. Et miks ma siis lugesin? Masohismist, ikka masohismist... Ja sellest, et film mulle meeldis. Filmi ja raamatu sõnumid läksid aga risti vastupidistes suundades. Kui filmis oli yheks peamiseks võluks kontrast koolilaste idealistlike ettekujutuste ning neid ees ootava rämedalt karmi tegelikkuse vahel, mis minu kui vaataja jaoks kummutas kõik need alguskaadrite eluvõõrad idealismipuhangud - vyrtsi andsid asjale ka need vahepealsed reklaamiklipid, mis, kui ma neist õieti aru sain, olidki kerge paroodiamaitsega tehtud, siis raamatus ei olnud sellisest kainusele kutsuvast sõnumist kyll midagi alles. Pyhendunud sõdur, kes naudib kogu seda sõjaväekorrasaasta, on midagi eriti perversset ning ylim macholik sõprus kaprali ja käsualuse vahel läheb sinna Tom of Finlandi erialasse, kuigi seda pyytakse serveerida nagu mingit erilist kodanikuteadlikkust. Eriti ere oli sõjardite tundeelustseen isa ja poja kohtumisest... (irw) haiged vennad.Ypris totter on mõte, et sõdur, kes on õppinud ideaalselt alluma, kes teeb poriaugus mingi vana ajupestud sõjardi käsu peale "pysti-pikalit" nagu miilenki, saab seeläbi "puhastatud" ja on võimeline teadlikult ja iseseisvat mõtlemist ilmutades valima. Põhjendusi raamatus ju oli, aga mitte veenvaid. Sellisest drillist läbikäinud vend teeb täpselt nii, nagu kapral käsib ja karjub "yes, sir!" kui öeldakse, et nyyd - esimene rood, vas-ta! Ei ole kuigi tõenäoline, et sõjamees, kes iga päev õpib laitmatut allumist, suudab end eraelus õpitust nii täielikult ymber lylitada. Ebaveenev on ka ette kujutada, et kapral annab talle käsu: "Iseseisvat mõtlemist, al-ga!" Lahe kodanik tuleb sellisest jobust kyll.Pealegi oli see kõik suhteliselt igav. Noore soldati mõtisklused noore soldati mõtisklusteks, aga mingit tõhusamat aktsiooni peaks ju ometi lugejale pakkuma, eksole? Yhesõnaga - yhiskonnasysteem oli kobe oma detailses väljatöötatuses - programmeerijatele ja matikutele hää lahe kodulugemine, sest on natuke vähem igav kui vastavaainelised õpikud. (Ja kuna mina nende distsipliinidega suht vähe tegelen, jätan endale vabaduse selle raamat kohta öelda - "öök!") Neile, kes militarismi suhtes allergilised, ei soovita yllitist aga yldse.
Teksti loeti inglise keeles

Kõik tähelepanuvääriv on juba eelnevate arvustajate poolt öeldud. See on raamat, mis kas meeldib või ei meeldi --- mulle juhtumisi meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Ajalugu on näidanud, et on kaht tüüpi inimesi - need, kes arvavad, et on kaht tüüpi inimesi ja need, kes nii ei arva.Antud raamat on saanud põhiliselt kaht tüüpi hindeid ja kommentaare - väga häid ja väga halbu. Miks ? Aga vaadake, see raamat on ka eriline. Antud teos on tegelikult olenemata tema nimest ja sisust sügavalt patsifistlik, kuna näitab tegelikult sõja mõttetust. Idee on aga ülima põhjalikkusega ära varjatud.Võibolla on minu arvamuse taga ka see, et olen ise patsifist ja loen igast teosest välja seda, mida tahan. Aga mul, teate, on sellest sügavalt ükskõik. Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei fänna militaarsust - igav! - aga mulle meeldis. Meeldisid need mitmed ideed, mida mina selles raamatus nägin. Ja millest eespool on juba kirjutatud - eriti Rolandiga olen nõus.

