Kasutajainfo

Hilary Tham

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Ispõtanije «SKIBR»

(jutt aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «Izobretatel i ratsionalizator» 1959; nr 7 [pealkirjaga «Ispõtanije SKR»]
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (9)

SKIBR - sistema kiberniticheskih razvedchikov. Kolm "kentauri" keda kaugjuhtimise teel kamandab liikuv aju "Orang". Katsetatakse neid elukaid kuskil üksildasel polügonil. Katsetustele ilmub sm Bõkov, katsetus edukas. Bõkov teeb peategelasele - küberneetik Akimovile ettepaneku kosmoselennule kaasa tulla. Akimovi naine Nina tuleb ka. Ongi kõik. Selline vahejutt tulevikusarjas, kergelt heroiline, optimistlik. Inimsuhted SKIBRI`i tehniliste kirjelduste taustal. Pole paha, rahulik, mõnus.
Teksti loeti vene keeles

"Kolm" on tegelikult sellele jutule väga ebaõiglane hinne. Ausalt! Lihtsalt probleem selles, et Vendade puhul kipub hinneteskaala niikuinii logaritmiliseks minema. SEst kui ma hindaksin seda juttu "neljaga", sattuksin vastamisi probleemiga, et kuidas hinnata "Asustatud Saart": :-(( 1 pall 4 ja 5 vahel kasvaks Everesti kõrguseks. Sihuke kurb lugu.
Teksti loeti vene keeles

Jäi vana jutujupp ette ja pani mitmeks päevaks mõtlema. Võib-olla ma olen Strugatskeid liiga katkendlikult või vales järjekorras lugenud. Igatahes puudub mul päris selge ülevaade kogu nende loodud universumist. Nii ongi selle looga keeruline. Ma ei tea, mis sellele eelneb ja mis järgneb. Veel hullem, ma ei saa aru, kas see on tõsiselt mõeldud või irooniliselt või kaastundlikult. Vennad olid ju targad inimesed. Oskasid näha inimese olemust ja nägid läbi ka n-liidu ebakõlasid. Ent Venemaal oli ajupesu kestnud ju palju kauem kui meil. Kas see oli mingil määral jõudnud ka arukamateni?

Kogu see tehisintellekti katsetamine on muidugi kõrvalise tähtsusega, muidu oleks võinud ju mingeid lõbusamaid katseid välja mõelda. Küll aga jäi meelde katke põhjendusest: seltsimees Bõkov laskub planeedile ja ei ole ju teada, mis seal on. Pole teada, kas seal planeetigi on. Just see viimane – saadetakse jõuk kuhugi, kusjuures pole teada, kas seal üldse midagi on. Millest järeldub, et saadetakse saatmise pärast. Tehtud – mõeldud. Kusjuures Bõkov on kolmanda põlvkonna "mezhplanetnik". Mis tundub juba iseenesest kahtlase võimalusena.

Hea küll, ka Bõkov pole oluline. Esiplaanil on kaks mitte enam verinoort – kumbki on ju jõudnud teha arvestatava karjääri – kuid siiski armunud inimest. Kaks aastat abielus, ent koos olnud vaid mõned nädalad. Nüüd on lootus, et saavad katsed läbi ja saab viimaks hakata rahulikult koos elama. Aga ei. Ütleb seltsimees Bõkov neile "Pojehali" (kui see sõna ikka oli h-ga?) ja noored on innukalt nõus sõitma kurat teab kuhu ja kurat teab kauaks.

Nii ma ei saagi aru, kas naeravad autorid lollikeste üle, kes on varmalt valmis kihutama järjekordsele komsomoli löökehitusele, või on autoritel kahju neist, kes ennast ära kasutada lasevad. Kõige ebatõenäolisemaks pean ma seda, et ongi midagi romantilist ja köitvat võimaluses panna mingis suvalises suunas lõikama, et näha, kas seal on planeeti või ei. Aga kuna see naljakas mõistatus mulle juba paar päeva rahu ei anna, siis on ilmselt tegemist hea kirjandusega.

Teksti loeti vene keeles

Indrek Hargla ja Must Kass on vististi lugenud mõnd hilisemat versiooni jutust. Veiko Belials võttis oma kogumikku "Me armastame Maad" kõige varasema, kus Niina mitte kuhugi ei sõida. Sellist valikut jääb üle vaid kiita.
Algajate kirjanike - või siis algaja kirjaniku Arkadi Natanovitši - kohta väga kõva jutt. Kohalikud võtku õppust.
Teksti loeti eesti keeles

20. sajandi keskpaiga tulevikunägemustele omane karge õhustik on loos üsna selgelt tuntav ja tegelikult võib seda lugedes kohati isegi ära unustada, mis riigis see täpselt kirjutatud on: "punasust" eesti keelde tõlgitud variandis praktiliselt polegi.
Maksimumhinnet ma loole anda siiski ei suuda -sentimentaalsed tekstid pole mulle kunagi väga meeldinud ja eks see lugu natuke visandlik tundu ka, samuti on peategelaste käitumismotivatsiooni mul kui tänapäeva lugejal veidi raske mõista.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus "Me armastame Maad" ilmunud versiooni põhjal tõesti ei saa öelda, et Niina kuhugi sõitma hakkab. Ja jutu enda seisukohast see polegi tähtis. "Otsustava katse" keskmes on programmeerija Akimov, kes peale pikka ja üksildast tööd luurerobotitega, peab otsustama, mis oma eluga peale hakata.
Bõkov peab hindama programmeerija tööd. Justnagu keskusest provintsi saadetud volinik, keda keegi ei tunne. Kirjeldustes oli vendade käekiri äratuntav.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles