Kasutajainfo

Hilary Tham

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Starship Troopers

(romaan aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1959; oktoober - november [pealkirjaga «Starship Soldier»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tähesõdalased»
Tartu «Elmatar» 2003 (Tempus fugit)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
12
4
2
0
Keskmine hinne
4.257
Arvustused (35)

Minu arust on tegu propagandistliku üllitisega, milles üsna hästi peegeldub külm sõda ja kommunismihüsteeria. Raamat kujutab ühe üsna tavalise noorsandi kujunemist patrioodist rünnakrühmlaseks ning teatud militaarset liiki väärtushinnangute kinnistumist temas. Aktsiooni (mida pealkirjast eeldada võiks) kui sellist on vähe, enamikku paarisajast leheküljest täidavad sõjaväeteenistuse "kõrgpunktide" kirjeldused (desertööri hukkamine jms.) ning peategelase sisemonoloog. Raamat ei paku erilist pinget, kuna Heinleini poolt propageeritavates populistlikes vaadetes ei ole tegelikult midagi uut, samuti pole mulle kunagi meeldinud utoopiad (sest seda see romaan varjatult on). Kahtlemata ei saa ükski autor mööda oma maailmavaate peegeldamisest oma teostes, kuid kirjanduslikult on tulemuslikum see, kui tema maailmapilt ei ole selgepiiriline ja lõplik.
Teksti loeti inglise keeles

Ulmelistis vaieldi selle romaani teemadel hääled kähedaks mning taoti näpud klaveril villi...

Aga see on ka loomulik, «Starship Troopers» on üldse RAHi kõige enam vaidlusi tekitanud teos. Üks naljakas asi veel: Heinlein ütles, et kirjutas romaane «Starship Troopers» ja «Stranger in a Strange Land» vaheldumisi. Kes neid mõlemaid lugenud on saab aru, mida autor mõtles, teistele niipalju, et raske on RAH-i loomingus leida tekste, mis üksteisele sedavõrd vastu räägiksid.

«Starship Troopers» oli RAH-i 13s noorsooulmekas ning seda keeldus kirjastus «Scribner» avaldamast. Heinleinil oli kirjastuse leping, et kirjutab neile iga aasta ühe noorsooulmeka oma valitud teemal. Ka kirjastusele tundus, et RAH on sedapuhku liiale läinud.

Ma olen ise oma olemuselt piisavalt ebasotsiaalne tegelane, aga mulle Heinleini tulevikunägemus meeldis. Ta oli oma perversuses täiuslik. Teades RAHi (tervislikel põhjustel) nurjunud militaarkarjäärist, ei imesta ma, et ta sihukese raamatu kirjutas.

Tasub lugeda juba kui militaarulme etaloni ning on ka üsna karge vaheldus üldiselt patsifistliku ulme taustal. See sõjaväele kõrges kaares vaatamine kipub ajuti ulmes üsna kohustuslik olema, seekord siis midagi teiselt poolt rindejoont. Ja kellele see militaarutoopia närvidele käib, see võib romaani lugeda ka kui palgaarmee ettenägemist... meenutage romaanis neid kohti, kus arutletakse sellest, et sõjatehnika on läinud sedavõrd kalliks ja professionaalseks, et suvaline võhik selle kallal toob rohkem kahju kui kasu...

Minu meelest on see romaan hästi välja peetud ning pole ta sugugi mingi lame propaganda.

PS: Targo Tennisbergi arvustuses mainitud Vietnami võrdlus pole päris korrektne. Vietnamis ei sõdinud vabatahtlikud ning kindlasti ei kutsu Heinleini romaan ülesse vägivallale ja metsikustele...

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Kui "Starnger in a Strange Land" oli omal ajal hipidele piibliks, siis "Starship Troopers" andis mõnedele kriitikute arvates alust syydistada Heinleini neofashismis. Kõige lõbusam on asja juures see, et Heinlein kirjutas neid raamatuid (vähemasti osaliselt) paralleelselt ;). Neile kellel on orgaaniline vastumeelsus ultraparempoolsuse ja/või militarismi suhtes, ma seda raamatut ehk tõesti ei soovitaks. Samas, poliitilist vasakpoolsust ei ole Heinlein kunagi põdenud. Minule ta igastahes meeldis. Yhtlasi yks Heinleini Hugodest.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Inimesed sõdurisinelis, st. skafandrites :-) Militarism. Ülistus sõduriseisusele. Utoopia. Tõepoolest: kuidas vältida otsustusmehanismide sattumist madala sotsiaalse vastutusega isikute ja nende gruppide kätte? RAH käib välja oma nägemuse. Ausalt öeldes pisut jubedavõitu. Vanad hiinlased panid "Sun Tsõ''sse" kirja mõttetera: "Häda rahvale, kelle sõjaväge hakatakse juhtima nagu riiki või riiki nagu sõjaväge".
Teksti loeti vene keeles

Raamat annab edasi üsna radikaalset suhtumist maailmaasjadesse. Heinleini pakub välja variandi, et riiki saavad juhtida ainult need, kes on teeninud rahvast. Teenistus iseenesest ei puukinud (erinevalt paljude arvamusest) olla sõjaväeline, kuid see oli enamustele kõige kättesaadavam. Teenistuse nimi oli nimelt Federal Service, mis koosnes küllalt paljudest osadest, näiteks Infantry, kuhu kuulus raamatu peategelane, Navy, R&D (Research and Development, kuhu suunati muide peategelase sõber Carl), jne. Federal Service tähendas sisuliselt seda, et persoon oli riigi omand ning temast pigistati välja maksimaalne. Kõik teadsid seda ja ainult tugevamad, targemad (ja ka neist ainult need kes VÄGA) tahtsid said valimisõiguse. Teisisõnu, valimisõigust ei antud igaühele, selle eest tuli maksta oma vere ja higiga. Kogu "Starship Troopers" üldiselt aga kirjeldas inimese kujunemist raskendatud tingimustes. Raamat ise oli küllalt sundimatult ning ilma erilise bravuurita kirjutatud (mis on küllalt ebatavaline Heinleini puhul) ning enamus peategalse ettvõtmisi oli küllalt motiveeritud. Muide, ühe asja eest peaks küll Heinleinile vastu kukalt andma (mitte selle raamatu pärast, vaid üldiselt) - nimelt pärast seda, kui ma olin järjest läbi lugenud 4 või 5 Heinleini raamatut hakkasin ma märkama, et ABSOLUUTSELT kõik Heinleini raamatu tegelased kasutavad täpselt sama sõnavara, samu lauseehitusi ning samu lemmikfraase. Kas vana seda tõesti ise ei märka, sest ajapikku hakkas see mulle närvidele käima. Võibolla olen ma lihtsalt pisut rikutud?
Teksti loeti inglise keeles