Ja nagu ikka, ei ole mõtet rääkida mingist seosest selle raamatu ja filmi vahel. Mida nad küll selles filmis näevad?

Teksti loeti inglise keeles

Autori ideed mind ei kirgasta, aga vihale kah ei aja. Karmide karistuste osas olen täielikult nõus Targo Tennisbergiga, muu häirib vähem. Tõepoolest, isikud, kes sellisest põrgust läbi peaksid käima, ikka ainult kõrgete palkade pärast Riigikokku ei roniks... Sõjaväeteenistuse kirjeldus on võrdlemisi igav, pärast läheb huvitavaks. Siiski jääb küsimus, et kui sõdurid tsiviliste selliseks rämpsuks peavad, miks nad nende kaitsmiseks üldse sõdivad? Autor peaks maailmavaatelt olema nagu macho, ent samas jääb tast kohati mulje kui kibestunud penskarist, kes ajalehe kirjanurgas surmanuhtluse taastamist nõuab... Tuimavõitu, ent militaarulme vist üldiselt ongi selline. Paistab olevat Cardi "Enderi mängu" eeskuju. Card meeldis mulle küll rohkem...
Teksti loeti eesti keeles

Pika aja peale hakkas närvidele käima see auastmete teema ja sitikate sõda oleks võinud rohkem kirjeldada. Kokkuvõttes aga päris hea teos. Ps. Heinleinil on päris omapärane arusaam moraalist. Sammuti üritab ta näidata, et demokraatia kui selline ammendab ennast ikkagi mingil hetkel (sotsiaalse vastutuse teema).
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et teid tegelikult ei huvita see, mida ma arvan romaanist näkku kargavast poliitilisest agendast. Ega Baas ei olegi poliitikafoorum.

Üritaks siis arvata midagi romaanist endast. Üldmulje on selline, et Heinlein oleks võinud oma ideid natuke krehvtisemas kastmes serveerida. See oleks pehmendanud muljet "Starship Troopersist" kui parteijuhi eluliste näidetega vürtsitatud kõnest partei kongressil. Aga just selline kippus olema valdav mulje mis mulle asjast jäi. Oleks muidugi veel hullem, kui autoril üldse ei oleks mingit seisukohta ega maailmavaadet, aga mis liiast see liiast. Ühesõnaga - oleks oodanud natuke vähem propagandat ja natuke rohkem kirjandust.

Nii palju kui seda kirjandust propaganda vahele pikitud oli, oli see tegelikult päris hea ladus ajaviitelugemine. Ei saa öelda et actionit oleks sõjaromaani kohta liiga vähe olnud. Sõjaväeline auastmestik mind segadusse ei ajanud, ja muide tundusid nii auastmed (vähemalt majorini) kui ka väeosade struktuur klappivat üsna täpselt Eesti Kaitseväes kehtivaga (ehk on see tõlkija teene).

Paar ebakohta torkas ka siiski silma. Kõik reamehest kõrgema aukraadiga tegelased tundusid olevat justkui kloonitud ideaalsed sõjaväelased, mitte päris inimesed. Selle aja, mis neil lahingukangelastegude sooritamisest üle jäi, kulutasid nad alluvate suhtes kõrvalekaldumatu välise karmuse maski all tegelikult hoopis nende eest hoolitsemisele ja suurele muretsemisele nende pärast. Üksteisest sai ohvitsere eristada ainult nime ja aukraadi järgi, aga suurte inimkaotuste tõttu kippus neid nii kiiresti peale tulema et raske oli arvet pidada.

Ja kõik, mis oli seotud peategelase isa astumisega sõjaväkke, oli sulaselge absurd! Selline mees lihtsalt ei käituks niimoodi.

Kokkuvõttes panen kõige selle irisemise peale siiski nelja ära. Nagu juba öeldud - hea ladus ajaviitelugemine.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin aastaid tagasi vene keeles. Mitte mõhkugi ei jäänud meelde. Lugesin aasta eest eesti keeles. Väga hägused mälestused. Vaatasin täna filmi yle (vast ehk kolmandat korda või nii). Tuli meelde.

