Kasutajainfo

Hilary Tham

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Starship Troopers

(romaan aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1959; oktoober - november [pealkirjaga «Starship Soldier»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tähesõdalased»
Tartu «Elmatar» 2003 (Tempus fugit)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
12
4
2
0
Keskmine hinne
4.257
Arvustused (35)

Minu arust on tegu propagandistliku üllitisega, milles üsna hästi peegeldub külm sõda ja kommunismihüsteeria. Raamat kujutab ühe üsna tavalise noorsandi kujunemist patrioodist rünnakrühmlaseks ning teatud militaarset liiki väärtushinnangute kinnistumist temas. Aktsiooni (mida pealkirjast eeldada võiks) kui sellist on vähe, enamikku paarisajast leheküljest täidavad sõjaväeteenistuse "kõrgpunktide" kirjeldused (desertööri hukkamine jms.) ning peategelase sisemonoloog. Raamat ei paku erilist pinget, kuna Heinleini poolt propageeritavates populistlikes vaadetes ei ole tegelikult midagi uut, samuti pole mulle kunagi meeldinud utoopiad (sest seda see romaan varjatult on). Kahtlemata ei saa ükski autor mööda oma maailmavaate peegeldamisest oma teostes, kuid kirjanduslikult on tulemuslikum see, kui tema maailmapilt ei ole selgepiiriline ja lõplik.
Teksti loeti inglise keeles

Ulmelistis vaieldi selle romaani teemadel hääled kähedaks mning taoti näpud klaveril villi...

Aga see on ka loomulik, «Starship Troopers» on üldse RAHi kõige enam vaidlusi tekitanud teos. Üks naljakas asi veel: Heinlein ütles, et kirjutas romaane «Starship Troopers» ja «Stranger in a Strange Land» vaheldumisi. Kes neid mõlemaid lugenud on saab aru, mida autor mõtles, teistele niipalju, et raske on RAH-i loomingus leida tekste, mis üksteisele sedavõrd vastu räägiksid.

«Starship Troopers» oli RAH-i 13s noorsooulmekas ning seda keeldus kirjastus «Scribner» avaldamast. Heinleinil oli kirjastuse leping, et kirjutab neile iga aasta ühe noorsooulmeka oma valitud teemal. Ka kirjastusele tundus, et RAH on sedapuhku liiale läinud.

Ma olen ise oma olemuselt piisavalt ebasotsiaalne tegelane, aga mulle Heinleini tulevikunägemus meeldis. Ta oli oma perversuses täiuslik. Teades RAHi (tervislikel põhjustel) nurjunud militaarkarjäärist, ei imesta ma, et ta sihukese raamatu kirjutas.

Tasub lugeda juba kui militaarulme etaloni ning on ka üsna karge vaheldus üldiselt patsifistliku ulme taustal. See sõjaväele kõrges kaares vaatamine kipub ajuti ulmes üsna kohustuslik olema, seekord siis midagi teiselt poolt rindejoont. Ja kellele see militaarutoopia närvidele käib, see võib romaani lugeda ka kui palgaarmee ettenägemist... meenutage romaanis neid kohti, kus arutletakse sellest, et sõjatehnika on läinud sedavõrd kalliks ja professionaalseks, et suvaline võhik selle kallal toob rohkem kahju kui kasu...

Minu meelest on see romaan hästi välja peetud ning pole ta sugugi mingi lame propaganda.

PS: Targo Tennisbergi arvustuses mainitud Vietnami võrdlus pole päris korrektne. Vietnamis ei sõdinud vabatahtlikud ning kindlasti ei kutsu Heinleini romaan ülesse vägivallale ja metsikustele...

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Kui "Starnger in a Strange Land" oli omal ajal hipidele piibliks, siis "Starship Troopers" andis mõnedele kriitikute arvates alust syydistada Heinleini neofashismis. Kõige lõbusam on asja juures see, et Heinlein kirjutas neid raamatuid (vähemasti osaliselt) paralleelselt ;). Neile kellel on orgaaniline vastumeelsus ultraparempoolsuse ja/või militarismi suhtes, ma seda raamatut ehk tõesti ei soovitaks. Samas, poliitilist vasakpoolsust ei ole Heinlein kunagi põdenud. Minule ta igastahes meeldis. Yhtlasi yks Heinleini Hugodest.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Inimesed sõdurisinelis, st. skafandrites :-) Militarism. Ülistus sõduriseisusele. Utoopia. Tõepoolest: kuidas vältida otsustusmehanismide sattumist madala sotsiaalse vastutusega isikute ja nende gruppide kätte? RAH käib välja oma nägemuse. Ausalt öeldes pisut jubedavõitu. Vanad hiinlased panid "Sun Tsõ''sse" kirja mõttetera: "Häda rahvale, kelle sõjaväge hakatakse juhtima nagu riiki või riiki nagu sõjaväge".
Teksti loeti vene keeles

Raamat annab edasi üsna radikaalset suhtumist maailmaasjadesse. Heinleini pakub välja variandi, et riiki saavad juhtida ainult need, kes on teeninud rahvast. Teenistus iseenesest ei puukinud (erinevalt paljude arvamusest) olla sõjaväeline, kuid see oli enamustele kõige kättesaadavam. Teenistuse nimi oli nimelt Federal Service, mis koosnes küllalt paljudest osadest, näiteks Infantry, kuhu kuulus raamatu peategelane, Navy, R&D (Research and Development, kuhu suunati muide peategelase sõber Carl), jne. Federal Service tähendas sisuliselt seda, et persoon oli riigi omand ning temast pigistati välja maksimaalne. Kõik teadsid seda ja ainult tugevamad, targemad (ja ka neist ainult need kes VÄGA) tahtsid said valimisõiguse. Teisisõnu, valimisõigust ei antud igaühele, selle eest tuli maksta oma vere ja higiga. Kogu "Starship Troopers" üldiselt aga kirjeldas inimese kujunemist raskendatud tingimustes. Raamat ise oli küllalt sundimatult ning ilma erilise bravuurita kirjutatud (mis on küllalt ebatavaline Heinleini puhul) ning enamus peategalse ettvõtmisi oli küllalt motiveeritud. Muide, ühe asja eest peaks küll Heinleinile vastu kukalt andma (mitte selle raamatu pärast, vaid üldiselt) - nimelt pärast seda, kui ma olin järjest läbi lugenud 4 või 5 Heinleini raamatut hakkasin ma märkama, et ABSOLUUTSELT kõik Heinleini raamatu tegelased kasutavad täpselt sama sõnavara, samu lauseehitusi ning samu lemmikfraase. Kas vana seda tõesti ise ei märka, sest ajapikku hakkas see mulle närvidele käima. Võibolla olen ma lihtsalt pisut rikutud?
Teksti loeti inglise keeles

Süzhee oli raamatul küll olemas ja mingit mõtet üritati kah väljendada, kuid peab tunnistama, et mulle on see sõjaväelaste riigivalitsemise idee veidi vastumeelt. Teoses üks õppejõud väitis, et sõjaväes käinud inimestel on sisemine distsipliin. Vot see distsipliin teebki neist valijatena nukud: kes kõvemini käsib, selle poolt hääletatakse. Samuti käis närvidele see pidev jahumine sõdurite aukraadide teemadel. Mina isiklikult ei orienteeru Eesti sõjaväe aukraadideski, veel vähem suudan ma jälgida arutluskäiku stiilis "see mees ütles lahti kraadist X, et käia natuke koolis, et saada kraad Y,(kusjuures YX)". Ühesõnaga, kellele meeldis "Independence Day", sellele tõenäoliselt meeldib ka see raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Mmnjahh... Hea raamat oli - hankisin endale raamatu pärast filmi vaatamist (filmist olin sillas, kuid ei ole seni veel suutnud aru saada, miks), kuna tahtsin teada, mis siis TEGELIKULT toimus?
Tulemus oli oodatav - filmi ja raamatu sarnasus piirneb vaid mõnede nimede kokkulangemises (sh. ka teose enda nimi), mõningase ühiskondliku struktuuri ülesehituse printsiipide samasuses (filmis on seda isegi pisut edasi arendatud - nn. "poliitilise korrektsuse" suunas) ja pahadepahade putukate tsivilisatsiooni olemasulus. Igatahes mina ei kaeba - nii üks kui teine oli omas teostuses viit väärt. Mis aga puudutab Heineleini keskset ideed, mis läbis kogu seda raamatut, siis minule isiklikult hakkas silma idee sellest, et meie paljukiidetud arenenud demokraatliku maailma "humaansed" ideed on määratud (varem või hiljem) purunema vastu inimese loomust, kuna inimene ei oma iseenesest mingit abstraktset moraalitunnetust, kuna moraal on ühiskondlik alalhoiuinstinkt, mis vastandub üksikisiku omaga ja väike laps ei ole võimeline moraali reegleid mõistma(siinkohal tuli mulle miskipärast meelde "Kärbeste Jumal") ilma, et talle see üheselt ja võrdlemisi valusalt selgeks tehakse (näide koera kasvatamise peal) - demokraatlik ühiskond aga kippus alaealisi kurjategijaid isalikult noomima, et "oi oi - missa nüüd tegid!", kuna testsugune kohtlemine "traumeerivat noort ühiskonnakodanikku". Alaealiste kuritegevus (ja kuritegevus üldse) kasvas lihtsalt üle pea ja süsteem crashis... Teiseks oli nõue, et valimisõiguse saaks vaid isik, kes tunnetab kogu oma olemusega terviku (loe ühiskonna) vajaduste prioriteeti üksikisiku vajaduste üle ja oleks seega võimeline tegema otsuseid, mis lähtuvad eelkõige ühiskonna vajadustest... Selleks oligi vaja, et igaüks, kes tahtis saada valimisõigust, PIDI läbi tegema absoluutselt vabatahtlikku (võisid mistahes hetkel kogu kremplist välja astuda - kasvõi vahetult lahingu eel), kuid tohutult raske föderaalteenistuse ("Federal Service"). ... Olgu! .. Siin võib veel kaua jahuda, kuid üks on kindel - Lugege läbi- mõelge kaasa ja otsustage ise - Mina ei kahetse!
Teksti loeti inglise keeles

Kuuekümnendate aastate lõpus ning seitsmekümnendate alguses tulistasid, pommitasid, mürgitasid ja põletasid Ameerika Ühendriikide sõdurid Vietnamis surnuks üle miljoni inimese. Mulle millegipärast tundub, et nii mõnigi vabatahtlikult sõjaväkke läinud nooruke USA sõdalane sai inspiratsiooni ja patriotistliku tõuke just propagandistlikest tekstidest à la ``Starship Troopers``. Selle asjaolu pärast olen ma Heinleini peale võrdlemisi kuri. Iseenesest on raamat väga hästi kirjutatud, teostuslikult on kõik asjad omal kohal, kuid nagu mitme teise Heinleini teose puhul, lähevad ka siin minu ja tema vaated elule tugevasti lahku, antud juhul siis ühiskonnateaduste koha pealt. Arusaam, et range karistuste süsteem jms. väldib kuritegevust ning mõjub ühiskonnale hästi, on täielik bullshit, sellest loogikast lähtudes oleks mõnisada aastat tagasi, kui seavarguse eest surmanuhtlusega karistati, pidanud maailmas täiesti paradiislik elu olema. Ja - ma kuidagi ei saa panna head hinnet raamatule, milles kirjeldatud ideed pidevalt häirima kipuvad, olgu ta kuitahes hästi kirjutatud. Ok, mul ei ole midagi eksperimenteerimise mõttes igasuguste imelike asjade kirjapanemise vastu, kuid praegu tundub, et Heinlein on ise ihu ja hingega enda kirjeldatud maailmakorrale kaasa elamas, vastik. Ning peale selle veel miljon surnud vietnamlast - kolm miinus.