Süzhee oli raamatul küll olemas ja mingit mõtet üritati kah väljendada, kuid peab tunnistama, et mulle on see sõjaväelaste riigivalitsemise idee veidi vastumeelt. Teoses üks õppejõud väitis, et sõjaväes käinud inimestel on sisemine distsipliin. Vot see distsipliin teebki neist valijatena nukud: kes kõvemini käsib, selle poolt hääletatakse. Samuti käis närvidele see pidev jahumine sõdurite aukraadide teemadel. Mina isiklikult ei orienteeru Eesti sõjaväe aukraadideski, veel vähem suudan ma jälgida arutluskäiku stiilis "see mees ütles lahti kraadist X, et käia natuke koolis, et saada kraad Y,(kusjuures YX)". Ühesõnaga, kellele meeldis "Independence Day", sellele tõenäoliselt meeldib ka see raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Mmnjahh... Hea raamat oli - hankisin endale raamatu pärast filmi vaatamist (filmist olin sillas, kuid ei ole seni veel suutnud aru saada, miks), kuna tahtsin teada, mis siis TEGELIKULT toimus?
Tulemus oli oodatav - filmi ja raamatu sarnasus piirneb vaid mõnede nimede kokkulangemises (sh. ka teose enda nimi), mõningase ühiskondliku struktuuri ülesehituse printsiipide samasuses (filmis on seda isegi pisut edasi arendatud - nn. "poliitilise korrektsuse" suunas) ja pahadepahade putukate tsivilisatsiooni olemasulus. Igatahes mina ei kaeba - nii üks kui teine oli omas teostuses viit väärt. Mis aga puudutab Heineleini keskset ideed, mis läbis kogu seda raamatut, siis minule isiklikult hakkas silma idee sellest, et meie paljukiidetud arenenud demokraatliku maailma "humaansed" ideed on määratud (varem või hiljem) purunema vastu inimese loomust, kuna inimene ei oma iseenesest mingit abstraktset moraalitunnetust, kuna moraal on ühiskondlik alalhoiuinstinkt, mis vastandub üksikisiku omaga ja väike laps ei ole võimeline moraali reegleid mõistma(siinkohal tuli mulle miskipärast meelde "Kärbeste Jumal") ilma, et talle see üheselt ja võrdlemisi valusalt selgeks tehakse (näide koera kasvatamise peal) - demokraatlik ühiskond aga kippus alaealisi kurjategijaid isalikult noomima, et "oi oi - missa nüüd tegid!", kuna testsugune kohtlemine "traumeerivat noort ühiskonnakodanikku". Alaealiste kuritegevus (ja kuritegevus üldse) kasvas lihtsalt üle pea ja süsteem crashis... Teiseks oli nõue, et valimisõiguse saaks vaid isik, kes tunnetab kogu oma olemusega terviku (loe ühiskonna) vajaduste prioriteeti üksikisiku vajaduste üle ja oleks seega võimeline tegema otsuseid, mis lähtuvad eelkõige ühiskonna vajadustest... Selleks oligi vaja, et igaüks, kes tahtis saada valimisõigust, PIDI läbi tegema absoluutselt vabatahtlikku (võisid mistahes hetkel kogu kremplist välja astuda - kasvõi vahetult lahingu eel), kuid tohutult raske föderaalteenistuse ("Federal Service"). ... Olgu! .. Siin võib veel kaua jahuda, kuid üks on kindel - Lugege läbi- mõelge kaasa ja otsustage ise - Mina ei kahetse!
Teksti loeti inglise keeles

Kuuekümnendate aastate lõpus ning seitsmekümnendate alguses tulistasid, pommitasid, mürgitasid ja põletasid Ameerika Ühendriikide sõdurid Vietnamis surnuks üle miljoni inimese. Mulle millegipärast tundub, et nii mõnigi vabatahtlikult sõjaväkke läinud nooruke USA sõdalane sai inspiratsiooni ja patriotistliku tõuke just propagandistlikest tekstidest à la ``Starship Troopers``. Selle asjaolu pärast olen ma Heinleini peale võrdlemisi kuri. Iseenesest on raamat väga hästi kirjutatud, teostuslikult on kõik asjad omal kohal, kuid nagu mitme teise Heinleini teose puhul, lähevad ka siin minu ja tema vaated elule tugevasti lahku, antud juhul siis ühiskonnateaduste koha pealt. Arusaam, et range karistuste süsteem jms. väldib kuritegevust ning mõjub ühiskonnale hästi, on täielik bullshit, sellest loogikast lähtudes oleks mõnisada aastat tagasi, kui seavarguse eest surmanuhtlusega karistati, pidanud maailmas täiesti paradiislik elu olema. Ja - ma kuidagi ei saa panna head hinnet raamatule, milles kirjeldatud ideed pidevalt häirima kipuvad, olgu ta kuitahes hästi kirjutatud. Ok, mul ei ole midagi eksperimenteerimise mõttes igasuguste imelike asjade kirjapanemise vastu, kuid praegu tundub, et Heinlein on ise ihu ja hingega enda kirjeldatud maailmakorrale kaasa elamas, vastik. Ning peale selle veel miljon surnud vietnamlast - kolm miinus.

PS Jyrka kritiseerib eelpool seda minu võrdlust Vietnamiga, selle kohta nii palju, et Vietnamis sõdisid igasugused tegelased, nii vabatahtlikult kui ka mittevabatahtlikult. Aga see pole tegelikult oluline, Vietnam oli mul toodud suhteliselt suvalise näitena, ma üldse ei ütle, et RAH kuidagi otseselt sõja valla päästmise eest vastutas ;-) Oluline on see, et minu meelest on tegemist militaarsust ja autoritaarsust propageeriva tekstiga, ja sellised asjad mulle üldjuhul ei meeldi.