Heinleini vaated võivad meeldida või mitte, selles pole yldse asi. Paljugi mis, mulle ei meeldi mõned Ellisoni või Tolkieni vaated ka. Kysimus on hoopis selles, kas tekstimeister teeb oma tööd hästi. Ja tõesõna, oma tööd RAH mõistis.

Hoolimata kõigist (loendamatutest) erinevustest ja absurdsest, teise ilmasõja aegseid filme meenutavast visuaalist, on film tegelikult raamatu loomulik koostisosa. DVD-d võiks olla raamatu sisse kleebitud. Sest filmiga võrreldes tulevad nii sarnasused kui erisused eriti selgelt silme ette.

Mul on kuratlikult kahju, et Nõukogude Liidul ei olnud nii häid ja siiralt andunud propagandiste. Ausalt. Muidugi, propaganda on filmis märksa räigem, kuid see on olemas ka raamatus - ja ei torka seal nii selgelt silma ainult sellepärast, et raamat on kirjutatud palju paremini. Ehkki, muidugi, nõukogude inimesele, kes on harjunud selliste asjade suhtes skeptiline olema, on näiteks isa ja poja yhekssaamine taruorganismi raames pehmelt öeldes koomiline. Aga tänapäeva noortele ei ole, nad on lihtsalt sillas. Ja ameeriklased ammugi.

Ilukirjanduslike väärtuste poolest paneks kolme. Paatose poolest yhe (ilane nagu pyha Augustinus). Aga haruldase näite eest, kuidas tark mees propagandat teeb, nii et aastakymneid noortele hinge läheb, panen nelja. Viis oleks siis, kui mulle ka läheks. Nii hea ta kahjuks siiski pole.

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Njah...mida öelda? Selline loetav raamat, paaris kohas isegi nati huvitav, kuid mitte midagi erilist! Ma arvasin algul, et selle järgi on üks film vöndatud, mida kunagi nägin, kuid seda edasi lugedes sain aru, et film pole selle järgi tehtud(kuigi võis sellest inspiratsiooni saada...). Raamat oli kaasakiskuvalt kirjutatud(vastandina hiljuti loetud "Gilgamešile", kuid mida ikka tahta vanast kangalseeposest), nii et sai läbi loetud. Kuid peamiseks pointiks oli vist näidata, kuda yks poisu tõuseb karjääriredelil aina kõrgemale, kuni lõpuks ohvitserini välja. Eks sai talle kaasa elatud küll nati, kuid viite ei saa. Neli. (Muide, praegu loen Remarki "Tagasiteed", mis ka ju sõjaväega seotud-nati imelik on pärast "Tähesõdalasi" seda lugeda :P).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat meeldis palju rohkem kui film. 5-t ei pane selle pärast, et osa ideoloogiat ei meeldi (olgu see siis ideoloogia või ideoloogia paroodia). Väga meeldis jutustamislaad ja peategelase maailma sisseelamine.
Teksti loeti eesti keeles

Siin tausta on igaüks kenasti avanud ja see mulle meeldis ka. Aga mitte ei meeldinud üks järjekordne raamat erakordselt jobu peategelasega, kes ei tea, mida ta tahab ja ei hakkagi teadma. Nojah, mitte et meist igaüks täpselt teaks, kes ta on ja kuhu läheb, aga... selline hall kuju ei äratanud mingit huvi, olgu tal siis paunas kasvõi marssalikepike...
Teksti loeti inglise keeles

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi olen ma näinud umbes kolm korda, raamatud lugenud aga ainult ühe. Tegelikult olen ma nõus väitega, et film on raamatu loomulik koostisosa. Film on otsekohesem ja sõnum märksa lihtsamini mõistetav, raamatu puhul jääb lugejal suurem võimalus loetut omamoodi tõlgendada. Oleks ju üsna naiivne arvata, et Heinlein kõik oma maailmavaated nii must ja valgelt esitas. Mina hindan seda teost igatahes viiega.
Teksti loeti eesti keeles

Loetav ta ju oli, aga see ideoloogia hakkas tugevalt vastu. Eriti siis, kui hakati põhjendama, et inimkond peabki vallutama uusi planeete ja hävitama teisi tsivilisatsioone, muidu ta mandub. Või see, et üks väike aatompomm võiks inimkonna geenivaramut parandada. Rääkimata demokraatia materdamisest.
Teksti loeti eesti keeles

Ah, ei olnud seal mingit keskaegselt karmi karistuspoliitikat, millest eespool räägitakse. Mingi leebe avalik ihunuhtlus ja kõik. Keskaegselt karm karistuspoliitika tähendab seda, et varguse eest lüüakse käsi maha või torgatakse silmad välja.

Autor üritab hulgal lehekülgedel näidata, kui universaalselt teadlik on üks MJ leitnat pärast kõigi koolide läbimist, orienteerudes nii ajaloos kui ksenobioloogias kui suures hulgas teistes distsipliinides. Aga ega ikka üle oma varju ei hüppa - kõik, mida kodanik kirjutab geneetika või 1917. aasta sündmuste kohta Venemaal, on hullu hobuse unenägu. Mis muudab kogu asja natuke naljakaks.

Teiseks muidugi oli see papakesega kohtumine seebiselt imal või imalalt seebine ning mis kõige olulisem, tegelikult polnud seda üldse millekski vaja.

Ma muide ootasin, et sitikad on ilma iseseisva mõtlemise võimeta ning nende Mõtlejad tegelikult sümbioosis vangistatud inimestega, kes on otsustanud maailma vallutamisele kaastööd tegema hakata - aga nii ambivalentne lahendus muidugi selle romaani põhiideega ei sobinud.

Teksti loeti eesti keeles
x
Zurgutt
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Vilets jutt. Umbes nagu oleks põhikoolilaps Bobiverse'st vaimustusse sattunud, mõelnud välja termini "mõrvarobot" ja siis üritanud midagi kokku kirjutada.
Pigem võiks pealkiri olla "Igav vingurobot".  Pendeldab seriaale vahtivast asotsiaalsest sohvakartulist aegajalt "must help the people" heroiliseks aga ainult korraks. Mingit sügavust ega detaile pole. "vaatasin seriaale". "kõndisin mööda koridori ja häkkisin kaameraid" jne.
Teine osa on sama, rohkem lugeda ei viitsi.
Teksti loeti inglise keeles

Tundmatu jõud laseb kuu rusudeks ning selle tükid langevad maa poole. Kahe aasta pärast muudab boliidisadu kogu maapinna heledalt hõõguvaks põrguks. See jätkub ca 5000 aastat.

Inimkond üritab tekitada kosmilist Noa laeva lähetades palju pisikesi elumooduleid ISS (International Space Station) juurde.

Minu jaoks oli tegu ebausutava juraga mitmel tasandil. Esiteks, ehitada see Noa laev maalähedasele orbiidile langevate kivide keskele tundub umbjabur, arvestades, et Mars ja kõrgemad orbiidid olid täiesti kättesaadavad. Ja siis hakkab veel mingi poliitiline jama viimasel hetkel sinna põgenenud PTS all kannatava endise USA presidendiga, võimuvõitlus..

Ja enamus kirjeldatud orbitaalmehaanikast tundus füüsikaliselt võimatu või siis lihtsalt väga rumal valik.

Kokkuvõte: Facebook ja Twitter kosmoses.

Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin autoga sõites juhuslikult alla tõmmatud audioraamatut.Tunne on selline nagu oleks kaks tundi vähehaaval kareda köiega poodud. Nii protsess kui tulemus on ebameeldiv. Teoreetiliselt saan aru, et kellegile võib puht intellektuaalset mõnu valmistada viis kuidas ühte juttu on kokku pandud nii palju mõttetut, seosetut, tühist, igav-ebameeldivat ja inimlik-eemaltetõukavat aga mina see ei ole.Sisuliselt siis jutustatakse, kuidas üks ukselt uksele müügiagent ühel hommikul ärgates avastab, et tema keha on muutunud hiiglasliku kõnevõimetu keldrikakandi omaks, muudatus mille põhjusele osalised sekunditki ei mõtle. Perekond ei püüagi temaga suhelda ja hoiab teda oma toas mingil määral elus.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin seda audioraamatuna, üsna depressiivses meeleolus mööda pimedat ja märga eestimaad sõites. Väga soodus miljöö, katus hakkas kah korralikult sõitma.See raamat on samasugune unenäoline nagu Dick ikka, aga tundub pisut vähem viimistletud. Püsse mis kuni lõpuni ei paugata on rohkem kui teisi.Sellegipoolest, mulle meeldis. Depressiivne värk. Kõva kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani idee oli vahva ja õlleteemaline, Finn Mac`i haual podisev suur tõrs kust iga 700 aasta takka head tumedat märjukest saab jne.Samas lõpp vajub järsku ära, mitmed paljutõotavad lahtised otsad pannakse jõumeetodil kiirelt kinni ja lahendatakse kogu situatsioon. Nagu oleks leheküljearv täis saanud. Selline sorgus sabaga neli.
Teksti loeti inglise keeles

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda kannatas. Läbimõeldus avaldus ainult eraldi osade siseselt, eri osad üldse kokku ei klapi. Oleks see serveeritud kui seosteta jutukogu:1. Surnud ja Tuletõrjujad
2. Väike Nõid
3. Pimedusejüngrite ohver
4. Seiklused Ruumis ja selle ümber.siis oleks asjal rohkem jumet. See kooli osa oli muidugi täiega metsapoole. Köite enda üle ei virise, kaas on sümpaatne ja sisu kannatas ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, vähese mahuga anti mõtetele paljuruumi ja piisavalt vihjeid, et jääks tunne nagu pikast romaanist.Tegevuse mastaap on tohutu, võiks öelda, et suurem enam ei saagi olla.Tegelikult ongi tegu rohkem ühe inimese ümber kujundatud vihjete kogumiga,tegevuse areng kui selline on minu meelest olematu.

Kuna 5 pallile vajalikke eskeipismiomadusipikkuse pärast välja ei anna, siis 4.

Teksti loeti eesti keeles

Müstika ja actioni pool oli igati hea ja usutav,mõttetult üle pingutatud olid aga seebikastiilisinimsuhted. Sissejuhatus ja lõppsõna oleks võinudka olemata olla, muust raamatust ei olnud tunda,et tüüp oleks läbielatut nii väga põdenud. Pärispalju vahvaid ideid (originaalsuse kohta ei tea öelda) - suureks illusiooniloomaks kokku kargavad pisikesed kuradikesed jne, ümber nõiakivi maasisse kõndimine.Vastuolusid oli muidugi ka, neid on juba ülalpoolloetletud. Aga lugedes halb ei hakanud, tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Veider, minu jaoks oli see lugu just usutav. Japakkus palju naljakaid nüansse. Nagu näiteksmadalaima klassi tüüp, kes VARASTAS (absurdne kontseptsioon selle maailma elanikele - niigi on raske piisavalt tarbida ja siis tüüp läheb veel vargile??) muuseumist pildi, et oma tüdrukule meeldida. Politseil kulus mitu tundi, et seda tüübi 40 toalisest korterist leida..