PS Jyrka kritiseerib eelpool seda minu võrdlust Vietnamiga, selle kohta nii palju, et Vietnamis sõdisid igasugused tegelased, nii vabatahtlikult kui ka mittevabatahtlikult. Aga see pole tegelikult oluline, Vietnam oli mul toodud suhteliselt suvalise näitena, ma üldse ei ütle, et RAH kuidagi otseselt sõja valla päästmise eest vastutas ;-) Oluline on see, et minu meelest on tegemist militaarsust ja autoritaarsust propageeriva tekstiga, ja sellised asjad mulle üldjuhul ei meeldi.

Teksti loeti inglise keeles

Kõik võtavad üsna pikalt sõna, seega igasugused vaated on esindatud. Mina paneksin oma käe alla Pronto kommentaarile ja täpsustuseks niipalju, et mitte lihtsalt riigi/rahva teenimine ei olnud RAH''il kodanikuks saamise eelduseks. Mõte seisnes selles, et kodanikuks võib saada inimene, kes tõestab, et seab ühiskonna huvid kõrgemale oma isiklikest huvidest. Sõjaväeteenistus oli lihtsalt üks käepärane viis sellise tõestuse saamiseks. Muidu oli lahe lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin raamatut palju aastaid tagasi vene keeles (ja imetlen inimesi, kes ajukahjustust saamata vene keelde tõlgitud ulmet loevad). Peale filmi vaatamist ostsin inglisekeelse, millele on muide juba filmitegelastega kaanepilt tekkinud.Selle raamatu arvustuste puhul torkab silma, et ei hinnata mitte teost kui sellist, vaid seal avaldatud ideesid. Mõnes mõttes aga ei ole ju jutustust sisuta, nii et teen samuti.Raamatut kirjanduslikust seisukohast hinnates annaksin talle "4". 1- RAH tegelased on igava jutuga ja surmtõsised; 2- palju ebahuvitavat juttu protseduurilistest sebimistest (auastmed, eeskirjad jne).Avaldatud ideede koha pealt väärib raamat kõrgeimat hinnet. Eriti meie selgrootul ja demokraatiat fetisheerival ajastul on karm sõduriloogika nagu sõõm värsket õhku. Pakutud skeem praktikas kahjuks vist ei tööta, sest kuigi eksiarvamuste vältimiseks arvajate arvu piirata on igati mõistlik mõte, ei ole sõjaväeline karjäär just parim valikukriteerium. Filmis oli seksuaalsust palju sümpaatsemalt ja vabamalt käsitletud, kui raamatus, kus tegemist oli sisuliselt mungakollektiiviga, viimased aga ei ole ka kunagi ega kusagil ühiskonna juhtimisega toime tulnud. Ja veel - kuidas saabki kirjeldatud hakklihamasinast rohkem kui paar protsenti kodanikke välja tulla, kui miski nende eelnevas elus neid selleks katsumuseks ette ei valmista? Arvatavasti ei olnud see RAH taotlus, ent suurim miinus minu jaoks on see, et kohati kipub (mõttetu) vägivald muutuma eesmärgiks omaette või universiaalseks rohuks kõigi hädade vastu.Kokkuvõttes aga üks huvitav vaatenurk ja kindlasti lugemist vääriv raamat.
Teksti loeti inglise ja vene keeles

  Lugesin raamatut päris tükk aega peale filmi nägemist. Vahe oli minujaoks suhteliselt vapustav, kuna filmist ei paistnud välja neid ideid, mida raamatus propageeriti. Näiteks paar neist, mis mulle rohkem silma jäid: elades ühiskonnas, peab inimene olema valmis ka ühiskonna eest seisma. Ning tahtes midagi saada, peab selle eest ka vaeva nägema.
  Samas, võrrelda Vietnami(Targo) ja Heinleini kirjeldatud ideid ja korda, tundub mulle isiklikult väga suure üldistamisena. Samamoodi nagu paljud kipuvad samastama inkvisitsiooni ja kristlust.
  Paaris kohas, kus igapäevast elu nagu liiga palju kirjeldati, kippus asi igavaks kätte minema. Muidu oli piisavalt lahe ja huvitav lugemine. Värskendav.
Teksti loeti inglise keeles

Kehva hinde yheks põhjuseks on see, et mul on kaasasyndinud vastumeelsus kõige militaarse suhtes. Kuigi tunnistan, et tegemist oli huvitava ning detailideni läbimõeldud utoopiayhiskonnaga, lugesin mitmeid hypermilitaarseid lehekylgi sellise tundega, nagu kriibiks keegi taustal kyyntega vastu klaasi. Et miks ma siis lugesin? Masohismist, ikka masohismist... Ja sellest, et film mulle meeldis. Filmi ja raamatu sõnumid läksid aga risti vastupidistes suundades. Kui filmis oli yheks peamiseks võluks kontrast koolilaste idealistlike ettekujutuste ning neid ees ootava rämedalt karmi tegelikkuse vahel, mis minu kui vaataja jaoks kummutas kõik need alguskaadrite eluvõõrad idealismipuhangud - vyrtsi andsid asjale ka need vahepealsed reklaamiklipid, mis, kui ma neist õieti aru sain, olidki kerge paroodiamaitsega tehtud, siis raamatus ei olnud sellisest kainusele kutsuvast sõnumist kyll midagi alles. Pyhendunud sõdur, kes naudib kogu seda sõjaväekorrasaasta, on midagi eriti perversset ning ylim macholik sõprus kaprali ja käsualuse vahel läheb sinna Tom of Finlandi erialasse, kuigi seda pyytakse serveerida nagu mingit erilist kodanikuteadlikkust. Eriti ere oli sõjardite tundeelustseen isa ja poja kohtumisest... (irw) haiged vennad.Ypris totter on mõte, et sõdur, kes on õppinud ideaalselt alluma, kes teeb poriaugus mingi vana ajupestud sõjardi käsu peale "pysti-pikalit" nagu miilenki, saab seeläbi "puhastatud" ja on võimeline teadlikult ja iseseisvat mõtlemist ilmutades valima. Põhjendusi raamatus ju oli, aga mitte veenvaid. Sellisest drillist läbikäinud vend teeb täpselt nii, nagu kapral käsib ja karjub "yes, sir!" kui öeldakse, et nyyd - esimene rood, vas-ta! Ei ole kuigi tõenäoline, et sõjamees, kes iga päev õpib laitmatut allumist, suudab end eraelus õpitust nii täielikult ymber lylitada. Ebaveenev on ka ette kujutada, et kapral annab talle käsu: "Iseseisvat mõtlemist, al-ga!" Lahe kodanik tuleb sellisest jobust kyll.Pealegi oli see kõik suhteliselt igav. Noore soldati mõtisklused noore soldati mõtisklusteks, aga mingit tõhusamat aktsiooni peaks ju ometi lugejale pakkuma, eksole? Yhesõnaga - yhiskonnasysteem oli kobe oma detailses väljatöötatuses - programmeerijatele ja matikutele hää lahe kodulugemine, sest on natuke vähem igav kui vastavaainelised õpikud. (Ja kuna mina nende distsipliinidega suht vähe tegelen, jätan endale vabaduse selle raamat kohta öelda - "öök!") Neile, kes militarismi suhtes allergilised, ei soovita yllitist aga yldse.
Teksti loeti inglise keeles

Kõik tähelepanuvääriv on juba eelnevate arvustajate poolt öeldud. See on raamat, mis kas meeldib või ei meeldi --- mulle juhtumisi meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Ajalugu on näidanud, et on kaht tüüpi inimesi - need, kes arvavad, et on kaht tüüpi inimesi ja need, kes nii ei arva.Antud raamat on saanud põhiliselt kaht tüüpi hindeid ja kommentaare - väga häid ja väga halbu. Miks ? Aga vaadake, see raamat on ka eriline. Antud teos on tegelikult olenemata tema nimest ja sisust sügavalt patsifistlik, kuna näitab tegelikult sõja mõttetust. Idee on aga ülima põhjalikkusega ära varjatud.Võibolla on minu arvamuse taga ka see, et olen ise patsifist ja loen igast teosest välja seda, mida tahan. Aga mul, teate, on sellest sügavalt ükskõik. Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei fänna militaarsust - igav! - aga mulle meeldis. Meeldisid need mitmed ideed, mida mina selles raamatus nägin. Ja millest eespool on juba kirjutatud - eriti Rolandiga olen nõus.

Ja nagu ikka, ei ole mõtet rääkida mingist seosest selle raamatu ja filmi vahel. Mida nad küll selles filmis näevad?

Teksti loeti inglise keeles

Autori ideed mind ei kirgasta, aga vihale kah ei aja. Karmide karistuste osas olen täielikult nõus Targo Tennisbergiga, muu häirib vähem. Tõepoolest, isikud, kes sellisest põrgust läbi peaksid käima, ikka ainult kõrgete palkade pärast Riigikokku ei roniks... Sõjaväeteenistuse kirjeldus on võrdlemisi igav, pärast läheb huvitavaks. Siiski jääb küsimus, et kui sõdurid tsiviliste selliseks rämpsuks peavad, miks nad nende kaitsmiseks üldse sõdivad? Autor peaks maailmavaatelt olema nagu macho, ent samas jääb tast kohati mulje kui kibestunud penskarist, kes ajalehe kirjanurgas surmanuhtluse taastamist nõuab... Tuimavõitu, ent militaarulme vist üldiselt ongi selline. Paistab olevat Cardi "Enderi mängu" eeskuju. Card meeldis mulle küll rohkem...
Teksti loeti eesti keeles

Pika aja peale hakkas närvidele käima see auastmete teema ja sitikate sõda oleks võinud rohkem kirjeldada. Kokkuvõttes aga päris hea teos. Ps. Heinleinil on päris omapärane arusaam moraalist. Sammuti üritab ta näidata, et demokraatia kui selline ammendab ennast ikkagi mingil hetkel (sotsiaalse vastutuse teema).
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et teid tegelikult ei huvita see, mida ma arvan romaanist näkku kargavast poliitilisest agendast. Ega Baas ei olegi poliitikafoorum.

Üritaks siis arvata midagi romaanist endast. Üldmulje on selline, et Heinlein oleks võinud oma ideid natuke krehvtisemas kastmes serveerida. See oleks pehmendanud muljet "Starship Troopersist" kui parteijuhi eluliste näidetega vürtsitatud kõnest partei kongressil. Aga just selline kippus olema valdav mulje mis mulle asjast jäi. Oleks muidugi veel hullem, kui autoril üldse ei oleks mingit seisukohta ega maailmavaadet, aga mis liiast see liiast. Ühesõnaga - oleks oodanud natuke vähem propagandat ja natuke rohkem kirjandust.

Nii palju kui seda kirjandust propaganda vahele pikitud oli, oli see tegelikult päris hea ladus ajaviitelugemine. Ei saa öelda et actionit oleks sõjaromaani kohta liiga vähe olnud. Sõjaväeline auastmestik mind segadusse ei ajanud, ja muide tundusid nii auastmed (vähemalt majorini) kui ka väeosade struktuur klappivat üsna täpselt Eesti Kaitseväes kehtivaga (ehk on see tõlkija teene).

Paar ebakohta torkas ka siiski silma. Kõik reamehest kõrgema aukraadiga tegelased tundusid olevat justkui kloonitud ideaalsed sõjaväelased, mitte päris inimesed. Selle aja, mis neil lahingukangelastegude sooritamisest üle jäi, kulutasid nad alluvate suhtes kõrvalekaldumatu välise karmuse maski all tegelikult hoopis nende eest hoolitsemisele ja suurele muretsemisele nende pärast. Üksteisest sai ohvitsere eristada ainult nime ja aukraadi järgi, aga suurte inimkaotuste tõttu kippus neid nii kiiresti peale tulema et raske oli arvet pidada.

Ja kõik, mis oli seotud peategelase isa astumisega sõjaväkke, oli sulaselge absurd! Selline mees lihtsalt ei käituks niimoodi.

Kokkuvõttes panen kõige selle irisemise peale siiski nelja ära. Nagu juba öeldud - hea ladus ajaviitelugemine.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin aastaid tagasi vene keeles. Mitte mõhkugi ei jäänud meelde. Lugesin aasta eest eesti keeles. Väga hägused mälestused. Vaatasin täna filmi yle (vast ehk kolmandat korda või nii). Tuli meelde.

Heinleini vaated võivad meeldida või mitte, selles pole yldse asi. Paljugi mis, mulle ei meeldi mõned Ellisoni või Tolkieni vaated ka. Kysimus on hoopis selles, kas tekstimeister teeb oma tööd hästi. Ja tõesõna, oma tööd RAH mõistis.

Hoolimata kõigist (loendamatutest) erinevustest ja absurdsest, teise ilmasõja aegseid filme meenutavast visuaalist, on film tegelikult raamatu loomulik koostisosa. DVD-d võiks olla raamatu sisse kleebitud. Sest filmiga võrreldes tulevad nii sarnasused kui erisused eriti selgelt silme ette.

Mul on kuratlikult kahju, et Nõukogude Liidul ei olnud nii häid ja siiralt andunud propagandiste. Ausalt. Muidugi, propaganda on filmis märksa räigem, kuid see on olemas ka raamatus - ja ei torka seal nii selgelt silma ainult sellepärast, et raamat on kirjutatud palju paremini. Ehkki, muidugi, nõukogude inimesele, kes on harjunud selliste asjade suhtes skeptiline olema, on näiteks isa ja poja yhekssaamine taruorganismi raames pehmelt öeldes koomiline. Aga tänapäeva noortele ei ole, nad on lihtsalt sillas. Ja ameeriklased ammugi.

Ilukirjanduslike väärtuste poolest paneks kolme. Paatose poolest yhe (ilane nagu pyha Augustinus). Aga haruldase näite eest, kuidas tark mees propagandat teeb, nii et aastakymneid noortele hinge läheb, panen nelja. Viis oleks siis, kui mulle ka läheks. Nii hea ta kahjuks siiski pole.

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Njah...mida öelda? Selline loetav raamat, paaris kohas isegi nati huvitav, kuid mitte midagi erilist! Ma arvasin algul, et selle järgi on üks film vöndatud, mida kunagi nägin, kuid seda edasi lugedes sain aru, et film pole selle järgi tehtud(kuigi võis sellest inspiratsiooni saada...). Raamat oli kaasakiskuvalt kirjutatud(vastandina hiljuti loetud "Gilgamešile", kuid mida ikka tahta vanast kangalseeposest), nii et sai läbi loetud. Kuid peamiseks pointiks oli vist näidata, kuda yks poisu tõuseb karjääriredelil aina kõrgemale, kuni lõpuks ohvitserini välja. Eks sai talle kaasa elatud küll nati, kuid viite ei saa. Neli. (Muide, praegu loen Remarki "Tagasiteed", mis ka ju sõjaväega seotud-nati imelik on pärast "Tähesõdalasi" seda lugeda :P).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat meeldis palju rohkem kui film. 5-t ei pane selle pärast, et osa ideoloogiat ei meeldi (olgu see siis ideoloogia või ideoloogia paroodia). Väga meeldis jutustamislaad ja peategelase maailma sisseelamine.
Teksti loeti eesti keeles

Siin tausta on igaüks kenasti avanud ja see mulle meeldis ka. Aga mitte ei meeldinud üks järjekordne raamat erakordselt jobu peategelasega, kes ei tea, mida ta tahab ja ei hakkagi teadma. Nojah, mitte et meist igaüks täpselt teaks, kes ta on ja kuhu läheb, aga... selline hall kuju ei äratanud mingit huvi, olgu tal siis paunas kasvõi marssalikepike...
Teksti loeti inglise keeles

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi olen ma näinud umbes kolm korda, raamatud lugenud aga ainult ühe. Tegelikult olen ma nõus väitega, et film on raamatu loomulik koostisosa. Film on otsekohesem ja sõnum märksa lihtsamini mõistetav, raamatu puhul jääb lugejal suurem võimalus loetut omamoodi tõlgendada. Oleks ju üsna naiivne arvata, et Heinlein kõik oma maailmavaated nii must ja valgelt esitas. Mina hindan seda teost igatahes viiega.
Teksti loeti eesti keeles

Loetav ta ju oli, aga see ideoloogia hakkas tugevalt vastu. Eriti siis, kui hakati põhjendama, et inimkond peabki vallutama uusi planeete ja hävitama teisi tsivilisatsioone, muidu ta mandub. Või see, et üks väike aatompomm võiks inimkonna geenivaramut parandada. Rääkimata demokraatia materdamisest.
Teksti loeti eesti keeles

Ah, ei olnud seal mingit keskaegselt karmi karistuspoliitikat, millest eespool räägitakse. Mingi leebe avalik ihunuhtlus ja kõik. Keskaegselt karm karistuspoliitika tähendab seda, et varguse eest lüüakse käsi maha või torgatakse silmad välja.

Autor üritab hulgal lehekülgedel näidata, kui universaalselt teadlik on üks MJ leitnat pärast kõigi koolide läbimist, orienteerudes nii ajaloos kui ksenobioloogias kui suures hulgas teistes distsipliinides. Aga ega ikka üle oma varju ei hüppa - kõik, mida kodanik kirjutab geneetika või 1917. aasta sündmuste kohta Venemaal, on hullu hobuse unenägu. Mis muudab kogu asja natuke naljakaks.

Teiseks muidugi oli see papakesega kohtumine seebiselt imal või imalalt seebine ning mis kõige olulisem, tegelikult polnud seda üldse millekski vaja.

Ma muide ootasin, et sitikad on ilma iseseisva mõtlemise võimeta ning nende Mõtlejad tegelikult sümbioosis vangistatud inimestega, kes on otsustanud maailma vallutamisele kaastööd tegema hakata - aga nii ambivalentne lahendus muidugi selle romaani põhiideega ei sobinud.

Teksti loeti eesti keeles
x
Andri Riid
18.03.1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
7.2019

Millegipärast arvasin enne lugemist, et seoses Kaali meteoriidi langemisega hakatakse pajatama midagi eestlaste kuulsusrikkast ajaloost, suurtest sõjakäikudest vmt, aga romaan on heas mõttes vähepatriootiline ning sisuks olev lugu on märksa argisem, tegelased pole kõrgestisündinud ega väljavalitud, vaid lihtsad inimesed. Teisalt pole midagi liiga argist maailma päästmises ning lõppkokkuvõttes ongi mõnes mõttes välja kukkunud selline vaese mehe "Sõrmuste isand". See ei ole mõeldud halvustamisena.  
 
Romaan kipub pea iga kirjaniku puhul olema mingiks eneseteostuse kõrgeimaks vormiks. Mistõttu kiputakse neid sageli kirjutama varem, kui õige aeg käes on. "Neetud taevakivi" autorile on romaanide kirjutamise oskus aga vist kuidagi kaasasündinud ning need kõige põhilisemad tugevused, mis kandsid tema esikromaani - süžhee põimimise ja otste sidumise oskus - ei ole antud teoses ka kuhugi kadunud.    
 
Lisaks aga tundub, et autor on nende kahe aasta jooksul, mis lahutasid tema esimest ja teist romaani, inimesena tunduvalt küpsenud, omandanud jälgimisoskust, üldistusvõimet ning tema karakteritesse on sugenenud sügavust. Nii et ma usun, et kui külm ära ei võta (st et kui kirjutamist katki ei jäeta) ja kõik jätkub samas vaimus, võib Tuuli Tolmovi sulest edaspidi just romaanivormis juba midagi päris head  tulla.    
 
Maitsevääratuseks võib lugeda liigselt tänapäevase keelekasutuse, sh selgelt kontekstivälised võõrsõnad, aga ka see võiks olla tulevastes teostes iseparanduv.
Teksti loeti eesti keeles

Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.

Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad  oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.

Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.

Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Sellest, et see raamat ennast lugeda ei lase, sain ma aru juba leheküljel 18, mil jõudsin lauseni "Kapteni noor ja peente joontega nägu on suurest kurnatusest sisse langenud, muutunud surimaski sarnaseks, kus tuhmunud silmad mustades aukudes pingul põsesarnade kohal miilavad. Nüüd on tal aega vaadata kaunist maastikku, erutatult külavahel ja põldudel jooksvat talurahvast, päikesetõusu, kõike, sellal kui õhulaev aina maa poole laperdab." Ühtekokku kulus mul raamatu 290st leheküljest läbi närimisele kuu aega. Masohhism? Ilmselt.
 
Ei Bornhöhe, Vilde ega teised tuntud eesti autorid, kes iganes orjaajast on kirjutanud, pole kasutanud sellist "ehedat 19. saj vaimus seiklusjutu stiili", mida Tänava poolt viljeldu muidugi ka pole. Küll leiab analoogilist kirjapruuki ennast kirjanikuks pidavateks, kuid seda teps mitte olevate autorite "teostest". Kuna Saalomon Vesipruul on väljamõeldud kirjanik, kelle loomingust on tuntud vaid mõni rida, siis võib sellest stiilist vaimustunutele järgmiseks soovitada lugeda Thavet Atlase teoseid.
 
Seda enam, et "Newtoni esimene seadus" on ka igas muus mõttes arbitraarulme. Ühest küljest kehtib põllumajanduses teoorjus, ühiskond on seisustega ning valitseb kirjaoskamatus; teisalt on olemas alkeemia, üleskeeratavad hobused, aurumasinad, spektromeetria, antigravitatsiooni seade, loodud on isegi tehnoloogia planeetidevahelisteks lendudeks (!) ja kasvatatakse homunkuulusi. Ma tõesti ei tea, mismoodi õnnestub jõuda järeldusele, et romaani ajalooline taust on "korralikult välja töötatud", pigem tõmbab autor järjekordse arbitraarse jaburuse silindrist välja nagu mustkunstnik küüliku, kui ta seda heaks arvab.
 
Romaani süžeeks on selle kirjeldus, kuidas ühes mõisas, üha pingelisemaks muutuvas poliitilises olukorras, mida lõpuks kroonib sõjaline konflikt Maavalla ning Leedu vürstiriigi vahel, kavandatakse salajast väljarändamist Ehatähe nimelisele planeedile (mis romaani lõpus ka teoks saab). Plaani elluviijateks on seltskond ennast teadlasteks pidavaid võlureid-avantüriste, kes on selleks hulga riigi raha vasakule toimetanud. Peale selle on kujutatud dekadentset ja absoluutselt jõuetut kuningavõimu ning vastalist ja väga primitiivset talurahvast.
 