Teksti loeti inglise keeles

Kõik võtavad üsna pikalt sõna, seega igasugused vaated on esindatud. Mina paneksin oma käe alla Pronto kommentaarile ja täpsustuseks niipalju, et mitte lihtsalt riigi/rahva teenimine ei olnud RAH''il kodanikuks saamise eelduseks. Mõte seisnes selles, et kodanikuks võib saada inimene, kes tõestab, et seab ühiskonna huvid kõrgemale oma isiklikest huvidest. Sõjaväeteenistus oli lihtsalt üks käepärane viis sellise tõestuse saamiseks. Muidu oli lahe lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin raamatut palju aastaid tagasi vene keeles (ja imetlen inimesi, kes ajukahjustust saamata vene keelde tõlgitud ulmet loevad). Peale filmi vaatamist ostsin inglisekeelse, millele on muide juba filmitegelastega kaanepilt tekkinud.Selle raamatu arvustuste puhul torkab silma, et ei hinnata mitte teost kui sellist, vaid seal avaldatud ideesid. Mõnes mõttes aga ei ole ju jutustust sisuta, nii et teen samuti.Raamatut kirjanduslikust seisukohast hinnates annaksin talle "4". 1- RAH tegelased on igava jutuga ja surmtõsised; 2- palju ebahuvitavat juttu protseduurilistest sebimistest (auastmed, eeskirjad jne).Avaldatud ideede koha pealt väärib raamat kõrgeimat hinnet. Eriti meie selgrootul ja demokraatiat fetisheerival ajastul on karm sõduriloogika nagu sõõm värsket õhku. Pakutud skeem praktikas kahjuks vist ei tööta, sest kuigi eksiarvamuste vältimiseks arvajate arvu piirata on igati mõistlik mõte, ei ole sõjaväeline karjäär just parim valikukriteerium. Filmis oli seksuaalsust palju sümpaatsemalt ja vabamalt käsitletud, kui raamatus, kus tegemist oli sisuliselt mungakollektiiviga, viimased aga ei ole ka kunagi ega kusagil ühiskonna juhtimisega toime tulnud. Ja veel - kuidas saabki kirjeldatud hakklihamasinast rohkem kui paar protsenti kodanikke välja tulla, kui miski nende eelnevas elus neid selleks katsumuseks ette ei valmista? Arvatavasti ei olnud see RAH taotlus, ent suurim miinus minu jaoks on see, et kohati kipub (mõttetu) vägivald muutuma eesmärgiks omaette või universiaalseks rohuks kõigi hädade vastu.Kokkuvõttes aga üks huvitav vaatenurk ja kindlasti lugemist vääriv raamat.
Teksti loeti inglise ja vene keeles

  Lugesin raamatut päris tükk aega peale filmi nägemist. Vahe oli minujaoks suhteliselt vapustav, kuna filmist ei paistnud välja neid ideid, mida raamatus propageeriti. Näiteks paar neist, mis mulle rohkem silma jäid: elades ühiskonnas, peab inimene olema valmis ka ühiskonna eest seisma. Ning tahtes midagi saada, peab selle eest ka vaeva nägema.
  Samas, võrrelda Vietnami(Targo) ja Heinleini kirjeldatud ideid ja korda, tundub mulle isiklikult väga suure üldistamisena. Samamoodi nagu paljud kipuvad samastama inkvisitsiooni ja kristlust.
  Paaris kohas, kus igapäevast elu nagu liiga palju kirjeldati, kippus asi igavaks kätte minema. Muidu oli piisavalt lahe ja huvitav lugemine. Värskendav.
Teksti loeti inglise keeles

Kehva hinde yheks põhjuseks on see, et mul on kaasasyndinud vastumeelsus kõige militaarse suhtes. Kuigi tunnistan, et tegemist oli huvitava ning detailideni läbimõeldud utoopiayhiskonnaga, lugesin mitmeid hypermilitaarseid lehekylgi sellise tundega, nagu kriibiks keegi taustal kyyntega vastu klaasi. Et miks ma siis lugesin? Masohismist, ikka masohismist... Ja sellest, et film mulle meeldis. Filmi ja raamatu sõnumid läksid aga risti vastupidistes suundades. Kui filmis oli yheks peamiseks võluks kontrast koolilaste idealistlike ettekujutuste ning neid ees ootava rämedalt karmi tegelikkuse vahel, mis minu kui vaataja jaoks kummutas kõik need alguskaadrite eluvõõrad idealismipuhangud - vyrtsi andsid asjale ka need vahepealsed reklaamiklipid, mis, kui ma neist õieti aru sain, olidki kerge paroodiamaitsega tehtud, siis raamatus ei olnud sellisest kainusele kutsuvast sõnumist kyll midagi alles. Pyhendunud sõdur, kes naudib kogu seda sõjaväekorrasaasta, on midagi eriti perversset ning ylim macholik sõprus kaprali ja käsualuse vahel läheb sinna Tom of Finlandi erialasse, kuigi seda pyytakse serveerida nagu mingit erilist kodanikuteadlikkust. Eriti ere oli sõjardite tundeelustseen isa ja poja kohtumisest... (irw) haiged vennad.Ypris totter on mõte, et sõdur, kes on õppinud ideaalselt alluma, kes teeb poriaugus mingi vana ajupestud sõjardi käsu peale "pysti-pikalit" nagu miilenki, saab seeläbi "puhastatud" ja on võimeline teadlikult ja iseseisvat mõtlemist ilmutades valima. Põhjendusi raamatus ju oli, aga mitte veenvaid. Sellisest drillist läbikäinud vend teeb täpselt nii, nagu kapral käsib ja karjub "yes, sir!" kui öeldakse, et nyyd - esimene rood, vas-ta! Ei ole kuigi tõenäoline, et sõjamees, kes iga päev õpib laitmatut allumist, suudab end eraelus õpitust nii täielikult ymber lylitada. Ebaveenev on ka ette kujutada, et kapral annab talle käsu: "Iseseisvat mõtlemist, al-ga!" Lahe kodanik tuleb sellisest jobust kyll.Pealegi oli see kõik suhteliselt igav. Noore soldati mõtisklused noore soldati mõtisklusteks, aga mingit tõhusamat aktsiooni peaks ju ometi lugejale pakkuma, eksole? Yhesõnaga - yhiskonnasysteem oli kobe oma detailses väljatöötatuses - programmeerijatele ja matikutele hää lahe kodulugemine, sest on natuke vähem igav kui vastavaainelised õpikud. (Ja kuna mina nende distsipliinidega suht vähe tegelen, jätan endale vabaduse selle raamat kohta öelda - "öök!") Neile, kes militarismi suhtes allergilised, ei soovita yllitist aga yldse.
Teksti loeti inglise keeles

Kõik tähelepanuvääriv on juba eelnevate arvustajate poolt öeldud. See on raamat, mis kas meeldib või ei meeldi --- mulle juhtumisi meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Ajalugu on näidanud, et on kaht tüüpi inimesi - need, kes arvavad, et on kaht tüüpi inimesi ja need, kes nii ei arva.Antud raamat on saanud põhiliselt kaht tüüpi hindeid ja kommentaare - väga häid ja väga halbu. Miks ? Aga vaadake, see raamat on ka eriline. Antud teos on tegelikult olenemata tema nimest ja sisust sügavalt patsifistlik, kuna näitab tegelikult sõja mõttetust. Idee on aga ülima põhjalikkusega ära varjatud.Võibolla on minu arvamuse taga ka see, et olen ise patsifist ja loen igast teosest välja seda, mida tahan. Aga mul, teate, on sellest sügavalt ükskõik. Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei fänna militaarsust - igav! - aga mulle meeldis. Meeldisid need mitmed ideed, mida mina selles raamatus nägin. Ja millest eespool on juba kirjutatud - eriti Rolandiga olen nõus.