Peategelane on abielus kõrgemast klassis pärittüdrukuga, kes ei ole aga sellise külluse ja tarbimiskohustusega harjunud. Ja siis saadetakse veel prügi vastuvõtupunktist teade, et tema golfipüksid ja särk ei olnud piisavalt kulunud.. see on viimane piisk!Masenduses tüüp läheb kõrtsi ja laseb sealolijatel endale välja teha (see on temast väga suuremeelne!) Ja siis nokastanud peaga koju saabudes tuleb tal idee :)

Teksti loeti inglise keeles

Kosmoselaev on naasnud Marsilt ja toonud Maalemõned marslased. Marslased on inetud ja naeruväärsed, lestjalgade ja rippuvate kõrvadega, kohmakad, tobedad..

Peategelane arvab loo lõpus, et marslased unustatakse varsti ja nad ei muuda igapäevases elus midagi. Aga tal pole õigus! Puänt on asjalik.

Teksti loeti inglise keeles

Visionääri elutöö on olnud kosmoselaevade ehitamine ja neil valgusest aeglasematel laevadel kolonistideväljasaatmine. Ja siis leiutab mingi nolk valgusest kiirema transpordi..

Vana mehe pettumust ja kibestumust pole vist raske ette kujutada?

Teksti loeti inglise keeles

Ulmega ei midagi ühist - lugu elukutselisestvõrgutajast ja sellest, kui hirmsad võivad olla tagajärjed, kui lähedased inimesed salatsevad..
Teksti loeti inglise keeles

Ei ole jah ulme - samas on hea lugu.Minul tekkis kaastunne nende metsast välja karanudtõsiusklike kristlaste vastu.. maailm ümberringihõiskab loeb reklaame, tormab massidena ühest poestteise, aga nemad põevad nurgas mingit ammusurnud tüüpi taga..
Teksti loeti inglise keeles

Naine (mees) andmepanka salvestada ja asi vask - suhtled virtuaalreaalsuse abil, millal tahad, kui ei taha, lülitad välja. Paradiis!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt vanast teadlasest, keda üks rikkur petabtuumaelektrijaama ehitama. Hiljem selgub, et tuumajaamon lihtsalt pomm, vahend maailma ähvardamiseks. Vana teadlane on küll suremas, aga otsustab maniaki omakorda haneks tõmmata..

Tegelased: paks doktor, haige teadlane, imekaunis naine, võimuhull rikkur. Üsna igav.

Teksti loeti inglise keeles

Mingi aeg tagasi on Maale jõudnud tulnukad - õigemini küll figureerivad vaid nende "projektsioonid", mitte füüsilised kehad.Tulnukad on maalastesse suhtunud ülimalt altruistlikult,andnud neile palju teadmisi, õpetanud ehitama paremaid kosmoselaevu ja relvi..

Jutt algab, kui üks tulnukas kogemata jahimehele kahju teeb. Mees on õnnega koos, kuna sellisel puhul on alati külluslikku hüvitust oodata. Edasi selgub, et tulnukas tahaks koos mehega jahile minna. Tulnukas ei väsi kordamast, et tema rassi ja inimeste vahel on ikka NII palju ühist.

Rohkem ei saa sisust rääkida - jutt on ainult 3 lehekülge ja puänt on väga tähtis :)

Teksti loeti inglise keeles

Kes on näinud filmi "Dark City" (soovitan!),siis vähemalt algust lugedes tekib tunne, et see raamat ongi filmi aluseks.Lõpplahendus on küll erinev, aga seda üllatavam! Väga hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles

Iiigav.

Suur võitlus kahe vaimse superrassi vahel, kes siis inimesi ja igal teisel planeedil elavaid muid rasse mängukannidena kasutavad. Lens on "heade" poolt inimestele antud telepaatia-käevõru-universaaltõlk. Ja põhiline sebimine ei ole kogu selle taustaga üldse seotud, vaid on "lensmanide" võitlusest narkosmugeldajate organisatsiooni vastu. Rohkesti kasutatakse käigupealt leiutatud supertehnikat ja muid deus-ex-machina lahendusi. Ei puudu ka kangelanna..

Ostsin raamatu, kuna alternatiiviks oli 6 tundi norra-eesti sõnaraamatut lugeda. Oleks võinud ostmata jätta..

Teksti loeti inglise keeles