Minu meelest võiks Maniakkide Tänav arutu romaanide vorpimise järele jätta. Tal ei ole lihtsalt neid romaanikirjanikule vajalikke kvaliteete, mille hulka võiks kuuluda mittetriviaalse süžee kudumise ("Newtoni esimene seadus" algab suvalisest kohast, kulgeb lõdvalt ning lõpeb läbi kohmaka otste kokkusõlmimise imalavõitu happy endiga) ja tegelaste lugejale lähedaseks tegemise, sh nende arendamise oskus. Üksnes kiiresti kulgeva tegevustiku kirjeldamine võib edukalt töötada lühijuttudes ning on Tänava käes ka mitu korda toiminud, kuid sama tehnika rakendamine romaani kirjutamisel toodab vaid koomiksi/anime ümberjutustusi.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani esitlusel oli üsna kummastav see, et targutati ühest ja teisest sarnase temaatikaga kirjandusteosest (Spinradi "Terasunelm" ja Harrise "Vaterland"), aga ei Andrei Hvostov ega Helme ise ei maininud kordagi tänaseks juba kaks korda eesti keelde tõlgitud Philip K. Dicki "Meest kõrges lossis". Mul on väga raske sellest mööda vaadata ja veel vähem uskuda, et kumbki pole ühest läbi ajaloo  tuntumast, pealegi veel temaatiliselt sarnasest alternatiivajaloost midagi kuulnud ("Haakristi ja ajarelva" tagumisel kaanel Veiko Belials seda romaani siiski mainib, ehkki erilist ühisosa ei näi nägevat).
 
Dicki romaan tuleb käesolevat teost lugedes meelde siiski korduvalt ja mitte ainult temaatika, maailma ümberjagamise, Reichi eri ametkondade vahelise rivaalitsemise ja ümberjagamise teostanud liitlaste vaheliste vastuoludega vm tehniliste detailidega seoses. Sarnaselt Dicki romaaniga on ka käesolevas teoses neli põhilist tegevusliini (laevakapten von Angerapp, tehisnaine Incerta, rühm USA vastupanuvõitlejaid, Ostlandi provintsilinna Revelisse saadetud noor oberjunkur Staack). Lehekülgi on Dicki romaanis siiski ca kolmandiku võrra rohkem, tegelasi aga vähem, mis tähendab üldjuhul sügavamale kaevumist, nii see ka on; samuti ei tulnud Dickile pähe jaburat mõtet teha ühe tegevusliini peategelane romaani minategelaseks.
 
Autor on hoobelnud, et kirjutas romaani valmis väga kiiresti, ma ei mäleta, kas jutt käis paarist tunnist või kahest nädalast, nii või teisiti on see tähelepanuväärne saavutus, aga sellel on ka teine külg ja see, et tervikuna jääb romaan pealiskaudseks, isegi räpakaks. Siin on küll kohati ladusat sulejooksu, toredaid detaile, ajalootundmist, aga lõppmulje on, et põhiliselt õnnestus Helmel selle teosega end määratleda modernse pulpi viljelejana. Viimast muljet tsementeerib kõiki kaklusi võitev, kõikidesse arvutisüsteemidesse ülehelikiirusel sisse häkkiv ning tagatipuks ka teleporteerumisvõimega Incerta, selle romaani arbitraarne superkangelanna.
 
Mis puutub aga lubatud järge, siis väga suurt panust selle realiseerumisele ma ei teeks, sest mäletatavasti oli 2013. ilmunud Peeter Helme ulmeromaan "Sofia" samuti reklaamitud välja suurromaani "Tuleviku mäletajad" esimese raamatuna ega pole tänaseni mingit jätku saanud. Ning kui "Haakristi ja ajarelva" hüpoteetiline järjelugu peaks lõppema samas vaimus kui see raamat siin, siis tuleb autoril küll peeglisse vaadata.
Teksti loeti eesti keeles

Hiidpikk oopus jaburas Uus-Crobuzoni nimelises linnas toimuvast jõukatsumisest sisuliselt võitmatute hiidputukate ja linna elanikkonna vahel, kus n-ö heade rollis on põrandaalune teadlane Isaac Dan der Grimnebulin, kes õigupoolest kogu pahanduse ellu kutsuski, tema putuka peaga tüdruksõber Lin, kes peab end kunstnikuks ja veel paar Isaaci kaasosalist.
 
Üks teose märksõna on kahtlemata arbitraarsus. Aurupungilik räämas ja reostatud linn, kus mitte keegi mitte millestki ega kellestki ei hooli, on karikatuurne ja olemuslikult jätkusuutmatu absurdsus, samavõrd suvalised on seda teoses kirjeldatud kõige erinevamad kombinatoorsed inimene-pluss-mõni-muu-taime-või-loomaliik eluvormid. Meil siin on probleeme kõige lihtsama elundisiirdamisega, Uus-Crobuzoni nimelises sitamajas võid endale vabalt jalgade või mõne muu kehaosa asemele lasta siirdada rattad või suusad ja oma allakäiguteed jätkata. Head teed. 
 
Teine teose märksõna on võimuvastasus. Võimu esindavaid miilitsaid langeb nagu loogu ja kellelgi neist kahju pole. Et see vähegi loogiline oleks, on võimu kujutatud julma ning teosele omaselt arbitraarsena, mis miilitsaid kasutab peamiselt teisitimõtlejate jälitamiseks ja represseerimiseks, mitte elementaarse korra tagamiseks. Autor on solidaarne kõigiga, kes võimule oponeerivad. Eriti solidaarne on ta sealjuures ühiskonna põhjakihiga, kelleks on igat liiki kurjategijad, narkomaanid, prostituudid, kerjused ja muu selline rahvas.    
 
Arbitraarsus laksab ka siis, kui süžee omadega puntrasse keerab, mispuhul tuuakse deus-ex-machinana mängu mingi uus jõud, olgu selleks suvalistes dimensioonides kahlav kangurämblik, prügimäel tärganud tehisintellekt või keegi Jack Poolpalvetaja (kelle võimalikud motiivid jäävad üldse läbinisti arusaamatuks), kes siis Isaaci (ajutiselt) järjekordsest täbarast olukorrast päästab.
 
On näha, et autoril on raskusi inimeste ja nendevaheliste olukordade kujutamisega. Justkui selle kompenseerimiseks on kõikvõimalike võõreluvormide ja eluta looduse kirjeldused jälle totaalselt ülepaisutatud. Nõustun ülalpool toodud mõttega, et loed romaani justkui palavikulise vihaga, et teada saada, millise jama autor kogu senise jama kulminatsiooniks välja on mõelnud. Millekski enamaks kui grafomaanluseks aga ei oska ma seda teost küll pidada. Ärge järele tehke.
Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher meenutab laadilt kangesti kunagise kirjastuskooperatiivi Katherine/Katariina poolt eesti lugejale vahendatud hittautoreid James Hadley Chase'i ja Carter Browni. Mõlemad kirjutasid kümnete kaupa kiiretempolisi ja pealiskaudseid krimilugusid, milles lisaks tegusale detektiivile esinesid grotesksed' gangsterid ning pealt kullakarvalised, seest mädad kaunitarid. Raamatute peamine mõte oli panna lugeja võimalikult kiiresti lehti keerama, et oleks võimalik järgmine sama autori raamat ette võtta.    
 
Butcheri võtmes lisandub krimisüzheele härripotterlik loitsimine, aga see ei tähenda, et "Tormirinne" oleks kuidagi vähem tühisem kui eelmainitud autorite sulesaak. Kipun ka arvama, et lugenuna ühte Butcheri romaani, oled sa neid kõiki lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

"Fastsineeriva triloogia rahuldust pakkuv lõppakord", või kuidas seda nimetataksegi, jagab tegevust kolme liini vahel.  
 
 
A. Alalt X naasnud bioloog või siis selle koopia, keda kohtasime triloogia teises osas ja kelle nime me ei saagi kunagi teada. Siseneb uuesti alale X, peale seda, kui see on laienema hakanud ja mh uurimisasutuse hoone üle võtnud. Kaaslaseks tööpostilt õigel ajal putku pannud Kontrolör/John Rodriquez. Näevad asju.  
 
B. Majakavaht Saul Evans, kelle tegevusliin leiab aset aastakümneid minevikus, päevadel enne ja pärast ala X ülevõtmist, mõtleb oma Charliest ja jageleb mingi jabura teaduse ja esoteerikaühingu tegelaste Henry ja Suzanne'iga. Midagi juhtub, midagi ei toimu.  
 
C. Direktor/Cynthia/Gloria kes on kahe eelneva liini ühenduslüliks. Mingi piirini. Tema tegevusliin paigutub aega enne 12. ekspeditsiooni toimumist.  
 
See on vist mingi moodsa aja haigus, et miski, mis seda teps mitte pole, maskeeritakse teaduslikuks fantastikaks. Peale seda, kui on eelnevad viissada lehekülge loetud sellest, kui võõrik on ala X ja sellel toimuv, tahaks žanrireeglite järgi juba nagu teada saada, milles asi on. See romaanisari on vist õudus - see võõras/kuri/õudus, mis alal X inimesi kollitab, jääbki seletamatuks. Õudne igatahes ei ole ning tegelased on kõik suuremalt jaolt soodad. St et ma ei saa aru, mis neid käivitab. Igatahes mitte need asjad, mis inimesi tavaliselt. Seetõttu on ka üsna ükstaspuha, mis neist saab ning raamatut on väga igav lugeda, sest suur osa põnevusest/köitvusest on teadupärast hoolimine.  
 
Aga ega vist autor ei teadnud ise ka, kuhu ta oma kirjatööga välja jõuda tahab.
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogist siiski päris lahti ei saa, ehkki Lõunaringkonna triloogia teise osa peategelaseks on luurajate dünastiast põlvnev Joe Rodriguez, kes on määratud juhatama  uurimisasutust, mille direktor on 12. uurimisekspeditsioonil (millest rääkis triloogia esimene osa) kaduma läinud ning kes laseb inimestel end miskipärast Kontrolöriks kutsuda.
 
Millegagi skandinaavia kirjandust meenutavas teoses areneb tegevus aeglaselt; peategelase, samuti ala X kohta saame oluliselt rohkem teada, kui triloogia esimeses köites ning raamat laseb end ka paremini lugeda, v.a ehk lõpp. Tõeline sitamaitse, vabandage väljendust, jääb suhu triloogia viimasest osast.
Teksti loeti eesti keeles

Juhtus nii, et ma lugesin seda romaani kaks korda järjest, ilmselt seetõttu, et teos, eriti selle algusosa, meenutab arhetüüpset kunstiliste pretensioonidega eesti filmi, kus on fragmentaarne dialoog, palju loodusvaateid ja faabula end  edasi ei keri. Niisiis oli mul (esimese) lõpetamise järgselt tunne, et olen üpris ühetoonilises tekstimassiivis midagi olulist kahe silma vahele jätnud. Kirjutatud on romaan iseenesest ladusalt, isegi hästi (muidu poleks seda üldse lugeda võimalik olnud), aga korduslugemisel midagi olulist esmasele kogemusele ei lisandunud. Iseloomulik on, et nädal või paar peale lugemist on topelttööle vaatamata loetust meeles vähe, mingid üksikud pildid. Tunnel, Lonkur, veekindlast paberist (kuid lagunevad) märkmikud, majakavahi foto, hääled öös, üksteisele vastutöötavad inimesed.  
 