Ja nagu ikka, ei ole mõtet rääkida mingist seosest selle raamatu ja filmi vahel. Mida nad küll selles filmis näevad?

Teksti loeti inglise keeles

Autori ideed mind ei kirgasta, aga vihale kah ei aja. Karmide karistuste osas olen täielikult nõus Targo Tennisbergiga, muu häirib vähem. Tõepoolest, isikud, kes sellisest põrgust läbi peaksid käima, ikka ainult kõrgete palkade pärast Riigikokku ei roniks... Sõjaväeteenistuse kirjeldus on võrdlemisi igav, pärast läheb huvitavaks. Siiski jääb küsimus, et kui sõdurid tsiviliste selliseks rämpsuks peavad, miks nad nende kaitsmiseks üldse sõdivad? Autor peaks maailmavaatelt olema nagu macho, ent samas jääb tast kohati mulje kui kibestunud penskarist, kes ajalehe kirjanurgas surmanuhtluse taastamist nõuab... Tuimavõitu, ent militaarulme vist üldiselt ongi selline. Paistab olevat Cardi "Enderi mängu" eeskuju. Card meeldis mulle küll rohkem...
Teksti loeti eesti keeles

Pika aja peale hakkas närvidele käima see auastmete teema ja sitikate sõda oleks võinud rohkem kirjeldada. Kokkuvõttes aga päris hea teos. Ps. Heinleinil on päris omapärane arusaam moraalist. Sammuti üritab ta näidata, et demokraatia kui selline ammendab ennast ikkagi mingil hetkel (sotsiaalse vastutuse teema).
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et teid tegelikult ei huvita see, mida ma arvan romaanist näkku kargavast poliitilisest agendast. Ega Baas ei olegi poliitikafoorum.

Üritaks siis arvata midagi romaanist endast. Üldmulje on selline, et Heinlein oleks võinud oma ideid natuke krehvtisemas kastmes serveerida. See oleks pehmendanud muljet "Starship Troopersist" kui parteijuhi eluliste näidetega vürtsitatud kõnest partei kongressil. Aga just selline kippus olema valdav mulje mis mulle asjast jäi. Oleks muidugi veel hullem, kui autoril üldse ei oleks mingit seisukohta ega maailmavaadet, aga mis liiast see liiast. Ühesõnaga - oleks oodanud natuke vähem propagandat ja natuke rohkem kirjandust.

Nii palju kui seda kirjandust propaganda vahele pikitud oli, oli see tegelikult päris hea ladus ajaviitelugemine. Ei saa öelda et actionit oleks sõjaromaani kohta liiga vähe olnud. Sõjaväeline auastmestik mind segadusse ei ajanud, ja muide tundusid nii auastmed (vähemalt majorini) kui ka väeosade struktuur klappivat üsna täpselt Eesti Kaitseväes kehtivaga (ehk on see tõlkija teene).

Paar ebakohta torkas ka siiski silma. Kõik reamehest kõrgema aukraadiga tegelased tundusid olevat justkui kloonitud ideaalsed sõjaväelased, mitte päris inimesed. Selle aja, mis neil lahingukangelastegude sooritamisest üle jäi, kulutasid nad alluvate suhtes kõrvalekaldumatu välise karmuse maski all tegelikult hoopis nende eest hoolitsemisele ja suurele muretsemisele nende pärast. Üksteisest sai ohvitsere eristada ainult nime ja aukraadi järgi, aga suurte inimkaotuste tõttu kippus neid nii kiiresti peale tulema et raske oli arvet pidada.

Ja kõik, mis oli seotud peategelase isa astumisega sõjaväkke, oli sulaselge absurd! Selline mees lihtsalt ei käituks niimoodi.

Kokkuvõttes panen kõige selle irisemise peale siiski nelja ära. Nagu juba öeldud - hea ladus ajaviitelugemine.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin aastaid tagasi vene keeles. Mitte mõhkugi ei jäänud meelde. Lugesin aasta eest eesti keeles. Väga hägused mälestused. Vaatasin täna filmi yle (vast ehk kolmandat korda või nii). Tuli meelde.

Heinleini vaated võivad meeldida või mitte, selles pole yldse asi. Paljugi mis, mulle ei meeldi mõned Ellisoni või Tolkieni vaated ka. Kysimus on hoopis selles, kas tekstimeister teeb oma tööd hästi. Ja tõesõna, oma tööd RAH mõistis.

Hoolimata kõigist (loendamatutest) erinevustest ja absurdsest, teise ilmasõja aegseid filme meenutavast visuaalist, on film tegelikult raamatu loomulik koostisosa. DVD-d võiks olla raamatu sisse kleebitud. Sest filmiga võrreldes tulevad nii sarnasused kui erisused eriti selgelt silme ette.

Mul on kuratlikult kahju, et Nõukogude Liidul ei olnud nii häid ja siiralt andunud propagandiste. Ausalt. Muidugi, propaganda on filmis märksa räigem, kuid see on olemas ka raamatus - ja ei torka seal nii selgelt silma ainult sellepärast, et raamat on kirjutatud palju paremini. Ehkki, muidugi, nõukogude inimesele, kes on harjunud selliste asjade suhtes skeptiline olema, on näiteks isa ja poja yhekssaamine taruorganismi raames pehmelt öeldes koomiline. Aga tänapäeva noortele ei ole, nad on lihtsalt sillas. Ja ameeriklased ammugi.

Ilukirjanduslike väärtuste poolest paneks kolme. Paatose poolest yhe (ilane nagu pyha Augustinus). Aga haruldase näite eest, kuidas tark mees propagandat teeb, nii et aastakymneid noortele hinge läheb, panen nelja. Viis oleks siis, kui mulle ka läheks. Nii hea ta kahjuks siiski pole.