Kogu lugu keerleb ühe piiritletud maalapi ümber, kus teadmata aegadest toimub veidraid asju ning kuhu korraldatakse perioodiliselt ekspeditsioone, et olukorda uurida. Peab tunnustama ekspeditsioonide korraldajate ja nendel osalejate  kindlameelsust üritustega jätkata, kui kogu selle aja peale pole midagi erilist õnnestunud välja selgitada ja on juba teada, et ka ekspeditsioonidel osalejatega mingeid veidraid asju juhtub ning kaotused elavjõus on substantsiaalsed. Peale selle on need ekspeditsioonid üpris organiseerimatud. Inimesed käiksid neil nagu teravate elamuste ekskursioonil, mitte tööd tegemas. Ilmselt ei saa ka käesoleva ekspeditsiooniga asjad peakorteri jaoks selgemaks.  
 
Kui seda romaani püüda kuidagi lahti mõtestada, siis tundub, et see räägib peaasjalikult vist ikkagi peategelasest bioloogi ja tema eelmisel v üle-eelmisel ekspeditsioonil osalenud ja seejärel surnud mehe suhtest. Niivõrd-kuivõrd seda võib üldse toimivaks suhteks nimetada, sest ma ei näe, et naine oleks omalt poolt suhtesse midagi panustanud. Naine/bioloog on nimelt terve elu elanud omas mullis, on põhimõtteliselt antisotsiaalne olend ja ei vaja teisi inimesi. Ta ei vaja ka teisi - ainult naistest koosneva - ekspeditsiooni liikmeid, nad on talle ainult tülinaks kaelas. Mitte kauaks.
 
Ja kui te arvate, et bioloog läks sellele ekspeditsioonile selleks, et leinast jagu saada, välja selgitada, mis mehega juhtus, eesmärgiga mehe eest kätte maksta, siis kõik need vastused on valed. Niipalju, kui ma aru saan, on bioloogi peamine motiiv see, et mees reetis teda ekspeditsioonile minnes ja ta on alas eesmärgiga välja selgitada mehe süü suurus ja ulatus, et seejärel talle õiglane hinnang anda.    
 
Ma ei kujuta absoluutselt ette, millest triloogia kaks ülejäänud osa räägivad. Bioloogiga võiks nagu asjad ühel pool olla. Loodetavasti.
Teksti loeti eesti keeles

Sisust: aferistidest ja seiklejatest koosneva postilaeva meeskonna kätte satub poolkogemata aardekaart. Aarde äratoomisel kimbutab loo kangelasi endine korrumpeerunud võmm, loo tegevusajaks sidemetega kurjategijaks degradeerunud Baptiste Legrand oma käsilastega. Loo lõpus päästetakse maailm.
 
Viimasel ajal tundub mulle, et eesti ulmes toimub osade autorite ja fännide poolt mingi alternatiivreaalsuse konstrueerimine. Alternatiivreaalsuse kandvaks ideeks on muidugi postulaat, et eesti ulme juhtivautoriks on Maniakkide Tänav. Umbes samasugune alternatiivne fakt on (suuresti samade inimeste) poolt propageeritav arusaam, et Lew R. Bergi näol oli tegu tugeva ja olulise märuli- ja militaarulme autoriga. Eriline sürreaalne vint keeratakse asjale peale siis, kui jällegi suuresti samad inimesed asuvad vaagima Tiit Tarlapi loomingut (mida nad eriti ei armasta), võrdlema teda Bergiga ja sealt mingeid järeldusi tegema.
 
Õhinat, millega "Reaktori" toimetus on esitlenud käesolevat, 13 aastat peale autori surma välja ujunud lühiromaani, peaks ilmselt interpreteerima nii, et autori 50ndaks sünniaastapäevaks on välja ilmunud suurepärane näide Bergi loomingust, mis tema positsiooni tugeva märuliulme kirjutajana veelgi tsementeerib. Näite juures on peamine häda muidugi see, et me ei saa teada, kui lõpetatud oli algtekst, palju on sinna üldse alles jäänud algautorit, mis nimelt on juurde lisatud, kui ulatuslikult seda on toimetatud jne. Nii et võib-olla on see hoopis lugu toimetanud Veiko Belials, kelle märulikirjutamise anne siinkohal avaldub?
 
Tõenäoliselt on "Kombinatsiooni kolme kaardiga" toimetatud enamgi, kui suuremat osa Bergi loomingust, sellist Bergile tüüpilist metoodilist üleseletamist, mida tema nime all avaldatust ohtrasti leiab, on siin märkimisväärselt vähe. Üldiselt aga ei ole põhjust väga hõisata. Mul on all mõõdukas kogus Robert Silverbergi "kehva ja paljusõnalist" pulpulmet, mida ju ei ulme ega Silverbergi kontekstis millekski eriliseks ei peeta ning Berg jääb kahetsusväärselt alla igas elemendis. Minu meelest valdas kadunud autor enam-vähem ühte asja ja see oli oskus oma looga punktist A punkti B välja jõuda, osates sinna sisse põimida ka paar asjalikku süžeekäänakut. See on ka käesolevas jutus põhimõtteliselt olemas, kuid kõik ülejäänu on tuttavalt skemaatiline ja tuletuslik. Võib-olla ainus, milles autor end seekord ületab, on kujuteldava religiooni atribuutika väljamõtlemine, aga jällegi, oli see juba säilinud märkmetes olemas?
 
Ma olen lugenud küll vaid valikulist osa Lew R. Bergi loomingust, ometigi tundub mulle, et Lemmy Maracca ilmub selles teoses lugeja ette esmakordselt, ometi on seiklejate kambal ja põhikurilasel substantsiaalne eelajalugu, mistap mõjub tekst järjeloona. Mitmed otsad jäävad ka siin täiesti õhku rippuma - näiteks see, kelle ülesandel oli kurilaste seltskonnas blond bimbo, kes näeb välja nagu "tavaline, kuigi luksusklassi prostituut" ja mis asja ta seal ajas? Mis mõte oli teksti kirjutada aarde asukohaks olevat planeeti asustav amorfne eluvorm, kui selle eluvormi olemasolu seal loo käiku kuidagi ei mõjuta?
 
Kõige lõpuks jäävad meelde võib-olla hoopis detailid, mida autor kahtlemata kuigi tähendusrikkana ei mõelnud, nt Lemmy suhtlemine oma abikaasa Irisega. Neis nappides stseenides on omajagu traagikat.
Teksti loeti eesti keeles

"Tõrkeotsing" on samm paremuse poole Weinbergi eelmisest romaanist, ehkki kuskil poole pealt hakkasin (ja jäingi) mõtlema, et pole mingit head põhjust, miks tegevus peaks toimuma alternatiivmaailmas, kus tänaste naaberriikide arvelt pindalalt tublisti suuremas Eestis elab ca 10 miljonit inimest. Kuna, noh, Liivi ja Põhjasõda jäid olemata, sest mingit ühtset, jagamatut ja ekspansiivset Vene riiki meie kõrvale ei tekkinudki. Aga see on selles teoses, kus ajaloosündmused on meie ajaloo sündmustega üsnagi paralleelsed, üpris kõrvaline ning mingit erilist täiendavat kvaliteeti või teistsugususe hõngu ka sellest ei tõuse. Kõik võiks toimuda meie maailmas paarkümmend aastat hiljem ja ei peaks suurt midagi ringi tegema.
 
Teine pisut veider moment on peategelase valik ja positsioneerimine. Nimelt, käesoleva loo peategelane on kohaliku maffiaautoriteedi poeg, kes ise küll eriline kurikael pole - see roll jääb ta isale ja vennale - pigem selline ambivalentne tegelane. Mingi eriti pikantse lisandina on loos aga ka tema õde ja TÜ professorist ema, kes oleks end valgustkartvatest tegudest justnagu distantseerunud ja seeläbi legitimiseerinud, aga osalevad himukalt kõikides mustal teel teenitud raha jagamistes. Kurjus on detailides. Ühesõnaga, see, et Eesti pealtnäha võimalik et kõige ontlikum ulmekirjanik innustub pätiromantikast ja leiab vist siis ka õigustust kuritegelikule eluviisile, üllatas mind ebameeldivalt.
 
Kolmas moment puudutab teose retseptsiooni ehk on reaktsiooniks neile, kes autorit liigses heietamises süüdistavad. Kui nüüd asi väga lihtsaks ajada, siis piltlikult öeldes algabki kirjandus sealt, kus lõpeb dialoog ja tegevuse markeerimine ja tuleb muu - sh need tagasipõiked ja sisemonoloogid. Jooksvast tegevusest lahknevate tükkide olemasolule ja võrdlemisi suurele kontsentratsioonile võib vaimukalt osutada, nagu teeb seda eelkirjutaja, ent see ei tähenda, et väljendatud soovitus - kõik sellised lõigud välja rookida ja nende sisu üle teksti laiali tilgutada - kuidagi pädev oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Selles lühikeses romaanis manab autor meie silme ette utoopilise kasvuhoonemaailma, mille tegelased on - kõige järgi otsustades - vaimse alaarenguga. Inimeste päevi täidab töölkäimine (ainus töö, mida meile näidatakse on töö reklaamibüroos), igaõhtune baarikülastus koos tööseltskonnaga (mille käigus juuakse küllaltki suuri koguseid, ilma et sellele järgneks vähimgi pohmell või tervisekahjustused) ja nädalavahetusi kodus kükitamine. Inimestel ei ole mingeid hobisid, ühiskondlikke tegevusi, üksteisel külas ei käida ja isegi kui nad kodus nt mingeid teleseriaale vaatavad, ei kujuta ma ette, millest need räägivad, sest köitvate draamade jaoks näib selles maailmas nappivat ka kujutlusvõimet. Ilmselt vaatavad nad kodus lage.
 
Kirjutatud on see tekst kohati (alguspool rohkem, teine pool on märksa parem) umbes nii nagu võiks seda teha Saalomon Vesipruul:
"Knut nägi Simonat selle imeilusa suvise maailmaga lausa maagiliselt ühte sulanuna ning Simonale jälle tundus, nagu oleks Knut oma särava naeratusega juba niigi täiuslikule suvepäevale valgust ja värve veelgi juurde lisanud. "Küll see sõprus on ikka imeline..." mõtlesid mõlemad üheaegselt teineteisele naerusui otsa vaadates.
 "Küll see sõprus on ikka imeline," jõudis Knut enne Simonat selle jagatud mõtte kuuldavale tuua.
 "Tõepoolest," nõustus Simona. "Ja mõelda vaid, et alles eile see tekkis ja on juba tänaseks niivõrd tugev..."
 Seepeale puhkesid mõlemad uuesti naerma ning vaatasid vähimatki kohmetust tundmata teineteisele otse silma."
 
Kui tegelastel ka mingeid elulisi probleeme pole, siis üks tundlik teema selles maailmas ometi on ja selleks on kõik soojätkamisega seonduv. Olgugi et ka sugutung näib selle maailma inimestel olevat alaarenenud, sest see avaldub väga harva, üksnes radikaalse stimulatsiooni tagajärjel ja põhjustab asjaosalistele suurt piinlikkust. Mingil põhjusel ei ole inimestele selles maailmas antud ka absoluutselt mitte mingit seksuaalharidust, kõik tuleb ise avastada. Niisiis, peale mehe ja naise sõbrunemist ja pikka aega võtvat lähenemist võib juhtuda, et jõutakse voodisse ja seal ka midagi ära tehakse.  "Pattulangemisele" järgneb ehmatus, hirm ja nn rasedusmasendus, aga kust see viimane tuleb, on taaskord ebaselge, sest bioloogiliselt puudub selleks põhjus ning ühiskonnas pole ka kehtestatud ei puritaanlikke keelde ega repressioone.
 
Võib ju püüda romaani mõtestada kuidagi nii, et autor on joondanud kõik talle ebameeldivad nähtused - tühisus, pealiskaudsus, alkoholism, aseksuaalsus jne - ja need kõverpeeglisse väänanud, nii et seda klantspilti tuleks tegelikult käsitleda düstoopiana, aga ka nii näib raamat täitvat peaasjalikult vaid selle autorile kordaminevat teraapilist funktsiooni. Nii et isegi kirjaoskajaliku näitena arbitraarulmest ma seda tegelikult lugemiseks soovitada ei julge.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta üks paremat sorti pulp ole. Tagakiusatud ülivõimetega olenditest kirjutas juba A. E. van Vogt ("Slan", 1940) ning kuivõrd käesoleva teose orogeenid on sedavõrd arbitraarsete ülivõimetega siis (a) nad kas peaksid olema selle maailma konkurentsitud valitsejad või (b) nad tulebki selle ohu tõttu, mis nad muule elanikkonnale kujutavad, võimalikult vara, võimalikult humaanselt elimineerida. Siin on aga mingid võimatult piinarikkad ja otstarbetud meetodid, mis ei säästa ühtesid ega päästa teisi.   
 
Maailma, kus tegevus toimub, raputavad perioodilised vulkaanilised katastroofid. Eks neid ole ka meile tuntud maa ajaloos toimunud. Nende kraesse on kirjutatud suured liikide väljasuremislained ja väiksema mastaabiga muutusi - viimase 2000 aasta suurim, 535. aastal toimunud purse tegi lõpu antiiksele maailmakorraldusele ja selle järelmõjudega on mh seletatav ka arheoloogiliste leidude vähesus Eesti alal 6. sajandil. Suuremad vulkaanipursked toovad endaga kaasa jahenemisest ja päikese vähesusest tingitud ikaldusi. Üldiselt kuni kaks aastat ikaldust ka eelindustriaalsel ajastul kannatas iga vähegi tsivilisatsioon välja. Jamaks läheb, kui ikaldub veel mitu aastat järjest. Saabub nälg ja selle sabas taudid. Lõpuks surevad kõik.  
 
Romaani maailmas tsivilisatsioon põhimõtteliselt ei hävine, mis sest, et 30 aastat põllult mingit saaki ei saa ja osad põllukultuuridki välja surevad. Nagu ma aru saan, loodetavasti ekslikult, on tegu meie enda planeedi maaga tulevikus, mitte X-planeediga Y-tähtkujus. Kui kaua peaks aega mööda minema, et kujuneks välja selline rannajoon nagu raamatusse joonistatud kaardil? Ikka miljoneid aastaid, eks ole. Tsivilisatsioon on ka veidi tagurlik või nihkes, meditsiin paistab mingil põhjusel olevat hästi arenenud, aga mingit normaalset transpordivahendit leiutatud pole.  
 
Nende perioodiliste katastroofide, vormilise science fantasy alamžanrisse kuulumise ning arenguromaanile omase süžeega meenutab "Viies aastaaeg" tugevalt, eriti esimeses pooles, Anne McCaffrey "Lohelendu". Sisuliselt on ta oma arbitraarsusega, mis ilmneb peale kõige muu ka süžeekäikudes, siiski fantasy.  Kui kellegagi eesti autoritest paralleele tõmmata, siis on see Triinu Meres. Vähemasti käib keegi kohalikest uusimate arengutega ühte jalga.  
 
Peategelase prioriteedid (või peaks ütlema instinktid?) on paigast ära. Avastades, et ta mees ja laste isa on mõrvanud omaenda lihase poja, kui too ülivõimeid ilmutas, haaranud kaasa teise lapse ja põgenenud, on naise, kes seejärel meest jälitama asub, kandvaks motiiviks mehele kätte maksta, mitte teist last päästa. Seda teist ihkab ta ka, aga see ei ole tema primaarne motiiv. Peaks olema just vastupidi. Miks? See oleks loogilisem, rohkematele inimestele intuitiivselt mõistetav, teeks peategelasele kaasaelamise iseenesestmõistetavaks. Nii nagu praegu on, realiseerub pigem hälvikult-hälvikule stsenaarium.  
 
Miks mees üldse sedasi reageeris (naise vanemad panid ta lapsena sarnases situatsioonis lihtsalt lauta kinni ja ootasid, kuni vastav asjapulk ta ära viib, märksa arusaadavam käitumine) ja miks ta põgeneb? Miks naine sellise mehe üldse oma laste isaks valis? Ei seletata kuidagi muud moodi, kui et romaani meestegelased ongi valdavalt ohtlikud/pahatahtlikud loomad. Kui autor niiviisi maailma näebki, siis ei ole muidugi mõtet temaga vaielda, see rong on läinud.  
 
Tegevuse kolme tegelase (ei hakka lugemismõnu ära rikkuma, välja lobisedes, kes need on) vahel jaotamine on ok, isegi nutikas; igasuguste - jällegi täiesti arbitraarsete - kivisööjate kaasamine ja tegevusega sisuliselt üldse mitte edenemine - romaani lõpuks ei ole naine oma mehe tabamisele üldse mitte lähemale jõudnud -  küll mitte. Oma maailma detailide kallal nikerdamises on autor ülipüüdlik - romaan kubiseb uudis- ja eksitussõnadest (kui keegi sööb mingit vilja, mida ta õunaks nimetab, on tegu pigem millegi porgandilaadsega). Aga lugeda võib ja mis saab kellelgi Hugo-laureaadi eestinduse vastu olla. Ega selliseid palju pole.
Teksti loeti eesti keeles

Pean Hargla loomingu kõige olulisemaks osaks tema kümneid jutustuse või lühiromaani mõõtu ulmetekste, millest suurem osa on ilmunud autorikogumikes, kuigi paras ports neist on ilmunud paberil Täheajas või mingis muus väljaandes ning pole autorikogudesse  kunagi jõudnudki.    
 
Viimane Hargla jutukogu "Suudlevad vampiirid" ilmus 7 aastat tagasi. Väidetavalt on seda tänaseks müüdud ca 2500 eksemplari, mis on ühe ulmejuttude kogu kohta eesti oludes täiesti fantastiline number. 2011. aastaga võrreldes on Hargla kirjanikukarjääris samas toimunud õige mitu olulist arengut - esiteks on temast oma keskaegsete kriminullide sarjaga saanud üks eesti edukaimaid kirjanikke üldse, teiseks on Harglast saanud ka küllalt hõivatud telestsenarist ning kolmandaks omaenda teoste kirjastaja.    
 
"Kolmevaimukivi" on nagu käskjalg, mis toob teate, et Hargla pole hoolimata kõigist muudest ahvatlustest ulmet unustanud ja see on hea uudis number üks. Sellest, et hirm, et ta on ulmekirjutamise päris hüljanud, päris alusetu polnud, annab tunnistust vahest see, et enamik kogumiku lugudest on dateeritud 2017. või 2018. aastaga. Teine hea uudis on, et "Kolmevaimukivi" on ka küllaltki tugev kogumik ning võib turvaliselt prognoosida, et 2019. aasta Stalkerid antoloogia/kogumiku ning eesti autori jutustuse/lühiromaani kategooriates on Harglale samahästi kui reserveeritud.    
 
Kogumiku kõige väljapaistvam tekst on science fantasy alamžanrisse kuuluv avalugu "Mirabilia saladus". Pisut andersonlik või isegi farmerlik tekst veidi tohmi peategelasega ja mitme twistiga on väga vilunud sule ja filigraanse žanriteadlikkusega kirja pandud. Hargla ei ole, võimalik, et viimased 17 aastat midagi samaväärset kirjutanud (ükski teine eesti ulmeautor ka ei ole).    
 
"Einsteini viimased sõnad" on üpris pöörane (mitte halvas mõttes) alternatiivajalugu, mis sisaldab tuntud inimesi (sh päris mitut eestlast) harjumatutes rollides ning mis "Kolmevaimukivi" kontekstis on umbes midagi taolist nagu "Tagasi tulevikku IV" oli Hargla 2006. aasta kogumiku "Roos ja lumekristall" kontekstis.    
 
Eelnevaga võrreldes kerglasem "Per homicidium ad astra" on kosmoselaeval aset leidev mõrvamüsteerium, mille tegelaskujude nimedes (tüpaažides vähem) võib ära tunda terve rea ulmefändomi tegelasi. Sama võtet on Hargla varasemalt kasutanud lühiromaanis "Jõgeva elavad surnud" ja lühijutus "Mõrv Reaktori toimetuses".    
 
Veel on tuumakamatest lugudest kogumikus filosoofilisi üldistusi ja paraku ka "ema on sul ..."-nalju sisaldav "Heliose teoreem", kus mitmekomponentne tehisintellekt jälgib inimühiskondade arengut planeedil ja püüab leida vastust küsimusele, kas enesehävituslik alge on inimese DNAsse sisse programmeeritud ning "Suvitusromaan", mis räägib meile turismitalus loomepuhkust veetvast kirjanikust, kes topib oma nina sinna, kuhu pole vaja, a la Gailiti Toomas Nipernaadi või Oskar Lutsu "Soo" peategelane Toomas Haava. See jutt ei sisalda tegelikult üldse ulmelist komponenti, aga vaba assotsiatsiooni korras heiastus  eluvõõra intellektuaali konfrontatsioonis teda arvult ja jõhkruselt ületavate maameestega mulle illustratsioon viimaste aastate antiintellektuaalsuse tõusule eesti ulmes. "Suvitusromaan" on kogumiku viimane lugu ning kuna teksti peategelane kirjutab järge "Mirabilia saladusele", on selle kõrvalefektiks kogumiku alguse ja otsa tervikuks sidumine.    
 
Eelmisel aastal pani Hargla kokku antoloogia "Eestid, mida ei olnud" - mille idee üksi väärib viit punkti, aga mitte see pole hetkel oluline - mis tõi eesti ulmepärandisse mitu väärt lugu. Ise kirjutas Hargla omakoostatud antoloogiasse Lehola Lembitu eduloo pealkirjaga "Clemens Fellinus, Rex Estonicum", mis aga jäi antoloogia konktekstis oma derivatiivsuse ning hapra narratiiviga, mida lõhkusid kroonikaväljavõtted, pigem keskpäraste lugude hulka ning ma ei viitsinud seda käesolevate kaante vahel üle lugeda. Samuti ei jätnud eriti sügavat muljet kogumiku kaks etnoõuduse žanrisse kuuluvat pala - antologias "Pikad varjud" ilmunud "Tammõküla viljakuivati" ja kogumiku nimilugu.    
 