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Njah...mida öelda? Selline loetav raamat, paaris kohas isegi nati huvitav, kuid mitte midagi erilist! Ma arvasin algul, et selle järgi on üks film vöndatud, mida kunagi nägin, kuid seda edasi lugedes sain aru, et film pole selle järgi tehtud(kuigi võis sellest inspiratsiooni saada...). Raamat oli kaasakiskuvalt kirjutatud(vastandina hiljuti loetud "Gilgamešile", kuid mida ikka tahta vanast kangalseeposest), nii et sai läbi loetud. Kuid peamiseks pointiks oli vist näidata, kuda yks poisu tõuseb karjääriredelil aina kõrgemale, kuni lõpuks ohvitserini välja. Eks sai talle kaasa elatud küll nati, kuid viite ei saa. Neli. (Muide, praegu loen Remarki "Tagasiteed", mis ka ju sõjaväega seotud-nati imelik on pärast "Tähesõdalasi" seda lugeda :P).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat meeldis palju rohkem kui film. 5-t ei pane selle pärast, et osa ideoloogiat ei meeldi (olgu see siis ideoloogia või ideoloogia paroodia). Väga meeldis jutustamislaad ja peategelase maailma sisseelamine.
Teksti loeti eesti keeles

Siin tausta on igaüks kenasti avanud ja see mulle meeldis ka. Aga mitte ei meeldinud üks järjekordne raamat erakordselt jobu peategelasega, kes ei tea, mida ta tahab ja ei hakkagi teadma. Nojah, mitte et meist igaüks täpselt teaks, kes ta on ja kuhu läheb, aga... selline hall kuju ei äratanud mingit huvi, olgu tal siis paunas kasvõi marssalikepike...
Teksti loeti inglise keeles

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi olen ma näinud umbes kolm korda, raamatud lugenud aga ainult ühe. Tegelikult olen ma nõus väitega, et film on raamatu loomulik koostisosa. Film on otsekohesem ja sõnum märksa lihtsamini mõistetav, raamatu puhul jääb lugejal suurem võimalus loetut omamoodi tõlgendada. Oleks ju üsna naiivne arvata, et Heinlein kõik oma maailmavaated nii must ja valgelt esitas. Mina hindan seda teost igatahes viiega.
Teksti loeti eesti keeles

Loetav ta ju oli, aga see ideoloogia hakkas tugevalt vastu. Eriti siis, kui hakati põhjendama, et inimkond peabki vallutama uusi planeete ja hävitama teisi tsivilisatsioone, muidu ta mandub. Või see, et üks väike aatompomm võiks inimkonna geenivaramut parandada. Rääkimata demokraatia materdamisest.
Teksti loeti eesti keeles

Ah, ei olnud seal mingit keskaegselt karmi karistuspoliitikat, millest eespool räägitakse. Mingi leebe avalik ihunuhtlus ja kõik. Keskaegselt karm karistuspoliitika tähendab seda, et varguse eest lüüakse käsi maha või torgatakse silmad välja.

Autor üritab hulgal lehekülgedel näidata, kui universaalselt teadlik on üks MJ leitnat pärast kõigi koolide läbimist, orienteerudes nii ajaloos kui ksenobioloogias kui suures hulgas teistes distsipliinides. Aga ega ikka üle oma varju ei hüppa - kõik, mida kodanik kirjutab geneetika või 1917. aasta sündmuste kohta Venemaal, on hullu hobuse unenägu. Mis muudab kogu asja natuke naljakaks.

Teiseks muidugi oli see papakesega kohtumine seebiselt imal või imalalt seebine ning mis kõige olulisem, tegelikult polnud seda üldse millekski vaja.

Ma muide ootasin, et sitikad on ilma iseseisva mõtlemise võimeta ning nende Mõtlejad tegelikult sümbioosis vangistatud inimestega, kes on otsustanud maailma vallutamisele kaastööd tegema hakata - aga nii ambivalentne lahendus muidugi selle romaani põhiideega ei sobinud.

Teksti loeti eesti keeles
x
Markko Meriniit
08.03.1971
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mõtlesin vahepeal, et 3 on isegi palju, aga siiski, kokkuvõtteks võib rahuldavaks raamatut lugeda. Kuna tahtsin raamatu läbi saada, siis ausalt öelda pidin ennast sundima vahepeal, et seda üldse lugeda. Raamat on osaliselt Lazarus Longi mälestustest ja Henlein on teinud ühe paljulubava ja huvitava tegelaskuju, millega võiks palju teha. Kahju ainult, et suurem osa raamatust on kulutatud heietamise peale, et kes kellega ja kuidas võiks magada, millised järglased on ja kellele tagumiku peale laksu võiks anda. On helgemaid kohti ja isegi huvitavaid ideid mõnes kohas, mille pärast ka hinne kõrgem, kuid kokkuvõttes on raamat ainult siis lugemist väärt, kui tahad Lazarus Longi tegelaskujust natuke rohkem teada saada.
Teksti loeti inglise keeles

Ütlen ausalt, panen hinde lapsepõlve mälestuste järgi ning ei kavatsegi üle lugema hakata. Teismelisele poisile oli see antud ajal päris hea lugemine ja sai ka ise paar-kolm korda üle loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Minul oli seda raamatut raske lugeda. Esimest korda võtsin kätte ja jäi pooleli. Teist korda sai uuesti kätte võetud mõne aasta pärast ja siis ka läbi loetud. Tea, kas vanemaks saamine aitas. Igaljuhul pole see päris selline ulme, mida igaüks loeks.
Eespool mainitud hispaaniakeelsete sõnade kasutamine segas algul mind küll, kuid kuna suurem osa on neist konteksti kaudu mõistetavad, siis nii peale veerandi läbisaamist ei pannud neid enam tähelegi. Seksi ja sellega seonduvat oli üsna palju. Vahepeal jäi mulje, et kogu üshikond ainult seksi pärast elabki ja tegutseb. Üsna vähe on vist lehekülgi, kus ei oleks mõnda suguelunditega seotud sõna või seksi ennast või midagi sellega seonduvat.
Kokkuvõteks on raamat siiski hea. Täielik vaheldus muudele raamatutele. Kuna rõhku pannakse rohkem ühiskonnale, selle muutmisele ja inimestele, siis võib võtta seda kui ühiskonnaulme raamatut ning võib mööda vaadata sellest, kuidas tehnikat ja tehnilist poolt raamatus kujutatakse. Vähemalt minu jaoks polnud see enam ulme vaid rohkem absurdi kanti minev.
Teksti loeti inglise keeles

Elas üks noormees, keda pidevalt saadab halb õnn kuhu ta ka ei läheks. Igasugused õnnetused käivad tal lausa kannul, alates pisematest ja lõpetades maavärinaga. Ükskord rännates satub ta aga maale, kus ta tagaselja surma mõistetakse riiete värvi pärast ning sealt maalt põgenedes satub ta üleloomulike võimetega võluri juurde, kes talle teeb pakkumise, millest ei saa keelduda. Ning sealt läheb lugu edasi...
Kui raamatupoes lehitsesin natuke raamatut ja lugesin kaane pealt lühikirjeldust, arvasin raamtust ühte, kuid lugema hakates sain aru, et olin täiesti vale ettekujutuse saanud. Millegipärast ootasin humoorikat fantastikat, kuid seda see ei olnud. Fantastika ta küll oli, igasuguste imelikke nimedega asjadega pikitud(Fist of Zhi, Greej Patterns, Moam Progression, Forn jne), kuid lugu oli üsna etteaimatav, pilt maailmast kus tegevus toimus jäi puudulikuks ning tegelaskujud kahvatuks. Kui keegi rohkem tähelepanu äratas, siis oli seda ametlik salamõrvar Scrivvulch ja sedagi rohkem negatiivses mõttes oma mõttetu kangekaelsusega eesmärgi saavutamisel. Kuna lõpetuseks peale lugemist päris kehva tunnet ka ei jäänud, siis jäi ka rahuldav hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Ühinen Maniakkide Tänava arvamusega. Milleks selline puänt?, kannapööre lõpus? Peale lugemise lõpetamist jäi igaljuhul väga rahulolematu tunne.
Teksti loeti eesti keeles

  Ei olnud nii vaimustuses, kui "Hyperioni langus"est. Quest, tekkivatele küsimustele eriti vastuseid ei anna, ja vähemalt minule oli juba raamatu esimese veerandi jooksul selge, mis situatsioon laias plaanis on. Edasi läks rändajate teekonna ja nende tagaajajate otsingute kirjeldus. Asi, mis mind natuke imestama pani, oli see, et Veristaja lõpus tappa sai.
  Üldiselt jäi endale mulje, et see on lihtsalt eelmäng järgmisele raamatule.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hea ja kaasahaarav raamat. Kalevipojal soovitaks lugeda kas teaduslikke artikleid või hardhard SF`i :) Midagi totaalselt ebausutavat endale näkku kinni ei karanud ja teadusliku aluse kohta ei oma arvamust. Biokeemias võhikule on piisavalt usutavalt katk ära seletatud ja muu tehniline taust ei oma raamatu seisukohalt erilist tähtsust. Muu poole pealt on Arvi minu eest asjad ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

  Millegi olemasoleva lõpp ei ole kunagi meeldiv, kui see ka su enda olemaolu puudutab. Raamat on hea, aga jätab jah, mingi kripeldava tunde peale läbilugemist. Kellel jätab, kellel mitte ja põhjus igalühel kindlasti erinev. Endal jäi selline tunne mitte inimkonna lõpu pärast vaid ülejäänud inimkonna passiivse alistumise pärast. Ja segaseks jäi laste mittesaamise seletus. Mingi psühholoogiline värk...? Kas näiteks 16 aastased kaotasid tõesti huvi seksi vastu nii lihtsalt? Segane igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles

  Lugu 17 aastase Marsi tüdruku reisist Veenusele tema enda silmade läbi. Ja muidugi ka natuke seiklust. Piisavalt mõnusalt kirjutatud, et raamatu lugemise ajal magama ei jääks. Huvitav kasvõi seegi, et tüduku vaatepunktist proovitud asja näidata.
  (Ääremärkus)Üks pisiasi hakkas lugemisel silma. Kui Starship Troopers`is Heinlein tegi maha teooriat, et noorelt karistamine avaldub vaimsete väärarengute jm kaudu aastaid hiljem, siis selles raamatus(kirjutatud 4 aastat hiljem) mainitakse ära fakti, et kuue kuusele lapsele kurja hääle tegemine võib välja lüüa aastaid ja astaid hiljem mingi perverssuse näol.
Teksti loeti eesti keeles

  Puhas SF, nagu autor eessõnas ise ütleb. Ja sisaldab ka seikluse, armastuse, sõja, spiooni ja igasuguste muude zhanrite sugemeid. Seda ta paistab olevat. Kuigi paperback`is üsna paks(natuke üle tuhande lk), oskab ta sulel lasta ladusalt edasi joosta ja mingit pikka igavat pausi kuskile vahele ei tule. Kokuvõtteks niipalju, et tulnukate poolt nii tuhat aastat tagasi vallutatud maal on inimesed väljasureva liigi staatuses. Kuid siis saab õnneliku juhuse ja ühe tulnuka ahnuse/lolluse pärast üks inimene juurdepääsu teadmistele ja kasutab neid inimkonna vabastamiseks ära. Täiesti alt, peaaegu kogukondliku arengu tasemelt, kuhu inimesed on vahepeal langenud, tõusevad nad suhteliselt lühikese ajaga liigiks, kes tõi 16-nele universumile rahu ja õnne ning hävitas terve suure paha tsivilisatsiooni. Selline patriootlik, sinisilme ulmeaction, ajaviitelugemine.
Teksti loeti inglise keeles

  Raskelt loetav raamat. Dialoogide sees veel teised sisemised dialoogid. Heinlein on pannud mehe(domineeriv) ja naise(nõuandja roll) mõistuse koos naise kehasse ja püüab näidata, kuidas nad hakkama saavad naiseks olemisega. Ei ole eriti tegemist mingi psühholoogilise analüüsiga, kuidas suudab mees naiseks ümber kehastuda või midagi sarnast. Peamiselt kahe ühte pähe sattunud teadvuse suurel hulgal niisama lobisemist, meenutusi, arutamist, kuidas naisena käituda, et kehadoonoriga suht sarnane olla ning meelitavat üksteise sõimamist ja norimist. Ja vabad seksisuhted ning üritamine kõigiga magada, kellega saab.
  Rohkem hakkas pakkuma huvi see maailm, kus tegevus toimus. Raamtu lõpupoole hakkas rohkem tulema peatükkide alguses maailma olukorra lühikirjeldusi. Pilt midagi sellist: maailm on üsna saastunud, illegaalseid narkootikume müüakse legaalselt, sularaha hoitakse ringluses altkäemaksuks ja musta turu jaoks, ilma ihukaitsjata on enamjaolt ohtlik liikuda, valgetele nõutakse teistega võrdseid õigusi, satanistide kirik on legaliseeritud ja huvitav näide süüdistaja suhtumisest(keeldus süüdistamast) väiksematesse seaduserikkumistesse - "I ain`t about to waste my time and taxpayers` money on a bunch of monkeys." Kui poleks seda maailma olnud, nii nagu ta seal oli, oleks raamat tunduvalt igavam.
Teksti loeti inglise keeles

  Esimene mulje sisukokkuvõttest - midagi Rama laadset. Võõra tsivilisatsiooni kosmoselaev satub Maa lähedusse ja inimesed lähevad asja uurima. Natuke edasi, see mulje kadus. Sest laev sattus Saturni kaaslasele, Titaanile ja 1.1 millionit aastat tagasi. Tegevus toimub tänapäeval, kui need 1.1 miljonit aastat laeva Titaanile sattumisest on möödas. Inimesed leiavad märke, et Titaanil on midagi, aga mida, seda täpselt ei tea. Saadetakse Marsi ekspeditsiooni nime all välja kosmoselaev, mis hiljem suunatakse Titaanile ümber. Tuleb välja, et Saturni kuul ongi mingisugune elu, tsivilisatsioon. Ainult et mehhaaniline, robotite oma. Ja feodaalsel tasemel. Inimesed tahavad oma käppasi ajada Titaani maavarade külge, võimalikult ruttu ja palju, kuid plaanid ei lähe päris nii nagu vaja. Paras ports huumorit ja hard sf`i.
  Kuigi autor püüdis ära seletada robotite tsivilisatsiooni tekkimise põhjused ja näidata natuke arengukäiku, jäi mulle idee vastuvõetamatuks. Eriti sellepärast, et asi oli üsna täpselt inimeste feodaalse korra moodi. Fantaasivaegus ehk.
Teksti loeti inglise keeles

  Katastroofiulme. Kui raamatut lugema hakkasin, tundus algus igav ning sain natuke rohkema, kui saja leheküljega hakkama. Siis jäi aastaks või isegi kaheks vedelema. Peale seda võtsin uuesti kätte ja lugesin kolme-nelja päevaga ülejäänud mõnisada lehekülge läbi. Algus(kuskil esimesed 150 lk) on olukorra ja tegelaste tutvustus, see on see igavam osa. Edasi läheb tegevus, katastroof, tegelaste üleelamised, erinevate jõudude väljaarenemine, uue elu ülesehitamise algus ja ka esimene sõda. Piisavalt huvitav ja piisavalt paks.
Teksti loeti inglise keeles

  Lugesin raamatut päris tükk aega peale filmi nägemist. Vahe oli minujaoks suhteliselt vapustav, kuna filmist ei paistnud välja neid ideid, mida raamatus propageeriti. Näiteks paar neist, mis mulle rohkem silma jäid: elades ühiskonnas, peab inimene olema valmis ka ühiskonna eest seisma. Ning tahtes midagi saada, peab selle eest ka vaeva nägema.
  Samas, võrrelda Vietnami(Targo) ja Heinleini kirjeldatud ideid ja korda, tundub mulle isiklikult väga suure üldistamisena. Samamoodi nagu paljud kipuvad samastama inkvisitsiooni ja kristlust.
  Paaris kohas, kus igapäevast elu nagu liiga palju kirjeldati, kippus asi igavaks kätte minema. Muidu oli piisavalt lahe ja huvitav lugemine. Värskendav.
Teksti loeti inglise keeles

  Loetav, kuid kesine. Raamatu idee on selles, et inimeste väljamõeldud olevused eksisteerivad ka tegelikkuses, kuid oma maailmas. Uue ajaga on koos on nende maailmas tekkinud probleem, et inimesed mõtlevad välja liiga tobedaid tegelaskujusi, kes nende maailma ei sobi ning Saatan ise hakkab asjaga tegelema, et olukorda paremaks saada.
  Idee lahtiseletamine raamatus ning põhjendused ning spekulatiivsed mõttekäigud suhteliselt kehvad minuarust. Samuti tuleb lõpplahendus kuidagi ootamatult ning natuke jaburalt. Kui sa mõtled, kas lugeda või mitte, siis võid vabalt lugemata jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Pole väga palju lisada Targo retsensioonile, natuke omapoolset arvamust ainult. On pikalevenitatud ja paljude kõrvalepõigetega. Samuti on ka vahepeal huvitavaid ideid. Samas jääb arusaamatuks endale, miks universumi algusajal sinna sokutatud tehnika on miljonite aastate pärast ikka veel samal tasemel? Tehnika tipp, mida edasi pole võimalik arendada? Sellist muljet vähemalt raamatust ei jäänud, võttes kasvõi transpordileaeva liikumiskiiruse, natuke üle poole valguse kiirusest. Suhteliselt palju kõrvalehüppeid peategelase mälestustesse, igatsustesse. Eriti lõpus, kus üsna palju sattus ette fraas `it would mean a lot to me`, et saaks jälle mälestusi heietada ja pisaraid poetada. Lõpp läheb nagu üldse käest ära, tahetakse seletada hästi palju korraga, näidata midagi väga suurt ja inimmõistusele hõlmamatut. Ja üks huvitav seik, Douglas Adams oma elu mõttega on sinnamaani populaarne. Tsitaat kohast, kus peale universumi mõtte ja muude asjade seletamist inimene mõtleb omaette - `Or is the meaning of life no longer 42?` :)
Teksti loeti inglise keeles

Tegevus jätkub sealt, kus Rama II`s pooleli jäi. Kolm Rama`sse jäänud inimest seavad ennast seal sisse, saavad lapsi, kohanevad eluga. Kümnekonna aasta pärast jõuavad nad lennu sihtkohta, milleks on maavälise intellekti poolt ehitatud kosmosejaam. Inimestele selgitatakse natuke asju ja valmistatakse ette tagasilennuks Maale, et sealt tulnukatele edasiseks vaatlemiseks võtta Rama peale paartuhat inimest ning nendest sinna koloonia luua. Raamatu teine pool on Maa juurde naasnud Ramale koloonia loomisest ja elust uues maailmas. Algus on ilus ja roosa, uus maailm, uued võimalused. Aga nagu inimeste puhul ikka, leidub keegi, kes tahab kogu võimu enda kätte saada ja koloonia üle valitseda. Poliitilised mahhinatsioonid, salamõrv, kogu võimu koondumine ühe isiku kätte. Kui poleks sellist võõrast keskkonda, siis võiks vahepeal lausa arvata, et tegevus toimub kuskil 20`nda sajandi väikelinnas, kus maffia hakkab enda kätte võimu haarama. Inimkond pole seega kuhugi arenenud, drugs, prostitutes, inimeste vaenulik suhtumine tundmatusse, rassism jne. Raamatu lõpp jääb lahtiseks, sõit on alles pooleli ja üks peategelastest istub vanglas hukkamist oodates. Peale natuke aega asja seedimist jäin ikkagi nelja juurde, pakuti midagi uut, võrreldes Rama II`ga. Samuti enamjaolt kaasahaarav, olgugi, et rohkem seikluslikuse koha pealt.
Teksti loeti inglise keeles

Pakub rohkem huvi detektiivloo koha pealt. Annab mingi vahepealse pildi Impeeriumi arengu aspektist (Spacers`ite ajajärk), enne tema väljaarenemist ja mingi ülevaate planeedist Solaria. Spacers`ite planeedil Solaria on toimunud kuritegu - mõrv. Planeedil, kus tema olude tõttu arvatakse, et mingi isikuvastase kuriteo sooritamine on võimatu. Sellepärast pole seal ka politseid ega sellele vastavat institutsiooni. Appi kutsutakse Maamees Elijah Baley, kellele Spacers`ite poolt antakse kaasa inimesesarnane robot R. Daneel Olivaw. Lahenduse otsimine on komplitseeritud ning üsna kaasahaarav solarialaste ja maameeste sotsiaalse vastuolululisuse tõttu. Mõrvar leitakse üles, saab selgeks miks ja kuidas ta seda tegi. Maale tagasi naasnud Elijah pakub välja võimaliku variandi maalaste ja spacers`ite vahelise konflikti lahendamiseks, mida ei võeta vähemalt esialgu tõsiselt. Kuid jääb lootus, et vähemalt aasta pärast saadakse juba asjast aru ning maalastel avaneb võimalus uuesti kosmost vallutama hakata.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu mehest, kes elab vaikselt ja suhteliselt tähelepandamatult, oma majas. Kõik oleks nagu korras, kui... mees ei näeks ikka sama nooruslik välja, kui 100 aastat tagasi. Loomulikult hakatakse aja jooksul selle vastu huvi tundma ning teda hakatakse jälgima. Vastust küsimustele see aga ei anna. Ühe valearvestuse pärast tekib mehel väike konflikt oma tööandjatega(kes kuuluvad loomulikult maavälise intelligentsi hulka) ja ta peab otsustama, kas jääda truuks inimkonnale või lahkuda maalt tulnukate juurde ning jätta maailm teadmatusse elust teistes maailmades. Lahendus siiski nii must-valge pole vaid leitakse mingi kompromiss ja... asi lõppeb rahulikult kuid nukralt.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mille idee niisama väljakäiduna tundub täielik absurd. Kuid lugedes raamatu läbi, hakkad isegi uskuma, et tegelikult võib nii juhtuda küll. Lugu kosmosevallutamisest ja kosmoseimpeeriumi loomisest käputäie keskaja Maa rüütlite poolt. Kuskil inglismaa lossi juures maandub tulnukate laev. Lossi omanik läheb hulljulgelt oma sõjasalgaga laevale vastu ning tulnukad, kes sellist asja ei osanud oodatagi, tapetakse käsitsivõitluses laeva sisemuses maha. Üks võõrastest jääb ellu ja tema abil loodetakse aparaadi juhtimine selgeks saada ning prantsusmaad vallutama minna. Lend pranstlaste juurde võtab aga ootamatu pöörde, kui tulnukas shaboteerib juhtimissysteemi nii, et see hoopis tema koduplaneedile lendab. Ja see, mis nüüd edasi juhtub, on kunst omaette :)
Teksti loeti inglise keeles

Maa pealt on saadetud ekspeditsioon suurel kosmoselaeval Proxima Centauri poole. Laev on isemajandav süsteem, kus inimesed on jaotatud insenerideks, põllumeesteks jm. Tegevus toimub ajal, mil keegi ei tea enam täpselt, mis on sõidu eesmärk, juhtimisruumid on tundmatu ala, kuhu keegi ei julge minna, sest vahepeal on tsoon, kus elavad mutandid, kes on inimestega vaenujalal. Ekspeditsiooni algataja ja laeva looja on kuulutatud Jumalaks, inimesed elavad usus, et laev on kogu nende universum ning väljaspool pole midagi. Raamat sellest, mis saab, kui inimesed panna elama suletud süsteemi ning mis võib juhtuda, kui esialgne plaan väljub kontrolli alt. Üks Heinleini parematest raamatutest, imho.
Teksti loeti inglise keeles

Humoorikas fantasy. Kaldub natuke Pratchett`i kanti. Tegevus toimub Quendoris`s (tuntud ka The Great Underground Empire nime all), kus impeeriumis alanud segaduste alguses läheb provintsi pealinna Borphee`sse õnne ja seiklusi otsima üks maapoiss Caspar. õnne asemel satub ta hoopis galeeriorjusse ja saadetakse sõtta. Õnneliku juhuse ja meremao kaasabil laev upub, kuid Caspar, üks keskpärane võlur ja laevapoiss pääsevad kaldale. Kaldal selgub võluri jutust, et impeeriumis toimuvad imelikud asjad, kõik võlurid on kuhugi kadunud ja palju muud. Võlur leiab, et kuna teda peetakse uppunuks, siis on tal hea võimalus asja uurima ning maailma päästma minna. Asjaolude sunnil lähevad ka ka teised temaga kaasa. Tee peal seigeldakse ja leitakse uinuv printsess kaaslaseks. Borphees tehakse veel trikke, avastatakse impeeriumi segaduste saladus, kohtutakse The Grue`ga ning jäädakse ellu ja raamat lõpetatakse õnnelikult. Lugejal oleks kasulik käepärast hoida "Encyclopedia Frobozzica"(http://speedracer.nmsu.edu/~jholder/frobozz/frobttl.html), kui ta ei ole just niisuur Zork`i mängude fänn, et on varem juba kõik asjaga seotud asjad selgeks teinud :)
Teksti loeti inglise keeles

Fantasy & Magic. Minuarust suhteliselt huvitav raamat inimeste konservatismist, laiskusest ja ebausust. Või siis lihtsalt tsivilisatsiooni pahedest. Ühte orgu, Arcanesse, kus elavab algelisel tasemel üks hõim, saabub imelik võõras. Tasapisi elab ta hõimu eluolusse sisse ning hakkab teisi õpetama ja tarkusi jagama. Kuidas maju ehitada, vilja külvata, kanalisatsiooni teha, sõda pidada. Ühesõnaga tsivilisatsiooni levitama. Esialgu läheb kõik hästi, luuakse impeerium, võõras saab Imperaatoriks, kõik on rahul. Aga siis hakkavad intriigid arenema, tekivad vaenlased, asjad hakkavad allamäge minema ja osa rahvast hakkab mässama. Impeerium laguneb ning lõpuks on kõik enamvähem samas seisus nagu varem. Huvitav on veel raamatu juures see, et ta koosneb 22`st peatükist, igaüks nimetatud ühe Tarot kaardi järgi. Autor ise ütleb eessõnas veel, et osade arvates on see tehtud üsna adekvaatselt ning kaartide nimedega kooskõlas.
Teksti loeti inglise keeles