Üldiselt tundub, et "Kolmevaimukivi" on umbes samal tasemel kui 12 aasta tagune "Roos ja lumekristall", mida peangi Hargla kõige tugevamaks autorikoguks. Ning kui vahepeal ilmunud "Suudlevad vampiirid" kippus jätma pigem väsinud muljet, siis "Kolmevaimukivis" on värskus tagasi. Seda on rõõm tõdeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks fraasile "rääkima Moskva" on tekstis veel valesti kirjutatud kosmoselaeva nimi, mis eesti transkriptsioonis ja traditsioonis on Sojuz. See selleks. Jutt ise on üldiselt täitsa loetav, aga  selle taguots jääb õhku rippuma, nii et ei saagi aru, kas autori ainsaks eesmärgiks oligi presenteerida suhtkoht esoteerilist ideenatukest, et päikesesüsteemis on peale meie veel mõistuslik elu ja et see ongi põhjus, miks me oma kosmosereisidega kuhugi jõudnud pole. See võiks olla tegelikult taust, mille taustal hargneb kellegi/millegi lugu, aga mitte lugu ise.
 
Ka siis, kui autori taotluseks oligi maalida selline suurte sündmuste peegeldus rohujuure tasandilt, oleks lugu pidanud jõudma tagasi lapspeategelase juurde ja näitama tema reaktsiooni toimunule. Huvitavad (ja soovitavalt eripalgelised) oleks võinud olla ka vanavanemate reaktsioonid, aga kõige tähtsam tegelane selles jutus on Kaido, kelle silmade läbi me maailma ju näemegi. Oleks võinud saata ta kasvõi maja taha oma mängukosmodroomi segi peksma, ilmselt mõtleks kirjutamisega tegelev inimene sellest midagi märksa originaalsemat kerge vaevaga välja. Midagigi. Praegu lõpeb lugu lihtsalt jahmunud vaikusega.
 
Ning lõpumärkus eksitab natuke, nagu oleks see kosmonautide kolmik päriselt Marsile suundunud või nagu oleks Komarov päriselt kuul käinud. Selle, et need kokku neli kosmonauti said meie reaalsuses kosmoses surma, oleks lihtsalt võinud ilma mingi märkuseta lugejatele avastada jätta.
 
P.S. Tõenäoliselt oleks taolises situatsioonis, kus laps on siiras vaimustuses nõukogude kosmonautide poolt kohe-kohe kordasaadetavast kangelasteost, ilmnenud ka mingi mahedamat sorti nõukogudevastasuse väljendus vähemalt ühelt vanavanematest.
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks tsiteerin Priit Hõbemägi: "Sõna “sotsiaalporno” tuli Eestisse Soomest, kus seda hakati kasutama teatud sorti dokumentaalfilmide kohta. Nii tähistati seal ajakirjanduslikke lugusid, mis inimlikke kannatusi detailselt kirjeldades suurendasid vaatajate hulka või väljaande läbimüüki [---] sotsiaalporno dokumentaalides näidati kerjuseid, kodutuid, tõrjutuid, vaeseid, totakaid ja haigeid. Hiljem liideti neile veel narkomaanid, sugupoolevahetajad, igasugused erinejad, mõrtsukad, bioloogiliste sugulaste otsijad, hüljatud, loomapiinajad, ellujääjad, tülitsejad ja abielurikkujad."
 
Teisalt on väidetud (Marek Kahro), et "tegemist [on] pitseriga, mille nõrganärvilised kriitikud löövad populaarseks osutuvate telesaadete taha. Piisab vaid, kui ekraanile lastakse mõni poolhambutu külajoodik või õnnetu saatusega üksikema ning juba näevad valvepuritaanid selles solvangut korralike lauakommetega inimestele" ja et "ei saa öelda, et sotsiaalpornost puuduks hariv osa. Nii mõnigi lugu toob vaataja maa peale ning tekitab janu õigluse järele."
 
Mis sunnib kedagi täitma terveid lehekülgi räiguste detailsete kirjeldustega? Hõbemägi järgi on sotsiaalporno eesmärk pakkuda "närvikõdi, emotsioone ja erutust õnnetute ja elus hätta sattunud inimeste viletsuse, häbi ja hädade üksikasjaliku kirjeldamise läbi".
 
Nii et kui tekib küsimusi nagu miks on peategelase maika soustiplekiline, miks elab ta korteripugerikus ja ühes majas araablasest narkoärikaga, miks kutsub ta oma diginaist "neetud libuks", miks on järjekordses väikeses ja räämas korteris, kuhu ta läheb, räpased kardinad, miks pühib ta jumal teab mis lögaga kokku saanud terariista sellesse räpasesse kardinasse, miks tegelased suhtlevad omavahel agressiivselt ja empaatiata, siis on vastus ilmselt eelnenud tsitaatides kirjas.
 
Kui mind seada valiku ette, kas olla antud situatsioonis see nõrganärviline kriitik ja valvepuritaan, siis pigem jah, sest kindlasti läheks mulle rohkem korda tegelased, kes endast ja end ümbritsevast rohkem hooliksid, kui jutu lehekülgedel autori tahtel materialiseerunud minategelane, Rean, Mülgas ja viimase tüdruksõber. Ning kindlasti ei pühendaks ma sellele aspektile sedavõrd palju arvustuseruumi kui sotsiaalpornosse kaldumine poleks austatud autori soolotekstides väga sagedane.
 
Lugu kubiseb raskesti jälgitavast tehnomulast (mida on võimalik läbi töötada ja mille käigus selgub, et see pole juhuslik sõnadevalim, vaid ikka läbi mõeldud, aga seesama läbitöötamise vajadus teeb lugemisest töö) ning muidugi on tekst tervikuna ka üsna lohakalt kokku visatud.
Teksti loeti eesti keeles

Kõrgeima hinde pälvib teos eeskätt ambitsioonikuse eest. Ei mäletagi, et mõni eesti autor oleks nii metoodiliselt ette võtnud ajasreisimise (ja sellega kaasnevate kõrvalefektide, antud juhul siis alternatiivse ajaloo) teema. On väga tähelepanuväärne, et see autoril tegelikult ka õnnestunud on. Lisaväärtuseks on romaani sündmustiku pärisajaloo konteksti panemine läbi reaalselt elanud isikute tegelastekskirjutamise kaudu. Samuti on romaan paras ninanips neile eesti ulmeautoritele, kes kirjutavad teosest teosesse ühte sedasama ammu kõiki äratüüdanud rudimentaalselt ulmelist (halvemal juhul autorist endast kõnelevat) lugu. Et saab ka elegantsemalt ja intellektuaalsemalt. Raamatu eestikeelsesse versiooni lisandunud tulevikuliin teeb raamatu veel ulmelisemaks, aga lõhub mõnevõrra algse romaani selgemat struktuuri.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani lugemine toimus justkui kolmes järgus. Esimesed 40 lehekülge läksid kui lepse reega. Triinu Merese tekstidega seostub mul teatud raskepärasus, kangutamine; see romaan läks aga kähku käima ja tundus stiililt kergem ja loetavam. Teatud iseärasustega küll, nt esiotsa tundus igas lauses keskmiselt üks omadussõna liiast olevat.
 
Järgmisel 40l leheküljel olukord muutus. Peategelase sekeldamine kurjategijate perekonnaga tundus üpris võlts ja ebaautentne. Nii kurjategijad kui Gert Omara operatiivtöötajana olid selles situatsioonis rohkem nagu lapsed, kes pätti ja võmmi mängivad. Ja kuidagi ei olnud abiks püüdlik puueesti ja inglise keele segu pättide suus - väga küsitav võte autori poolt teatud ühiskonnakihi inimeste karakteriseerimiseks.
 
Ülejäänu läks juba sellest punktist sujuvalt paremaks. Maailmaga oli päris korralikult vaeva nähtud ning see, kuidas too järk-järgult lugeja ees avanes, mulle ka sobis. Kui üldse "Lihtsaid valikuid" millegagi käepärasega võrrelda, siis võib-olla Bujoldiga - kosmos, planeedid, sünnipäraga ja sünnipäratud tegelased, sisemine ilu ja  traagika.
 
Üldiselt on Triinu Merese loomingus üks pidev teema, mis ta enamikest tekstidest ühes või teises variatsioonis läbi käib. Seisneb see selles, et ehkki tema tegelane on mõeldud/palgatud/sündinud mingit rolli täitma, hakkab ta provotseerimatult tegelema hoopis millegi sellisega, mis pähe tuleb ja milleks tal üldse mingeid volitusi pole. Lähtudes kehakeemiast, emotsioonipahvakust, intuitsioonist vmt; kindlasti mitte tööandja, lähedaste või ühiskonna huvidest. Nii on ka selles raamatus kogu see jampsimine endise kallima tulevase lapsega võrdlemisi irratsionaalne.
 
Lisaks on kõigis Merese tekstides minu meelest rohkem autorit kui kirjandusteosele üldiselt kohane. Autori võimetus oma tegelastest distantseeruda teeb tast, mida aeg edasi, aina vähem üllatamisvõimelise autori, sest on juba jupp aega olnud aru saada, et ta kirjutab vaid ühte ja sedasama lugu. Endast.
Aga üldiselt on tegu täiesti tähelepanuväärse romaani ja tugeva ning õigustatud pretendendiga tänavuaastasele Stalkerile.
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatest kaldun nõustuma Katariina Roosipuuga. 1997. aasta romaanivõistluse III koha laureaat ja "eesti ulme kümnendi teos" on isegi rohkem kui korralikul tasemel kirja pandud suurejooneliselt veniv esoteeriline targutus, mille vahest suurim probleem on selle absoluutselt eemaletõukav peategelane.  
 
Tollest mehest nimega Markus (jajah, tal on sama eesnimi, mis autoril), kes veedab aega mingis meditsiiniasutuses oleskledes, teame romaani 300ndaks leheküljeks enam-vähem kolme asja -  ta on arsti õppinud (mulle öeldi, et just nii tuleks nimetada seda, kui meditsiinitudengil on õpingud mingis faasis pooleli jäänud), ta on olnud noorena agar seelikukütt ning ta ei taha elada. Kuidas on võimalik minategelasega romaanis nii palju lehekülgi kirjutada ja selle nii juures vähe infot tegelase kohta välja anda, on üldse omaette kunsttükk.  
 
Konkreetses asutuses on Markus selleks, et ta kätt enda külge ei paneks; lisaks käib teda seal külastamas ja igapäevaste seksiseanssidega ravimas (vmt) tema kasuõde Lena. Veel on oluline maja keldrikorrusel inimestega enamasti viimaste surmaga lõppevaid teaduslikke eksperimente korraldav kuri geenius nimega Diana. Teadlasepreilil on laboritäis masinaid, mis inimeste ajutegevust mõjutavad ja katseloomadest elumahlad välja imevad. Kuna Markus ühel oma harvadest aktiivsushetkedest topib oma nina sinna kuhu pole vaja, pälvib ta sellega Diana tähelepanu ning  sattumise kurja teadlase teadustöö järjekordseks katseloomaks.  
 
Ühest küljest on romaanis maamärke kirjutamise kaasajast - tehnoloogiline tase, viited pornoajakirjadele, sportautod kui staatusesümbolid jmt. Teisalt on romaani tegevuskohta väga raske kuhugi meile tuntud maailma paigutada. Mainitakse Venemaad, USAd, mõningaid Euroopa riike, kuid Eestit nende hulgas ei ole ning pole ka mistahes muid viiteid Eestile. Õigupoolest ei saagi olla, sest Markuse vanaisa oli, niipalju kui mina aru saan, sisuliselt mõisahärra. ENSVs ei saanud sellist staatust endale keegi arusaadavalt lubada. Kõige selle tõttu kaldusin tegelasi ühes nende rahvusvaheliste nimedega kuhugi Skandinaaviamaale paigutama, ent ka see teooria ei päde, sest teose teises pooles viivad kaks naistegelast Markuse endaga koos automatkale, mis päädib Norra põhjaosas ning on väga hästi aru saada, et nii Rootsi kui Norra on asjaosalistele võõrriigid. Aga jumal temaga, s.o romaani aegruumiga. 
 
Autoretk ja sellel toimuv ongi romaani kõige tegevusrohkem osa, meenutades oma intensiivsuselt kohati veidi Matt Barkeri "Leegitsevat täiskuud". Seda lõbu pole siiski kuigi kauaks, sest ükski retk ei kesta igavesti ning peatselt jõutakse reisi sihtkohta, ehk ameeriklaste hallatavasse sõjaväebaasi, mis asub mütoloogiliselt tähendusrikka mäe lähistel. Edasi pöörab romaan kastanjeedatsemiseks, mille elemente võis muidugi täheldada juba varemgi.  
 
Mul oli lugemise käigus, eriti esimeses pooles suur kiusatus raamat üldse pooleli jätta, sest nt esimesed 100 lk ei juhtu absoluutselt mitte midagi ning justkui aegluubis toimuvad sündmused ka enamuses ülejäänud teosest. Haaravuse koha pealt pole üldse mitte abiks ka see, et Markus on suuresti vegetatiivne olend, kelles pole inimlikke tundeid, kes on romaani naistegelaste lükata-tõmmata ning kelle  põhielemendiks on raimondkaugverlik targutamine. Seda nii sisemonoloogis kui dialoogis teiste romaani tegelastega.  
 
Ning selle, et viimanegi sümpaatiakribal romaani kangelase vastu kaoks, garanteerib viide sellele, et kunagine väidetavalt edukas seelikukütt oli pigem stalker ja vägistaja: "Tõsiasi, et praegu, keset ööd, oli tema hotellitoa uks ilmselt lukus, ei teinud mind kuigi õnnetuks - omal ajal olin ma meie ülikooli ühikates ringi laaberdades ja tüdrukuid otsides naisterahvaste sellise sõjakavalusega korduvalt kokku puutunud. Lukud ei olnud midagi ületamatut /.../ omal ajal olin ma avastanud, et selline öine sissemurdmine võis imelikul kombel vahel äärmiselt edukas olla. Unest üles aetud naistel ei olnud selle vastu sageli mitte midagi - ei tea, kas kõlas nende geneetilises mälus mingi teadmine ammumöödunud aegadest, kus meesterahvad just niimoodi, salajas, keset kuuvalgust ja salapäraseid varje oma vallutusretkedel käisidki, või siis ei tulnud tüdrukutel lihtsalt keset ööd nende igatsugu vabandused ja ettekäänded kohe meelde."
Teksti loeti eesti keeles

Ulmevaldkonnas on teoseid, millest inspireerituna olen kasutusele võtnud termini arbitraarulme. Arbitraarne siis selles tähenduses, et suvaline, meelevaldne. Kui arbitraarulmet viljeleval autoril on vaja teoses mingit pööret, lahendust, põhjendust jne siis leiutab ta selle käigupealt, pööramata vähimatki tähelepanu sellele, kas uus element on mingitpidi loogiline, seotud eelneva sündmustiku, teose üldise dünaamika või sellega, mida me üldiselt maailma toimimise mehhanismidest teame. Sisuliselt, kui üldse, on ratsukäik  põhjendatud vaid selle üldise sõnumiga, mida autor meile edastada tahab. Üks mõte viib teiseni, leheküljed täituvad ja lõpuks polegi päris selge, mis see nüüd välja kukkus - ilukirjanduslik või esoteeriline teos, monograafia või pühakiri.
 
Umbes nii on lood ka Simaki "Jumalate valikuga", mille kohta olen ka mina kuulnud, et tegu on autori hilisema loomeperioodi ühe tugevama teosega. Eks ta ole. Teosest saame teada, et suurem osa maa inimestest on järsku kuhugi ära kadunud, maha on jäänud vaid käputäis, peale selle veel robotid. Roboteid pole nii väheste inimeste teenindamiseks sellises koguses vaja, seega otsivad nad endale ise tegevust ja vuravad katkematult ringi; akud neil ei tühjene ega ole ka muid rikkeid, sest neid ei ole.
 
Selle käputäie inimestega on jälle nii, et esiteks hülgavad nad masinad, sest ei oska neid parandada ja üleüldse on loodusega harmooniliselt kokkuelamine palju üllam. Selle tagajärjel kaovad neil ära kõik haigused, ühtlasi kasvab eluiga kümnetes kordades. Need, kes on (USAs) suguliini pidi indiaanlased, pöörduvad tagasi esivanemate elustiili juurde, s.t et hülgavad ka robotid ning on selle võrra veel õilsamad. Suurem osa mahajäänutest avastavad eneses teleporteerumise võime (seda, kuidas nad teleporteerudes miskile võõrale planeedile jõudes seal end näiteks keset ookeani või vulkaani südamest ei avasta või kuidas nad üleüldse välistavad teleporteerumise eluks kõlbmatule planeedile, me muidugi teada ei saa, aga ilmselt polegi vaja) ja andekamad neist hulguvadki mööda ilmaruumi aastasadade kaupa ringi, söögi- ja ülalpidamise muret ei paista neil igatahes olevat. Et asi mahajäänute jaoks kurb poleks, siis on mõni neist varustatud telepaatiavõimega, mis võimaldab neil rõõmsat sidepidamist kõigi teeleläinutega.
 
Võib täitsa olla, et vanemas eas, kui tervis pole enam see, mis enne ning kõik see värk, mis maailmas toimub, tundub juba suuresti arusaamatu saginana, tulebki peale igatsus mineviku ja lapsepõlve järele, kus kõik oli lihtsam, õigem ja rohelisem. Lisaks tahaks puhtalt elukogemuse pealt öelda välja olulisi asju. Noh, et tegelikult oleme me kõik täiesti valesti teinud, alates esimesest tööriistast. Umbes selles võtmes tulebki vist "Jumalate valikut" interpreteerida.
Teksti loeti eesti keeles

No ja see on pala, mille juures tuli meelde kohe eelmise jutuvõistluse võidutöö "Meister ja õpipoiss". Käesoleva loo meister lüüakse küll loo algusjärgus kohe maha, aga õpipoisil on seda enam käed tööd täis.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on tunne, et kui võtta selle loo kõrvale kuue aasta tagusel ulmejutuvõistlusel viiendaks jäänud Ülle Lätte pala ja hakata neid kahte juttu lõik-lõigult paralleelselt lugema, siis oleks tekstide sarnasus stiililt, tegelaste koosseisult, miljöölt ja loo dünaamikas veel näkkukarjuvam, kui praegu pelga lugemismälestuse põhjal paistab. Mitte et ma tahaks autorit plagieerimises süüdistada, aga originaalsusepunkt läheb hinde panemisel küll maha. Tegelikult peaks teise veel võtma, aga olgu.
Täiendus: Varsti peale esialgse arvustuse kirjutamist selgus, et "Meie külas nähti imet" ongi järg "Udriku küla naistele" ning kaugeltki mitte ainus järg, mis juba kirjutatud või töös on. Ega see teadmine nüüd originaalsusepunkte juurde/tagasi ei anna muidugi. Ühesõnaga, kui eesmärgiks oli "samasse maailma" midagi analoogilist kirjutada, siis jah, see kahtlemata õnnestus, aga see on suuresti ka kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kellelegi jäi arusaamatuks, miks loo peategelane Shelli iga kord erinevasse reaalsusesse paiskub, kui huultele läiget paneb, siis ammendav vastus on tekstis täitsa olemas - "ilmselt mingi katalüsaator, mis tungib multiversumi interferentsi ja see diferentseerib superpositsioonide paralleelsuse". Nali naljaks, ent üldiselt sobiks lugu paremini  klantsajakirja (need on vist enamasti ka naistele suunatud) tolle lugejaskonna müstikasoont stimuleerima, üldise loetavuse eest tuleb 3+ ära.
Teksti loeti eesti keeles
1.2018

Ega ma ei tea, kuidas see lugu oma alguse ja kuju sai, aga täiesti võimalik, et seda kirjutati mõnes etapis n.ö vanvogtilikul meetodil, s.o mõne nihkes loogikaga unenäo baasil, nihkes nagu unenäod ikka kipuvad olema. Nii võib välja tulla täielik jama, aga võib välja tulla midagi hoopis teistpoolselt iseäralikku, nagu seda on Kalmsteni jutu tegevuspaigaks olev määndunud linn, kus pidevalt sajab, ühes veega ka kahjulikke ühendeid ning igal pool, ka inimeste organismis, ajavad oma niidistikku laiali erinevad, kasulikud ja kahjulikud seeneliigid.
 
Sellel taustal ajab loo peategelane teda poissmehekorteris aeg-ajalt külastava ja endast mitte rääkiva noore naise jälgi; naise, kes on tema jaoks ilmselgelt liiga hea.  
 
Kui sama antoloogia kaante vahel, kus see jutt (esma)ilmus, juba on üks pätiperekonna lugu, siis "Raske vihma" kangelane, hoolimata sellest, et ta midagi kuritegelikku neil lehekülgedel otseselt korda ei saadagi, mõjub märksa autentsemalt ja ähvardavamalt kuritegelikuna kui Maniakkide Tänava kujutatud perekonna liikmed kokku ja viiega korrutatuna.  
 
Viimati, kui mind mõni Ulmeühingu ja Fantaasia jutuvõistluse lugu tõsiselt ja positiivselt üllatas, oli selleks eelmainitud Maniakkide Tänava "Ajudega töötajad". "Raske vihm" on isegi veel parem.
Teksti loeti eesti keeles

See jaburalt pika pealkirjaga (ja kuidas puutuvad asjasse plastaknad, võiks küsida, ilmselt on ka viide näitusele, nii pealkirjas kui tekstis, tegelikult liigne) jutt on alamžanrist, mida eesti ulmes esindavad eelkäijatena nt Andre Trinity "Tervitused Alcypast" ja Osvald Soobli "Aahe oma", mida mina nimetaksin naiivulmeks. S.t maailm, mida kujutatakse, on veidi absurdne, nihestatud, ilmselgelt jätkusuutmatu, aga lugu lugema asudes anname me vaikimisi allkirja, et nõustume autori poolt kehtestatud eelduste, tingimuste ja reeglitega. Ja kui lavakujundus kõrvale jätta, siis põhimõtteliselt loeme lugu ühest taolisest inimesest, kes võtab riski ja toob ohvri selleks, et ühiskond edasi liikuda saaks.
Jutt flirdib tearoosvaldliku fraseeringu ("Miks. On. Seinad. Rohelised.???") ja lauseehitusega, mille otstarbekuses võib kahelda ja mis ei tee lugemist iseenesest kuidagi kergemaks, aga ilmselt on tegu Triinu Merese viimase nelja aasta parima looga. Vähemalt minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles